Tõupuhas Imedemaa Ansipland luuseri pilguga.

Üks kord olen vaid tulnud viimase pühapäevase Tallinki laevaga Helsingisse ning sellest piisas, et jätta mu mälusse kustumatu jälg, nagu põletatult- neid ilmeid ja seda rusuvat meeleolu ei ole võimalik mälupildist välja ajada. Sellest ajast olen teadlikult ja alateadlikult hakanud jälgima inimeste ilmeid- nii neid, keda arvan teadvat liigitada kuhugi kategooriasse, kui ka mängida äraarvamise mängu – kes on kes? Lohutust leian kontrastis – minu Soomes elavate, aastaid tagasi kolinute tuttavate ning nende sõprade ilmed erinevad kardinaalselt nendest, keda ma kohtan laevadel ning kellega mind elu koristaja karjääris kokku viib. Lootust on, et kord saabub rahu ja pingevabadus ka praeguste paadipõgenike näolihastesse – õnneks on märke, et suure tõenäosusega saab enamus meist veel inimväärset elu tunda käesolevas elutsüklis.


Seisan metroo ees bussipeatuses ning ootan nr.15 bussi. Nagu tavaks saanud, vaatlen inimesi ning nende näoilmeid. Arvan ära tundvat kaks koristajat Eestist – jah, järgmisel hetkel võib nende omavahelisest vestlusest järeldada, et just need nad on. Kas just koristajad, kuid igal juhul nende hulgast, kes Soome teenindus- ja tootmissfääri oma Eestile mittevajalikuks osutunud energiaga täiendavad. Olen kohanud lauda ja aianditöölisi, müüjaid ja ettekandjaid, kuid kõige enam siiski koristajaid. Küll sotsiaalsfääris, ehitussfääris , kui ka kodudes ning kontorites. Lisaks metroodes, rongijaamades jne. Hetkel oli jutt eelkõige naistest – mehi on samuti kõikjal – aknapesijatest, ehitajatest ja laudatöölistest bussijuhtideni välja. Muidugi on ka haritlaskonna esindajaid – eelkõige ilmselt arste, kuid nendega ma otseselt kokku ei puutu ja mul pole õrna aimugi, mis nende ilmeid võiks ühendada.

Metroo ette tagasi. Päike kuldab Helsingi jõukusest ja puhtusest kiiskavaid klaasfassaade ning tänavatel jalutavad rahulolevate nägudega pered – ees ootab kaks puhkepäeva täis meelelahutust ja kultuuri, kõige enam siiski peegeldub nägudelt valikuvabadus – vabade inimeste tunnus. Inimesed ei seisa pidevate halbade ja väga halbade sundvalikute ees, nad on ehk ise paremini elu vastu ette valmistatud ja nende riik pole saanud lubada endale rahva lolliks tegemist ning võltslubaduste andmist ja sotsiaalsete garantiideta jätmist. Riigil on raamid, kodanikel on tunnetus osalusest ja sellega kaasnevast vastutusest – enda, perekonna ja oma riigi ees. Kontrastiks soomlastest peredele ja muudele kodanikele, seisab sadama bussi oodates tüüpiline läbilõige lõunanaabritest – kohvritega keskealised koristajad ja pooltühjade spordikottidega ehitajad. Korraks elavdab siiski seda suhteliselt üheülbaliste ilmetega seltskonda paarike, kes käsikäes uurivad sõiduplaani. Kohe näha, et ühistranspordis orienteerumises puudub vilumus- esimese hooga ei saada aru, kus bussiliini number, kus kellaaeg. Mehel on seljas lühike kalevist mudelmantel, vasakus käes pungil gucci-mucci-versace kilekotid, paremas teise või kolmanda ringi elus iluasi – ometi on Esimene Eesti ka kokku puutumas lihtrahvaga- kaubareis Helsingisse autoga ei oleks lihtsalt nii mugav – Helsingi intensiivne liiklus ei soosi just käe hoidmist ja silma vaatamist sõidu ajal.

Igal juhul avastan end järgmisel hetkel täiesti tülpinuna ja tüdinuna vaatlemas bussi aknast tuttavaid tänavaid, mida mööda päevast päeva autoga saab keskelt läbi 100 kilomeetrit tiirutatud. Ummikutes sidurit tallates teeb mu jalg korduvaid ettepanekuid ajule lahutamiseks- ta on väsinud nii rumala ajuga koos elamisest. Aju lubab üleolevalt tal lahutada vaid sidurit, mille peale raevunud teine pool vastab vihase reumavaluga.

Hetkel, tundub mulle, ei jaksa ma enam kunagi siia tagasi tulla – nii ebaõiglane tundub olukord. Siis vilksatab bussiaknast tumesiniseks külmetanud Aafrika mandri esindaja – mõtlen, jah, nendel vaesekestel on ju veel hullem. Tõstan taas pilgu päiksekullas kõrghoonetele – nende külm ilu teeb olemise veel õõnsamaks – siin ma siis olen, keskkonnas, millega mul puudub igasugune isiklik seos- õnneks küll ka negatiivne. Siiski on mõte tööandja pläriseva summutiga Toyotast hetkel pigem vastumeelne, muidu me saame temaga ikka kenasti läbi – pole ta mind suurlinna liikluses veel jamasse jätnud.

Sadamas süveneb masendus veelgi. Eesti virelevate pensionäride soomlastest eakaaslased on täitnud sadama baarid ja ooteruumid mõnusa suminaga. Õlu ja vahuvein liiguvad pudelist klaasidesse ja klaasidest tervitusnapsudeks. Eestlased sõidavad koju ja soomlased puhkusele. Ajakirjanduses kõlab järjest sagedamini küsimus- miks me võrdleme end Soomega? Õige, majanduse arengu seisukohast ei peaks seda tegema mitte. Kuid on üks asi, mis ei peaks sõltuma riigikorrast, vähemalt normaalsest , ja rahakoti paksusest – kodu peaks igal riigi alamal olema ja sinna koju peaks ta minema alati rõõmuga ja teadma, et teada seal oodatakse. See on see pitser, mis paneb inimestele „kalevipoja“, andku lauluisa andeks selle väljendi ülevõtmise eest, ilme näole.

Riigiisa Ansipi unistus rikaste riikide hulka saamisel on tõeks saamas – õnneks on suurem osa töötuid, ehk siis laisku ja lolle, nagu Ansip on mõista andnud, Eestist lahkumas ning käib rahvuseline puhastumine. Alles on jäämas rikkad, vaprad ja ilusad. Viimased väetid, kes ei jaks ära minna, lähevad lõpuks kõige maise teed. Jäävad vaid targad ja nutikad, kes oskavad planeerida ja investeerida ja tantsida . Televiisor näitab vaid tarkade inimeste valimisdebatte ja spordisaateid. Kultuuriministeerium lubab oma targal rahval lugeda ja vaadata vaid ilusatele ja rikastele sobivaid teoseid, selle jaoks luuakse eriline komisjon, kes loeb läbi kogu turule tungiva pahakirjanduse, kui ei jõuta läbi lugeda, otsustatakse kaanekujunduse järgi. Kuniks komisjoni pole, määrab kultuuriminister, mida keegi loeb ja vaatab.

Asumisele saadetud II Eesti kohaneb pikapeale ebanormaalse riigiga, kus valitsus ei saa endale lubada rahva alandamist ja mõnitamist. Nende algsest koormusest väsinud seljad lähevad pikapeale sirgu – inimene harjub lõpuks kõigega, eriti okupatsiooni ja sellele järgnenud vaimse ning majandusliku kodusõja läbi teinud põlvkond. Nad saavad aru, et võõral madratsil magamine ja võõra rahva teenimine perel hinge sees hoidmiseks ei ole häbi, vaid auasi. Eesti nabaimetlejad saavad loa jääda oma arvamuse juurde. Enam ei tee haiget pilked „talentide“ ja „kalevipoegade“ aadressil. Üks kord katkeb vaimne nabanöör emamaaga, kes , hankinud lapsed, ei suuda nende eest hoolt kanda. Tugevamad andestavad talle, teised pööravad selja igaveseks. Eesti valitsus toob mulle silme ette võrdluse eduka perega, kelle pereisa on tippjuht – hinnatud poliitik ning majandusgeenius, kuid kes elab oma pingeid välja ning ehitab oma edukuse perele. Varjatud vägivallaga pere, kus välisele edukusele tuuakse ohvriks sisemine tasakaal. Pere sööb seda mida isa ütleb ning räägib siis ja seda, mida isa lubab. Pere kuuleb päevast päeva, kuidas isa saavutusi hinnatakse - teda imetletakse ja tuuakse viletsamatele isadele, kes ei suuda oma lapsi erakoolis koolitada ning käivad selle asemel metsas telkimas ja matkamas, turult ostetud tossud jalas. Kedagi ei huvita, et tegelikult on edukas isa külm ja hoolimatu – ta ütleb, et ta lapsed on lollid ja laisad ning võlgnevad kõik, mis neil on temale. Et nad pole ilma temata krossigi väärt – vaadaku teisi –neil pole ei autosid, ega villasid – kui nad ei kuuletu kõiges oma targale isale ega taha temasuguseks saada, siis tulevad neist samasugused ühistranspordis sõitvad luuserid. Kedagi ei huvita, et isa autod ja villad on tulnud pere vaimsete ja tegelike materiaalsete vajaduste arvelt – lapsed on ehk vajanud hoopis reise ja sõpru, lohutust ja toetust, kvaliteetset ning maalähedast toitu , mitmekülgset haridust ning vanematega koos arenemise võimalust.

Jah – LHV, Arco Vara –edukuse lipulaevad, vähemalt nende hulgast, kes ei kurna maksumaksjaid, ka nende ettenägemisvõime ja tarkus on vedanud neid alt. EL ja kogu euro on minemas alla vett. Kaua veel ametnikel ja poliitikutel läheb hästi ning nad saavad oma edukuse puhtalt enda arvele kirjutada? Kaua saab ametnikkond veel peost peoni elada, kui peost suhu elama hakkab. Kas enne jõuab Lang igasuguse lugemistahtmise rahva hulgas ära tappaja Ansip kõik endast lugu pidavad luuserid välja riigist ajada? Selmet luua väärtkirjanduse, teatri ja kunsti arenemiseks ning rahvani jõudmiseks soodsad tingimused ja tekitada riigis inimsõbralik ja erinevusi soosiv ning salliv õhkkond, läheb Lang tsensuuri ning Ansip ülbitsemise teed – korjame rämpsu ära, lollid mingu minema. On olnud „Mein Kampfi“, „Kapitali“, Lenini ja Stalini teoste ajastud, Brežnevi ka. Nüüd ongi vahe olnud. Kas on ilmumas Langi ja Ansipi surematud teosed eestlastele lohutuseks ja kogu maailmale eeskujuks? Loll rahvas, targad valitsejad……miks see kõik nii tuttav jälle tundub? Ega ajalool pole siis ometi tõesti kombeks korduda?

Ajalool on kombeks olla perioodiline. Varsti saab läbi ka lähiajaloo kolmas paadipõgenike tsükkel. Need, kes läksid ebastabiilsuse kartuses okupatsiooni varemetelt, on nüüd juba sulandunud uude ühiskonda ning neid ühendab soe vaimne side endise kodumaaga. Kuidas näeb välja side kodumaaga viimase , käesoleva kodusõja käigus pagendatud majanduspõgenikud, seda saab vaadelda ehk tosina aastate pärast. Üks oluline erinevus on juba praegu – kõik eelnevad minejad on olnud kindlad, et nad tulevad kunagi Eestisse tagasi. Suurem osa praegustest minejatest loodab, eriti noortest, et nad ei peaks iial Eestisse tagasi tulema. Kui eelmised minejad hoidsid ja hoiavad hardalt eesti keelt ja kultuuri oma pereringis, siis praegused minejad eelistavad välja paista soomlastena, mitte eestlastena. Selline kogemuslik mulje on mulle jäänud. Ansipi valitsusele au- seda ei ole suutnud tuhanded aastad orjaaega ega okupatsioone eestlusele teha, mida Ansip ja tema jüngrid on suutnud mõne viimase aastaga. Ise ei kujutanud ma iial, et ma lahkuks kunagi Eestist , veel vähem oleks ma võinud arvata, et minust saab poliitiliselt taga kiusatu, kusjuures ma pole poliitikast huvitatudki, kuid et see juhtub n.ö. kirjade järgi vabas, demokraatlikus riigis. Jah, Imedemaa Ansipland – selline ajastu on saabunud Maarjamaale. Tahaks loota, et Maa peab vastu. Ja tema rahvas ka. On olnud päris muresid, millest on jagu saadud, ehk lõpeb see klounaad ka enne, kui eestlased on lõplikult killustatud ja laiali paisatud . Kellele see kasulik oleks?

Mare : Valimislubadused.

Sissejuhatuseks blogi pidaja poolt nii palju, et ehkki pean seda netipäevikut oma nime all, olen korduvalt kutsunud üles inimesi oma arvamust avaldama ja lubanud need ka avaldada. Suured tänud Arvu Kasteinile koostöö eest. Muidugi on mu pidevad kaastöötajad ja korrespondendid Emmastes Mare ja Velju. Nüüd siis taas Mare mõtted seoses valimiste meenutustega. Mare palus kirjatüki üle vaadta, kuid hetkel, näiteks langitsismi ilmingute valguses tunduks see mulle kohatu, isegi sel juhul ,kui ma ei jagaks seisukohti, mis kirjatükis on. Kas jagan, või ei, hetkel ma seda isegi ei tea, sest kavatsen ta läbi lugemata üles riputada ja alles siis lugeda. Kui tahan midagi lisada, siis lehe haldaja õigustega seda kunagi teen.
Niisiis. Lubage esitleda: Mare Sarapuu kommentaarid valimislubadustele. Ausad ja õiglased, või mis nad seal olid. Igal juhul Vaprad ja Ilusad.
Mari.

Mare:

Piirkondlikud koosolekud kuulutati välja ja otsisin üles kahe aasta taguse valimisreklaami, et vaadata järgi lubadused, siis teaks, mida küsida. Mõtlesin, et võiks välja printida meie kevadised kirjad, need küsimused ka vastuseta ( vastuseks tuli ainult paragrahvirida, s.o. et miks nad vastama ei pea ). Ühel hetkel taipasin, et koosolekule ma ei lähe, mõttetu aja raiskamine. Kes mäletab eelmise aasta Emmaste koosolekut siis oli „ümmargune jutt“ allasutuse juhtidelt, et kõik on hästi, ainult mõned pisipuudused (koosolekutel peaks olema ka vallavalitsuse liikmed ). Kui küsima hakati, lõpeteti koosolek ruttu ära ( sama Leisus ). Vallavanema selgitus : „ Pühad on tulemas ja halbadest asjadest me ei räägi.“ Meelde on jäänud ühe proua sapine sõnavõtt muuseumi teemal ( see käis ilmselt stsenaariumi sisse ) ja Kaili punased silmad ( oli detsembri algus ja kodanikupäeval, 26-ndal novembril läksid kirjad vastavatesse instantsidesse ). Eks politseinikel on raske töö ning seda mahub ka öötundidesse, sama punaseid silmi nägin ühel teisel politseinikul Helleri kruusavarguse protsessi ajal.Koosolekul ma ei käinud aga AU valimisplatvormi võtan ette küll, vaatan seda pisut teise pilguga.


Valimisreklaam on huvitav lugemine, eriti nüüd, kaks aastat hiljem. Kes seda siis, kui see tuli, eriti luges, visati „pilk peale“ ja tõsteti kõrvale. Niisiis sügis 2009. Selleks ajaks oli tugev vastasseis Reheseljal ( ka vallamajas ) kestnud juba kolmveerand aastat ja „poriloopimine“ täies hoos, AU ei olnud minu jaoks küll tõsiseltvõetav. Keskerakond ja IRL olid väljas oma nimekirjadega. Tähelepanuväärne on Keskerakonna moto: „Õige õnn õitseb“. Tegemist on vanasõnaga aga ikkagi tekib küsimus, et kes on see õige ja kes vale ? Kas see, kes Keskerakonna poolt ei hääleta, kuulub valele poolele? Valituks keegi neist ei osutunud, nii et õnn meie õuele seekord ei tulnud. Tuli hoopis ausus ja usaldus. Keskerakonnal on vähemasti kirjas valimisplatvorm. IRL-i valimisvoldikul on toodud üldsuunad ( noored, majandus, turism ) aga tunnuslause puudub. Eraldi poster on Suttingul ( tagaküljel ka teised kandidaadid ) ja postkaardi on saatnud Kastein , kus margi kohal üleskutse : Kõik valima ! Väga õige üleskutse. Emmaste Koostööl värviline reklaam puudub, septembrikuises vallalehes on :“ Emmaste Koostöö valimisplatvorm“. Samas lehes on IRL- poolt kirjutis : „IRL- nimekiri kandideerib Emmaste vallas teist korda“. Lehes on ära toodud kandidaatide koondnimekiri , selle all AU nurk: Vali „Ausus ja Usaldus!“. Sellele järgneb sama tekst , mis on voldikus : Oleme aru saanud, et meie vallas on aususe ja usalduse kriis... ... kus on kõigil hea elada. Seejärel tunnuslause ning üleskutse - Vali „ Ausus ja Usaldus !„.Tunnuslauseks on: Meie ei luba rohkem, kui suudame. Meie teeme rohkem, kui lubame. Selle teise poolega tuleb nõustuda, sest tehtud on rohkesti : kriminaalasjad, kohtulood, kodanike pidev jälgimine... Rekkajuhid arutasid praamil, et mis seal Emmastes toimub, lubas kõik lahti teha ( ei tasu arvata, et baaris on ainult napsitanud inimesed, leidub ka kaineid, tähelepanelikke kodanikke ).

Voldik. Kirjas on : Meil ei ole ainult Sõru kant, vaid ka.... Ikka ja jälle on Sõru „pinnuks silmas „. Ei ole siin tehtud kõike valla rahadega, on ka erakapitali . Siin on olnud ja on ka praegu toimekaid inimesi, kes tegutsevad. Sõru kauplus-baar, Sõru kõrts, kämping – ei ole need valla objektid. Miks Kail siia kolis kui talle ei meeldi see kant ja inimesed ? Võib-olla on tegemist taktikaga : peksta laiali see ussipesa, likvideerida Sõru maffia. Võibolla on paika pandud pikaajaline strateegiline plaan:olles ise kohapeal , saavad head mõtted teoks ( voldik ), plats puhtaks ( kes kasti, kes kinni ) ja õnn õitseb.

Kas on ikka nii, et on ainult Sõru kant ? Vaadakem ringi ! Näiteks kasvõi kool, mis ei ole ainult haridustempel vaid ka kultuurikeskus.Koolimajja minnes läheb alati „süda soojaks“ – ilus, õdus, lapsesõbralik, ümbrus kauni kujundusega. Lapsed ja haridus , see peab olema prioriteet, ka rasketel aegadel ! On paljugi muud, tuletage meelde, milline oli kõik 20 aastat tagasi ! Muidugi paistab Sõru rohkem „silma“, siin on muuseum, merekeskus, sadam. Aga kus nad peaksid siis olema ? Tuletan meelde, et muuseum tekkis „tühjalt kohalt“, kodanikualgatuse korras ja tänu Milvile. Käisin ise Milviga Mänspäel ja Õngul, rääkisime inimestega muuseumi-projektist ja palusime mõelda, kas nad tahaksid midagi oma vanavarast muuseumile anda. Sel päeval me ühtki asja ei saanud aga hiljem toodi küll, inimesed said aru, et see on „oma asi“. Nagu ütleb Runnel:“ ...see ongi mu saatus ja sugu, mu aja- ja elulugu“. Oli vana maja, eksponaadid ei mahtunud ära, neid toodi aina juurde, kaks ruumi olid ju ürituse ja näituste jaoks, kitsas... Vald pani „õla alla“ ja hakati ehitama uut maja. Nii Sõru muuseum kui Sõru Merekeskus on ehitatud põhiliselt projekti-rahadega( Euroopa Liidu Struktuurifondid ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ), muidugi oli valla omapoolne osalus. Keda huvitab täpsem rahastus võib tutvuda valla dokumentidega.

Sõru sadam – 28. Juuli 1998. Rahvast oli palju, kõik ootasid. Siis hakkas ta kaugel merel paistma – Alar.Vana ja väärikas laev oli pärast 59 aastat kestnud eksirännakuid jõudmas koju – ring maailmameredel sai täis. Tal oli kuhu tulla ja teda oodati ! Läks palju aega ja kulus vaeva, et ta sadamasse sisse saada. Lõpuks oli ta kai ääres – kell 12.20. Iga kord, kui lähen sadamasse, hakkab esimesena „silm otsima „ Alarit, miks on nii, ma ei tea. Ta on sümbol, aga mitte ainult. Ta on ajalugu, aga mitte ainult. Meie esiisad olid tublid laevaehitajad ja meresõitjad, Alar on märk sellest. Kuskil sügaval sees on teadmine ,et kuniks Alar on siin , läheb kõik hästi, on järjepidevust.

Sõru sadam.Kas teda on tarvis ainult Sõruotsa inimestele ? Sõru sadama ja muuseumi järgi teatakse meid mujal maailmas. Kaasaegse Sõru sadama kujunemises on palju sihipärast tegevust aga ka juhuslikkust ja olude kokkusattumist.Sõru sadama uuem ajalugu vajaks kirjapanemist, seda peaksid tegema asjaosalised ise.

Hiidlane ja meri on lahutamatud. Oli aeg, kus merele pääsesid ainult kutselised kalurid, ka rannad olid suletud, küntud riba ääres, ning ujuma pääses ainult teatud kohtadest ja kindlatel kellaaegadel. Tasapisi nihkus kõik paremuse poole : hakati merele lubama, ei „tehtud numbrit“ kui inimesed käisid ujumas oma kodu juurest ( mina käisin koertega mere ääres Olel, üle küntud riba, samuti käisime lammastega meres ) . Sõru oli siinkandis ainus koht, kust merele lubati, eelnevalt tuli registreerida piirivalves. Kõike andis kokku leppida, piirivalve ülemused olid ka inimesed, oma nõrkuste ja tahtmistega, mida hea ära kasutada. Vene sõjavägi oli nagu „kerjakott“, alailma olid ülemused töökoja juures „käsi pikali“, miski oli jälle katki ja abi vaja. Kolhoosi juhtkonnal olid ülemustega head suhted, pidupäevadel tehti neile kingitusi aga kui vaja sai piirivalvest poisse hooajatöödele abiks. Osakonna agronoomina olin sage külaline kordonis ja alati sain abiväge. Tööle tahtjaid oli rohkem kui anti, poisid tahtsid kordonist välja. Tuleks oma mälestused kirja panna, on palju huvitavaid seiku ja naljakaid juhtumisi Hiiu saarel olnud sõjaväeosades.

Aasta 1987. Pean seda aastat kaasaegse Sõru sadama arengu alguseks – individuaalsadama ehitus ( sadam ja seal asuvad hooned kuulusid Hiiu kalurile ). See oli suurprojekt, mis ehitati talgute korras.Kuidas neid asju aeti, et see võimalikuks osutus, seda ma ei tea, eestvedajateks olid Aare Ernes ja Heller Sööl.Emmaste kolhoosi juhtkond suhtus projekti soosivalt, aitas materjaliga ja lubas kasutada tehnikat. Oma tehnikast ei piisanud, mäletan, et basseini kaevas koondise( maaparandus ) ekskavaator.Mehi käis tööl igalt poolt ja täiesti vabatahtlikult. See ei olnud ainult ehitus, see oli oma sadam, see oli visioon tulevikku.

Küsisin Velju käest materjalide kohta. „Sellest ei tohi küll kirjutada“, oli vastus. Miks ei tohi ?! Aeg oli selline, et tarbeesemeid ( pesumasinad, õmblusmasinad, värvitelerid ) tuli hankida tutvuste kaudu, ehitusmaterjalist rääkimata. Kõik, kellel on mälestusi seoses Sõru sadama, muuseumi, Alari ja Merekeskusega, pange need kirja!

Tagasi kahe aasta taguste valimislubaduste juurde. Voldik. Ei hakka kõike lahkama, lugege ise ja tehke järeldused, peatun ainult mõnedel, mis mind on häirinud. Esimene lõik – Vallaelanik- Kas meil on igas külas külavanemad ? Kas nad osalevad komisjonide töös ? Kas meil on külavanemate ümarlaud ( voldiku viimane lõik ), selle kohta pole leidnud midagi elektroonilistest valla dokumentidest ega valla lehest ? -Vallajuhtimine – tähtsustame vallaametnike tööülesannete avalikustamist, et ka lihtkodanikul oleks selge, kelle poole oma murega pöörduda. Saatsin elektroonilise kirja vallavanemale aga vastust ei saanud. Vormistasin avaliku teabe nõude aga sisulist vastust ühelegi küsimusele ei saanud ( kirjad üleval ka blogis ). Mind huvitab väga ,kas valla sotsiaalnõuniku tööülesannete hulka kuulub ametlike iseloomustuste andmine vallas töötanud inimeste kohta ? Kelle käest peab küsima ? Samas lubatakse kaasata oma eriala spetsialiste. Võib-olla peaks tööle võtma spetsialisti, kes on võimeline vastama kodanike küsimustele ja kirjadele ( uurijaid ja advokaate on juba kaasatud ). –Eelarve- lõpetame valla rahva raha läbi mõtlemata kulutamise, kokkuhoitud rahaliste vahenditega toetame valla lapsi. Jee ! Kõik laste heaks ! Olen kuulnud, et advokaadikulud seoses Helleri kohtuasjaga olid suurusjärgus 40 000 krooni. Kas keegi teab täpsemalt? Koosolekul oli jäänud küsimus vastuseta. –Heakord- Eelmisel suvel oli pilt troostitu,isegi hekki raamatukogu ees ei suudetud ära pügada. Sel suvel on läinud paremaks, ka Emmaste männiku alune sai lõpuks puhtaks.Arenguruumi on, et endisele tasemelegi jõuda.

Head mõtted peavad saama teoks ! Kus on mobiilne tankla ?

Võtan ette roosa üllitise, mida nägin esmakordselt sel suvel. Tuleb välja, et paljud pole seda näinud.Algab see sõnadega : „ Olen aru saanud, et arvamuse omamine on jama.Järgnev lause ei veena mind selles jamanduses sugugi. Manipulatsioon ja must-valge pildi loomine nagu ameerika filmis, et on head ja pahad.“ Kahjuks ei ole sõnal „koostöö“ minu jaoks enam sellist tähendust kui varem .“ On see arvamus või mitte ? On see jama või mitte ? Eks otsustage ise ! Leian, et ainult arvamuse omamine on suur asi. Inimene, kellel puudub oma arvamus, on kergesti mõjutatav.

Eraldi on lausa kaldkirjas välja toodud : „... kes ei karda Emmaste vallas „ valitsevat diktatuuri. „Ma saan aru küll, millele ja konkreetselt kelllele on vihjatud aga võiks ikka täpse tähenduse järele vaadata. Naabrimees armastab lugeda piiblit ja seda ka lehes tsiteerida, selliseid sõnu seal pole. Panen siia siis viite : Võõrsõnade leksikon, Tallinn 1978, lehekülg 131.

Leidsin ilusa lause, lausa pärl : „ Kõik valla arengu protsessis osalevad pooled peavad olema õnnelikud – vastasel juhul ei ole teatud aja möödudes mitte keegi õnnelik“.Eksistentsiaalsed küsimused on inimkonda vaevanud sajandeid.Olla või mitte olla. Olla õnnelik või mitte. Kõik sõltub inimese enda arusaamadest, suhtumistest ja väärtushinnangutest. Kerge on hukka mõista, raske mõista. Kerge on „näpuga näidata“, raske aidata.Kerge on süüdi mõista, raske süütust tõestada.Raskustest saab üle ja tegelikult on igas päevas palju ilusat, millest rõõmu tunda, sellepärast meeldib mulle lause : head asjad tulevad väikestes pakkides.„ Tead, naabrimees Avo Kail, mina valla arenguprotsessis ei osale ( voldikus on välja toodud, et aktiivne, ühiskondlikus elus, kultuuris ja spordis osalev vallakodanik on kõige rohkem valla arengut mõjutav jõud – mina seda kindlasti ei ole aga Reheselja arengule aitan kaasa küll ) ja ma olen õnnelik( kuigi sa tahaksid vastupidist ), siin ja praegu, vaatamata sellele, et sa mulle kriminaalasja korraldasid. Mul on minu pere, sõbrad, kõht täis ja tuba soe, mul ei ole õnnelik-olemiseks vaja võimu ega varandust. Ma usun, et meie vallas on palju õnnelikke inimesi ( et see praegusel hetkel valla arenguprotsesse mõjutaks, on enam kui kahtlane )ja kes seda ei ole, otsigu viga iseendast.

Elus on kogetud mõndagi. Olen „elanud üle „ sellise institutsiooni nagu piimapukk. Nimetan seda nii: institutsioon oma hierarhia, arvamusliidrite ja kohaliku Kobrulehe Osakonnaga. Piimapukk oli kokkusaamise ja suhtlemise koht : piimaautoga tulid uudised kaugemalt, kohalikud uudised olid selleks ajaks küla erinevatest nurkadest juba koos ja läbi arutatud, päevakorral olevate teemade ring oli lai. Teati kõike ja räägiti taga kõiki. Keda parasjagu kohal polnud, see oli „hammaste vahel“. Kellel veel väheks jäi, läks edasi Viiri poodi, vorstiootamise saba võis kesta tunde ning ka rahvast rohkem ja kaugemalt. Ei saa öelda, et see oleks olnud pahatahtlik, asju lihtsalt arutati, keerates need kord ühte- ja siis teistpidi. Ega ma neist piimapuki-juttudest eriti ei tea, suutsime end kaugemal hoida, pidi olema ikka väga suur uudis kui vanaema seda kodus rääkis. Kindlasti tuli ka ette täbaramaid olukordi ja läks kõvaks ütlemiseks aga seda ma küll ei mäleta, et kellestki oleks „teerulliga“ üle sõidetud ja küüniliseks kättemaksuks läinud. Pahandusi on muidugi olnud aga siis oli targem tagasi tõmbuda ja elu läks jälle edasi. Vaatamata sellele, et inimesed on erinevad, on läbi mitme põlve siin külas kõikidele ruumi jätkunud ja teineteist ikka teretatud.

Viimastel aastakümnetel on maailma kommunikatsioonis toimunud väga suur areng, muutused on toimunud kogu meediasüsteemis ja ka kohalikud Kobrulehe Korrespondendid on trendidega kaasa läinud.Ei ole mingi probleem inimene sopaga üle valada kui tellija hästi maksab. Kui Mari vallandati, pasundas kohalik Kobruleht kõigest : alates sellest, kui halb oli Mari-aegu Tohvril ja lõpetades sellega, et ta on joodik. Küsisin ühelt Korrespondendilt, et kas ta ise ka usub, mida räägib ? Vastus : „ Mina Mari ei tunne.“ Kuidas võtta ?! Mari laua taga sobib küll istuda ja seal saunas käia.Ei ole mul meelest läinud, millised kommentaarid olid mu tütre kohta, kui ta Inglismaale kolis ( võtsin seda kui piimapuki taset ja lasin „kõrvust mööda“ ), seekordne tase ületas taluvuspiiri. Alati saab teha valikuid ja mina olen lõpetanud Korrespondentidega suhtlemise, see on ainult tere-tasemel.

Reheselja on muutunud kriminaalseks. Kärdla valiti Laulupealinnaks.Kui krimiküla valima hakatakse siis kandideerime kohe, ikkagi 5 kohtuasja ,vargaid, korruptante, kriminaale ja muidu sulisid kah parasjagu.

Lõpetan lausega roosast bülletäänist, millele on alla kirjutanud Avo Kail. See on laenatud targalt mehelt, Enn Soosaarelt : „ Kui lubadused ei täitu, kui teod riivavad enamuse õiglustunnet, on aeg leida endale muud rakendust.“