Inimesed, kelle olemasolust teadminegi teeb sind rikkamaks.

Sünnib selliseid inimesi, kes rikastavad lihtsalt oma olemasoluga kõigi nende elu, kes nendega kokku puutuvad. Minul on olnud õnne üsna paljusid kohata ja paljudest teadlik olla - need viimased on Jumala annetega rikastatud inimesed, kes jagavad enda andeid teaduse, kultuuri või muu avaliku elu ilmingute kaudu, andes nii võimaluse paljudele enda andest osa saada. Mul on  eriline au tunda paljusid väärtuslikke inimesi, igalt elualalt ja kõiksugu kokkupuudetes - koolikaaslased, töökaaslased, naabrid, sugulased,tuttavad - loendamatu hulk erilisi inimesi. Tänane päev on aga tähtis selle poolest, et see on andnud meile, eelkõige muidugi mulle, eriliste hulgas veel erilisema, võiks öelda , imelise inimese - minu Vanaema.

Vanaemal on täna 89 sünnipäev, mistõttu katkestan oma blogi eksamipuhkuse ning pühendan tänase päevikuloo talle.

Eile õhtul tundsin lapsikult kadedustorget südames. Ema ütles, et nemad hakkavad vanaema sünnipäeva tähistama, loetles mulle inimesi, kes tulevad vanaema austama. Tundsin suurt kahetsust ja veidike kadedustki - no mismoodi - mina ei saagi olla oma kalli vanaema juures ja teised on. Tagasi tuli see lapsepõlve läbiv hirm , mis mind saatis - kõige rohkem kartsin ma, et vanaema sureb. Ilmselt tulenes see osaliselt sellest, et teistel olid vanaemad, kas vanad või surnud ning muidugi ka sellest, et ajastust tulenevalt ehitasid minu vanemad sotsialismi ning laste kasvatamine pidi teoorias jääma ühiskonna hooleks; õnneks meie puhul tegelesid praktikas laste kasvatamisega põhiliselt vanavanemad. Mis Papasse puutub, siis laste kasvatamine polnud tema arvates meeste rida, kui siis vaid töökasvatuse kaudu. Nii oligi minu iginoor vanaema mulle ema eest. Kuna ema oli mulle rohkem nagu vanem õde, siis olid ka tema õed mulle rohkem õed, kui tädid, mistõttu pole ma neid kunagi tiitlitega pärjanud - sama onuga. Ma ei jäänud ainsaks lapselapseks, kellele vanaema oli emakujuks......kahjuks. Ning see pole nüüd enam kadedus, mis minus räägib, see on osa vanaema elutraagikast, millele tagasi vaadates keeldub minu mõistus aru saamast - mismoodi on võimalik selliste eluvintsustuste kiuste jääda sallivaks ja mõistlikuks elu ja ümbritseva vastu. Kui palju on Looduse poolt antud elujõudu ja vaimuannet ning kui suur osa sõltub sellest, kuidas neid arendada ja kasutada.

Kuna kõik jutt ja sõnad tunduvad tühised vanaema isiku ja elu kõrval, siis olen kirjatüki stiili leidmisega päris jännis, hetkel.Olen vanaemale peokõnesid ja luulet pühendanud - avalikkusele avatud kirja kirjutan esimest korda. Nii väga tahaks, et kõik soovijad saaksid teadmise kaudu osaliseks sellest imelisest puudutusest, mida imeline inimene enda olemasoluga võib teiste elule juurde anda.

Kõiksugu eluloo raamatuid on välja antud ning need on populaarsed, siit tulenevalt ei pea ma kartma, et Vanaema elust rääkides võiks see jätta mulje nagu oleks jutt lõpetatud elust. Vanaema on vägagi elus nagu sai juba mainitud ning aukartust äratavalt heas vormis. Ilmselt läbivaks ja kõige rohkem elus abistavaks isikuomaduseks tuleb tema puhul pidada kohanemisvõimet - arvan, et see on siiski suurel määral õpitav ja treenitav, mistõttu ma ei tahaks Vanaema olemasolu eest kogu tänu ja au ainult Jumalale jagada. Kaldun arvama, et eluraskuste ületamine läbi põlemata , vajab suurt ja järjepidevat tööd ning kohusetunnet, keskendumist tähtsamale ja sellele, mis alles, mitte sellele, mis läinud. Kuna vanaema tegelikult teab minu suhtumist temasse, mis on lähedal jumalikule austusele ning suurimale võimalikule inimlikule armastusele, siis, pühendades selle kirjatüki küll Vanaemale , proovin ma hoopis mõistada seda osa, mida meil oleks temalt õppida. Õppida elukunstis seda väärtuslikku osa, mis tagaks endale ja seeläbi ka teistele, kes sinuga elu jagavad, tülivaba ning väärika vananemise.

Olen juba eelnevates kirjatükkides kirjutanud, et noorena arvasin -  viisakad naised 40. aastaseks ei ela ning kindlasti polnud sellel midagi tegemist minu otseste eellaste elu kvaliteediga. Hoopis ikkagi hirm nende kibestunud naiste sarnaseks saamise pärast, keda kohtasin erinevates situatsioonides, ma ei usu, et neid ülearu palju oleks olnud, aga ilmselt ühest- kahestki piisab, et hirm tuleviku ees kukla taha hiiliks. Sama on praegu vananemisega - tundub ikka loterii olema, vaatamata sellele, et nii nagu mu vanaema ja meheema ja veel üsna mitmete sõprade - sugulaste vanemad ja tuttavad vananevad väärikalt, siis on hulganisti vastupidiseid näiteid, millest tuleneb minu elu filosoofia - ei ole elueal ainult kvantiteet tähtis. Kvaliteet on hulga olulisem. Kui valida oleks, valiksin ikka lühema, kuid võimekama elu. Jah, pole ma kindel, et see enda teha päriselt on. Üks asi on minu jaoks aga selge, mistahes eas tagab elu kvaliteedi ainult enda elu eest vastutamine ja kohuse tunnetamine. Need soliidsed eakad , kelle elupuudutus on mu elu rikastanud, pole kindlasti jätnud enda elu vaid saatuse hooleks , olgu lähiminevikust ja praegusest hetkest nad ära mainitud. Eakateks nimetan ma siin kontekstis 80 eluaasta läve ületanuid. Olen tänulik Elule ja minu inimestele, kes leevendavad mu hirmu vanaduselu ees, olgu siis siinpool - Ida, Raella, Robert, või sealpool , elupiiri- Helmi ja Helmi .

Ja muidugi minu Vanaema Asta.

Kui palju me ümberringi kuuleme - küll elaks, kui oleks teistmoodi- oleks ülemus või riigikogu liige, no mis neil viga. küll mina ikka elaks ka, kui aga elu teistsugune oleks. Nii kaua kui ei saa aru, et Sinu elu on just see, mida Sa elad ning hea tahtmise juures võid sa ju endale  eesmärgi seada, saada kelleks tahes, kuid probleem on selles, et tuleb osata leida enda anded ning oskused ning siduda need juba võetud kohustustega.

Vanaemal on just see oskus parim , kõigi muude Jumala poolt antud ja ise arendatud annete juures - kohaneda- mis mõningate lihtsustatud teooriate järgi on võrreldav intelligentsusega. Ehkki see on täiesti ebateaduslik intelligentsuse määratlus, kaldun ma seda jagama. Vahet teha selles, mida sa tahad ja saad ning sellel, mida sa suudad ja saad, selles leppimises ja kohuse täitmises on elutarkuse võti.

Meenutagem mu ühte lemmiktsitaatidest:

Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta,

julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.


Reinhold Niebuhr ,Kurt Vonnegut romaanis "Tapamaja, korpus viis" (tõlkinud Valda Raud, 1971)

Vot seda elukunsti valdab Vanaema kõrgtasemel. Mis kaardid elumänguks see eelmise sajandi alguses Lüganuse vallas sündinud laps siis sai? Sündida peresse, kus suurimaks varanduseks osutusid ilmselt isapoolsed geenid, sest ema suri , kui lapsed oli väiksed ning isa pillavad eluviisid ja süvenev vaesus sundisid noorena teenima minema. Miks ma geenid esile tõin - vanavanaisa Aleksander elas vaatamata oma sõprusele piibuga, alkoholiga ning värvika elustiiliga, kõrge eani. Mida ei saa aga öelda Vanaema kõigi õdede - vendade kohta. Kas oli siin oma osa just selles suhtumises ja elustiilis, kindlasti ajastus, kõige oma küüditamiste ja ebaõiglusega, kuid Vanaema teised õed-vennad sellise kõrge eani välja ei venitanud.

Mulle tundub, et Vanaema on läbi elu seadnud just kohusetunnet ja südametunnistust kõrgeimateks väärtusteks ja seda mitte Tammsaarellikult raskes, depressiivses stiilis - kus töötegu oli käsk ja vahend armatuse saavutamiseks. Usun, et Vanaemal ei olnud kõrgendatud ootusi tulemuste suhtes ja raskemeelset kohusekoormat - see on Elu, mis on antud ning elab ta seda sellisena nagu on jõukohane, siiani. Ma ei kujuta ette, kui raske võib olla leppida, et Aeg võtab kogu aeg su küljest - ema, kuuekuuse lapse, kodu, mehe, lapse, lapse, lapselapse , lauluhääle, rühi, nägemise, mälu - ja Sa ikka kohaned, taas ja taas ning peamiseks mureks ei ole sul need kaotused, vaid see, kuidas su järeltulijad hakkama saavad. Mure seetõttu, et mina, etma lapselaps, ebaõiglust kannatan, et ma töötu olen, et ma puudust tunnen - need, ning kõigi teiste järeltulijate, olgu pisiprobleemidki ei lase Vanaemal enda kaotuste üle pikalt juurelda, mis ei tähenda, et seda ei teeks. Aga ta ei jää sinna kinni - et enam ei saa nii palju lugeda, ei näe, ja televiisorist näeb vaid osa pildist. Korraks kurdab, mõtleb, ohkab ja läheb hoopis peenraid rohima, neid mida peaksin mina hoopis  tegema. Aga läheb tema, sest need tahavad rohimist ja ta saab ju seda veel teha , ning lähebki.

Olen küsinud, kas tal on elutüdimust - ta väidab, et ei ole. Jah ja meie mõtleme, miks peakski - mõtle kui äge ta veel on.....Aga me ise, mis meil siis on,et elutüdimus ikka kipub külastama? Võib olla ei saa sinna midagi parata, et ta tuleb, kuid hoolitseda selle eest et ta ikka ja jälle ära läheks- see tüdimus- see on ilmselt küll suuresti enda teha.

Mis õigust minul üldse võiks elutüdimusele olla, kui mul on selline Vanaema? Kes lisaks enda hoolele ja eeskujule on andnud mulle suure ja laheda suguseltsi - meie peod ja olemised teevad senini hinge soojaks ja rõõmsaks. Ta on toetanud mind nii moraalselt kui materiaalselt läbi kogu mu elu. Loomulikult ka vaimselt. Raamatud, teater, muusika ja kirjandus on au sees olnud läbi aegade, ka kõige raskemate aegade ning seda üldse mitte mingite haritlaste peres - vanaema ja vanaisa on täiesti tavaliste maainimeste taustaga. Vanaema on muidugi multitalent - ma ei julge öelda, kas ta akadeemiline haridus on 7 või 8 talve pikk, aga see ei takistanud tal omandamast laitmatut kirjakeelt ja kirjaoskust, raamatupidaja ja poemüüja ameteid. Samas, kuna elu nõudis , talitas enda loomi, majandas oma aias ja pensionilisa läks teenima hirmsate pullidega sovhoosi lauta. Vahepeal tantsis ja laulis, tegi näitemängu, oli valimiskomisjonis. Sai 50. aastaselt pensionile, kuna oli sünnitanud 6 ja kasvatanud 5 last.
Jäi pensionile, kuid pool elust seisis veel ees ning katsumusi veel kui palju - Papa haigus ja põetamine ning surm, Anne haigus, surm, elukohavahetus ning vastutuse võtmine kolme alaealise lapse kasvatamise eest koos väimehega. Veel Eha ning Jaanuse surmad ja veel kaks elukohavahetust. Ja see kõik toimus peale 50. eluaastat. Kui see ei ole superkohanemine, siis mis siis veel? Suur osa inimestest ei viitsi kõrvalmajjagi enam kõndida , elukohavahetusest rääkimata. Ning seda olukorras, kus ta polnud enne kusagil mujal kui Lüganuse - Maidla ümbruses elanudki.

Nagu kõigest sellest veel vähe oleks olnud, mida ta enne 50. eluaastat tegi, sebisime ju meie, lapselapsed terve aja Soonurme majas. Meie vennaga, vähemalt pea kogu aeg. Mingitel imelikel asjaoludel käisin ma isegi 1. klassi Maidla koolis. Keegi millegi pärast ei mäleta täpselt, miks ma läksin maalt kooli. Ilmselt seal midagi traagilist polnud, kui keegi ei mäleta. See võis olla ka puhtalt minu jonn ja kangus  - nii mulle meeldis maal ja nii minu pilli järgi võidi siis veel tantsida küll ka.

Mida ma ei saa veel mainimata jätta, siis geenidest on kindlalt läinud kaduma mul Vanaema, ja ka Papa majandamisoskus. Mis Papasse puutub, siis Papa kippus laste suhtes vähe kitsi olema. Vanaema aga sokutas alati taskuraha ja enamgi , et tal ka seda jagus! Ja süüa anti alati kõigile ning süüa oli alati, rääkimata sellest, et söök oli kirjeldamatult maitsev. Vanema oli ainus, kes veel paar aastat tagasi mässas delikatessidega, tehes neid kõige uskumatumal kombel jubedatest asjadest nagu näiteks sooled ja magu. Ats pole siiani väga rahul, et kopsuvorst, maovorst ja pressvorst ja palju muud ,on tänaseks tema menüüst, tundub, et igaveseks lahkunud.

Ma pole hetkel väga kirjutamise lainel, seda kirjatükki sundis mind suurel määral ette võtma kohusetunne. Vanema on väärt palju paremat emotsiooni, iseasi, kas ma ikka olen nõus oma vanaema veel täiel määral võhivõõrastega jagama. Vahel ma tunnen end ikka selle õnneliku ja hirmunud lapsena, kellele on osaks saanud elult nii suur kingitus Vanaema näol, et kardad ja ei raatsigi igaühega jagada.

Loodan siiski, et saan enda piiratusest üle ja saan veidigi enda Vanaema vääriliseks, kes jagab seda, mida talle on antud ning on salliv ja kohusetruu. Jumala poolt antud ande ma ei jõudnudki siin üles lugeda- ehkki võis aimata - ta on haruldaselt musikaalne, erakordse empaatiavõimega ja situatsioonitunnetusega, laitmatute kommetega ning esinemisviisiga.

Selle luuletuse tegin Vanaemale, kui tal miskit juubel oli 80 või 85, näed, ei mäleta, peab Vanaema käest järgi küsima.

VANAEMA. JUMALATE AND.

HEAKS TAVAKS ÖELDA ON-MU VANAEMA ON LIHTNE NAINE.

KUID ÕIGEM OLEKS-TA ON JUMALATE AND.

NII PALJU ARMASTUST JA TÄNU MINUS ON...

KUID SAMAS TUNDUB-KÕIK ON JUBA ÖELDUD-

KUI KOGU MINU ELU MÕJUTAND TA ON.

MA OLIN LAPS, SIIS SUVELÕHNAD, LILLED ,TURVATUNNE

JA TÖÖ JA LAUL JA ÕHTUJUTT-

NEIS KÕIGIS JUST MU VANAEMA SOOJUS

NING ELUTARKUS, HINGEÕPETUS.

JA SAMAS KA TA VÄIKSED ISELOOMUNUKID, MIS TUJUKAD JA NALJATORKEID TÄIS-NEED ÕPETASID:

ELU POLE MUST JA VALGE,

VAID MITMESUGUST VÄRVI TRIIPE TÄIS.

NING TRIIBULINE, KAUNIS KA TA ISE-KUI LOOTUST ANDVAS TAEVAS VIKERKAAR.

ÜKSKÕIK, MIS PILVED ELUTAEVAST KATAKS, ON NENDE TAGA KINDLALT PÄIKSEAEG.

JA NAISELIK NING MUSIKAALNE NING TÖÖKAS, ELUS KOHANEV.

ÜKSKÕIK MIS ELU ETTE ANNAB, TA NURINATA SELLE ÄRA TEEB.

ON MITMEID KORDI ELU ALAND OTSAST-

KÜLL EMA KAOTUS, LASTE, MEHE SURM.

KUID KODU LOONUD IKKA KOHALT UUELT

JA JÄLLE ANDNUD ENDAST SOOJUST, ELUTULD.

NII PALJU TUNDUB, TEAN TAST - VAST EHK KÕIKE?

NII PIKK MUL TUNDUB AEG , MIL OLDUD KOOS.

KUID IKKA KÜSIN, MIDA TA KÜLL MÕTLEB-

PILK AKNAST KAUGUSES - KUI OLEKS JUSTKUI TEISES ELU LOOS.

KUID ÕIGET VASTUST POLE MÕTET LOOTA-

TA VÄLDIB SÕNU, MILLEST TEISED HAIGET SAAKS.

TA SÕNAB MULLE:  KÕIK ON KORRAS.  TÕESTI.

JA MINA USUN KA. NII ENNAST PETTA SAAN.

MA OLEN AINA TAHTNUD OLLA TEMA MOODI

JA TAHAN VEELGI, EHKKI VAEVALT SAAN.

TA EAS, MIL TEISED MAITSVAD ELUVILJU, JUST KOORMAT VEAB-

PEA PÜSTI, JALAD KINDLALT MAAS.

NII JÄÄVADKI KÕIK TÄNU, ARM JA TUNDED TAAS TALLELE,

SEST ARVAN-KÜLL TA TEAB.

KES KANNAB JUMALATEST ANTUD ANDE,

SIIS POLE TALLE ÜKSKI ÖELDUD SÕNA KÜLLALT HEA.

Et see lugu nüüd nekroloogi moodi ei paistaks,peaksin ma teda ikka ka luust- lihast inimesena näitama, kes ta tegelikult vaieldamatult on. Et kas tal siis oma nõrkusi ja inimlikke pahesid polegi? Pahesid ei tule mul tõesti ühtegi ette, aga ta võis noorena olla ootamatult tujukas ja nähvata - Kaksikud kipuvad tujukad ja pirtsakad olema, samuti oskavad salvata - veel meeldib talle aeg-ajalt itsitada teiste üle. Juurdlesin just selle üle, kas ta on kunagi mind karistanud enama kui etteheidetega, mis ometi mõjusid nagu suurim võimalik häbi. Vot ei tule meelde, kas ta on üldse võimeline olnud häält tõstma? Õnneks ma saan talle helistada ja küsida seda. Seda ma teengi ja küsin veel paljusid muid asju, mis mul küsimata. On suur Õnn, et ma olen saanud seda 50 aastat teha ja saan veelgi. Natuke ikka olen kade ka, et teised on minu Vanaema juures ja mina ei ole, aga ma räägin endaga läbi, nagu Vanaema on eeskuju andnud ning rõõmustan nende üle, kes ka minu ägedast Vanaemast osa saavad.
Palju tervist Vanaemale ja palju õnne meile kõigile, kes tema olemasolust osa saavad ja teadlikud on!
P.S. Vanaema on mulle öelnud, et ta oleks mind laval tahtnud näha. Usutavasti kõikide teatri ja ooperisõprade rõõmuks seda ei juhtunud. Ehk see vähene avalik kirjutamine ja püüd maailma parandada kompenseerib täitumata lootusi.
Pühendan kogu enda edasise  tegevuse, mis on suunatud inimeste paremale kohanemisele ja toimetulekule, oma Vanaemale, kes on innustajaks mulle, et Õnne ja Rahulolu saab kogeda vaatamata mistahes eluraskustele - inimese vääramatut õnnevajadust ja võimalust ei võta ära sõda, õnnetused , ega lähedaste surm. Niikaua vähemalt kui elad ise ja sul on lähedasi kaaslasi ning kaasteelisi.
Loodetavasti minu uuest projektist "Mina" Eluaias me veel kuuleme.
Vanaemale pühendan.

Haiget teevad need asjad, millel lubame haiget teha.

On vähe asju, mida elus saame tegelikult muuta, peale enda suhtumise asjadesse. Kõlab nagu eputav ja kulunud sõnakõlks.  Ja nii ongi. Kui kõlab nii, siis kõlabki nii. Tegelikult ei kõla ju need tähed siin must valgel üldse. Kui see kusagil kõlab, siis ikka meie sees, selles, kuidas me sellesse suhtume.  Usute või ei, nii lihtne see ongi. Kehale saab haiget teha väliste mõjuritega, sest keha on füüsikaline ja seda saab haavata füüsikaliselt. Keha on keemiline, järelikult saab mõjutada keemiliselt. Lõpuks keha on bioloogiline. Ei, tegelikult lõpuks on keha, või siis inimene, ka psüühiline - õige on, et kõik kokku. Automaatselt tahaks järeldada, et järelikult on psüühika haavatav. Kindlasti on. Kuid erinevalt kehast, mida oskab iga loll haavata, võiks hingega(psyhe) olla lood teisiti. Hinge saab varjata, hinge saab jagada. Hinge jagamisel õige inimesega on tulemus sama, mis nagu enamuse asjade jagamisega - hea suureneb, halb väheneb. Ma ei kutsu teid üles paksu nahka kasvatama nagu see poliitikutel ja poliitilistel prostituutidel, eriti on. Ma kutsun teid just otsima endasuguseid ja jagama hinge, see hingede liitmine aitab seista lolluse ja kurjuse vastu.

Nagu olen korduvalt varemgi öelnud - kogu , selle mind ja mu mõttekaaslasi tabanud ebaõigluse laine tagajärjel, on sündinud ka midagi head. Just see terade sõkaldest eraldumine ja äratundmine, et sõklaid lähikonnas polegi. Tekib lootus, et äkki on ikka ka need valetajad, vassijad ja laimajad lihtsalt eksiteel.

Mõistus kutsub siiski lihtsameelsust korrale. Tiit Peedu nüüd eksiteel küll ei ole. Kogu sellest pundist teab tema ilmselt kõige täpsemalt, mida ta teeb. Sel korral algas tal nädal vara - õilmitses esmaspäeval "kriminaalselt soetatud" ja "kriminaalselt kalli" auto roolis. Minu mäletamiste järgi algas tal nädal ikka teisipäeval, kolmapäeval ning neljapäevaks oli ta juba väsinud. Aga eks tal ole ikka tegemist ka. Peab välja mõtlema pikki ja segaseid vastuseid, miks ta ei saa vastata kodanike kirjadele, peab tegelema küsimusega, kuidas mätsida ametnike järjekordseid prohmakaid ning andma volikogu ees vastust - ei, muidugi mitte sellest, miks nõunik Rull valetas Leiburile. Ikka sellest, et kuidas minuni see info jõudis ning mida kavatsetakse ette võtta. Selleks ei pea teab mis ajuhiiglane olema, et aru saada- vabandamine see küll ei ole. Ei, muidugi mitte. Tuttav tundus kohe artikkel Muhust, kus Peedu vassimise tagajärjel on inimene sattunud abitusse olukorda. Peedu just nii teebki - kahekesi olles räägib maad ja ilmad kokku, teisal räägib jälle maast ja taevast, et osa ikka tõene tunduks. Kui versioonid kokku saavad, siis hindab Peedu kiirelt kasud- kahjud ning võtab omaks selle osa, mis hetkel sobib. Ma ei ole nii libedat ja valelikku inimest varem kunagi kohanud. Emmaste rahvas, olge tõeliselt ettevaatlikud. Ta vassis nii raamatupidamise, koondamiste, kui ka minu vallandamise kohta. Ta hiilis öösiti hooldekodusse magama ilma, et ta oleks kellelegi ette teatanud, eeldades, et hooldajad teda teenindavad ja ukse avavad. Sellel mehel pole peale välise kuraaži mingeid maneere ega kasvatust. Ja muidugi valetas ta rahval suud- silmad täis kui teatas, et kavatseb elada Hiiumaal oma talus. Elab hooldekodus senini.

Ta oli silma ees lahe mees , kuid tegutses silmakirjalikult ja julmalt. Ka Hellerile lubas koostööd - mida ta tegelikkuses Helleriga on teinud. Inimesed, olge valvsad! Ja ärge unustage peamist - kogu see vallavalitsuse ja volikogu kamp peaks tegelikult olema teie teenistuses, see et see kõik pea peal on, sellel pole midagi pistmist tegelikke õigustega. No ei ole Eesti õigusriik, ei ole, aga see ei tähenda, et me seda olukorda veel normaalseks peaksime pidama ja rahulikult Peedu-Kaili sugustel endast üle sõita laseme. Ei, mitte rahulikult.

Nädalavahetuse sõit  ja sealne sünnipäeva mittepidamine andsid veel lisaks mõtteainet. Vallavalitsuse ja prokurör Kalda paskvillid annavad võimaluse kirjutada pamfletist kriminaalromaanini. Kogu selle juures on mu ainus häda ajapuudus. Vabandan kõigi tühjalt klikkijate ees - kannatust! Katsun enda õppimistega ühele poole saada, olen kindel, et asjaosalised suudavad veel mõnegi peatüki juurde möllata - tunduvad veel päris hoos olema. Suur juht ja isa olevat lubanud isiklikult mu kohtusse ilmuda - eks ta peab vaatama, et lakeid ikka käsku täidavad.

Ma pole kindel, et ma arvasin kunagi end leidvat nii "huvitavas" riigis elavat,elasin ju suure osa elus imelikus riigis NL, aga valikut mul ju hetkel pole. Kui see on demokraatia, siis mingi väärastunud vorm, milles ametnikud ja juristid muda üles keerutavad ja siis edukalt kalastavad. Pätidemokraatia.

Niisiis, kirjutame veel. Seniks kogume materjali, tänan kõiki, kes mind teabega on varustanud.

Kui muud ei tule, siis järgmiste valimiste ajal ei saa rahvas enam kurta, nagu praegu, et teavet ei olnud.