Search This Blog

Sunday, November 20, 2011

Parima sõbra sünnipäev.

Olen varem ka rääkinud sõnade , õigemini nende tähenduse devalveerumisest.
(Devalveerimine ehk devalvatsioon on valuuta väärtuse vähendamine teiste rahaühikute suhtes. Allikas: Vikipeedia)
Sõnade tähenduse väärtuskaol on muidugi ehk eelkõige objektiivsed põhjused- sõnu on lihtsalt liiga vähe, et väljendada täpseid olukordi ja tundeid. Me armastame kodumaad, lapsi, vanemaid, leiba, meest, naist, sõpra, koera jne. - tunded, mis tõesti vastavad , jällegi , minu mõistes , sõna " armastus" sisule - tundeobjekt peab meis tekitama mingi positiivse ja magusalt valusa tundemuutuse. Tunde, mis annaks aimu selelst, et kaotada armastatut oleks valus. Lisaks veel ebatäpne keelekasutus - meeldimise asemel kasutame taas sõna "armastama". Me armastame hommikuti kaua magada, jogurtit, pidusid. Teisalt - kes oleks nüüd see kohtunik, kes tuleks mõõtma nende emotsioonide kvaliteeti - kindlasti tekitab mõte pikast ja magusast unest kelleski palju mõnusamat surinat ja südame rütmimuutust, kui näiteks sõna "kodumaa". Ja vahel tundub mulle endalegi, et sõna "meeldima" jääb väheks, et kirjeldada tunnet, mis tekib hea toidu, muusika või veini nautimisel jne. Siis mõtleme uusi väljendeid - me oleme sillas, pöördes, likeme, fanime ja mida kõike veel.
Aga sõpruse juurde tagasi. Keeruline tähendus, kuid lihtne sisu. Mina olen põlvkonnast, kes on kõige rohkem ehk rahvaste sõprusest selle sõna tähenduses kuulnud, mistõttu ilmselt ongi mul tõrge sõnakasutuse suhtes ja muudkui targutan selle üle. Vene keeles on sõbral ja seltsimehel peaaegu et sama tähendus- kõik olime sõbrad ja seltsimehed. Eesti keeles puuduvad sõnad inimeste läheduse täpsemaks kirjeldamiseks - meil on nüüd poisssõbrad ja tüdruksõbrad, naissõbrad ja meessõbrad - seksuaalse alatooniga väljendid, mis peavad tõpsemalt kirjeldama ja teada andma, et inimeste vahel on intiimsuhe. Või mõistan seda jälle ainult mina nii?
Miks ma üldse siin jorisen ja targutan - kas ma otsin sõnu - jah, seda ka. Otsin täpsemaid väljendeid, et kirjeldada neid uskumatuid ja kvaliteetseid inimsuhteid , mis mul on, tahtmata liigitada või järjestada neid.
Täna on mu parima sõbra sünnipäev. Kas see peaks tähendama, et teised sõbrad on halvemad? Ei, muidugi ,mitte. Seetõttu ma siin kokutangi oma sissejuhatuse kallal ega jõua teemaarenduseni. Aga ometi annab õiguse nimetada parimaks sõbraks, taas jälle mulle, inimest, kelle sobivust sinu ellu ja mõttemaailma on kinnitanud nii aeg kui ka läbiproovitud katsumused. Tegemist on inimesega, kes on võtnud omaks su pere, töö - kõik su elu tajud. Osaleb nendes ja kasvab sinu järgi, sinu suhtes - üldiselt areneb ta ikka loomulikult omasoodu, oma elu järgides ja elades, aga just sinu suhtes.
Mul on endiselt mingid jamad nende tähtpäevade ja õnnitlemistega - ehkki olen omaks võtnud, et on olemas teisest välja tegemise päev, milleks me oleme ühiskonnas kokku leppinud, et see on sünnipäev, devalveerib see järjepidevus minu arvates siiski seda igapäevast hoolimist ja aja tasemel olemist. Kord aastas kink või õnnitlus ei korva kindlasti ükskõiksust ja pealiskaudsust, mis muidugi ei tähenda, et tähtpäevadest range kinni pidamine välistaks igapäevase hoolimise ja soojuse. See on lihtsalt minu kiiks, et ma aegajalt ei soovigi just tähtpäevadel midagi - kas ei taha ma kaduda sinna õnnesoovide voolu , või ei taha osaline olla päeva rituaalses telefoni juures olemisest - et peale lõunat saaks sünnipäeva laps kokkuvõtteid teha - no nüüd vist on kõik ära helistanud, võin telefoni kaugemale endast jätta. Need on kõik utreeritud hetked - ka minu enda jaoks pole see mustvalge - mulle meeldib õnnitleda ja õnnitletud saada, samas meeldib mulle see mõte, et ma olen vaba otsustama, kas just nüüd õnnitlen ning vabadus pidada sünnipäeva või mitte, ilma, et kultuuriraamidest kammitsetuna peaksin süümepiinasid tundma ja läbi vaeva sünnipäeva hommikul kartulisalatit hakkima.
Ma imestan, et mul üldse sõpru on. Tüüpiline mina - pühendad artikli parimale sõbrale ja mitmel pikal lehel räägid muudkui endast. Olgu nüüd öeldud, et tegemist on siiski naisega, kui kellegi mingeid intrigeerivaid kahtlusi tekkis.Minu arvates on sõna " sõbranna" pisut tobe kirjeldama seda tõsist vaimset suhet, mis meie vahel minu poolt vaadatuna on  . Minu arvates võib olla inimesel mõlemast soost sõpru ja erineval tasandil, ilma , et neid peaks kvalitatiivselt lahterdama.
Katsuks ikka kuidagiviisi teemas püsida - ehk siis sõbra juures. Milleks ma üldse vajan sõpru, miks ma vajan just seda sõpra. Sageli on arvamus, et pereinimesel ei peaks sõpru olema. Inimesed on temperamendilt ja vajadustelt erinevad. Minul on sõber aidanud üle saada kõiksugu kriisidest ja kriisikestest - just pereväärtused ja suhteprioriteedid on need, mis mind Temaga ühendab. Vastuoluline lapsepõlv ja koos põetud murdeiga - ilmselt võib see olla selleks mõistmise vundamendiks. Kuid eelkõige ikka Tema tahe mõista ja hoolida. Ja me polegi üldse nii sarnased - tegelikult suisa vastupidi. Talle meeldiks mõelda aeg- ajalt , vähemalt nii ta väljendab, et ta on isekas ja kalkuleeriv, range . Jah, ehk võib olla tahaks küll aeg ajalt endast teistsugust pilti luua, kui tegelikkuses oled läbinisti hooliv ja kaastundlik ning väljendad pidevalt seda tegudes, mitte sõnades . Soojus ja hoolivus - kõigi suhtes, keda on lähedale lasknud. Keda ei ole - sellele jääb särav viisakus.
Sõprus ei eelda, vähemalt minu puhul et ma võiks öelda - ma tunnen teda läbi ja lõhki. Pigem on Tema suhtes nii, et ma ei tunne teda, minu arvates ei ava Ta end lõpuni, ehk iseendalegi mitte. Ta annb vastuolulisi signaale - mistõttu ma ei ole kindel, et ma võiks ta nime avaldada. Mul pole häbeneda midagi, ma olen oma sõbra üle uhke ja võiksin seda kuulutada tervele ilmale - samas ma pole kindel, kuidas ta reageerib - ma ei saa tast päris täpselt aru, kas ta tahab tähelepanu, või ei. Ta väidab, et ei taha, kuid samas olen täheldanud, kui ta sellest päris ilma jääb, pole ta ka nagu päris rahul - õigem oleks küll sama asja öelda vastupidi, kui ta seda saab, siis tundub rahul olevat. Ehk oleme siingi sarnased - see pole lihtsalt alati ühte moodi - vaesed kaaskondlased, kui nad peaksid proovima meie tahtmist mööda käima. Õnneks tugevad inimesed käivad eelkõige enda tahtmist mööda. Nii tegelikult Tema ka. Kogu selles poputamise ja hoolimise värgis on mingi Ta oma tahtmine, ma ei proovigi teda pöörata, kui Ta "ei" ütleb. Sellega tuleb lihtsalt leppida, et Tema ja minu rütmid ei pruugi kooskõlas käia, samuti võimalused. Seda väärtuslikumad on need harvad hetked, kus kõik klapib - meie ühised vajadused ja soovid jõuda samale mõttelainele, jagada kuulmisi ning tunda seda, et see, mida sa räägid või mõtled peegeldub täpselt õigel viisil tagasi, nii nagu sa seda sel hetkel vajad. Hind nende hetkede ees on olukorrad, kus sa Teda vajaksid, kuid Teda pole ning halvemad veel on need valusad hetked, kus sa jagad, aga tunned, et Ta ei ole samal lainel, Ta ei saa aru.....
Õnneks on need viimased eriti harvad ning õpetlikud - igasugune suhe jääb õige ajastuse kompimiseks.Teisele tuleb jätta ta privaatruum ja õigus otsustada valmisoleku üle - seda reeglit lubab rikkuda vaid tõeliselt suur mure, õnneks seda ei esine sageli.
Ilm on täna siin Helsingis nagu Tema - päikseline ja karge, sees on soe. Puhas ja soe tunne tekib mõeldes Temale. Ilmselt ei helista ma talle täna- pole sellist tunnet. Mida see muudaks? Minu jaoks midagi, aga ehk tema jaoks - ma ei tea.... Nagu olen ehk varemgi öelnud, mulle meeldib, kui inimesed teevad asju enda pärast - mu väike vennapojast filosoof väljendas seda viie aastaselt niivõrd täpsel viisil, et patt oleks seda jagamata jätta. Tegu taas lihtsalt sõnade tähenduse mõistmisega , nii nagu tänane lugu algas.
Kuid õpetlik lugu selline:
Tulime pikalt autosõidult ja Ats ütles, et läheb metsloomade söötmiskohta vaatama, kas seal veel sööta on. Vennapoeg, hüüdnimega Venna teatas, et tahab ka minna. Tüüpiline täiskasvanu vastus tuli Atsi poolt ruttu - no mis ta sinna tuleb, ma lähen käin korraks ära. Mina ei näinud põhjust, miks peaks lapsele nii lihtsat asja keelama, kui laps tahab midagi koos täiskasvanuga teha ning veensin Atsi poissi kaasa võtma. Lõpuks Ats vastas: minu pärast tulgu.
Oli suhteliselt pikk vaikus, mille katkestas Venna lause : Ats, ma tulen, aga tulen enda pärast.
Olen veendunud, et kui inimene teeb asju eeslkõige enda pärast, et kõik, mida ta teeb on tema oma vaba tahe ja seesmine veendumus, et ta ei poeks väliste põhjuste taha - mul polnud valikut, siis on see inimene õnnelik ja elab enesega rahus - see inimene suudab pakkuda ka ümbritsevatele midagi.
Niisiis, mulle meeldivad isekad ja lahked ning abivalmid inimesed, kes teavad mida nad teevad ja teevad enda pärast. Mulle meeldib, et mu sõbral ei ole puudusi, tal on vaid omadused - sellisena inimeste nägemine on väga õilistav kogemus, sõprustunne võimaldab seda kogeda.
Mina näen oma sõpra sellisena ja loodan, et ka seekord ei muuda ei aeg ega vahemaa meie suhtes midagi - me kogeme kasvades ja arenedes asju eraldi, et siis rikastada ja toetada teineteise elusid, seda me oleme juba 35 aastat teinud.
Soovin kõigile tervistavaid ja rikastavaid suhteid , mitmekülgseid ja arendavaid. Olen tänulik, et mul need on.
Hoidke om lähedasi, oma tundeid , otsige ja leidke !




No comments:

Post a Comment