Üle pika aja on mul vaba päev ja juba kolmas järjestikku ning ma ei uju ega sõida ega sõuagi kuhugi täna. Päris huvitav tunne. On olnud päris pöörane kuu - erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu - täielik nonstop, mistõttu on võlgnevused igal pool.Täna siis proovin täita enesele antud lubadust- vähemalt üks päevikukiri nädalas.
Laupäeval käisin oma Foreveri sponsorite, Marita ja Kariga ning Heliga Lappeenrannas Foreveri inspiratsiooni päeval. Oli Saimaa, oli uhiuued konverentsiruumid, oli rikkalik söök ja tuli kuhjaga inspiratsiooni. Üks tera, mille üles märkasin korjata oli see, et kui tahad midagi saavutada, peab enesedistsipliin olema kõrgtasemel. Kui teed plaani ja annad enesele lubaduse, tuleb seda täita. Mina lubasin vähemalt korra nädalas päevikut postitada. Nüüd siis teen puhkepäeval kuu portsu tasa.
nagu pealkirjast on võimalik aru saada, ronin endiselt mööda kodukoristaja karjääri, ikka tolmuimeja najal ülespoole. Iseenesest pole see ju mind tundvate inimeste jaoks ilmselt uudis, et ma naudin kõike , mida teen, kuid koristamisest vaimustumine on mulle endalegi ehk pisukeseks üllatuseks. No mulle tõesti meeldib kodusid koristada, boonuseks , lisaks eesti arsti tunnipalgale on muidugi ka ammu unustatud kehakaalu langus. JEEH! Jalgadega tsistern hakkab taas jälle pisitasa inimese kehavorme meenutama ja seda ilma mingi erilise vaevata - trenni eest makstakse veel peale!
Ega see Eesti elu taak pole muidugi kuhugi kadunud- endiselt ei tohiks ma lahkuda elukohast Tallinnas, huvitav, kas selle sätte rikkumise eest on ette nähtud vanglakaristus? Kohtuasjast pole kippu ega kõppu, olen endiselt potentsiaalne kriminaal, võlasabad pankadele ja sõpradele ei taha kuidagi lüheneda, kuid üle pika aja on taas lootust! Foreverile töötades , õigemini küll selleks tööks valmistudes , olen kogenud nii palju uut ja innustavat. ei jõua ära imestada oma pimedust ja lollust, seda eelarvamuse kardinat, mille oma silmadele olin tõmmanud. Kui palju rikastab juba uuele ideele mõtlemine, selle teostamisest rääkimata.
Ja inimesed, ikka need minu inimesed. need, kes on ikka alles ja need, kes tulevad pisitasa juurde. Milline rikkus see on, mida ma oman. Mul on nii kahju, et pole teostatav idee, et kõik mulle kallid inimesed üksteist tunneksid ja samuti naudiksid seda vabastavat ja rikastavat sünergiat. Nii lahe oli, kui üks mu kauaaegne sõbranna ütles Velju kirju lugedes, et ta nagu tunneks seda inimest, et see on just ka tema inimene. Et mul on ka õnne olnud omada sellist peret , suguseltsi ja kogukonda, sõpradest rääkimata.
Tänud teile, kallid! Mõtlen teile pidevalt , see on ehk kirjanduslik liialdus, kuid sageli, küll ja olen tänulik teie eest.
Ühelt koolituselt jäi meelde soovitus: kui arvad, et su elus on kõik valesti ja haölvasti, siis võta kaks paberilehte ning tee kaks nimekirja. Üks tee asjadest, mis su elus halvasti on ja teine tee asjadest, mille eest oled elule tänulik. Pakkuge, kumb nimekiri on pikem , ka kõige õnnetumate elus? Või proovige järgi, isegi kui te õnnetud pole.
Rahavõlad ja blogivõlg pole paraku ainsad, mis ma olen suutnud omale kaela korjata. Eelmise aasta tubli õppimise järel ei saa ma kuidagi järje peale: praktika ja lõputöö ja müni erialane ainegi veel, arvutiõpetust ei tahaks kohe meenutadagi.....
Peale Foreveri viimast koolitust lubasin endale, et teen ka plaani ja täidan seda ja saan rikkaks ja edukaks , eelkõige ikka terveks ja õnnelikuks.
Kõige selle jaoks tuleb osata aga aega jaotada. Nüüd siis lähen oma koristaja puhkepäevaga edasi muul lainel.
Enese otsimist ja leidmist, tervist ja õnne - seda soovin teile, mu kallid. Ärge alahinnake ennnast, oma elu ja suhteid! Elu mõte ongi elu ise!
Mari
P.S. tähenärijatele teadmiseks: otsustasin tekste mitte üle lugeda , ega korrigeerida- puhas ajaraisk, kes tahab, saab aru. lugemine pole teps mitte kohustuslik.just selline stiili- ja kirjavigane ma olengi ja jäägu nii, hetkel on muid asju paranduses küll.
No comments:
Post a Comment