Kirjutatud 23.04.2011
Nautides jagamatut sugulaste ja tutvusringkonna tähelepanu üsna pikkade elu algusaastate jooksul - olin vanavanematel ja tädidel-onul 4 aastat ainus lapselaps ja 15 aastat ainus tüdrukust lapselaps - teadsin ja jagasin seda teavet kõigiga, kes vähegi jaksas kuulata - aprillikuu on tähtis kuu. Isegi vaatamata nõukogude ajupesule ei eksinud keegi seda seostama Suure Lenini sünnipäevaga, Hitleri omaga ammugi. See oli teadagi tähtis, sest tähendas, siis veel originaalis hääldatav kahe "i" sisaldusega Mariina sünnipäeva, kelle auks oli ju hästi vahva laulda poppi laulu: " Mariina, Mariina, Mariina!". Mingis identiteedi kriisi ja puberteediea hormoonimöllus sai sellest nimest Mari. Võimalik, et ka see semantilis- lingvistiline segadus- kuidas see nimi siis õieti peaks kirjutatama ja kuidas kõlama: Marina või Mariina, sai üheks põhjuseks, miks ma ühel hetkel kangekaelselt hakkasin end Mariks nimetama ning eeldasin ka kõiki teisi arvavat : see nimi sobib mulle paremini - marurahvuslane, nagu ma enda arvates olin ning mulle ei meeldinud nime võimalik seostamine muu rahvusega. Nimepanek omal ajal võis olla püüdluseks kompromissile isaga, ehkki ma ei arva, et Ludvigu lastele kõige sobivamad nimed peaks just Marina ja Andrei olema; tõele lähemal tundub olevat legend, et nime valis mulle vanaisa, just sellesama laulu, tollel ajal nimetati neid veel lööklauludeks, järgi. Teine variant olevat olnud Lili ( "Kui vaikne muusika mängib...."). Pean tänama õnne - mida, mida, aga Lilina ei kujuta ma end hoopiski ette.
Varane teismeiga ei seostu mul millegipärast aprilliga mingil moel kuidagi eriliselt - ma hetkel lihtsalt ei mäleta, mis kujul tähistamised toimusid. Pole ka ime , mu varane teisemeiga vanuses 9-14 oli lisaks hormoonimöllust tulenevale ebastabiilsele käitumisele, mullistav ka perelu mõttes- lahutus ja isast lahku kolimine, laastav ja vabastav olukord ühekorraga.
Küll aga andis sünnipäev, kui sündmus, keskkooli eas põhjuse liigne kord raju pidu maha pidada. Praegu mõtlen- mis sorti inimesed meie majas elasid? Pildid on tunnistuseks, et kõva tantsu, laulu ja mürgliga peetud peod ei ole mu kujutluse vili. Millegipärast ei meenu mulle, et keegi naabritest oleks vastu seina tagunud või ukse taha tulnud, miilitsa kutsumisest rääkimata. Korter polnud ka mingi sviit, kus heli oleks hajunud. Kaks väikest tuba 13 ja 9 ruutmeetrit, lisaks pisitilluke köök. Nõukogude inimeseks olemise hea tooni juurde ei kuulunud teatavasti kodus söögi tegemine. Nõukogude naised käisid palgatööl ja sõid töölissööklates. Köögid olid hommikuse ja õhtuse teejoomise tarvis. Kohv oli suhteliselt tundmatu ning defitsiitne, peenema rahva jook, kui nüüd ainult viljakohvi kohviks mitte pidada. Seoses teejoomisega heiastub mul veel üks mälestus koos kultuuri erinevusest tingitud mahasurutud sooviga. Nimelt oli emal lähedane sõbranna, kes elas meie läheduses ja me käisime tal sagedasti külas. Päris venelane, selle kõige paremas mõttes. Peterburi , tollase Leningradi lähedalt pärit ning Leningradis ka õppinud. Tema puhtus, enese eest hoolitsemine ning söögitegemise traditsioonid, kõige selle kõrval, et ta käis ka päevatööl - olid muljet avaldavad. Seda keskendumist, millega ta pesi, õigemini nühkis, kahvlite ja nugade päid peale iga, sageli kolmekäigulist, vene köögile traditsioonilist söögikorda , see oli lummav vaatepilt. Minu puhul said nimetatud söögiriista osad tähelepanu kõige rohkem voolava vee alt läbi loksutamise näol.
Teejoomine oli teemaks. Venelased jõid teed hiigelsuurte alustasside pealt, noh ütleme, luristasid. Kompvek või tükksuhkur pandi põske ja siis imeti kuum vedelik mõnuga alustassi pealt. See tundus väga võluv komme olevat. Kui ideoloogiliselt venemeelne ema ka ei olnud, eestlaste kultuuritraditsioon ja kombed pidasid taolist vedeliku manustamise viisi labaseks ning meie peres tauniti kommet teed sellisel viisil juua. Mina muidugi ei olnud nõus mingil moel venelane niigi olema, labane veel seda vähem. Minu mälestuste kohaselt oli mu vennal küll sisu selle kombe juurde jääda, tal oli ka loogiline põhjendus- nii jahtus tee kiiremini, aga usun, et see lodistamise moment ei olnud ka päris tähtsusetu. Praegu ma võiks ju selle joomistraditsiooni juurutada, kuid tegelikult ei kujuta ma end ette tassi pealt teed luristamas ning sellest mõnu tundmast. Nii vormib meid kultuur kui kasvukeskkond oma kommete ja traditsioonidega.
Kui kellelgi veel meeles on, siis kõrvalepõige teejoomise juurde tuli hoopis rajudelt sünnipäevapidudelt, mille käigus elasime klassikaaslastega, sekka ka muu seltskonnaga, enda kasvuraskusi ja rõõme välja ning sundisime ka naabreid nende tahte vastaselt selles protsessis osalema.
Ma pean muidugi poolesaja aastaseks saama, et üle 30 aasta hiljem endale küsimus esitada - mida pidid naabrid tundma ja kust nad võtsid selle sallivuse ja rahu, millega nad seda hirmsat teismeliste kisa välja kannatasid? Sünnipäevapidu oli ka lihtsalt üks paljudest pidudest, ema oli haruldaselt mõistev ja soosis meie mürgleid, ehkki ta ise seda lärmi välja ei kannatanud ja lahkus alati kodunt. Pean tunnistama, inimesed olid tollal sallivamad ja tervema psüühikaga - praegu ei kujuta ma küll ette naabreid julgustavalt naeratamas kui tümakas ja kisa majakarbi rappuma panevad, ma ise kindlasti ei pea seda normaalseks ja üritan seinatagust naabrit rahustada, kui ta muusikamaitse ja heli tugevuse koosmõju toimib välispidise südame stimulaatorina.
Nii palju siis minu äraspidisest....kui meie noored olime. Tundub, et meil oli mõnes mõttes lihtsam. Ühiskond sallivam, võimalused võrdsemad ja ahvatlused süütumad. Ainus probleem oli selles, et see polnud nagu päris ühiskond, mingi mulaaž pigem, mis püüdis küll jäljendada originaali, kuid temas puudus arenguperpektiiv just selle tehislikkuse tõttu. Selle näilise lihtsuse ja selguse ning võrdsuse tagajärgi helbime ühiskonnas senini.
Aga tagasi aprilli tähtsuse juurde.
Nautides jagamatut sugulaste ja tutvusringkonna tähelepanu üsna pikkade elu algusaastate jooksul - olin vanavanematel ja tädidel-onul 4 aastat ainus lapselaps ja 15 aastat ainus tüdrukust lapselaps - teadsin ja jagasin seda teavet kõigiga, kes vähegi jaksas kuulata - aprillikuu on tähtis kuu. Isegi vaatamata nõukogude ajupesule ei eksinud keegi seda seostama Suure Lenini sünnipäevaga, Hitleri omaga ammugi. See oli teadagi tähtis, sest tähendas, siis veel originaalis hääldatav kahe "i" sisaldusega Mariina sünnipäeva, kelle auks oli ju hästi vahva laulda poppi laulu: " Mariina, Mariina, Mariina!". Mingis identiteedi kriisi ja puberteediea hormoonimöllus sai sellest nimest Mari. Võimalik, et ka see semantilis- lingvistiline segadus- kuidas see nimi siis õieti peaks kirjutatama ja kuidas kõlama: Marina või Mariina, sai üheks põhjuseks, miks ma ühel hetkel kangekaelselt hakkasin end Mariks nimetama ning eeldasin ka kõiki teisi arvavat : see nimi sobib mulle paremini - marurahvuslane, nagu ma enda arvates olin ning mulle ei meeldinud nime võimalik seostamine muu rahvusega. Nimepanek omal ajal võis olla püüdluseks kompromissile isaga, ehkki ma ei arva, et Ludvigu lastele kõige sobivamad nimed peaks just Marina ja Andrei olema; tõele lähemal tundub olevat legend, et nime valis mulle vanaisa, just sellesama laulu, tollel ajal nimetati neid veel lööklauludeks, järgi. Teine variant olevat olnud Lili ( "Kui vaikne muusika mängib...."). Pean tänama õnne - mida, mida, aga Lilina ei kujuta ma end hoopiski ette.
Varane teismeiga ei seostu mul millegipärast aprilliga mingil moel kuidagi eriliselt - ma hetkel lihtsalt ei mäleta, mis kujul tähistamised toimusid. Pole ka ime , mu varane teisemeiga vanuses 9-14 oli lisaks hormoonimöllust tulenevale ebastabiilsele käitumisele, mullistav ka perelu mõttes- lahutus ja isast lahku kolimine, laastav ja vabastav olukord ühekorraga.
Küll aga andis sünnipäev, kui sündmus, keskkooli eas põhjuse liigne kord raju pidu maha pidada. Praegu mõtlen- mis sorti inimesed meie majas elasid? Pildid on tunnistuseks, et kõva tantsu, laulu ja mürgliga peetud peod ei ole mu kujutluse vili. Millegipärast ei meenu mulle, et keegi naabritest oleks vastu seina tagunud või ukse taha tulnud, miilitsa kutsumisest rääkimata. Korter polnud ka mingi sviit, kus heli oleks hajunud. Kaks väikest tuba 13 ja 9 ruutmeetrit, lisaks pisitilluke köök. Nõukogude inimeseks olemise hea tooni juurde ei kuulunud teatavasti kodus söögi tegemine. Nõukogude naised käisid palgatööl ja sõid töölissööklates. Köögid olid hommikuse ja õhtuse teejoomise tarvis. Kohv oli suhteliselt tundmatu ning defitsiitne, peenema rahva jook, kui nüüd ainult viljakohvi kohviks mitte pidada. Seoses teejoomisega heiastub mul veel üks mälestus koos kultuuri erinevusest tingitud mahasurutud sooviga. Nimelt oli emal lähedane sõbranna, kes elas meie läheduses ja me käisime tal sagedasti külas. Päris venelane, selle kõige paremas mõttes. Peterburi , tollase Leningradi lähedalt pärit ning Leningradis ka õppinud. Tema puhtus, enese eest hoolitsemine ning söögitegemise traditsioonid, kõige selle kõrval, et ta käis ka päevatööl - olid muljet avaldavad. Seda keskendumist, millega ta pesi, õigemini nühkis, kahvlite ja nugade päid peale iga, sageli kolmekäigulist, vene köögile traditsioonilist söögikorda , see oli lummav vaatepilt. Minu puhul said nimetatud söögiriista osad tähelepanu kõige rohkem voolava vee alt läbi loksutamise näol.
Teejoomine oli teemaks. Venelased jõid teed hiigelsuurte alustasside pealt, noh ütleme, luristasid. Kompvek või tükksuhkur pandi põske ja siis imeti kuum vedelik mõnuga alustassi pealt. See tundus väga võluv komme olevat. Kui ideoloogiliselt venemeelne ema ka ei olnud, eestlaste kultuuritraditsioon ja kombed pidasid taolist vedeliku manustamise viisi labaseks ning meie peres tauniti kommet teed sellisel viisil juua. Mina muidugi ei olnud nõus mingil moel venelane niigi olema, labane veel seda vähem. Minu mälestuste kohaselt oli mu vennal küll sisu selle kombe juurde jääda, tal oli ka loogiline põhjendus- nii jahtus tee kiiremini, aga usun, et see lodistamise moment ei olnud ka päris tähtsusetu. Praegu ma võiks ju selle joomistraditsiooni juurutada, kuid tegelikult ei kujuta ma end ette tassi pealt teed luristamas ning sellest mõnu tundmast. Nii vormib meid kultuur kui kasvukeskkond oma kommete ja traditsioonidega.
Kui kellelgi veel meeles on, siis kõrvalepõige teejoomise juurde tuli hoopis rajudelt sünnipäevapidudelt, mille käigus elasime klassikaaslastega, sekka ka muu seltskonnaga, enda kasvuraskusi ja rõõme välja ning sundisime ka naabreid nende tahte vastaselt selles protsessis osalema.
Ma pean muidugi poolesaja aastaseks saama, et üle 30 aasta hiljem endale küsimus esitada - mida pidid naabrid tundma ja kust nad võtsid selle sallivuse ja rahu, millega nad seda hirmsat teismeliste kisa välja kannatasid? Sünnipäevapidu oli ka lihtsalt üks paljudest pidudest, ema oli haruldaselt mõistev ja soosis meie mürgleid, ehkki ta ise seda lärmi välja ei kannatanud ja lahkus alati kodunt. Pean tunnistama, inimesed olid tollal sallivamad ja tervema psüühikaga - praegu ei kujuta ma küll ette naabreid julgustavalt naeratamas kui tümakas ja kisa majakarbi rappuma panevad, ma ise kindlasti ei pea seda normaalseks ja üritan seinatagust naabrit rahustada, kui ta muusikamaitse ja heli tugevuse koosmõju toimib välispidise südame stimulaatorina.
Nii palju siis minu äraspidisest....kui meie noored olime. Tundub, et meil oli mõnes mõttes lihtsam. Ühiskond sallivam, võimalused võrdsemad ja ahvatlused süütumad. Ainus probleem oli selles, et see polnud nagu päris ühiskond, mingi mulaaž pigem, mis püüdis küll jäljendada originaali, kuid temas puudus arenguperpektiiv just selle tehislikkuse tõttu. Selle näilise lihtsuse ja selguse ning võrdsuse tagajärgi helbime ühiskonnas senini.
Aga tagasi aprilli tähtsuse juurde.
Praeguseks on ensekeskse isikukultuse tunnustega aprillikuule erilise tähenduse omistamine ja tähtpäevaline mürgeldamine asendunud pigem tõdemusega: kõigil on üks kord aastas sünnipäev, ning kui elupikkust tähistav number ei ületa statistilist keskmist, siis pole selles kuus ega päevas midagi erilist. Jõuame taas kultuurini, kõigi enda traditsioonide ja kommetega. Võib ju olla, et varem tähistas 50 midagi erilist, suhtelisest noorusest astumine keskiga tähistavasse perioodi. Noh, eks see on ikka ka arvaja ehk siis tegelikult tema iga tähistavas numbris kinni. Pean enda häbiks tunnistama, et murdeeas olin ma arvamusel, et ükski endast lugupidav naine 40- aastaseks ei ela, ning seda vaatamata sellele, et minu ema oli sellel ajal samas vanuses blondeeritud, lühikese seelikuga pikaküüneline kaunitar. Miski ütleb mulle - tänapäeva noorte hulgas levinud arvamus ei ole palju teistsugune, vaevalt küll, et nad on nõus seda tunnistama ja õige ka. Normaalne noor teab, milliseid mõtteid kõlbab avaldada, millised on parem enda teada jätta ja tunnistada seda alles siis , kui oled ise sellesse "häbiväärsesse" ikka jõudnud. Ma tõesti ei mäleta, kas mul jätkus viisakust seda elutõde ning veendumust mitte edasi jutlustada. Maailm oli palju lihtsam tollal , nagu tundus. Ma teadsin enam- vähem täpselt, mis on hea, mis halb. Mul ei olnud selles suhtes mingeid kahtlusi. Maailm oli mustvalge. Vaatamata kokkupõrgetele aeg ajalt teistsuguse maailmavaatega, polnud kahtlust- minul on õigus ja vastased eksivad. Kui palju on ikka sellest ajast elu keerulisemaks läinud. Tõesti- mida vanemaks saad ja rohkem kogemusi korjad, siis seda rumalamaks tundud jäävat. Kõigil tundub nüüd õigus olema, ka teineteist välistavates olukordades. Õppimine aga on hoopis kurjast - vastuste asemel tekib aina rohkem küsimusi juurde- tõepoolest, mida rohkem sa õpid, seda vähem sa tead.
Aga tagasi teemasse.
Vanus on meie peades. Mis imelik legend: "Elu algab neljakümneselt!", mis te sinnamaani siis tegite, kui möödusid füsioloogiliselt ja intellektuaalse sooritusvõimekuse poolest kõige võimalusterohkemad aastad? Ja miks elu peaks üldse kusagilt keskelt hakkama? Elu algab ikka sünniga, arvan(uuemad seisukohad nihutavad selle veel varasemaks- kes eostamise aega , kes pisut hilisemasse arengusse, levinud on arvamus, et kõige hiljem algab elu siis kui lootel hakkab kujunema närvisüsteem), ja teadaolevalt lõpeb surmaga.
Aga see vaba valik, igaüks pidagu arvestust kuidas tahab.
Inimese enda vanus on kinni tema peas : kui ta tahab olla 70 aastaselt seksisümbol ning kinnitab seda klantsajakirja kaanel alasti poseerimisega, siis ta seda ka vaieldamatult on.
Aga tagasi teemasse.
Vanus on meie peades. Mis imelik legend: "Elu algab neljakümneselt!", mis te sinnamaani siis tegite, kui möödusid füsioloogiliselt ja intellektuaalse sooritusvõimekuse poolest kõige võimalusterohkemad aastad? Ja miks elu peaks üldse kusagilt keskelt hakkama? Elu algab ikka sünniga, arvan(uuemad seisukohad nihutavad selle veel varasemaks- kes eostamise aega , kes pisut hilisemasse arengusse, levinud on arvamus, et kõige hiljem algab elu siis kui lootel hakkab kujunema närvisüsteem), ja teadaolevalt lõpeb surmaga.
Aga see vaba valik, igaüks pidagu arvestust kuidas tahab.
Inimese enda vanus on kinni tema peas : kui ta tahab olla 70 aastaselt seksisümbol ning kinnitab seda klantsajakirja kaanel alasti poseerimisega, siis ta seda ka vaieldamatult on.
Ma pole kindel, millal vanusenumber minetas mu jaoks märgilise tähtsuse ja tähenduse: 16 ja 18 oli mäletatavasi veel väga tähtis ning 20 ja 21- need tähistasid mingeid muid asju ka - passi saamist, täisealisust, esimest juubelit ja alkoholi ostmise õigust. Edasi läheb hägusemaks. Mingil ajal peale 25. ei teadnud ma väga täpselt muud, kui et olen üle 25 - ja siis edasi olin peaaegu 30. Sellest ajast see ongi kuidagi 5 aasta kaupa läinud, kas oled üle või peaaegu mingi täisnumber, mis lõpeb 5 või 0.
Tagasi tulles selle juurde, et 40 peaks olema murranguline number. Ehk siis, kui keskmine eluiga oli alla 70, võis sellel mingi iva olla. Praegu on mul eeskujuks kohe 89 aastaseks saav vanaema ja 75 aastaseks saav ema , mõlemad elujõus ja mitte ainult suhteliselt vaid päriselt ka. Ma ei oska seda 50. veel kuidagi eriliseks pidada - veel on ikka seda elurada nühkida küll ja küll, kui midagi iseäralikku ei juhtu. Mis kokkuvõtteid siin teha, kui peaaegu pool elu paistab ees terendavat. Andku Taevas ainult tervist ja kannatust.
Niisiis on pikantseteks paljastusteks( mul ei tule muidugi hetkel ühtegi pähe ka, aga ehk mõtlen sobivaks ajaks midagi lihtsalt välja, et huvitavam näida) ja positiivsusest nõretavast, nekroloogiks sobiva enesekiituse jaoks, samuti vara. Ainus, mida ei saa kunagi palju, on tänu. Enamus on küll mu eilses läkituses ära öeldud, kuid olgu siin tänuga korratud ja kiidetud veel: kõik mu elus rohkem ja vähem osalenud. Kõik, kes on mu elule andnud just selle värvi ja jume: kõik, keda on mul õnne olnud kohata sellel poolesaja aasta pikkusel rännakul. Olge tänatud ka kõik need head inimesed, keda ma ise vahetult ei tunne, kuid kes annavad omapoolse osa hea ja kurjuse haprasse tasakaalu. Tänu kõigile, et saan nautida sõjavaba elu vabas riigis enda kallite ja lähedaste keskel. Mul on olnud õnne saada tundma nii palju toredaid inimesi, et mul on puudunud võimalus neid kõiki lähemalt tundma õppida - paraku on mu sotsiaalsel võimekusel ka kvantitatiivne piir.
Ka number 50 on vaid kvantitatiivne näitaja, tänud kõigile, kes on aidanud mul seda kvaliteediga täita!
No comments:
Post a Comment