49 küünalt.24.04.2010 9.00

Parafraseerides Raimond Kaugveri teose "40 küünalt" pealkirja, on mul põhjust täna süüdata 49 küünalt. Blogis jooksev aeg näitab küll 12 tundi varasemat, ilmselt USA aega. Nii kaua kuni ma pole algaja blogijana veel suutnud seda siin ära muuta, tuleb enda ajaarvestust pidada.

Mingil ajal minetasid täitunud eluaastate tähised verstapostide tähenduse - on lihtsalt üks voolav aeg ning tähistamine ja õnnitluste vastu võtmine võib tabada sind täiesti ootamatult ning vahel kohatunagi tunduda , kui sa pole selleks vaimus valmis. Kuna me oleme tinglikult ühiskonnas kokku leppinud, et teeme üksteisest sünnipäeval välja, siis ilmselt peaks end distsiplineerima ja vaimu valmis panema.

Samuti arvatakse paslik olevat vaadata käidud teedele tagasi ja teha vahekokkuvõtteid. Haritumad ja muidu elutargad esitavad endale eksistentsiaalseid küsimusi nagu Sofiele esitatakse Jostein Gaarderi raamatus "Sofie maailm" , nagu - "kes sa oled" ja "mis oli enne meid".

Niisugused filosoofilised arutelud ja kasvõi muna ja kana küsimused, jooksutavad mu aju kõvaketta kinni - liiga suured failid ja andmeid vähe.

Ajalugu ja nostalgia ei ole ka minu teemad, nii et tagasi ka ei vaata.

Mõtlen hoopis, et mida ma olen õigesti teinud, et minu ümber nii palju häid inimesi on ning kellega suheldes tunnen rikastavat ja lohutavat arengut. Mida olen valesti teinud, et olen hiljuti tundma saanud selliseid inimesi ja sellist kurjust, mille laadset ei uskunud ma olemaski olemas. Mis on neid nii õnnetuteks teinud, et nad on end määranud vabatahtlikult vihavangi?

Ja siis veel endaga lõpuni läbi rääkimata ja uurimata teemad : miks ma tunnen end ebamugavalt kui mind tänatakse ja õnnitletakse; miks mulle sümpatiseerib Pariisi liikluskaos; miks mõnes küsimuses näen maailma must-valgelt; kas on olemas alkohooliku geen ja õgardi geen; kas minu tõde ja õigus on olemas; miks armastus teeb haiget varem või hiljem - kõige hiljem siis kui sa ta kaotad; miks on suhetest lahti lasta nii raske; kas koera kaotusvalu läheb mööda jne.

Ning palved: anna ,palun, Kõikvõimas, jõudu kõigile inimestele säilitada headus ja usk homsesse, aita vihaseid ja õnnetuid leida tee enda pimedusest valguse kätte; hoia mulle lähedasi ja kalleid inimesi laastavate kogemuste eest, saada neile vaid arendavaid ja jõukohaseid õppetunde; aita inimestel mõista headuse ja läheduse leevendavat ja rikastavat mõju.

Palju õnne kõigile!

Mis on palgas sees?

Eile põhjendas mu mõttekaaslane mulle ametlikus suhtlemises emotsioonide ebasobivust muu hulgas ka sellega, et äkki see pole palgas sees, sinu emotsioonidega arvestamine. Ma ei tea kuidas pankuritel, aga Daniel Golemani raamatut "Sotsiaalne intelligentsus" lugedes ja refereerides, jäi mulle kindel teadmine, et teatud ametites nagu näiteks politseinikud, sotsiaaltöötajad ja arstid, nende isikuomaduste ja oskuste hulka peavad kuuluma empaatia ehk teiste tunnete tundmise võime ja sünkroonsus ehk teiste tunnetega samal lainepikkusel olemise oskus. Kas meil siis ei ole nii? Mõtlesin järgi ja sain aru, et ei ole vist jah. Emmaste valla näitel on need omadused eelpool loetletutest vaid perearstil ja sotsiaaltöötajal. Sotsiaalnõunikul, nagu mulle tundub, puuduvad isikuomadused selleks tööks või siis on ta enda elumured varjutanud ja välistanud võimalused asetuda teiste inimestega samale tundetasemele , et aru saada nende hinges ja elus toimuvast ning vastavalt aidata neid. Koostööst temaga jäi mulle mulje, et erivajadusega inimesi lausa pelgab, loodan ,et vähemalt ei põlasta.

Ja politseinik....

See on juba täiesti teine teema. Raske uskuda, et teise inimese tunnetega arvestamine oli see, mis pani Avo Kaili liikuma mind ähvardades ja töötajaid üle kuulates. Samuti need uurimised nii endise valla juhtkonna kui ka minu vastu. Minu süüd või süütust oleks lihtsa raamatupidamise revisjoniga ja töötajate küsitlusega saanud enne kindlaks teha. Samuti Tiidu autoostu lugu oleks jälitatav olnud ka valla revisjonikomisjoni tasemel. Kas sellega tunnistatakse enda küündimatust? Raamatupidamine on nii ebapädev , et ei suuda graafikute järgi kindlaks teha , kas töökoht oli fiktiivne või reaalne. Või pole see küündimatus, vaid küünilisus. Riigi rahakott, mis koosneb meie kõigi poolt sinna teenitud panusest, tundub olevat Emmaste valla juhtkonnal nagu isiklik , tore, siis jääb ju päris kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks , nagu vargused ja isiksusevastased kuriteod, vähem raha. Ehk siis ei peagi politsei palju nende tülikate ja keeruliste asjade lahendamisega end vaevama. Mind mõnitades ja tee peal kiirust mõõtes ennast suurena tunda on ju märksa lihtsam kui paadimootorit või arvuteid otsida.

Valimisliit on aususe puhastustules enda arvates. Üks vihje -puhastutakse vaid enda pattude lagedale tulemisega ja nende kahetsemisega. Ennetades politseinike lemmikust omadussõna "kibestumine", tõttan teatama, et ma ei ole kibestunud. Kaugel sellest, hetkel on mul veel usk, et Emmastes on lihtsalt halbade asjaolude ja elanike passiivsuse tõttu tekkinud selline laimamise ja tagakiusamise olukord. Ehk ärkavad normaalsed inimesed ja vaatavad enda ümber ja enda sisse, ka valimisliidus endas. Hirm ja alandus ei ole kaua koostöö motivaatoriteks. Kord jõuab tõesti see aususe puhastustuli ka nendeni ,kes seda vajaksid.

Mina aga mõtlen ja räägin seni ikka tunnete tähtsusest ja heade suhete tähtsusest. Ning neid soovin ka kõigile teile.

Juristide ja poliitikute jaoks toimib riik paberil.

Marju Lauristin tutvustas Inimarengu aruannet täna riigikogus. Minu jaoks jäi kõlama Eesti korporatiivsus ja haridussüsteemi jäikus- mõlemad minu jaoks hetkel teravalt tunnetatavad teemad. Marju Lauristin ei ela ju Emmastes ja väga palju teadlasi vist üldse mitte , aga seesama ennast ja enda seltskonda esile tõstev ja teistest paremaks pidav mentaliteet teenib edukalt ka Hiiumaa huve. Ütle, kes kellega käib ja ma ütlen sulle kelle nägu on ajalehe artiklid, kelle huvides toimivad uurimisorganid. Minu arvates saab see suurel määral toimuda tänu emotsioonide alahindamisele. Juriidikas, poliitikas ja rahanduses ei ole emotsioonidega midagi peale hakata. Faktid, faktid, faktid. Kuid vaadakem elu mõtet - kellegi ei ole vaja võimu, raha ega ka õigust nende väärtuste enda pärast, kõiki huvitab ikka see tunne, mis ta nende saavutamisest või omandamisest loodab saada. Emotsioon, rahulolu ja õnnetunne on need mille poole iga inimeselaps püüdleb. Kuid pidev emotsioonide alahindamine ja ka ignoreerimine õnne saavutamise vahendina on väärastanud kogu eluprotsessi. Juristid korrutavad nagu robotid või zombid enda paragrahve, poliitikud sülgivad ise teisi täis ja kasvatavad endale paksu nahka teiste tati vastu. See ei ole normaalne. Inimesed on luust ja lihast ning neil on ja peavadki olema tunded. Ärgem laskem juhtida meid zombide ühiskonna poole. Jah, see võib olla juriidiliselt lubatud, aga see ei ole õige, ega normaalne, et politseiuurijad kasutavad seadusi , mis on ilmselt seadusandja poolt tehtud narko ja rahapesu kuritegude ennetamiseks, tavakodanike vastu. Olgu see nii JOKK kui tahes, aga see, et ühe valla pearaamatupidaja ja volikogu liikme mäluauk sai ajendiks tavalisete ausate ja seadusekuulekate inimeste kodude läbiotsimisele, see ei ole normaalne. Kas nii ongi, et kui meie peale kaebab mis iganes väljamõeldisega politseinike korporatsiooni liige, siis rakendatakse mõrtsukatele mõeldud meetmeid ja menetlustoiminguid meie igaühe suhtes ? Sellise Eesti me ehitasime, sellise Emmaste me ehitasime?

Pearaamatupidajal on neid mäluauke muidugi rohkemgi, mis on viinud ka mind väga huvitavasse ja harivasse õigussüsteemi. Aga sellest kunagi hiljem.

Ankem poliitikutele, juristidele, politseinikele, pankuritele hingeharidust, või siis 3D prillidki, kui nad muidu ei näe, et riik ja inimesed ei ole kahemõõtmelised tähekombinatsioonid paberil - inimestel on tunded mis vormivad nende elu kvaliteeti ning nendest elukvaliteetide summast moodustub riigi elukvaliteet, iga üksiku inimese omast.

Suhted, neist koosnebki elu- neist sõltub meie tervis ja eluõnn.

Viimase poole aasta jooksul saadud suhtemürgi annus on põhjustanud käesoleva blogi tekkimise.

Enda ja lähedaste inimeste, aga ka lihtsalt normaalsete inimeste tervise kaitseks.

Ühise nõu ja jõuga meid aeglaselt tapva kurjuse vastu.