Emmaste folkloori. Seekord Helleri sünnipäevaks.

Kui laulu sisse kord sind pannakse, siis sealt enam välja ei saa - sarnaselt kõlab kultusfilmist tuntud fraas. Usutavasti on nii, et laulu seest välja ei saa. Kõik, kes on sinna sisse pandud, on selle ära teeninud oma moel.
On plaanis ka edaspidi avaldada kohalikku , kaasaegset folkloori. Neid on juba ka kogunenud.
Täna on mu meilikasti potsatanud taas värske, kohalik pühendus - seekord Helleri juubeliks.
Palju õnne veelkord!

Laul on kahe viisi peal:
Rannalinna restoranis...( Kukerpillid )
Muhu kosjalugu ( Uustulnd, laulab Ivo Linna; refrään )

(Rannalinna):
Hiiu saare lõunaservas,ei ma öelda pelga;
asub meie kuulus küla, nimeks Reheselja :,:

(Muhu):
 Ja oh sa jutt ja oh sa raks,
on elu läinud põnevaks
ning kuulsust jagub meilegi,
on külavanem Heller SIIN.

(Rannalinna):
 Külavanem päris kindlalt hoiab külas rooli;
koos on palju ära tehtud, Reheselja moodi. :,:

(Muhu):
Ja oh sa jutt ja oh sa raks,
saab Heller järjest kuulsamaks.
On külavanem täitsa eht,
ta-st kirjutab ka ajaleht.

(Rannalinna):

Helleril on Reheseljal möödund aastaid rodu;
küla tähtis on, sest meile, on ta kallis kodu. :,:


(Muhu):
Ja oh sa jutt ja oh sa raks,
siin elab sant ja elab saks,
on nende sooviks ikkagi,
et külavanem Heller SIIN !

(Muhu):
Me Sinust palju hoolime
ja õnne Sulle soovime !
Sul täna täitub 55
ja jätkuvalt Sa oled SIIN !
ET KA JÄRGMISED 55 !

Naabripoiste sünnipäev.

Kusagilt jäi mulle sobivalt kõrvu, et tõelisi sõpru tunned sellest, kui nad su sünnipäeva unustavad. Minu jaoks kõlab see väga mugavalt, sest peale keskkooli , ehk siis umbes täiskasvanuks saamisest alates, ei jäta ma sünnipäevi meelde. Enda pealiskaudsusele õigustust otsides tekkis mul arvamus : igal ühel on üks kord aastas sünnipäev, mis selle ümber nii palju lärmi lüüa. Samas sain aru, et kõik mu lähedased ja tuttavad ei jaga seda teatud usulahkudele omast vaatenurka, mistõttu pidin austusest oma lähedaste ja sõprade vastu soetama märkmiku, kuhu olen nüüd hoolega täpseid sünnikuupäevi ja aastaid sisse kandnud, et siis õigel päeval „ inimestest välja teha“, nagu üks mu tänase loo peakangelastest , Heller, on tabavalt väljendanud. Pean küll tunnistama, et see märkmik on alatasa sellises kohas, kus mind parasjagu ei ole ning tuttavad-sugulased peavad leppima sellega, et kord ma tean, millal nad sündinud on ja teine kord peavad nad mulle seda ise meelde tuletama, kui nad tahavad, et ma just sellel päeval neist eriti välja teen.

Kuna ise olen Helsingis ja mainitet märkmik on Tallinnas, siis pole mul aimu, kas see päev - mil minule ja mu perele ning suurele osale sõpruskonnast(teine osa pole neid lihtsalt saanud tundma), naabripoisid, kes sündinud aastase vahega, kuid üks päev aastas täpselt ühevanused - on kuupäevaliselt just tänane päev. Nagu mainisin, ei pea ma seda ka ülearu tähtsaks. Poisid annavad andeks ja teistel on luba arvata, mis iganes soovivad.

Niisiis on Helleril ja Veljul, Reheselja üleaedsetel, üks kord aastas päev, mil nad on täpselt ühevanused. Muidu pidi Velju ikka üks talv varem ilmselt kooli minema. Kasutan meelega seda arhailist vanaema aegset väljendit – kujutan kohe ette, kuidas neil mõlemal vunts(kui neil need on või oleks) kerkib ning - üks puksudes, teine kihistades itsitama hakkavad. Vanuse teema on meil sisenali. Igal juhul on nad, otsustame, et täna jälle ühevanused, mõlemal seisavad koolipoiste parimad hinded paaris kõrvuti ning mina pean jälle kiitma ja kiitlema, kuidas on mul vedanud, et ma neid mehi ja nende peresid tundma sain, lisaks veel mitmetele hiidlastele, kellest ehk ajapikku jõuab ka juttu teha. Täna on aga naabripoiste sünnipäev.

Kui nüüd astroloogilisi sarnasusi otsida, mis siis Vähi tähtkujus sündinud poistel sarnast on – lahtine pea, mida nad ka järjepidevalt eesmärgipäraselt muuks kasutavad kui mütsi kandmiseks; soe süda ja aval meel; kuldsed ja abivalmid käed; ausad ja siirad; aupaklikud oma vanemate ja kogu vanema põlvkonna vastu – n.ö. vana hea kooli mehed; suure pere isad ning mis minu jaoks tähtis omadus – ühe(kumbki ikka oma) naise mehed ja seda mitte ainult vormi vaid ka sisu mõttes. Nende peale võib kindel olla, nendega võib luurele ja sõtta minna, kui just peaks.

Et ühel kogukonnal võib ka nõnda vedada, et ühte külasse sünnib kaks töökat ja nupukat poissi, kes jõuavad kogukonna heaks päevaga ära teha rohkem kui mõni vallavalitsus kogu valitsemisaja jooksul. Mina ja minu tuttavad mandrilt ning saarelt arvavad: neid mehi tuleks raha eest muuseumis näidata – niivõrd haruldane inimkvaliteet taas.

Kuna nad pole mitte Siiami kaksikud ning tegelikult on nad ikka vägevad mehed kumbki omaette, siis siinkohal lõpetan nende paaris esitlemise – kaks meest, mõlemad tähtsad peredele, sõpradele ja kogukonnale.

HELLER.

Hellerile on Ahviaasta kaasa pannud sellise füüsilise ja vaimse energia, et sellega võiks väiksemat elektrijaama ringi ajada. Ainuüksi kõnesse on tal selline energia välja panna, et võiks arvata, sinna see kogu aur läheb. Kuid ometi mitte. Kogu liikumises ja töö tegemises on hoog sees- mõte lendab kõrgelt ning on ikka inimeste heaolu parandamisega seotud. Kogukonna patrioot kõige otsesemas mõttes. Aastal 1994, kui meie pere teda tundma sai, oli ta just vist külavanema staatusest saanud mingiks asjameheks valda- ma ei ole numbrites väga tugev nagu sai räägitud. Reheselja külas toimus sel ajal märkimisväärne koostöö ja seltsielu ka nende väheste suitsudega, mis korstnatest lendudes majapidamiste elumärke kinnitasid . Milline energia ja tahe koos lõputu abivalmidusega. Helleri jaoks on tundmatud sõnapaar- „ pole võimalik“. Kui oli plaan ja see oli hea, pidi selle kindlasti ka ellu viima. Ideed põletasid teda ja ajasid teda edasi ründama eesmärgi poole. Õnneks oli tal ka kaasamõtlejaid – nii selliseid, kes leidsid vahendid ja võimalused ning ka need, kes aitasid hullumeelsed plaanid ellu viia. Polnud tähtis, kas idee tuli just temalt – kui on hea idee, lööb ta kõhklematult kogu oma hullumeelse igiliikuri mootoriga kaasa. Emmaste vallal läks ikka tõeliselt hästi, et Helleri pöörane energia sai rakendatud kogukonna teenistusse. Pole sellist objekti, millel poleks Helleri õlg koos teiste tegijatega all seisnud. Praegugi võib Heller une pealt öelda, mis materjalidest on miski ehitatud, kust tuleb vesi, kus on pumbad, elekter – pole vallas sellist objekti ega majapidamist, millest Heller midagi ei teaks, Tohutu töövõime koos fenomenaalse mäluga. Töötahe – lipslase elu ei sobinud talle ka siis kui ta oli sunnitud vallavanem olema – bussipeatuste ja elektripostide ümbruste umbrohud hingavad kergendatult – hull trimmeriga on nende kaelast ometi ära saadetud, saavad rahulikult lokata ja paljuneda. Kergendatult hingavad ka laiskvorstid ja vingujad- mõnest kommentaaridestki on tunda seda laiskvorstide, ahnepäitsude ja vingupillide kergendatud jorinat – käis ja karjus…..No kui on antud Jumala poolt temperament ja kõva hääl. Mis see teile vaesekestele nii väga tegi. Olevat kellegi kohta öelnud, et ei sobi ametisse. Paljugi mis arvas, eks tõestanud, et sobite. Kuidas võib kõik selle hea, mis inimene sinu jaoks teeb, olematuks teha mingi väiklane külajutt. Ja kohe nii, et kogu senisele tööle kogukonnas püütakse vesi peale tõmmata.

Oh teid hellakesi küll, kes ise te ju ei kiru. Pole sellist tegijat ilmselt, kelle poole Heller poleks vahepeal viltu vaadanud - ikka selle oma kõrge lati ja kindla maailmavaate pärast. Ja äkilise loomu pärast. Pole võimalik olla selline energiapomm töös ja malbeke suhtlemisel- tuleb ikka mõlemad pooled, kaks ühes, alati võtta. Tahad valget, saad tumeda poole ka. Ainult lollid ei saa sellest aru. Meie oleme Helleriga omavahel õiendanud küll. Vaielnud , kas nõges on ilus või kole; kas puuriit peab olema ilus, või lihtsalt riit. Kui pikk rohi on liiga pikk muruks, mitme aasta puud tuleb hankida, kas kõver puu on inetu või huvitav, jne.,jne. Noh ja mis siis? Täiskasvanud mõistusega inimesed, igal oma mõtted ja arvamused – kõik mõtted ei pea miilitsa mütsirandiga mõõdetavad olema – võib ikka igasuguseid arvamusi olla. Meie riigis on see isegi seadusega lubatud.

Selline on meie Heller, kellel on säilinud võime hetkega süttida(sellist energiakulu on tavainimesel kõrvalt väsitav vaadatagi) ja innustuda innovatiivsetest ideedest, tema leksikoni kuulub sõna: hullvõimas. Ise on ta hullult töökas, heasüdamlik ning abivalmis.

Heller ise ilmselt arvab mu jutu peale, et sellest „hullvõimsusest“ tuleb rääkida minevikus – asjalood on pööratud nii, et tänu ja austuse asemel on aus ja usaldusväärne vallavalitsus püüdnud teda vaata, et vaimselt ja füüsiliselt likvideerida. Mis siis võiks olla põhjus, et selle kibeda karika pead põhjani jooma? Miks on, olgu, tühja selle tänu ja austusavaldustega, sai ju tehtud enda pärast ja heast südamest, aga rahule võiks ometi inimese jätta – need, keda oled aidanud ja upitanud, pööranud Sinu vastu kõik võimalikud ja võimatud tõkked, et  takistada oma eluteega edasi rahulikult edasi minemist ja  oma energia rakendamist järgmistel väljakutsetel?

Heller, Sinul pole sellega midagi pistmist – väikeste väiklaste inimeste allajäämine elule ja ametile. Sa tuled sellest jamast läbi ja tugevama ja targemana. Ära ütle, et Sa enam inimesi ei usalda ja ei jaksa. Suuremad ja raskemad sammud on selja taga – kohuski on tõestanud, et kurjus ei jää ka siin maises elus alati peale. Lisaks Su tehtud töö, autasud, inimeste austus, mida on tõestanud „40 kiri“(mingil ajal toon selle ka siin ära, pere, sõbrad – lõpuks Sa ise- tegelikult ei saa keegi haiget teha, kui Sa ei lase . Palju õnne , Heller – täna on aeg Sinust välja teha. Tänan ja õnnitlen Sind enda, Atsi , oma pere ja sõprade poolt! Pea püsti! Sa oled äge mees, Sul on ema, Tiiu, ägedad lapsed ja vahva lapselaps, sõbrad ja Sind austav kogukond ja hulk muid toetajaid – Sul on Sinu inimesed – muud pole tegelikult elus vaja. KÕIK MIS EI TAPA, TEEB TUGEVAMAKS!

VELJU.

Teine lemmikust naabripoiss on rohkem minu enda moodi. Selline „manana“ mees ehk maakeeli „ jo jõuab“. Kui saab käia, ei jookse; kui saab istuda, siis ei seisa; istumise asemel valib lamamise. Vana mõnus rahu ise – tark ei torma, on tema põhimõte, kiire võib ka ise mööda minna. No kui just ei lähe…. Samas pole tal meeldiva elustiili evimisega eriti hästi läinud. Jumal on andnud anded, mille tõttu on tal nimekiri kaaskondlaste vajadustest nii pikk, et „manana“ kipub rohkem ikka unistuseks jääma. Tema enda sõnul „raidab töö nii hulga valget aega ära“ , et normaalseks elamiseks teist üle ei jäägi. Peale tehnilise taibu ja käteosavuse vajab ka vaim oma treenimise osa ning osa kallist uneajast peab „puutrist“ ilmauudiste kaemiseks jääma. Nii jääbki ööpäevas vaid „lennartmerelikud“ viis tundi uneks. Võtan ikka ka hoogu uneaja lühendamiseks – vähesed magajad tunduvad terasemad ja targemad olema, aga noh - võtku dieetide ja kepikõnni järel järjekorda. Edevuse laat, pidin ju Veljust rääkima.

Ma ei oskagi välja tuua, mis on laheda Velju lahedaim iseloomujoon : rahulikkus, muhedus( ma nimetan teda „muhehiidlaseks“), lahkus, kaastundlikkus, abivalmidus, galantsus, huumorimeel. Seda viimast hindab Velju ise nii kõrgelt, et tema arvates tuleks naljasooneta inimestele puudetoetust maksta ( erivajaduse, mitte küttematerjali mõttes). Tänu Veljuga kaastööle, olen mina ka keskpressi oma kirjatükiga sattunud. Loodan Veljule , lisaks juba Marele, blogis oma nurga eraldada – kõigile kulub killuke sooja huumorit marjaks ära.

Igal juhul kuidas Velju püüab ka kiirustamist vältida, ei kuku see tal eriti hästi välja – abivajajaid on rivis ja nimekiri ees ootavatest töödest nii pikk valla kõikides nurkades, et jaguks tervele külatäiele meestele. Velju, kes eriti ei oska või ei taha, ei, öelda, kulub siis ta terane mõistus hädasti ära, et tähtsuse järjekorras ja logistiliselt kõige valutumalt asjaosaliste jaoks olukorrad lahendada. Noh, läheb ikka vahel ka kisaks ja hädaldamiseks, kodus kipub vahel abikaasal suhtlemisel hääl ära kaduma, nii et pilt vaid järgi jääb , aga no kaua sa sellise peale ikka kuri olla saad – ise ta ju vana rahu ja mis sa teed, kui abituid, saamatuid või muidu tublisid abivajajaid sõpru nii palju ja Velju vaid üks selline.

Peab küll tunnistama, et Veljul on ilmselt kindel unistus ja plaan oma „manana“ ikka ellu viia – poja Siimu näol on ta endale ikka väärilise järglase kasvatanud, hetkehäda selles, et nagu juba ütlesin - külatäit ei jõua keegi kasvatada, kui ehk kloonida.

Kuna töökaid ja tublisid mehi leidub seal Sõru otsas veelgi, siis tahaksin hoopis esile tuua ta galantsuse. No ma ei tea, on tal see geenides või õpitud- aga „endise ohvitseri tunneb alati ära“ :-)). On ta nüüd küll mu tuttavate hulgas üks väheseid, kes alati naisterahvale mantli selga aitab, tantsib seltskonnas naistega(eriti kui oma naine käsib), kes alati hoolitseb oma kaaslase eest(siiani on selleks küll ta oma naine), ulatades ning pakkudes talle toitu ning jooki.

Palju õnne Velju, oled viimast päeva nii vana(noor) nagu oled, homme kukub uus number ette ja nii nad jäävadki tulema. Õnneks on need ainult numbrid ja numbrid on teatavasti vaid statistika. Sul on ema ja Mare ja lapsed ja nende pered(Siimul ja Toomasel veel pole, aga jo jõuab). Soovin Sulle enda ja Atsi poolt, aga muidugi oma pere, sugulaste ,sõprade ja tuttavate poolt, kõike, mida arvad tahtvat - ilmselt Uneaega ja Mananat ning mida iganes veel. Tänud Sulle nende lõpmatute abiretkede eest, mida meie talu on vajanud.

Sellised vahvad naabripoisid, täna esimest ja viimast päeva koos 55 aastased.

Tänud teile, mehed!

Lubadus ka. Kindlasti kasutame ka edaspidi teid oma huvides ära – sõbrad ju selleks ongi, kas pole! :-))

Valimislubadus nr.1

Pühapäevane ennelõuna Helsingi äärelinnas. Istun terrassil ja jälgin heaoluühiskonna keskklassi pühapäevaseid tegemisi – need ei tundu millegi poolest erinevad olema meie jõukama keskklassi tegemistest pühapäevasel ennelõunal – lilledest tulvil terrassidel ning veesilmade ja batuutidega aedades sehkendavad nooremad ja vanemad, lastega ja lasteta, kõik tegevuses oma eluolu ja keskkonna kaunistamisega. Isad pesevad liivakasti liiva, vehivad hekilõikuri ning muruniitjaga, emad kastavad, nopivad närtsinud õisi ja sätivad potte aina ringi, et ikka just see kõige sobivam koht ja pool ilu nautlemiseks leida. Grillahjudel kotid kenasti peal, puhkavad laupäevaõhtusest grillimisest ning valmistuvad taas õhtujaheduse tulles pere teenitud puhkust suupoolisega täitma.

Mõtlen enda sõprade peale Eestis ja siin, hetkel just äärelinna idülli mõistes. Mille poolest erinevad need pered, kes vormiliselt samu asju teevad, teine teisel pool lahte. Saavutuse ja olemise raskuse vahe, mitte raskuse enda mõistes- tööd ja vaeva tuleb näha ühtviisi igal pool, kui tahad midagi saavutada, vaid selle kvaliteedi mõttes. Siinpool lahte, ehk siis Soomes kehtivad põhimõtted ja kirjutamata reeglid, maksab nii sõna, kui leping. Inimestel on võimalus pürgida, saavutada ning saavutatut hoida. Kui nad panustavad oma tegemistesse ausalt ja suuremate riskideta, siis nad teavad, et saavad kodu ja lapsed koolitatud, riik toetab nende uusi algatusi ja ettevõtmisi – neil on tunne, et nende elu sõltub neist endist. Mulle tundub, et nemad ei tunneta pidevalt seda elu meelevallas olemise tunnet, mistõttu nende kohal pole seda mureraskuse pilve, mis minu sõpru Eestis ja ka ilmselt suurt osa Eesti elanikest saadab – kindlusetus tuleviku ees. Kogu aeg on vabalangemise tunne ja küsimus, mis saab homme, kust tuleb järgmine mullistus – riigi, valla või naabrite poolt. Püüd skisofreenilises riigis säilitada kuidagimoodi optimism ja terve mõistus võtab suure osa päevaenergiast, tüki ka öö omast. See ei puuduta muidugi kõiki – ametnikud on ümbritsenud end roosa uduga, mis ümbritseb neid tänu riigi kopsakate palkade ja soodustuste abil soetatud kaitsemüürile, nemad marsivad viie rikkama riigi hulka, ma pole kindel, kuhu nad selle riigi lõpuks just teevad, kuhu piirid veavad ning kui suur käputäis neist just sinna riiki pääseb - neid kes neile seda riiki suudaksid orjata, jääb ju järjest vähemaks. Erandiks on ka ilmselt need, omamoodi õnnelikud, kes on käega löönud ja leppinud. Nad on käega löönud nii endile , kui teistele – püüavad päeva prügikastides ja pargipinkidel – neid ilmselt isegi ei huvita see, kas homne üldse saabub, rääkimata sellest, milline see on.

Arvan, et Tiit ja Merikegi võivad olla hetkel oma stiilses ja mugavas äärelinna majas nautimas enda targa ja ausa töö vilju. Kuid kui palju võiks neil enam olla - nii materiaalses, kui vaimses plaanis, kui nad oleksidki investeerinud kogu oma energia isekalt enese teenistusse, mitte püüdnud midagi õiglustundest ja kohusetundest lähtuvalt ühiskonnale edasii anda. Ükski heategu ei jää karistuseta. Paraku.

Tiit Veersalu ning tema pere, kellele arvan selle loo võlgu olevat, seda just Emmaste valla kodanikuna, kuulus aga nende hulka, kes kujutasid ette, et elavad nüüd lõpuks, kui iseseisvus saavutatud, normaalses riigis, või siis vähemalt riigis, mis püüdleb sinnapoole. Mingil ajal ta mõistis, et riigi mastaabid on mõjutamiseks liiga suured ning ta arvas olevat leidnud väljundi elu parendamiseks tublis, idüllilises maanurgas. Leidis oma saare, mida oli otsinud. Leidis koha, mida oli võimalik ühiste jõupingutustega aidata paremale järjele kui Eesti tervenisti – siin olid kõik eeldused olemas – tubli kohalik algatus, inimressursid nii vaimses, füüsilises , kui intellektuaalses plaanis. Ning kõige tähtsam inimesed, kes olid elanud nõuka piirivalve poolt eraldatud ääremaa tingimustes, ja Looduse poolt külluslikult õnnistatud maalapp keset merd. Kõik tundus olevat ehe, õiglane ning sobiv enda kogemuste , teadmiste ja energia panustamiseks.

Mismoodi sai ühest, minu poolt nähtuna enim Sõru otsa panustanud meestest valimisvõitluses Avo Kaili sõnul Emmaste valla vaenlane nr.1?

Kaili valimislubadus kõlas: ajame selle mõttetult maasturiga ringi ajava ning valla raha raiskava linnamehe siit minema. Ütleksin, et minu arvates ta kiirustas prohvetlikult - järgmiste valimiste ajal on see kindlasti teema, mida tasuks kaaluda.

Enne, kui ma kunagi hakkan jutustama Tiidu kogu lugu, võrdleme siis hetkeseisu ja vaatame Kaili valimislubadust nr.1 – linnamehed minema.

1. Linnamees Tiit Veersalu – 1994 – 2010, Emmaste valla kodanik, tulumaks laekus Emmaste valda.

Maamees Tiit Peedu – siiani mingi muu valla kodanik, tulumaks?

2. Tiit Veersalu abil ja osalemisel alustati sadamas puhveti pidamisega ning ehitati sadamale terrass. Tiit Veersalu päästis Sõru poe sulgemisest, paigutades enda rahalisi ning vaimseid ressursse, lõi selleks otstarbeks Päevasaare OÜ ning ehitas Sõru kohviku poe teise tiiba. Koos peresõprade ja tuttavatega toitlustasid Veersalud vabatahtlikkuse alusel sadama üritusi, et elavdada otskonna kultuurielu ning vältida selle hääbumist. Mingit tasu asjaosalised ei saanud. Veersalud korraldasid nii enda õuel kui küla tuleplatsil üritusi küla elanikele. Tiit Veersalu tegi katset anda eeliseid otskonna elanikele kauplusest kaupade soetamisel, töötades välja püsikliendiprogrammi, andis välja isiklikult kliendilehte ning toimetas neid asjaosalisteni. Kõige tipuks hakkas Tiit vabatahtlikuks, vist oli see tiitel- abipolitseinikuks.

Mida on vastu panna Peedul, Kaili poolt asemikuks valitud Tiidul? Intriigid koolis ja hooldekodus, pikett muuseumi sulgemise vastu, endiste juhtide tagakiusamine – Veersalude ja Lauterite elamiste läbiotsimine, Mare ja Mari kriminaliseerimine, Helleri represseerimine. Kuuldavasti on ta küll liitunud näiteseltskonnaga, loodetavasti on ta toonud massidele vähemalt positiivseid emotsionaalseid elamusi läbi oma loomingu. Ma pole küll kursis, kui suur osa Emmaste valla elanikest on sellest osa saanud ja seda nautinud.

3. Mäletatavasti teadis Peedu Hiiu Lehes rääkida, et kolib Emmaste piiri peale talusse. Noh, ehk on tänaseks päevaks kolinud ka. Minu tööl olemise ajal oli ta töönädal kõige rohkem kolm päeva pikk ning kogu selle aja ööbis ta hooldekodus.

Tiit Veersalu ostis Välja talu 1994 ning sellest ajast kuni 2010 oli see nende pere suvekodu, lisaks veel talveperioodil puhkused ja nädalalõpud. Tiit ja Merike tegid viis aastat tühjalt seisnud vanast kohast kodu, mis vääris kajastamist ajakirjas – (Maakodu kui ma õigesti mäletan). Kogu vallavanema aja elas Tiit tegelikult Väljal, kõige külmem aeg talvel välja arvatud, sest õhtul töölt minnes ei jõudnud enam maja soojaks kütta. Kui Tiit hooldekodus ööbis, kirjutas ta õhtuti projekte ning kuulas Avatud Ülikooli vms. loenguid. Me arutasime hooldekodu projekteerimist ning plaanisime Emmaste valla tulevikku. Erinevalt Peedust ei suhtunud Tiit personali kõrgilt ega üleolevalt ega lasknud end teenida. Tiidu maailmavaade eeldab, et inimesed on võrdsed, ta on lihtsalt liiga intelligentne, et seda klouni moodi eputades igal pool kuulutada. Kahjuks võib vahel rahvast tsirkusega enam pimestada kui leiva puudusega mõjutada – siit ka Peedu valik näiteringi kasuks - tee või ära tee, peamine on lobe jutt, puhas riie ja näoilme. Veersalu on mees, kelle sõna saab uskuda, ta ei anna iial tühje lubadusi. Peedu puhul oleks tervislikum teda üldse mitte kuulatagi, uskuda ei maksa sealt küll üsna midagi. Ma pole valelikumat inimest oma elus kohanud ja see sai mulle saatuslikuks. Ise ässitas mind Lerchi ja raamatupidamise kallale, väites, et ma teen nende eest tööd ära – kui oli aeg tegudega oma sõnade eest seista, siis oli Peedu nagu kuu pealt kukkunud. Ja nii päevast päeva – selle mehe sõna ei maksa tühja krossigi. Aga tal on partei püha lehma kaitse peal – ilmselt jääbki ta oma libedusi tegema, kui liiga ahneks ei lähe. Teda saadavad mahhinatsioonide sahinad, aga puutuda teda ometi ei taheta, hingatakse vaid kergendatult, kui ta jälle läinud on. Eks näis, kas tal ka sel hooldekodu ehitusel piisavalt lojaalseid ja suud pidavaid holoppe on, direktoriga ei olevat see taevas sugugi nii pilvitu, kui direktori ennast salgavatest, koerale omastest, ustavatest klähvimistest avalikel üritustel peremehe kaitseks, võiks arvata.

Tiit Veersalule sai saatuslikuks just see poliitiline ebakorrektsus – ei osanud kummardada ei politseinikku ega tema koosellumuspartnerit, üritas panna vallamaja kodanike teenistusse tööle, korraldas koosolekuid ning üritas saada mingit töökvaliteeti. Sellega tegi ta küll vea. Enne teda oli Eve Kustala üritanud sama teha ning pidi vallast lahkuma. Näiteringi seltskond on vääramatu – üritavad vallast teha oma tsirkuse – ise on klounid ja direktorid, rahvas vaadaku pealt ja maksku piletiraha. Siiani, peab tunnistama, on see neil õnnestunud – alati on mingi jõud, või huvigrupp, kellele see on kasulik. Enne tegid Kalev, Heller ja Tiit lihtsalt töö ära ja pigistasid korralageduse ees silma kinni, lootes, et eeskuju nakkab ning ametnikel hakkab piinlik – siin tegid nad küll totaalse valearvestuse. Poekäikude ja ujumiste ning muude oma ürituste vahel tööaega jagavad ametnikud ei tuleks küll selle peale, et enda küündimatust ja laiskust millekski taunitavaks pidada. Vastupidi – neid segasid tüütud inimesed, kes tulid lõputuid kohvijoomisi segama. Sa ei teadnud iial, millal oli sobiv aeg helistada või minna. Hommikuti vahetati kuulumisi, lõuna ajal samuti ning muidugi kella kolmese kohvi sai vajadusel tööpäeva lõpuni välja vedada. Peale kõigi võimalike ja võimatute kogukonna elu aspektide arutamise(ma ei mõtle selle all muidugi kogukonna kui terviku, vaid ikka üksikisikute klatši), arutati ka kindlasti nende puudusi, kes hetkel seltskonnast puudusid. Nüüd ilmselt on nad saavutanud oma maise tööparadiisi – küll Peedu juba teab, millistele nuppudele vajutada või vajutamata jätta, et ta saaks rahulikult oma väsitavalt lühikesi töönädalaid sooritada.

4. Kriminaalselt kallis auto. Seda on jahutud ja jahvatatud ka kõikidel võimalikel viisidel. Tiit ei tahtnud vallavanemaks tulla. Peale Kalevi lahkumist Riigikokku tehti ettepanek mitmele kohalikule mehele – kõik nad ütlesid ära- kellel väljakutse väike, kellel palk. Masu oli veel tulemata ja olemata, volikogu oli nõus liisingfirma kaudu rentima Tiidule ta enda auto. Mida oleks ta pidanud oma autoga peale hakkama, kui ta sõidud olid nüüdsest seotud töötamisega Emmaste vallas. Kail oli volikogu liige ja raamatupidaja Lerch vormistas pabereid ning maksis arveid. Mis ime läbi tekkis kellelgi kahtlus, kolm aastat hiljem, kui Tiit oli kogu aeg sõitnud selle autoga, et äkki autoostu puhul tegemist korruptsiooniga. Kui targalt ja siseinfot omades pidi olema koostatud see kaebus, et korraldati läbiotsimised vallavanema ja volikogu esimehe kodudes ning Tiidu telefoni kuulati kaks kuud pealt. No mis riigis me ikka õieti elame. Läbiotsimiste puhul on märkimisväärne veel see, et Tiidu enda kodu – Välja talu üldse läbi ei otsitudki, ehkki ta elas kogu vallavanemaks olemise aja Väljal. Otsiti läbi abikaasale kuuluv korter, abikaasa auto ja pooleliolev eramu. Kas auto, mis oli noorem kui sündmus ise ning minu teada ei kuulunud üldse Tiidule, otsiti läbi korrusmaja ees ikka jõu ja võimu demonstreerimiseks. Tiit ei olevat olnud selles asjas isegi korrakski kahtlustatav , vaid tunnistaja. Kas keegi – politseiülemad Küüt või Suve oskaksid seletada, mismoodi on ikka võimalik, et kasutatakse nii jõulisi meetodeid varem karistamata tavakodanike suhtes, kellel pole isegi kahtlustust esitatud. Kolmnurk prokurör Kalda – vallavanem Peedu – politseinik Kail ,tahaks küll märksa enam ja süvendatud tähelepanu saada, kui meiesuguste võimalused küündivad. Helleri naeruväärne kruusavargus ning minu kriminaalasi – need on Eesti politsei ja prokuratuuri häbiplekid ning riigi raha raiskamine, need kajastavad üsna hästi riigiaparaadi seadustatud korruptsiooni võimalusi. Need pole sugugi ainsad juhtumid, milles on selgelt tunda ametnike võimalused kasutada ametivõimu isiklike ambitsioonide rahuldamiseks ning ebameeldivate isikute vaigistamiseks ja karistamiseks.



Sellised olid Kaili valimislubaduses toodud rahvavaenlase nr.1 tegevuse lühifaktid. Ehk jõuame ka pikemate meenutusteni, sest osalesime kõik koos algusaastatest peal oma sõpruskonnaga nii rannakoristustel kui muudel Sõru otskonnaga ja Emmaste vallaga seotud üritustel. Kurb on, et need faktid on kogu aeg teada olnud solgisõja võtmeisikutel – Kailil ja Lerchil, kas neil ka halle kardinale taga on – sosistatakse, et Kail on tegelikult vaid ettur kohaliku ärimehe võimumängus – mina seda ei tea, ma ei tunne kohalikke rohkem kui neid, kellega ma läbi käin, need on vahvad ja toredad inimesed, tahaks uskuda, et enamus ikka on sellised. See oleks veelgi kurvem – rumal võim kurja raha teenistuses – tegelikult, tundub see hetkel mulle nii kauge – tundub, et ma saan end sellest lahti rebida, et see ei ole minu asi. Kui rahvas tahab olla pime, no mis see mulle korda läheb. Rahvas on oma valitsejaid väärt. See on Emmaste rahva kaotus, et nad eelistavad lollust ja kurjust. Tiit tegi palju ja oleks suutnud veel palju enamat, et Emmaste valla tulevasel põlvkonnal oleks põhjust uhke oma kodukoha üle olla ja et neid seal ka oleks. Minul on vedanud, et ma tunnen Tiitu ja Merikest ning tean, et saan nende peale loota.

Ükskord jutustan ma ehk kogu loo nendest vahvatest aegadest, kus me arvasime olevat leidnud idüllilise oma paiga, mille heale käekäigule tahtsime kogu südamest kaasa aidata. Ja ärge öelge, et me olime võõras veri ja ei mõistnud kohalikke – enam kohalik ja enam patrioot kui on Heller, on võimatu olla, kuid kui satud ette jääma Kailile koos kardinalidega – saab sinust rahvavaenlane.

Ma ei imesta, et kõige parema mulje saad Hiiumaast siis, kui lällad kohalikel üritustel, jätad maha oma laga ja prahi, möllutad praami peal ja siis räägid töökaaslastele – oli vägev nädalavahetus – käisime Hiiumaal, Koguva külas.

Ja õigesti teete, nii puhakegi Eestimaal. Võtke aga kõik, mis antakse, ärge midagi vastu andke, võite haiget saada. Selline aeg on Eestimaal. Minagi tõmbun kindlasti varsti oma mulli, aga enne pean ma selle sooja südamega kokku keedetud kibeda supi ära sööma – mind ootab veel kohus ja valuline Hiiumaalt lahkumine, siis ehk saan selle peatüki elus sulgeda. Enne aga tahan välja öelda kõik, mis on sellega seoses kogunenud – nii hea kui halb, nii tänu kui põlgus.

Tšekist ja bojaar.2010.

Elas kord tšekist. Ta elas väikeses kubermangus ning unistas Võimust. Koolitee jäi tal lühikeseks, kuna unistus Võimust võttis kogu tema aja ja mälumahu.


Tal oli õnne - suuremad ning targemad poisid võtsid ta oma kampa ja tõid ta Võimule lähemale. Keegi ei rääkinud tšekistile, et tegeliku Võimu lahutamatud kaaslased on Vastutus, Kohusetunne, Teenimine , Jagamine .Ja nii tunduski tšekistile kogu aeg, et teistel on Võimu rohkem kui temal ja vaatamata uhkele mundrile ja märgiga mütsile ning nagaanile vööl, ei austata teda ikka piisavalt. Ta otsustas, et ajab suured ja targad poisid Võimu juurest minema ja hakkab ise valitsejaks ka.

Tema õnneks oli teisigi selliseid, kes ei saanud aru, miks teistel Võimu on ,aga neil pole.

Nad arvasid, et Võim teeb nad rikkaks, vapraks ja ilusaks –teisi oli ju teinud ,nagu neile tundus.

Nii panigi tšekist mundri selga ja nagaani vööle ning kõndis leitud mõttekaaslastega majast majja ja rääkis inimestele, et tegelikult neil polegi neid rikkusi ja hüvesid mida suured poisid koos rahvaga olid kubermangu toonud-et neil pole toredaid staadione, koole, lasteaeda. Et nad pole saanud hakkama eluga paremini kui kõrval Suure Maa kubermangudes. Nad rääkisid seda, millisena nad ennast ja Võimu nägid – omakasupüüdliku, kitsarinnalise ja väiklasena.

Nad lubasid rahvale taevamannat ja ausust ja usaldust. Rääkisid sellest, millest tundsid puudust. Aus ei teagi, et ta aus on-see ju ausa inimese loomulik olek. Sama usaldusega-kui pead ikka ise kõva häälega kogu aeg kinnitama, et oled aus ja usaldusväärne, siis Sa ise ei usu seda ilmselt ka. Me ei räägi ju iga päev, et meil on kaks kätt ja kaks silma-meil need lihtsalt on.

Ja nii astusidki suured poisid eest ära-ei nad käinud õuest õue inimestele rääkimas, et tegelikult on teil ikka nii koolimajad ja lasteaiad ja staadionid, muuseum ning päris tore elukeskkond. Tšekist pääseski Võimu juurde.

Aga oh häda-ikka ei ole sellist tunnet, et Võim oleks täitsa tema oma –ikka ei austata teda piisavalt, ehkki tal on nüüd nii uhke vorm kui märgiga müts, nagaan ja Võim.

Ikka on inimesi, kes tunduvad millegipärast olema võimsamad ka ilma, et nad Võimule tegelikult lähemal oleks.

Õnn polnud ometi Tšekisti veel maha jätnud ja saatus viis ta kokku Bojaariga.

Bojaar oli vahva ja uhke mees. Teda Võim palju ei huvitanud –tema tahtis jõukas peremees olla. Ta oli küll koolis käinud ja teada saanud mismoodi varandust võiks saada, aga see tee tundus pikk ja tülikas olema. Bojaaril läks hästi, sest kubermangude valitsejatel oli kombeks oma rahva vara Bojaari sugustele meestele valitseda anda . Kas siis sellised nagu vähe koolis käinud tšekist, kes ise ei oleks osanud varanduse haldamisega hakkama saada või siis oli heauskseid valitsejaid, kes uskusid, et üks koolitatud mees saab nendest paremini hakkama.

Kuna Bojaar ei hoolinud tegelikult kubermangude elanikest ,ta pidas neid holoppideks, siis ajasid tühikargamisest väsinud holopid Bojaari iga natukese aja tagant järjekordsest kubermangust minema. Kuna ta polnud ikka suutnud omale piisavalt vara kokku ajada, et päris peremeheks saada, siis pidi ta jälle järjekordse kubermangu leidma, et samal heal viisil edasi elada –teiste hobusega sõita ja teiste teenitud leiba süüa.

Ja nii saidki kokku Tšekist ja Bojaar. Kui nad ei ole ära surnud, siis elavad edasi.

Tšekist aga püüab suuri poisse ja tüdrukuid Võimu juurest kaugemale ajada, Bojaar ajab üle holoppide peade oma asja.

Vahepalaks. Helsingis jõudu kogumas ja mõtteid koondamas.

Kuna elu pakkus taas pika kurvi, milles veel viibin ning pean vaatama, et kurvist välja ei lenda, siis süsteemseks postitamiseks pole ma hetkel valmis - kord olen liiga väsinud uutest emotsioonidest, kord valutavad koristamisest käed ja selg, kord tahab koduigatsus hinge matta - igal juhul mingiks mõistuspäraseks kirjutamiseks pole aeg soodne. Õnneks on kõigil palava suvega muudki teha kui Emmaste valla mustas pesus sorida, mida ma siin ikka pesta kavatsen, koos muu EV lolluste loputamisega.

Faktidest siis nii palju, et otsustasin tulla proovima kuidas Eesti arsti palgaga Soomes koristamine maitseb. Palka ma muidugi otseselt ei saa - tuleb parendada EV majandusolukorda ning oma firma jalule aidata, aga mingi tegevus ikka - raske ning põnev ühekorraga.

Ehk viimase aja kõige olulisem sündmus on Helleri järjekordne kohtuvõit Emmaste valla pätivalitsuse üle, kes süüdimatult üritavad Emmaste valla napi rahakoti arvelt hävitada nende inimeste elusid, kes on Emmaste valda teeninud ning neile laiutamiseks rikkusi loonud. Kujutan ette, et Peedu roolib siiani kuldkella välkudes kriminaalset maasturit. Tore, nüüd saab ikka advokaat mis nimi tal iganes oli ka Emmaste valla arvelt kena kopika singi ostmiseks leivale. On küll aega edasi kaebamiseks, huvitav , kas jätkub Peedul - Kailil selleks ülbust ja lollust taas või on juba tagumiku alune veits tuline ka? Kuulujutud liiguvad visalt, et siiski seda viimast nähtust juba on, ja mitte vähe. Kohtuveskid on aeglased  ning mitte alati õiglased, Jumala veskid aga vaieldamatult õiglased.

Mis kohtuveskitesse puutub, siis Helleri näidetel võib väita, et päris musta valgeks ei saa rääkida ka siis, kui on tutvusi ja pättidest semusid süsteemis ning võõras rahakott laiutamiseks vabalt kätte antud. Kellele läheb aga korda inimeste rikutud tervis ja karjäär?  Nõrk lohutus on ka see, et vanarahva tarkusel-igal oinal on oma Mihklipäev - kipub tõepõhi all olema ning Kailil - Peedul koos oma tentsikutega tuleb kord oma tegude vilju maitsta. Mida rohkem nad nüüd aga möllavad, seda tugevam tuleb tagasilöök. Milleks seda neil vaja ikka on, jääb mulle arusaamatuks - mis nende vaesekestega on lapsena tehtud või kui halvasti nad oma elu nüüd on korraldanud, et sellist elu peavad elama? Kui tühi peab elu olema ja kui sügaval peavad olema kompleksid, et end tugevana ja ilusana võid tunda vaid läbi teiste alavääristamise. Pean nüüd kohe selle teema lõpetama - sotsiaaltöötaja vaim lööb välja - kahju hakkab kohe neist- tahaks neid kohe kuidagi kaitsta  nende endi eest või lohutada. Hetkel meeldib mulle neid ikka põlata - mingit õigustust ei ole trügida ametikohtadele, kus tuleb inimesi kaitsta, mitte neid rünnata , ametikohtadele, mis on ellu kutsutud kogukonna liikmete elu korraldama ning koosmeelele mõjutama, mitte repressioone ja vastuolusid korraldama. Mis tagajärjed sel valitsemisel on - lahkumisavaldused lendavad ning nendega manipuleeritakse nii koolis kui hooldekodus - mõlemad asutused peaksid olema sealsete teenuste kasutajate jaoks turvalise keskkonna sümbolid - noored ja vanad - kõige kaitsetumad kogukonna grupid, aga ka kõige kasutumad Peedu - Kaili taoliste  jaoks - nendega ei tasu arvestada ning nende huvisid ei maksa üle hinnata- panustame ärimeestele, juristidele, poliitikutele - nende tugi tagab meile pagunid ja kuldkellad ja hea palga ja tasuta autod. Õige, tublid mehed, nii jätkakegi! Mis sellest, et oma koju oleks häbi tõttu targem hiilida pimeduse varjus ning kardinad tihedalt kokku tõmmata - kui ikka käid poolte peredega kohut või oled neile muul viisil käru keeranud, kui üleaedse perenaise oled tõmmanud oma realiseerimata ambitsioonide ja välja elamata komplekside tõttu ning ametiseisundi kuritarvitamise võimaluse olemasolu tõttu, kriminaalasja, siis isegi suurim põmmpea taipab lõpuks, et targem on silmad maas käia ning sõita külavahel pilk põõsastesse pööratud. Palju õnne! Isegi hunt ei murra kodu ligidalt ja koer ei rooja oma hoovi - sina, Kail Avo, oled rumalam kui loomad - ela nüüd seda elu, mille endale ehitasid. Ei kujuta ette, mis sul häda oli - Heller, Kalev ja ei tea kes veel, aitasid sul üles ametiredelil trügida . Tiit toetas sind, hakkas isegi mingiks vabatahtlikuks politseinikuks. Valesti investeerisid mehed - oled sa ise juhm või on Sul halvad nõuandjad, aga sinu asemel ei tahaks küll nüüd ükski normaalne inimene olla- mida su pagunid maksavad ja ma tahan näha , kaua nad sul veel üldse on - huvitav jälgida, kui palju Eeesti Politsei väärt on , kui puhtana nad tahavad end hoida. Vabandan lugejate ees, sõna Sina on kord suure, kord väikse tähega- harjumusest kirjutasin suurega, üritasin ära parandada, sest Kail tõesti ei vääri minu silmis suurt algustähte - olgu see minu poolt kitsarinnaline, aga nii on.

Kail on läinud muidugi juba Emmaste folkloori ajalukku - kui erinevate valitsemissigaduste kohta on olemas erinevaid sõnu, sisi Emamste vallas toimub " kailimine" nagu kohalikud folkloristid on mulle teavet lähetanud. Samuti peetakse Kailile sobivaks tervitust : SIEG KAIL!

Toon  ära ka ühe esimese folklooriloo, mis tekkis esimestel nädalatel peale tandemi Peedu- Kail mürgeldama asumist .

Siinkohal aga olgu lõpetuseks Mare Sarapuu kaunis ja täpne luuletus, mis ilmselt ajendatud südamevalust ja armastusest selle lapikese maa vastu, kuhu meil on antud õnne ja õnnetust sündida:

Kas tunned maad, kus kasvab kõrkus,

kus kõigest tähtsam rahakott,

kus ausus pigemini nõrkus,

vaid võimujärg on sirge sott.

Mis paistab pealt kui roosamanna

kuid ussid närinud on seest.

Kus moes on räigelt "ära panna"

ja pööbel - kadugu see eest!



Ma tean, kuid tunda küll ei taha -

see murrab lõpuks südame.

Jääb haigeid hingi palju maha

ja kes nad enam terveks teeb ?

Kui riiki juhib käsk ja seadus -

see tundub sirge, õige tee...

siis inimeste usk ja headus

on see, mis riigist riigi teeb !



Kas tunned maad, mis põhjamaine,

ta karge ilu toidab meelt...

Mil lõpeb kord see rusuv paine,

et tunneks, eksind pole teelt.

Mu väike maa, mu kallid kaimud,

ehk oleks aeg meil ärgata !

Et esivanemate vaimud

meil aitaks tõde märgata !


AITÄH , MARE, MEIE TUNDEID RIIMI LAOTAMAST!

Soomes.Koristaja märkmed(1)

30-06-2011 Tikkurila

Suurlinn kõlab ikka teistmoodi kui lihtsalt linn, mõtlen linna ennast, mitte sõna. Lakkamatu helide voog akna taga, mis ei vaiki hetkekski.

Minu esimene hommik ärgata Helsingis, koristaja, õigemini praegu veel koristaja õpilase rollis. Olen otsinud enda seest emotsioone, mis vastaksid tüüpreaktsioonidele sarnases olukorras - selleks oli vaja omandada kõrgharidust, lihvida sotsiaalseid oskusi ning töötada aastakümneid juhtivates ametites, et tulla soomlaste tagant sitta koristama – seda kokkuvõtet olukorrast olen ma viimaste kuude jooksul kuulnud enam kui kord ning ka siin kohapeal olen selle hinnangu erinevaid variatsioone juba kuulnud.

Ise olen ikka isemoodi. Ma ei oska kuidagi sedapidi suhtuda – mis vahet on tööl, kui sa jaksad ja saad seda teha, mis vahet on kelle jaoks sa seda teed. Koristan ju kodus aastakümneid ning häbi pole sugugi, päris tore oleks , kui keegi oleks ka selle eest maksnud.

Minu jaoks on huvitav olla taas väljakutse ees, mis on tõsiseks katsumuseks eelkõige mu poolesaja aastasele kehale kogu oma tagavaraks kogutud kilodega – usun, et oleks nüüd mõistlik lõpuks need rasvavarud käiku lasta. Kas kere sama meelt on – selgub asjade käigus. Läbirääkimised käivad.

Niisiis olen peale Emmaste isevalitsejate korraldatud ning käesolevaks hetkeks 1,5 aastat kestnud poliitilisi repressioone, maandunud Helsingisse koristama. Eesti riik võib uhke olla – laevatäite kaupa uut kodutuse vormi evivate eestlaste voor on Läänemerel lakkamatu. Ka mul oli valikuid üsna vähe – ilma sugulaste toeta ja vanaema pensionita oleksin võinud vabalt minna täiendama neid plahvatuslikult tekkinud kerjuste ridu vanalinnas või siis ühineda Balti jaamas ja pargis vedelevate puhkajatega, proovides ära bioloogilise ja majandusliku ime – prügikastimajandusest elatumist.

Täna on Atsi õe, Eha sünnipäev. Taas on mul au ja heameel tunda haruldast inimkvaliteedi tüüpi inimest. Pean natuke mõtlema, et jutt temast imal välja ei kukuks – lihtsalt tükib peale tahtmine kasutada vaid ülivõrdeid – moraalne, eetiline, sotsiaalne, empaatiline – täiesti probleeme tekib millegi vähegi tasakaalustava negatiivsega välja tulla. Ning ometi on Eesti riik Leiburi juhtkonna näol ka talle pikaajalise kohusetundliku ning lojaalse töö eest suutnud näkku sülitada ning jalaga anda. Tänu Karin Kelderi usinusele ja ambitsioonikusele saavad nii Leiburi omanikud kui Eesti riik maksta vähemalt valuraha kompensatsioonide ja abirahadena, kuid mis on see Eha jaoks selle alanduse kõrval, mida ta polnud mingil moel ära teeninud. Jah jagan filosoofide seisukohta, et eluteater koosneb absurdistsenaariumist, kuna üks seltskond, kellel on nii tohutu valu juhtida ning end teiste alandamise läbi kergitada, tunneb eksisteerimiseks haiglast vajadust kirjutada teistele absurdipeatükke. Mis sel Karin Kelderil elus puudub ning miks ta ei hangi omale elu, milles ta ei oleks nii ebakindel ja ei peaks teiste alandamise läbi enda elule mõtet andma. See, et ka Leiburi hetkedirektor ja müügidirektor selle solgitsirkuse klounid olid nõus olema – ma ei tea, kokkuvõtteks võin öelda, et ma ei imesta, et selliste rõhuasetuste puhul juhtimises on Leibur oma turuliidri koha Eesti Pagarile loovutanud. Jõudu Eesti Pagarile ka edaspidiseks . Leiburi Soome omanike ees ma muidugi vabandan, ma olen naabrite austamise ja rahvaste sõpruse poolt, kuid mina pole neile juhtivaid töötajaid valinud. Kui mina seal töötasin ning Eha kaadrivaliku eest vastutas, siis oli Leibur vaieldamatu turuliider Tallinnas ning minu tagasihoidlik osa seisnes ka selle Harjumaale laiendamises.

Kuna ma pean nüüd oma uuele väljakutsele vastu minema, mille esimeseks sammuks on üritada rongiga õiges suunas sõita, siis hetkel ei jõua ma taas valgustada enda värvikat kogemust Leiburisse kandideerimisel ning selle dramaatilisi tagajärgi Eha jaoks. Isiklikult tundsin ma end selles kandideerija rollis nagu Bridget Jones- kakskümmend aastat hiljem – see oli päris mõrudalt lõbus.

Ehale palju õnne sünnipäevaks! Kõik mis ei tapa , teeb tugevamaks. Kuhu meil ainult veel selle kogutud jõuga nii kangesti minna oleks? No mina näiteks sätin end kohe koristama.