Üks kord olen vaid tulnud viimase pühapäevase Tallinki laevaga Helsingisse ning sellest piisas, et jätta mu mälusse kustumatu jälg, nagu põletatult- neid ilmeid ja seda rusuvat meeleolu ei ole võimalik mälupildist välja ajada. Sellest ajast olen teadlikult ja alateadlikult hakanud jälgima inimeste ilmeid- nii neid, keda arvan teadvat liigitada kuhugi kategooriasse, kui ka mängida äraarvamise mängu – kes on kes? Lohutust leian kontrastis – minu Soomes elavate, aastaid tagasi kolinute tuttavate ning nende sõprade ilmed erinevad kardinaalselt nendest, keda ma kohtan laevadel ning kellega mind elu koristaja karjääris kokku viib. Lootust on, et kord saabub rahu ja pingevabadus ka praeguste paadipõgenike näolihastesse – õnneks on märke, et suure tõenäosusega saab enamus meist veel inimväärset elu tunda käesolevas elutsüklis.
Seisan metroo ees bussipeatuses ning ootan nr.15 bussi. Nagu tavaks saanud, vaatlen inimesi ning nende näoilmeid. Arvan ära tundvat kaks koristajat Eestist – jah, järgmisel hetkel võib nende omavahelisest vestlusest järeldada, et just need nad on. Kas just koristajad, kuid igal juhul nende hulgast, kes Soome teenindus- ja tootmissfääri oma Eestile mittevajalikuks osutunud energiaga täiendavad. Olen kohanud lauda ja aianditöölisi, müüjaid ja ettekandjaid, kuid kõige enam siiski koristajaid. Küll sotsiaalsfääris, ehitussfääris , kui ka kodudes ning kontorites. Lisaks metroodes, rongijaamades jne. Hetkel oli jutt eelkõige naistest – mehi on samuti kõikjal – aknapesijatest, ehitajatest ja laudatöölistest bussijuhtideni välja. Muidugi on ka haritlaskonna esindajaid – eelkõige ilmselt arste, kuid nendega ma otseselt kokku ei puutu ja mul pole õrna aimugi, mis nende ilmeid võiks ühendada.
Metroo ette tagasi. Päike kuldab Helsingi jõukusest ja puhtusest kiiskavaid klaasfassaade ning tänavatel jalutavad rahulolevate nägudega pered – ees ootab kaks puhkepäeva täis meelelahutust ja kultuuri, kõige enam siiski peegeldub nägudelt valikuvabadus – vabade inimeste tunnus. Inimesed ei seisa pidevate halbade ja väga halbade sundvalikute ees, nad on ehk ise paremini elu vastu ette valmistatud ja nende riik pole saanud lubada endale rahva lolliks tegemist ning võltslubaduste andmist ja sotsiaalsete garantiideta jätmist. Riigil on raamid, kodanikel on tunnetus osalusest ja sellega kaasnevast vastutusest – enda, perekonna ja oma riigi ees. Kontrastiks soomlastest peredele ja muudele kodanikele, seisab sadama bussi oodates tüüpiline läbilõige lõunanaabritest – kohvritega keskealised koristajad ja pooltühjade spordikottidega ehitajad. Korraks elavdab siiski seda suhteliselt üheülbaliste ilmetega seltskonda paarike, kes käsikäes uurivad sõiduplaani. Kohe näha, et ühistranspordis orienteerumises puudub vilumus- esimese hooga ei saada aru, kus bussiliini number, kus kellaaeg. Mehel on seljas lühike kalevist mudelmantel, vasakus käes pungil gucci-mucci-versace kilekotid, paremas teise või kolmanda ringi elus iluasi – ometi on Esimene Eesti ka kokku puutumas lihtrahvaga- kaubareis Helsingisse autoga ei oleks lihtsalt nii mugav – Helsingi intensiivne liiklus ei soosi just käe hoidmist ja silma vaatamist sõidu ajal.
Igal juhul avastan end järgmisel hetkel täiesti tülpinuna ja tüdinuna vaatlemas bussi aknast tuttavaid tänavaid, mida mööda päevast päeva autoga saab keskelt läbi 100 kilomeetrit tiirutatud. Ummikutes sidurit tallates teeb mu jalg korduvaid ettepanekuid ajule lahutamiseks- ta on väsinud nii rumala ajuga koos elamisest. Aju lubab üleolevalt tal lahutada vaid sidurit, mille peale raevunud teine pool vastab vihase reumavaluga.
Hetkel, tundub mulle, ei jaksa ma enam kunagi siia tagasi tulla – nii ebaõiglane tundub olukord. Siis vilksatab bussiaknast tumesiniseks külmetanud Aafrika mandri esindaja – mõtlen, jah, nendel vaesekestel on ju veel hullem. Tõstan taas pilgu päiksekullas kõrghoonetele – nende külm ilu teeb olemise veel õõnsamaks – siin ma siis olen, keskkonnas, millega mul puudub igasugune isiklik seos- õnneks küll ka negatiivne. Siiski on mõte tööandja pläriseva summutiga Toyotast hetkel pigem vastumeelne, muidu me saame temaga ikka kenasti läbi – pole ta mind suurlinna liikluses veel jamasse jätnud.
Sadamas süveneb masendus veelgi. Eesti virelevate pensionäride soomlastest eakaaslased on täitnud sadama baarid ja ooteruumid mõnusa suminaga. Õlu ja vahuvein liiguvad pudelist klaasidesse ja klaasidest tervitusnapsudeks. Eestlased sõidavad koju ja soomlased puhkusele. Ajakirjanduses kõlab järjest sagedamini küsimus- miks me võrdleme end Soomega? Õige, majanduse arengu seisukohast ei peaks seda tegema mitte. Kuid on üks asi, mis ei peaks sõltuma riigikorrast, vähemalt normaalsest , ja rahakoti paksusest – kodu peaks igal riigi alamal olema ja sinna koju peaks ta minema alati rõõmuga ja teadma, et teada seal oodatakse. See on see pitser, mis paneb inimestele „kalevipoja“, andku lauluisa andeks selle väljendi ülevõtmise eest, ilme näole.
Riigiisa Ansipi unistus rikaste riikide hulka saamisel on tõeks saamas – õnneks on suurem osa töötuid, ehk siis laisku ja lolle, nagu Ansip on mõista andnud, Eestist lahkumas ning käib rahvuseline puhastumine. Alles on jäämas rikkad, vaprad ja ilusad. Viimased väetid, kes ei jaks ära minna, lähevad lõpuks kõige maise teed. Jäävad vaid targad ja nutikad, kes oskavad planeerida ja investeerida ja tantsida . Televiisor näitab vaid tarkade inimeste valimisdebatte ja spordisaateid. Kultuuriministeerium lubab oma targal rahval lugeda ja vaadata vaid ilusatele ja rikastele sobivaid teoseid, selle jaoks luuakse eriline komisjon, kes loeb läbi kogu turule tungiva pahakirjanduse, kui ei jõuta läbi lugeda, otsustatakse kaanekujunduse järgi. Kuniks komisjoni pole, määrab kultuuriminister, mida keegi loeb ja vaatab.
Asumisele saadetud II Eesti kohaneb pikapeale ebanormaalse riigiga, kus valitsus ei saa endale lubada rahva alandamist ja mõnitamist. Nende algsest koormusest väsinud seljad lähevad pikapeale sirgu – inimene harjub lõpuks kõigega, eriti okupatsiooni ja sellele järgnenud vaimse ning majandusliku kodusõja läbi teinud põlvkond. Nad saavad aru, et võõral madratsil magamine ja võõra rahva teenimine perel hinge sees hoidmiseks ei ole häbi, vaid auasi. Eesti nabaimetlejad saavad loa jääda oma arvamuse juurde. Enam ei tee haiget pilked „talentide“ ja „kalevipoegade“ aadressil. Üks kord katkeb vaimne nabanöör emamaaga, kes , hankinud lapsed, ei suuda nende eest hoolt kanda. Tugevamad andestavad talle, teised pööravad selja igaveseks. Eesti valitsus toob mulle silme ette võrdluse eduka perega, kelle pereisa on tippjuht – hinnatud poliitik ning majandusgeenius, kuid kes elab oma pingeid välja ning ehitab oma edukuse perele. Varjatud vägivallaga pere, kus välisele edukusele tuuakse ohvriks sisemine tasakaal. Pere sööb seda mida isa ütleb ning räägib siis ja seda, mida isa lubab. Pere kuuleb päevast päeva, kuidas isa saavutusi hinnatakse - teda imetletakse ja tuuakse viletsamatele isadele, kes ei suuda oma lapsi erakoolis koolitada ning käivad selle asemel metsas telkimas ja matkamas, turult ostetud tossud jalas. Kedagi ei huvita, et tegelikult on edukas isa külm ja hoolimatu – ta ütleb, et ta lapsed on lollid ja laisad ning võlgnevad kõik, mis neil on temale. Et nad pole ilma temata krossigi väärt – vaadaku teisi –neil pole ei autosid, ega villasid – kui nad ei kuuletu kõiges oma targale isale ega taha temasuguseks saada, siis tulevad neist samasugused ühistranspordis sõitvad luuserid. Kedagi ei huvita, et isa autod ja villad on tulnud pere vaimsete ja tegelike materiaalsete vajaduste arvelt – lapsed on ehk vajanud hoopis reise ja sõpru, lohutust ja toetust, kvaliteetset ning maalähedast toitu , mitmekülgset haridust ning vanematega koos arenemise võimalust.
Jah – LHV, Arco Vara –edukuse lipulaevad, vähemalt nende hulgast, kes ei kurna maksumaksjaid, ka nende ettenägemisvõime ja tarkus on vedanud neid alt. EL ja kogu euro on minemas alla vett. Kaua veel ametnikel ja poliitikutel läheb hästi ning nad saavad oma edukuse puhtalt enda arvele kirjutada? Kaua saab ametnikkond veel peost peoni elada, kui peost suhu elama hakkab. Kas enne jõuab Lang igasuguse lugemistahtmise rahva hulgas ära tappaja Ansip kõik endast lugu pidavad luuserid välja riigist ajada? Selmet luua väärtkirjanduse, teatri ja kunsti arenemiseks ning rahvani jõudmiseks soodsad tingimused ja tekitada riigis inimsõbralik ja erinevusi soosiv ning salliv õhkkond, läheb Lang tsensuuri ning Ansip ülbitsemise teed – korjame rämpsu ära, lollid mingu minema. On olnud „Mein Kampfi“, „Kapitali“, Lenini ja Stalini teoste ajastud, Brežnevi ka. Nüüd ongi vahe olnud. Kas on ilmumas Langi ja Ansipi surematud teosed eestlastele lohutuseks ja kogu maailmale eeskujuks? Loll rahvas, targad valitsejad……miks see kõik nii tuttav jälle tundub? Ega ajalool pole siis ometi tõesti kombeks korduda?
Ajalool on kombeks olla perioodiline. Varsti saab läbi ka lähiajaloo kolmas paadipõgenike tsükkel. Need, kes läksid ebastabiilsuse kartuses okupatsiooni varemetelt, on nüüd juba sulandunud uude ühiskonda ning neid ühendab soe vaimne side endise kodumaaga. Kuidas näeb välja side kodumaaga viimase , käesoleva kodusõja käigus pagendatud majanduspõgenikud, seda saab vaadelda ehk tosina aastate pärast. Üks oluline erinevus on juba praegu – kõik eelnevad minejad on olnud kindlad, et nad tulevad kunagi Eestisse tagasi. Suurem osa praegustest minejatest loodab, eriti noortest, et nad ei peaks iial Eestisse tagasi tulema. Kui eelmised minejad hoidsid ja hoiavad hardalt eesti keelt ja kultuuri oma pereringis, siis praegused minejad eelistavad välja paista soomlastena, mitte eestlastena. Selline kogemuslik mulje on mulle jäänud. Ansipi valitsusele au- seda ei ole suutnud tuhanded aastad orjaaega ega okupatsioone eestlusele teha, mida Ansip ja tema jüngrid on suutnud mõne viimase aastaga. Ise ei kujutanud ma iial, et ma lahkuks kunagi Eestist , veel vähem oleks ma võinud arvata, et minust saab poliitiliselt taga kiusatu, kusjuures ma pole poliitikast huvitatudki, kuid et see juhtub n.ö. kirjade järgi vabas, demokraatlikus riigis. Jah, Imedemaa Ansipland – selline ajastu on saabunud Maarjamaale. Tahaks loota, et Maa peab vastu. Ja tema rahvas ka. On olnud päris muresid, millest on jagu saadud, ehk lõpeb see klounaad ka enne, kui eestlased on lõplikult killustatud ja laiali paisatud . Kellele see kasulik oleks?
No comments:
Post a Comment