Teemaks on kogukond. Eestlaste kogukond ning võrkturustuse põlgamine, viisil või teisel, iseloomustab minu arvates selle kogukonna liikmeid, vähemalt suuremal määral. Pool aastat tagasi polnud ma mingi erand - pigem ikka see kirglikum põlgaja. Nüüd, olles ise võrkturustuses osaleja ning valmistades ette kogukondlikku kuuluvustunnet käsitlevat lõputööd, olen pidanud selle kallal juurdlema - mis olid need ratsionaalsed argumendid, mis mind pani võrkturustust põlgama. Enda arvates oli see sellel ajal tarkus ja üleolek teatava ajupesu vormist. Järk- järgult hakkasin endale esitama küsimusi : miks ma usaldan ei tea kust, ei tea kelle kaudu, kauplustesse , läbi mitmete vahendajate, toodavaid masstooteid rohkem, kui oma tuttava inimese soovitatud ja tema poolt läbi proovituid ning otse tootjatelt ostetud kaupa ? Kummal puhul see ajupesu siis ikka tõenäolisem on - läbi telereklaamidele, vahendajatele, transpordile ja kaupluse rentidele kulutatud odavkaupade olematute omahindade loodan ma, et tootesse mahub veel mingeid mu organismile kasulikke aineid? Kasulikke, ehk looduslikke ja kehaomaseid aineid, mille kasvatamiseks ja tootmiseks tuleb teha keskkonna investeeringuid ning tööjõukulusid?
Mis argumendid siis veel oleks? Et keegi topib mulle tooteid ? Kauplus, kui välja paneb ja nüri näoga müüja Sind üleolevalt haigutades ning susse järgi lohistades lettide vahel tülpinult kaupa sätib ja teatab küsimuse peale, et ta on teisest osakonnast, küsige sealt - see meeldib mulle ilmselt rohkem. Keegi midagi ei topi, kauba kohta ma õnneks ju ka midagi teada ei saa, sest tootejuhend on mikroskoobiga lugemiseks - vot selline ytarbija ma olengi. Lihtsalt võtan midagi, vaatan kas maitseb, kuidas lõhnab - tootjast on vaid kood- pole õrna aimugi, millises maailmanurgas ning millistes tingimustes on toode valmistatud.... Just, see on ekstreemsport minu moodi - aga muidu olen ma kohe tervisealase kõrgharidusega ja muidu väga teadlik tarbija. Jaa, seda oma naba imetlemist ikka jätkub- veel poolesaja aastasenagi. Aga läheb ikka veel kuid, enne kui minusugune aeglase pööruga inimene hakkab siis ka vastuseid enda käest nõudma - mis on need põhjused, et iga otsemüügiga tegeleva inimese ette, kui pole just võimalust ära joosta, laod kohe müüri - see pole minu jaoks ja ei, ei, ma ei osta niikuinii midagi Sinu käest, pole mõtet üldse vaeva näha ega aega raisata. Pean ikka jälle ütlema, et pean(pidasin) end uutele kogemustele ja teadmistele avatuks ning olin ka kindel enda hinnagu ning otsustusvõimes, öelda õigel ajal "ei". Kes peab tarkuse tunnuseks öelda "ei" enne, kui sa tead, milles küsimus on ? Nooh, mina ilmselt siis ikka pidasin ja ehk pean veelgi, sest jäänukitest ning sisse kasvanud mõtte ja käitumismustrid ei muutu niisama, ühe idee avastamisega.
Igal juhul olin järgmises etapis, OK - ma küll ei põlga võrkturustust, kuid igal juhul pole see minu jaoks. Ja veel olukorras, kus mul polnud ju midagi paremat ka teha- ehk siis kaotada polnud ju midagi - olin töötu, rahatu, Emmaste valla isevalitsejad olid teinud kõik selleks, et ma Eestis tööd ka ei saaks. Ning ikka ütlesin ma pakutavale võimalusele - "EI", see pole minu jaoks.
Tänu mu sponsorite(võrkturustuse mõistes inimesed, kes aitavad alustada oma müügiäri) meeletule järjekindlusele, olin ma nõus katsetama. Argumendid said lihtsalt otsa- tagasi vaadates- neid ju ei olnudki. Kuna riske ei olnud, raha ju ka ei olnud- sponsorid ostsid mulle kauba nii tutvumiseks, kui müümiseks. Selleks ajaks ütles loogika, et miks ka mitte - ainus , milles ma kindel olin, oli see, et müük läheb mul suhteliselt kergelt - mul on nii palju sõpru ja toetajaid, kes teavad, et ma olen hädas - küllap nad kohe, kasvõi haletsusest, ostavad- no kasvõi seebi või hambapasta. Ning kuna Aloe Vera toodetest läksin ma üsna kohe pöördesse, olin kindel, et ei lähe kaua aega kui tuttavad taipavad Aloe Vera Forever toodete eeliseid ning mu äri läheb õitsema. Miks ma eeldasin, et mu sõbrad- tuttavad on targemad, kui mina ise - no ma ei tea.......
Mis siis tegelikkuses toimus - ca 60- le inimesele teatasin, et vot,mul on nüüd lõpuks töö ja tegevus mul on selline tore ja hea ja igapäevaselt inimesele vajalik ja kasulik kaup.
Statistikat ei teinud, kuid kirjale reageeris vaid paar inimest.
Läksin siis teist teed, kirjutasin ca 10le inimesele individuaalselt, kellest 2 lubas, et ma võin neile oma tooteid tutvustada. Tõele au andes, pole ma poole aasta jooksul isegi nende inimesteni jõudnud. Enda küpsemine on võtnud tõeliselt kaua aega. Kui täna pole teema minu ärist. Teema on endiselt kogukonnast ja tavadest ning kultuurist.
Euroopa turundusealase tippkoolitaja, Michael Strachowitzi, koolitusel jäi kõrvu statistika, mida ma ei märganud kahjuks täpsemalt kirja panna - ma ei tabanud sellel hetkel, et sellel oleks minu jaoks tähtsus. Numbrid rääkisid suurtes piirides sellest, et võrkturundusega on seotud - USAs, ca 9% elanikkonnast, Euroopas ca 2-4% ja Aasias 30% .
Sooh. Nii suured vahed...... Ah need, seal Aasias ja need jänkid, eks muidugi, napakat kätt rahvad kõik....
Õnneks meie siin Euroopas kõiksugu jamadega ei tegele. Meie oleme ikka kultuursemad ja arenenumad. Järgmine number tõmbas aga sellele vee peale - kõige visamalt areneb võrkturustus Venemaal - vot see on minu loogika järgi alles tark rahvas- ostab ikka oma asjad poest, mitte naabri või sugulase käest. Ja siis mulle tundus, et ma taipasin ning õudus haaras mind - kas mina ei osta otsemüügist naabri või sugulase käest, et mul on kahju, et ta teenib ning tal hakkaks paremini minema kui seni? See pole ju võimalik, et see minu puhul nii on. Kiiruga hakkasin läbi mõtlema konkreetseid juhtumeid, kus ma oleks otsemüüjat tõrjunud, õnneks väga konkreetset juhust ei olnud. Tean ainult ühte tõsisemat tegijat ja vabandan ka tema ees, et ma innukam ei olnud, vabanduseks pean ütlema, et tegelikult ikka proovisin ka- need tooted mulle lihtsalt ei sobinud.
Kuid kas on võimalik, et see siiski räägib kogukondadest kui tervikutest midagi? Aasia on tuntud oma peresidemete ja kogukondlikke traditsioonide poolest. Nende usud ja kultuur levitavad inimarmastust ning toetust. Jänkid saavad endale seda lahkust lihtsalt lubada ning kõikide uskude ja kultuuride kompott USAs laseb moevooludena ka inimarmastusel muidu iseka valge inimese, aeg - ajalt , kasvõi žesti korras, pinnale tulla ja ligimest aidata. Minu ala puhul aitaks muidugi see, et ameeriklased kujutavad ette, et nad on tervisehullud.
Niisiis, kas ka minu tutvusrinkonnas ja minus endas istub sügaval sees tõdemus- ei ole meil kerge kellelgi, mistõttu on uppuja päästmine eelkõige uppuja enda asi. Ok, kui just on näha, et välja ei saa, siis kaldale ilmselt tõmbame, aga suust- suhu hingamist küll tegema ei hakka, selle jaoks on kiirabi.
Eestlast liidab vaid suur häda. Muidu meid suurt ei huvita, kuidas me naabrid ja kogukonna liikmed hakkama saavad ning millega nad tegelevad. Pigem vahel on hea oma elu raskusi ja kibestumist lisaks veel välja valada ning panna need liikmed kannatama- las tunnevad ka, mis elu kibedus on.
Selliseks peegliks osutus võrkturunduse ideest läbi närimine minu jaoks. kellele peegliks, kellele ajupesuks. Õnneks tunnen tõesti, et mu ajud said läbi pestud. Olen kogenud nii palju ilusat ja uut sellest ajast, kui sain tundma enda sponsoreid Marita ja Kari Vainiomäkisid. Neid jättis külmaks isegi mu kriminaalne olevik - inimesed pakkusid mulle poolvägisi uut elu ja võimalust, ning ehkki ma pole veel materiaalses mõttes peaaegu midagi teeninud, on mu elu palju ilusam ja rikkam.
Et asi nüüd selge oleks, siis on eelnev vaid tahk minu enese avastamisest, mis iseloomustab ka minu kogukonda. Minu lähikogukond koosneb eranditult kenadest ja tarkadest ning ebaisekatest ja toetavatest inimestest. Õnneks on neid sadades mu ümber. me oleme lihtsalt oma kultuuri ja keskkonna tooted, me kõik. Vaid harvad erandid on kohe teisel tasandil. Ma ikka tegelikult ei oleks parema meelega hiinlane, tõesti ei oleks. Mul on hea meel, et ma saan avastada mõistusega neid intuitiivseid asju, mis on osadele rahvastele emapiimaga kaasa antud.
Eelarvamus ei ole arvamus.
Andmine rikastab.
Hea olla on tegelikult palju parem , kui olla halb.
Ma arvan, et maailm ei oleks kindlasti halvem koht, kui selles oleks enam inimesi, kes ise endaga hakkama saavad, kes oleksid tervemad, õnnelikumad- me ise oleksime kindlasti ünnelikumad, kui meil oleks ünnelikud naabrid, sugulased, tuttavad. Miks me ei võiks teha pisikesi samme enda õnne poole? Kas meile meeldib mõnuleda oma enesehaletsuse ja tardumuse mugavustsoonis? Millega Sinu naaber tegeleb? Kas sa ostad tema firma tooteid ja kasutad just tema firma teenuseid? Kas sa käid tuttavate inimeste kaupluses, kas tellid tuttavatelt riided, jalatsid?
Kas ka Sina vihkad võrkturustust?
No comments:
Post a Comment