Tšekist ja bojaar.2010.

Elas kord tšekist. Ta elas väikeses kubermangus ning unistas Võimust. Koolitee jäi tal lühikeseks, kuna unistus Võimust võttis kogu tema aja ja mälumahu.


Tal oli õnne - suuremad ning targemad poisid võtsid ta oma kampa ja tõid ta Võimule lähemale. Keegi ei rääkinud tšekistile, et tegeliku Võimu lahutamatud kaaslased on Vastutus, Kohusetunne, Teenimine , Jagamine .Ja nii tunduski tšekistile kogu aeg, et teistel on Võimu rohkem kui temal ja vaatamata uhkele mundrile ja märgiga mütsile ning nagaanile vööl, ei austata teda ikka piisavalt. Ta otsustas, et ajab suured ja targad poisid Võimu juurest minema ja hakkab ise valitsejaks ka.

Tema õnneks oli teisigi selliseid, kes ei saanud aru, miks teistel Võimu on ,aga neil pole.

Nad arvasid, et Võim teeb nad rikkaks, vapraks ja ilusaks –teisi oli ju teinud ,nagu neile tundus.

Nii panigi tšekist mundri selga ja nagaani vööle ning kõndis leitud mõttekaaslastega majast majja ja rääkis inimestele, et tegelikult neil polegi neid rikkusi ja hüvesid mida suured poisid koos rahvaga olid kubermangu toonud-et neil pole toredaid staadione, koole, lasteaeda. Et nad pole saanud hakkama eluga paremini kui kõrval Suure Maa kubermangudes. Nad rääkisid seda, millisena nad ennast ja Võimu nägid – omakasupüüdliku, kitsarinnalise ja väiklasena.

Nad lubasid rahvale taevamannat ja ausust ja usaldust. Rääkisid sellest, millest tundsid puudust. Aus ei teagi, et ta aus on-see ju ausa inimese loomulik olek. Sama usaldusega-kui pead ikka ise kõva häälega kogu aeg kinnitama, et oled aus ja usaldusväärne, siis Sa ise ei usu seda ilmselt ka. Me ei räägi ju iga päev, et meil on kaks kätt ja kaks silma-meil need lihtsalt on.

Ja nii astusidki suured poisid eest ära-ei nad käinud õuest õue inimestele rääkimas, et tegelikult on teil ikka nii koolimajad ja lasteaiad ja staadionid, muuseum ning päris tore elukeskkond. Tšekist pääseski Võimu juurde.

Aga oh häda-ikka ei ole sellist tunnet, et Võim oleks täitsa tema oma –ikka ei austata teda piisavalt, ehkki tal on nüüd nii uhke vorm kui märgiga müts, nagaan ja Võim.

Ikka on inimesi, kes tunduvad millegipärast olema võimsamad ka ilma, et nad Võimule tegelikult lähemal oleks.

Õnn polnud ometi Tšekisti veel maha jätnud ja saatus viis ta kokku Bojaariga.

Bojaar oli vahva ja uhke mees. Teda Võim palju ei huvitanud –tema tahtis jõukas peremees olla. Ta oli küll koolis käinud ja teada saanud mismoodi varandust võiks saada, aga see tee tundus pikk ja tülikas olema. Bojaaril läks hästi, sest kubermangude valitsejatel oli kombeks oma rahva vara Bojaari sugustele meestele valitseda anda . Kas siis sellised nagu vähe koolis käinud tšekist, kes ise ei oleks osanud varanduse haldamisega hakkama saada või siis oli heauskseid valitsejaid, kes uskusid, et üks koolitatud mees saab nendest paremini hakkama.

Kuna Bojaar ei hoolinud tegelikult kubermangude elanikest ,ta pidas neid holoppideks, siis ajasid tühikargamisest väsinud holopid Bojaari iga natukese aja tagant järjekordsest kubermangust minema. Kuna ta polnud ikka suutnud omale piisavalt vara kokku ajada, et päris peremeheks saada, siis pidi ta jälle järjekordse kubermangu leidma, et samal heal viisil edasi elada –teiste hobusega sõita ja teiste teenitud leiba süüa.

Ja nii saidki kokku Tšekist ja Bojaar. Kui nad ei ole ära surnud, siis elavad edasi.

Tšekist aga püüab suuri poisse ja tüdrukuid Võimu juurest kaugemale ajada, Bojaar ajab üle holoppide peade oma asja.