Koristaja on ka inimene ehk puhkepäeval Helsingis.

Üle pika aja on mul vaba päev ja juba kolmas järjestikku ning ma ei uju ega sõida ega sõuagi kuhugi täna. Päris huvitav tunne. On olnud päris pöörane kuu - erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu - täielik nonstop, mistõttu on võlgnevused igal pool.Täna siis proovin täita enesele antud lubadust- vähemalt üks päevikukiri nädalas.

Laupäeval käisin oma Foreveri sponsorite, Marita ja Kariga ning Heliga  Lappeenrannas Foreveri inspiratsiooni päeval. Oli Saimaa, oli uhiuued konverentsiruumid, oli rikkalik söök ja tuli kuhjaga inspiratsiooni. Üks tera, mille üles märkasin korjata oli see, et kui tahad midagi saavutada, peab enesedistsipliin olema kõrgtasemel. Kui teed plaani ja annad enesele lubaduse, tuleb seda täita. Mina lubasin vähemalt korra nädalas päevikut postitada. Nüüd siis teen puhkepäeval kuu portsu tasa.

nagu pealkirjast on võimalik aru saada, ronin endiselt mööda kodukoristaja karjääri, ikka tolmuimeja najal ülespoole. Iseenesest pole see ju mind tundvate inimeste jaoks ilmselt uudis, et ma naudin kõike , mida teen, kuid koristamisest vaimustumine on mulle endalegi ehk pisukeseks üllatuseks. No mulle tõesti meeldib kodusid koristada, boonuseks , lisaks eesti arsti tunnipalgale on muidugi ka ammu unustatud kehakaalu langus. JEEH! Jalgadega tsistern hakkab taas jälle pisitasa inimese kehavorme meenutama ja seda ilma mingi erilise vaevata - trenni eest makstakse veel peale!

Ega see Eesti elu taak pole muidugi kuhugi kadunud- endiselt ei tohiks ma lahkuda elukohast Tallinnas, huvitav, kas selle sätte rikkumise eest on ette nähtud vanglakaristus? Kohtuasjast pole kippu ega kõppu, olen endiselt potentsiaalne kriminaal, võlasabad pankadele ja sõpradele ei taha kuidagi lüheneda, kuid üle pika aja on taas lootust! Foreverile töötades , õigemini küll selleks tööks valmistudes , olen kogenud nii palju uut ja innustavat. ei jõua ära imestada oma pimedust ja lollust, seda eelarvamuse kardinat, mille oma silmadele olin tõmmanud. Kui palju rikastab juba uuele ideele mõtlemine, selle teostamisest rääkimata.

Ja inimesed, ikka need minu inimesed. need, kes on ikka alles ja need, kes tulevad pisitasa juurde. Milline rikkus see on, mida ma oman. Mul on nii kahju, et pole teostatav idee, et kõik mulle kallid inimesed üksteist tunneksid ja samuti naudiksid seda vabastavat ja rikastavat sünergiat. Nii lahe oli, kui üks mu kauaaegne sõbranna ütles Velju kirju lugedes, et ta nagu tunneks seda inimest, et see on just ka tema inimene. Et mul on ka õnne olnud omada sellist peret , suguseltsi ja kogukonda, sõpradest rääkimata.

Tänud teile, kallid! Mõtlen teile pidevalt , see on ehk kirjanduslik liialdus, kuid sageli, küll ja olen tänulik teie eest.

Ühelt koolituselt jäi meelde soovitus: kui arvad, et su elus on kõik valesti ja haölvasti, siis võta kaks paberilehte ning tee kaks nimekirja. Üks tee asjadest, mis su elus halvasti on ja teine tee asjadest, mille eest oled elule tänulik. Pakkuge, kumb nimekiri on pikem , ka kõige õnnetumate elus? Või proovige järgi, isegi kui te õnnetud pole.

Rahavõlad ja blogivõlg pole paraku ainsad, mis ma olen suutnud omale kaela korjata. Eelmise aasta tubli õppimise järel ei saa ma kuidagi järje peale: praktika ja lõputöö ja müni erialane ainegi veel, arvutiõpetust ei tahaks kohe meenutadagi.....

Peale Foreveri viimast koolitust lubasin endale, et teen ka plaani ja täidan seda ja saan rikkaks ja edukaks , eelkõige ikka terveks ja õnnelikuks.

Kõige selle jaoks tuleb osata aga aega jaotada. Nüüd siis lähen oma koristaja puhkepäevaga edasi muul lainel.

Enese otsimist ja leidmist, tervist ja õnne - seda soovin teile, mu kallid. Ärge alahinnake ennnast, oma elu ja suhteid! Elu mõte ongi elu ise!

Mari

P.S. tähenärijatele teadmiseks: otsustasin tekste mitte üle lugeda , ega korrigeerida- puhas ajaraisk, kes tahab, saab aru. lugemine pole teps mitte kohustuslik.just selline stiili- ja kirjavigane ma olengi ja jäägu nii, hetkel on muid asju paranduses küll.

Sõru laat ehk miks ma armastan sõrulasi.

Hiiumaa tervikuna on kahjuks minu jaoks minetanud oma algse, idüllilise ja õiglase maanurga tähenduse. Esimesena kipub ikka meelde tulema halb - no miks see küll nii on. Kuidas ma ka ei tõrjuks neid inimlimukaid oma mõtetest, siis tehtud ja kestev ebaõiglus ei lase mul neid siiski unustada. Loodan, et mõistus ja aeg teevad oma töö ning mu meeltest kaovad igaveseks selleised nimed ja näid nagu Kail, Lerch, Peedu, Rull, Kobin ja veel väiksemat prahti juurde. Mõnele võib olla üllatav siin mu negatiivsete suurkujude tahvlil Kobin Malle nime näha, kuid üsna kindlatest allikatest on teada, et Malle Kobin levitab mu kohta laimu. tuues mind esile halva näitena erivajadustega inimeste ärakasutajana. Tegelikult nõuaks see täiesti kohtuasja, et Kobin Malle sugused inimesed ei pääseks ligi erivajadustega inimestele, rääkimata siis kõrgete ametikohtade omamisest, aga tegelikult on mul ükskõik. Kui hiidlastel endil on ükskõik, siis mind see peaks küll huvitama kõige vähem. Mulle ei tee see laimamine suurt midagi, Kobin vaadaku ise, kuidas sellega toime tuleb, et kas, siis enda poolt välja mõeldud või kontrollimata infot külamoori tasemel oma kõrgelt ametikohalt edastab. mulle jääb ikka meelde see pilt kui ta tähtsalt fotoaparaadiga vehkides üritas takistada hoolealusel teostada oma unistust ja võimalust normaalsema elu poole. Pean tunnistama, et hoolealuse enesekindlus ning enda õiguste eest seismise käigus oma võimete ületamine oli muljet avaldav ning Kobin tundus selle kõrval eriti naeruväärne ja ebapädev.
Aga noh, nüüd on seda au neile saanud jälle küll ja rohkemgi, see on nüüd siis ka räägitud. Loodan, et Kasuperede Liit endale väärikama tegija etteotsa leiab.
Niisiis, minu kallitest sõrulastest. Sõru otskond ning selle erakordne vaim olid just need tegijad, mis panid meid 17 aastat tagasi, suurtes piirides just samal, sügisesel ajal , olusid trotsides end hiidlasteks pressima. korduvalt oleme rääkinud, et arvasime olevat leidnud Paradiisi maa peal. See ühisvaim, mida  Helleri eestvedamisel , Lajade toetusel ning muidugi Kotkas Kalevi nõul ja jõul veeti, oli täiesti jalust rabav. Me nii hirmsasti tahtsime ka sinna kuuluda ja proovida vähemalt natukegi sama töökad ja tublid olla. meid toetati ja me rabasime rõõmuga. Aitasime Veersaludel Välja talu 5 aastase seismise järel tolmu alt välja kraapida, hiljem taastasime 50 aastat tühjalt seisnud Kobli koha , tehes sellest oma Mariatsi. Ikka kogu aeg kogukonna toetusel - Sarapuude pere, Söölide pere, Vetside pere, Kotkaste pere, Nelliste pere, Veersaludest rääkimata. Toredate naabrite seltsis , iga aastaga tuli külasse paar suitsu juurde. 17 aastat tagasi seisid pooled majad meie kandis tühjana. Tänu Helleri ja otskonna rahva pingutustele ärkas küla taas ellu ning seda vaatamata asjaolule, et oli pesaheitmise aeg - lapsed said suureks ja lendasid laiali- nii Vetsidel, Kotkastel , Söölidel, kui ka mitmes muus peres. Ning kui tublid noored on selles otskonnas kasvanud - praagiprotsent on praktiliselt olematu - ei täienda need noored mingil juhul tänavaid ega vanglaid. See on üks kvaliteetne elukeskkond.
Nagu eelnevalt juttu olnud, võtsid need mehed - naised laiemalt ette ning viisid kogu Emmaste valla paremale ja jõukamale järjele, ikka tarkuse ja töökusega- tõüesti kõlab nagu muinasjutt, ainult õnnelik lõpp puudub. Äbarikud ei suutnud leppida ning üritavad nüüd kogu saavutatud edu alla vett lasta, aga õnneks jäävad neil isegi selleks käed lühikeseks, ehkki teada tõde on, et lõhkuda on kergem kui ehitada.
Emmastest oma "teenitud tänu" saanud, õnneks saanud tagasi ka oma sadama ja muuseumi , on Sõru otskond taas võidu poolel. Tänu Veersaludele on Sõrul kohvik ja pood, tänu Lajadele on Sõrul jazz ja kontserdid, tänu meeskonna tööle on Sõrul maine, tänu Milvile, Helvele, Kalevile, Hellerile on muuseum ja külaseltsil koos käimise koht, tänu Kalevile, Laun Tiidule, Hellerile on sadam. Tegelikult sai loetletud ainult eestvedajad- andke andeks mulle kõik teised- tegelikult on see ikka kogukonna koostöö - Maris , Mare, Velju, Siim, Peeter,Arvu, Kadri ja paljud ja paljud teised.
Mu elu läks lihtsalt ilusamaks taas sellest päevast, kui makuulsin, et külaselts tegutseb ja korraldab, küll koosolemisi, kuid nüüd suisa laata.
Kuna ma laadal ise polnud , mu ema Helle oli seal õnneks aktiivne osaline, edastan muljeid otse koha peal käinult - minu kallilt sõbralt Veljult, kes ilmselt Mare peale käimisel(suur tänu talle selle eest), oma muljed muhedalt kirja pani. Kadri lubas kasutada ka enda poolt tehtud pilte.
Tublid, Sõru rahvas, minu rahvas. Hoian meile siinpool kahte vett hoolega pöialt - meil läheb Sõrus endiselt kõik hästi! Meil on maailma parim paik elamiseks.
Tõrvatilkasid meepotis annab tegelikult vältida - need on inetut värvi , kergelt ignoreeritavad ja eemaldatavad.

Velju muljed laadalt.Kirjad Marile.

Mool oo rööm näha,et teitelseel Soomes oo ikka ametiühing ka veel töös.Paistab et loube ja pühabe antakse teitele ikka ka ingamis aega ja sa vetsid vaevaks meitele kirjuta.Meitel oli sii loube Sõruots sügis laat,nagu sa tead.Mool oo siuses sennega soole natust uudiseid,need kippuvad nüüd küll juba vehe vanad olema,aga nädala lehed ilmuvad ju ka ja äda pole midad.Ma tahtsi ükspeev Atsi kette saada,aga äi saand pihta.Ma tahtsi senne taksunduse asjus vehe kosultatsiooni saada,ta teab seda asja paremini neh see senneks.Mind kutsudi loube umigu poole üheksaks kliendi või nagut meitel ööldakse kunde juure.Sa saad aru loube umigu nii vara see jo poole öö aegu veel see peaks kindlasti kõrgema tarihvi alla minema.Mind kamandati peenramaale,kärru pidi seel olema ja kõrvits ka ja seetuli outusse panna .Ma läksi paha aimamatta senna oh sa mait,sennest oleks terve Sõru ots jõuluni süüa saand.Mis tehja kliendi soov oo seedus Ma kikerdasi senne siis kudadviisi kärruse ise kartsi küll,et siit ma songa saa,aga leks õnneks.Kui ma olisenne lõpuks outusse saand läksi ma tuba uurima kus klient oo.Ma proovisi taale selgeksteha et kis seda ostab,kui just kisski paati äi taha tegema akata agatuli välja,et see polekit müügiks oo oopis tekuratsioon.Siis läks kouba peele laadimiseks;potid, pannid,vaaagnad,purgid ja lugematul arvul muud kloba.Oleks ma seda teednd ma oleks outule kärru järgi pannund.Elektri pliitasid kaks tükki ja mihkru uun.Lõpuks kui me olime vanaemaga karderoobi ka üle vaatnin,seel tuli ka vceel lakelisid ilmsiks,et seeliku alumine eer pidi katki olema,ma lohudassi teda küll,et äga ta loua peele äi pee tantima minema,saimi lõpuks minema.Ma kantrullisin ikka üle ka,et kas vanaemale ka mõni õöönes nõu jäi või veedi need keik nüüd seltsi Vanaema ütles,et las laps vetab aga seltsi temale üks vehene kouss ja tass jähid.Lõpuks saimi minema ,sadamas käis juba igavene joosmine ja sebimine.Keik rabasid paremaid kohti.Ma aitasi siis kliendil ennast sisse seeda, panin pliitad tööle ja kikerdasin tekuratsjooni ka paika.Siis kimasin ruttu kodu ütlesi naisel,et nüüd sile riie selga ja ruttu laadale.Kuule mool läheb nüüd kiireks järg tuleb teise peeva.Tsäu.Velju.




No nii ma ole nüüd järjega jälle puutris.Keige peeld ma lõpeda oma laada memuaarid ee,muidu lehtvad meeelest maha sest mool pidi mälu na vilets olema,nagu mo naine ikka toonidab.Jõutsime naisega kinasti laadale kraapisi kodust enne keik seestud ,ka kokku ja puha,tervelt kakskümmend euri sai kokkum.Ma ise arvasi,et joo sennest küll oo ikkagi kohaliku tähtsusega üritus ,mis sennest ,etSõruotsa mahvja territoorjumil,nagu kadestajad ütlevad.Kui ma keike seda nägi mis seel pakudi,siis ole ma täitsa kindel,et nälga tänavu aasta äi jee,kis ennast vehegi liiguta viitsib.Varsti ju mardipeev,siis ju kadripeev ja kougel nee jõuludki oo.Söömapoolist oli egasugust sorti alates leivast ja lihast,lõpetades tuhlide ja igasuguste juurigatega.Neh seenestest map mitte äi reegigi neid oli igasuguses töötluses küll külmalt ja sujalt,küll soolaseid ja isegi tordi sees.Ja siis seda vaimu toitu,ma mõtle raamanduid,neid oli ka mütme leti jägu.Vad seeld tegime naisega omale ka laada ostu.Sa kindlast juba teed senne Takise Härrana sündinud.Seel näidedi veel kinu ja puha. kokkuvettes oli täitsa kina üridus,keik oli kohalik kraam,map äi näind kussa pool neid siltisid Made in cina.Ma tänaks kindlasti neid kis senne asja ette vetsid ja ära tegid.Kui sa trehvad neid nägema siis täna moo poold ka.Üks uudis veel ,Nüüd oo nee valla omad ühe asja veel senna p tehega kohta aeda.Nüüd mei oleme siis nii kougele jõudnd,et kui mool oo pintsiini tarvis siis ma pea pläsku kile kotti panema ja bussiga Käina minema sest Emmastes änam pintsiini äi saa.Valla omad olid ütlend,et see kasumit äi anna ja seda pole vallale tarvis.See oo küll õigus et nendele seda tarvis pole sest änam pooldel pole meite vallaga midagi pistmist ,kis käib sii magamas kis ainuld volikogu koosolekul,kui jõuab selge see ,et nende see tehendab valla jäuks pole seda pintsiinijaama mitte tarvis.Preegu keik tsäu Velju.
 
 

Miks ma vihkan võrkturustust? Kas ma oleks parema meelega hiinlane?

Teemaks on kogukond. Eestlaste kogukond ning võrkturustuse põlgamine, viisil või teisel, iseloomustab minu arvates selle kogukonna liikmeid, vähemalt suuremal määral. Pool aastat tagasi polnud ma mingi erand - pigem ikka see kirglikum põlgaja. Nüüd, olles ise võrkturustuses osaleja ning valmistades ette kogukondlikku kuuluvustunnet käsitlevat lõputööd, olen pidanud selle kallal juurdlema - mis olid need ratsionaalsed argumendid, mis mind pani võrkturustust põlgama. Enda arvates oli see sellel ajal tarkus ja üleolek teatava ajupesu vormist. Järk- järgult hakkasin endale esitama küsimusi : miks ma usaldan ei tea kust, ei tea kelle kaudu, kauplustesse , läbi mitmete vahendajate, toodavaid masstooteid rohkem, kui oma tuttava inimese soovitatud ja tema poolt läbi proovituid ning otse tootjatelt ostetud kaupa ? Kummal puhul see ajupesu siis ikka tõenäolisem on - läbi telereklaamidele, vahendajatele, transpordile ja kaupluse rentidele kulutatud odavkaupade olematute omahindade loodan ma, et tootesse mahub veel mingeid mu organismile kasulikke aineid? Kasulikke, ehk looduslikke ja kehaomaseid aineid, mille kasvatamiseks ja tootmiseks tuleb teha keskkonna investeeringuid ning tööjõukulusid?
Mis argumendid siis veel oleks? Et keegi topib mulle tooteid ? Kauplus, kui välja paneb ja nüri näoga müüja Sind üleolevalt haigutades ning susse järgi lohistades lettide vahel tülpinult kaupa sätib ja teatab küsimuse peale, et ta on teisest osakonnast, küsige sealt - see meeldib mulle ilmselt rohkem. Keegi midagi ei topi, kauba kohta ma õnneks ju ka midagi teada ei saa, sest tootejuhend on mikroskoobiga lugemiseks - vot selline ytarbija ma olengi. Lihtsalt võtan midagi, vaatan kas maitseb, kuidas lõhnab - tootjast on vaid kood- pole õrna aimugi, millises maailmanurgas ning millistes tingimustes on toode valmistatud.... Just, see on ekstreemsport minu moodi - aga muidu olen ma kohe tervisealase kõrgharidusega ja muidu väga teadlik tarbija. Jaa, seda oma naba imetlemist ikka jätkub- veel poolesaja aastasenagi. Aga läheb ikka veel kuid, enne kui minusugune aeglase pööruga inimene hakkab siis ka vastuseid enda käest nõudma - mis on need põhjused, et iga otsemüügiga tegeleva inimese ette, kui pole just võimalust ära joosta, laod kohe müüri - see pole minu jaoks ja ei, ei, ma ei osta niikuinii midagi Sinu käest, pole mõtet üldse vaeva näha ega aega raisata. Pean ikka jälle ütlema, et pean(pidasin) end uutele kogemustele ja teadmistele avatuks ning olin ka kindel enda hinnagu ning otsustusvõimes, öelda õigel ajal "ei". Kes peab tarkuse tunnuseks öelda "ei" enne, kui sa tead, milles küsimus on ? Nooh, mina ilmselt siis ikka pidasin ja ehk pean veelgi, sest jäänukitest ning sisse kasvanud mõtte ja käitumismustrid ei muutu niisama, ühe idee avastamisega.
Igal juhul olin järgmises etapis, OK - ma küll ei põlga võrkturustust, kuid igal juhul pole see minu jaoks. Ja veel olukorras, kus mul polnud ju midagi paremat ka teha- ehk siis kaotada polnud ju midagi - olin töötu, rahatu, Emmaste valla isevalitsejad olid teinud kõik selleks, et ma Eestis tööd ka ei saaks. Ning ikka ütlesin ma pakutavale võimalusele - "EI", see pole minu jaoks.
Tänu mu sponsorite(võrkturustuse mõistes inimesed, kes aitavad alustada oma müügiäri) meeletule  järjekindlusele, olin ma nõus katsetama. Argumendid said lihtsalt otsa- tagasi vaadates- neid ju ei olnudki. Kuna riske ei olnud, raha ju ka ei olnud- sponsorid ostsid mulle kauba nii tutvumiseks, kui müümiseks. Selleks ajaks ütles loogika, et miks ka mitte - ainus , milles ma kindel olin, oli see, et müük läheb mul suhteliselt kergelt - mul on nii palju sõpru ja toetajaid, kes teavad, et ma olen hädas - küllap nad kohe, kasvõi haletsusest, ostavad- no kasvõi seebi või hambapasta. Ning kuna Aloe Vera toodetest läksin ma üsna kohe pöördesse, olin kindel, et ei lähe kaua aega kui tuttavad taipavad Aloe Vera Forever toodete eeliseid ning mu äri läheb õitsema. Miks ma eeldasin, et mu sõbrad- tuttavad on targemad, kui mina ise - no ma ei tea.......
Mis siis tegelikkuses toimus - ca 60- le inimesele teatasin, et vot,mul on nüüd lõpuks töö ja tegevus mul on selline tore ja hea ja igapäevaselt inimesele vajalik ja kasulik kaup.
Statistikat ei teinud, kuid kirjale reageeris vaid paar inimest.
Läksin siis teist teed, kirjutasin ca 10le inimesele individuaalselt, kellest 2 lubas, et ma võin neile oma tooteid tutvustada. Tõele au andes, pole ma poole aasta jooksul isegi nende inimesteni jõudnud. Enda küpsemine on võtnud tõeliselt kaua aega. Kui täna pole teema minu ärist. Teema on endiselt kogukonnast ja tavadest ning kultuurist.
Euroopa turundusealase tippkoolitaja, Michael Strachowitzi, koolitusel jäi kõrvu statistika, mida ma ei märganud kahjuks täpsemalt kirja panna - ma ei tabanud sellel hetkel, et sellel oleks minu jaoks tähtsus. Numbrid rääkisid suurtes piirides sellest, et võrkturundusega on seotud - USAs, ca 9% elanikkonnast, Euroopas ca 2-4% ja Aasias 30% .
Sooh. Nii suured vahed...... Ah need, seal Aasias ja need jänkid, eks muidugi, napakat kätt rahvad kõik....
Õnneks meie siin Euroopas kõiksugu jamadega ei tegele. Meie oleme ikka kultuursemad ja arenenumad. Järgmine number tõmbas aga sellele vee peale - kõige visamalt areneb võrkturustus Venemaal - vot see on minu loogika järgi alles tark rahvas- ostab ikka oma asjad poest, mitte naabri või sugulase käest. Ja siis mulle tundus, et ma taipasin ning õudus haaras mind  - kas mina ei osta otsemüügist naabri või sugulase käest, et mul on kahju, et ta teenib ning tal hakkaks paremini minema kui seni? See pole ju võimalik, et see minu puhul nii on. Kiiruga hakkasin läbi mõtlema konkreetseid juhtumeid, kus ma oleks otsemüüjat tõrjunud, õnneks väga konkreetset juhust ei olnud. Tean ainult ühte tõsisemat tegijat ja vabandan ka tema ees, et ma innukam ei olnud, vabanduseks pean ütlema, et tegelikult ikka proovisin ka- need tooted mulle lihtsalt ei sobinud.
Kuid kas on võimalik, et see siiski räägib kogukondadest kui tervikutest midagi? Aasia on tuntud oma peresidemete ja kogukondlikke traditsioonide poolest. Nende usud ja kultuur levitavad inimarmastust ning toetust. Jänkid saavad endale seda lahkust lihtsalt lubada ning kõikide uskude ja kultuuride kompott USAs laseb moevooludena ka inimarmastusel  muidu iseka valge inimese, aeg - ajalt , kasvõi žesti korras, pinnale tulla ja ligimest aidata. Minu ala puhul aitaks muidugi see, et ameeriklased kujutavad ette, et nad on tervisehullud.
Niisiis, kas ka minu tutvusrinkonnas ja minus endas istub sügaval sees tõdemus- ei ole meil kerge kellelgi, mistõttu on uppuja päästmine eelkõige uppuja enda asi. Ok, kui just on näha, et välja ei saa, siis kaldale ilmselt tõmbame, aga suust- suhu hingamist küll tegema ei hakka, selle jaoks on kiirabi.
Eestlast liidab vaid suur häda. Muidu meid suurt ei huvita, kuidas me naabrid ja kogukonna liikmed hakkama saavad ning millega nad tegelevad. Pigem vahel on hea oma elu raskusi ja kibestumist lisaks veel välja valada ning panna need liikmed kannatama- las tunnevad ka, mis elu kibedus on.
Selliseks peegliks osutus võrkturunduse ideest läbi närimine minu jaoks. kellele peegliks, kellele ajupesuks. Õnneks tunnen tõesti, et mu ajud said läbi pestud. Olen kogenud nii palju ilusat ja uut sellest ajast, kui sain tundma enda sponsoreid Marita ja Kari Vainiomäkisid. Neid jättis külmaks isegi mu kriminaalne olevik - inimesed pakkusid mulle poolvägisi uut elu ja võimalust, ning ehkki ma pole veel materiaalses mõttes peaaegu midagi teeninud, on mu elu palju ilusam ja rikkam.
Et asi nüüd selge oleks, siis on eelnev vaid tahk minu enese avastamisest, mis iseloomustab ka minu kogukonda. Minu lähikogukond koosneb eranditult kenadest ja tarkadest ning ebaisekatest ja toetavatest inimestest. Õnneks on neid sadades mu ümber. me oleme lihtsalt oma kultuuri ja keskkonna tooted, me kõik. Vaid harvad erandid on kohe teisel tasandil. Ma ikka tegelikult ei oleks parema meelega hiinlane, tõesti ei oleks. Mul on hea meel, et ma saan avastada mõistusega neid intuitiivseid asju, mis on osadele rahvastele emapiimaga kaasa antud.

 Eelarvamus ei ole arvamus.
Andmine rikastab.
Hea olla on tegelikult  palju parem , kui olla halb.

Ma arvan, et maailm ei oleks kindlasti halvem koht, kui selles oleks enam inimesi, kes ise endaga hakkama saavad, kes oleksid tervemad, õnnelikumad- me ise oleksime kindlasti ünnelikumad, kui meil oleks ünnelikud naabrid, sugulased, tuttavad. Miks me ei võiks teha pisikesi samme enda õnne poole? Kas meile meeldib mõnuleda oma enesehaletsuse ja tardumuse mugavustsoonis? Millega Sinu naaber tegeleb? Kas sa ostad tema firma tooteid ja kasutad just tema firma teenuseid? Kas sa käid tuttavate inimeste kaupluses, kas tellid tuttavatelt riided, jalatsid?

Kas ka Sina vihkad võrkturustust?

Lill ja tööriistakast valurahaks.

Peale mitmekuist järjekordset kirjapausi võtan end kokku ja proovin mõtteid sõnadeks järjestada. Mitte et ma praegugi seesmiselt nii väga valmis oleks. Endal on mul endiselt suur segadus - nii elus kui hinges, kuid peab tunnistama, et tulevik hakkab ilmet võtma, kuna hakkan olevikuga leppima.
Samas on sündmused, mis blogimise käesolevat etappi ajendavad ja juhivad, võtnud olulisi pöördeid ning mul on seoses sellega ka konkreetseid , setituid mõtteid. Muidugi aitab kaasa ka kohusetunne mu heade kaaslaste ees, kelle innustavad teod ja kaastööd sunnivad mind pisut forsseerima endale sobivamat aeglse küpsemise protsessi. Mõtteid on küpsemas palju - vaadates neid uue põlvkonna paadipõgenike horde, tükib vägisi taas masendus ja jõuetus peale.Pühapäeval viimase Tallinki laevaga üle lahe sõudes paneb see meeste mass  , keda ühendab rusutud meeleolu ja sõttamineja ebakindlus ning vaev silmades , kellest osa uputab seda pürandal  ja treppide all vedeledes longero ning õllepurkidesse, masenduma -  tekib tahtmine lihtsalt kerra tõmbuda ja kapselduda. Sa ei taha lisaks mõelda nende naiste ja laste peale, kes koju maha jäid. Aga see on pks edaspidine teema. Tänane teema on juba olnud tähtsündmused, õieti üks neist.

Tähtsündmusi on vähemalt kaks, minu poolt vaadatuna . Helleri võit ja Sõru laat .Heller on rehabiliteeritud mees ja kõigist tema teele aetud jamadest välja tulnud ausa ja võitja mehena. Mitte et see nüüd suur üllatus oleks- isegi meie korrumpeerunud ühiskonnas on raske päris tühja koha pealt inimesest päris kaabakas joonistada, paraku siiski ehk mitte võimatu. Helleril läks selles suhtes hästi- tänu eelnevatele headele ja ausatele tegudele, tänu kogukonna, lähedaste ja sõprade toetusele, õnnestus tal sopalaviini alt lõpuks puhtana välja tulla. Sõru laadast järgmises artiklis.

Seljatanud kohtus Emmaste valla idiootsused nii kruusavargusega kui ka koondamisõigusega . Peale koondamistasude sai valurahaks ja tänuks Emmaste valla üles ehitamise eest lisaks lille ja tööriistakasti. Usun, end kohe ette kujutavat vallavanem Peedu briljantselt lihvitud võltsnaeratust koos kõige sõbralikema kullatud randmega käepigistusega, uskudes ja lootes, et inimesel on tõesti kalamälu - mõni sekund - tal endal tubdub see igal juhul selline olevat. Tõesem on ikka küll Peedu emotsioonide puhul sügav ükskõiksus ja kohanemisvõime- ei õnnestunud inimest mudasse tallata, aga tuttav advokaat sai tööd ja leiba ning Kaili ja kardinalide ees siiski hea ürituse eest kindlasti kõvad punktid. Kas neid punkte jätkub ka teist korda Emmaste rahva pimestamiseks järgmistel kohalikel valimistel, näitab aeg.

Olen võlgu Hellerile, Emmaste rahvale, aga eelkõige Marele pühenduse avaldamise. Parandan selle vea siinkohal. mare reageeris Helleri loo lahendusele alljärgneva kirjatükiga. Lisada polegi midagi vaja.

MARELT HELLERILE.

Nüüd on siis see läbi - Helleri kohtusaaga. Läks kõigest?! 20 kuud, et jõuda lahendini, neist 17 teadmatust ja ülearust närvipinget. Kuidas on võimalik, et töövaidlus venib nii kaua ja kodaniku jaoks ei ole mingisugust garantiid ? Pea poolteist aastat tööta, sissetulekuta, haiguskindlustuseta ! Kes vastutab selle jama eest ? Nagu ikka, on sellistel puhkudel targutajaid palju ja need, kes paragrahve oskavad ritta panna, poevad nende taha. Vastutajaid niikuinii pole. Kes heastab moraalse kahju ?


"Iga inimene on meile tähtis." Kui see lause tuleb Marju Lauristini suust, siis ma usun teda. Poliitikute suust kuulduna ( seda ikka kuuleb, eriti enne valimisi ) ei tekita see mingit usaldust, kohe ei tea, kas nutta või naerda. Kui siia liita veel retoorika : meid on nii vähe , aga me oleme ausad targad ja ilusad... "Roosamanna", mis tuleb valitsejate suust, paneb sellele kompotile peale veel kenakese hallituskihi. Valitseb nagu üleüldine letargia ja eneseimetlus. Selle varjus on aga tegutsejaid, oi, kui palju, ikka stiilis "väiksed võllas, suured tõllas". Eetikakriis aga süveneb veelgi.

Kuhu lähed Eestimaa ?

Nii palju hoolimatust, valet, kasuahnust ja kurjust on praeguses ajas.Segastel ja rasketel aegadel ujub kõnts pinnale, nii teavad rääkida vanemad inimesed. Alles me kurjuseimpeeriumist tulime, kuid tundub, et kurjust on siia piisavalt alles jäänud. Kui ta poeb kollektiivi mõne üksiku isendi näol, ei juhtu midagi, kui allikaid on mitu, tekib nakkus, rikkudes ära ka head inimesed. Kui keegi suudaks kurjuse ära kaotada, oleks maailm palju parem paik.

Hiljuti väljendus keegi tabavalt : " Ma arvasin, et sitt hajub laiali, aga seda tuleb järjest juurde !"

Et mitte lämbuda, tuleb ükskord kõik ära puhastada. "Plats puhtaks" ja "Teeme ära" siin enam ei aita.Võtan appi laulusalmi :

Ilus on ikkagi isamaa pale

kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.

Valet me tunneme, hästi kõik teame,

kuid kas just meie need pühkima peame?!

Pühime küll, ent kui mõelda järgi,

äkki ei jäägi siis palju säält järgi.

Vaatamata kõigele, armastan ma oma maad ja rahvast ning tahan, et Eesti Vabariiki jääks ka lapselastele. Usun, et on väga palju ausaid, tarku, töökaid inimesi ning toredaid peresid, kelledele läheb Eesimaa saatus korda. Samas kirjutas eilne Päevaleht, et 45 protsenti Soome tööle läinud eestlastest ei soovi enam kunagi tagasi tulla...

Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Ehk annab. "Tormab aeg nagu vedur..." - ütleb laulusalm.Selle valguses on tunne, et siinsetes oludes on käima pandud üks vana susla, aga küllap jõuab kohale lõpuks seegi.. Üks saaga on jälle lahenduse saanud, nii et

Heller ! 13 aastat tööd omavalitsus on läbi, läbi on ka aeg, mil Sind tembeldati vargaks ja luuseriks. Lepi siis sellega, et praeguste valitsejate meelest oled Sa mees, kes ei tea midagi ja on eikeegi. Sa pole ainus ! Dissidente meil jagub ja küllap tuleb juurdegi. Pinged on selleks korraks maas ja võib-olla oleks mõistlik teha korralik inventuur iseendas, analüüsida kõike ja vormistada järeldused. Palju on kinni Sinus endas, Sinu hoiakutes ja suhtumistes. Praeguses situatsioonis on ehk tarvis rohkem mõelda , kui öelda. Õppetükk oli ränk ja õppimine sellest tegelikult pooleli... Tore, et Sind viimasel päeval kenasti ära saadeti, see on normaalne ja käib hea tava juurde. Ära unusta, et lillepott ja kingitus ei kaalu üle valu, mida kohtusaagad on põhjustanud ! Sinu "sinisilmsust" ei ole võimalik ravida, Sa lihtsalt oled selline. Tahaks minagi uskuda, et kõik inimesed on ausad ja head, paraku on elukool õpetanud olema ettevaatlik ning mitte tormama.

Jah, me kõik oleme erinevad aga miks ei võta me siis inimesi sellistena, nagu nad on, vaid püüame neid painutada enda järgi. Elu on inimsuhete rägastik ja selles orienteerumine pole alati kerge. Me kõik peame siia maamuna peale ära mahtuma. Mahume ka , aga lõppkokkuvõttes sõltub elu kvaliteet sellest, kuidas me end teiste sekka sobitada suudame.

Minu soov on, et Sa tõsiselt tegeleksid õppetükiga "Heller - Emmaste abivallavanem." Kui on abi tarvis, anna teada, me kõik oleme valmis Sind aitama, Sinu enda pärast ja tuleviku nimel !

Lõpetan laulusalmiga : Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee,

üle mure ja rõõmu me elame veel !

Kõike head soovides

Mare