Naabripoiste sünnipäev.

Kusagilt jäi mulle sobivalt kõrvu, et tõelisi sõpru tunned sellest, kui nad su sünnipäeva unustavad. Minu jaoks kõlab see väga mugavalt, sest peale keskkooli , ehk siis umbes täiskasvanuks saamisest alates, ei jäta ma sünnipäevi meelde. Enda pealiskaudsusele õigustust otsides tekkis mul arvamus : igal ühel on üks kord aastas sünnipäev, mis selle ümber nii palju lärmi lüüa. Samas sain aru, et kõik mu lähedased ja tuttavad ei jaga seda teatud usulahkudele omast vaatenurka, mistõttu pidin austusest oma lähedaste ja sõprade vastu soetama märkmiku, kuhu olen nüüd hoolega täpseid sünnikuupäevi ja aastaid sisse kandnud, et siis õigel päeval „ inimestest välja teha“, nagu üks mu tänase loo peakangelastest , Heller, on tabavalt väljendanud. Pean küll tunnistama, et see märkmik on alatasa sellises kohas, kus mind parasjagu ei ole ning tuttavad-sugulased peavad leppima sellega, et kord ma tean, millal nad sündinud on ja teine kord peavad nad mulle seda ise meelde tuletama, kui nad tahavad, et ma just sellel päeval neist eriti välja teen.

Kuna ise olen Helsingis ja mainitet märkmik on Tallinnas, siis pole mul aimu, kas see päev - mil minule ja mu perele ning suurele osale sõpruskonnast(teine osa pole neid lihtsalt saanud tundma), naabripoisid, kes sündinud aastase vahega, kuid üks päev aastas täpselt ühevanused - on kuupäevaliselt just tänane päev. Nagu mainisin, ei pea ma seda ka ülearu tähtsaks. Poisid annavad andeks ja teistel on luba arvata, mis iganes soovivad.

Niisiis on Helleril ja Veljul, Reheselja üleaedsetel, üks kord aastas päev, mil nad on täpselt ühevanused. Muidu pidi Velju ikka üks talv varem ilmselt kooli minema. Kasutan meelega seda arhailist vanaema aegset väljendit – kujutan kohe ette, kuidas neil mõlemal vunts(kui neil need on või oleks) kerkib ning - üks puksudes, teine kihistades itsitama hakkavad. Vanuse teema on meil sisenali. Igal juhul on nad, otsustame, et täna jälle ühevanused, mõlemal seisavad koolipoiste parimad hinded paaris kõrvuti ning mina pean jälle kiitma ja kiitlema, kuidas on mul vedanud, et ma neid mehi ja nende peresid tundma sain, lisaks veel mitmetele hiidlastele, kellest ehk ajapikku jõuab ka juttu teha. Täna on aga naabripoiste sünnipäev.

Kui nüüd astroloogilisi sarnasusi otsida, mis siis Vähi tähtkujus sündinud poistel sarnast on – lahtine pea, mida nad ka järjepidevalt eesmärgipäraselt muuks kasutavad kui mütsi kandmiseks; soe süda ja aval meel; kuldsed ja abivalmid käed; ausad ja siirad; aupaklikud oma vanemate ja kogu vanema põlvkonna vastu – n.ö. vana hea kooli mehed; suure pere isad ning mis minu jaoks tähtis omadus – ühe(kumbki ikka oma) naise mehed ja seda mitte ainult vormi vaid ka sisu mõttes. Nende peale võib kindel olla, nendega võib luurele ja sõtta minna, kui just peaks.

Et ühel kogukonnal võib ka nõnda vedada, et ühte külasse sünnib kaks töökat ja nupukat poissi, kes jõuavad kogukonna heaks päevaga ära teha rohkem kui mõni vallavalitsus kogu valitsemisaja jooksul. Mina ja minu tuttavad mandrilt ning saarelt arvavad: neid mehi tuleks raha eest muuseumis näidata – niivõrd haruldane inimkvaliteet taas.

Kuna nad pole mitte Siiami kaksikud ning tegelikult on nad ikka vägevad mehed kumbki omaette, siis siinkohal lõpetan nende paaris esitlemise – kaks meest, mõlemad tähtsad peredele, sõpradele ja kogukonnale.

HELLER.

Hellerile on Ahviaasta kaasa pannud sellise füüsilise ja vaimse energia, et sellega võiks väiksemat elektrijaama ringi ajada. Ainuüksi kõnesse on tal selline energia välja panna, et võiks arvata, sinna see kogu aur läheb. Kuid ometi mitte. Kogu liikumises ja töö tegemises on hoog sees- mõte lendab kõrgelt ning on ikka inimeste heaolu parandamisega seotud. Kogukonna patrioot kõige otsesemas mõttes. Aastal 1994, kui meie pere teda tundma sai, oli ta just vist külavanema staatusest saanud mingiks asjameheks valda- ma ei ole numbrites väga tugev nagu sai räägitud. Reheselja külas toimus sel ajal märkimisväärne koostöö ja seltsielu ka nende väheste suitsudega, mis korstnatest lendudes majapidamiste elumärke kinnitasid . Milline energia ja tahe koos lõputu abivalmidusega. Helleri jaoks on tundmatud sõnapaar- „ pole võimalik“. Kui oli plaan ja see oli hea, pidi selle kindlasti ka ellu viima. Ideed põletasid teda ja ajasid teda edasi ründama eesmärgi poole. Õnneks oli tal ka kaasamõtlejaid – nii selliseid, kes leidsid vahendid ja võimalused ning ka need, kes aitasid hullumeelsed plaanid ellu viia. Polnud tähtis, kas idee tuli just temalt – kui on hea idee, lööb ta kõhklematult kogu oma hullumeelse igiliikuri mootoriga kaasa. Emmaste vallal läks ikka tõeliselt hästi, et Helleri pöörane energia sai rakendatud kogukonna teenistusse. Pole sellist objekti, millel poleks Helleri õlg koos teiste tegijatega all seisnud. Praegugi võib Heller une pealt öelda, mis materjalidest on miski ehitatud, kust tuleb vesi, kus on pumbad, elekter – pole vallas sellist objekti ega majapidamist, millest Heller midagi ei teaks, Tohutu töövõime koos fenomenaalse mäluga. Töötahe – lipslase elu ei sobinud talle ka siis kui ta oli sunnitud vallavanem olema – bussipeatuste ja elektripostide ümbruste umbrohud hingavad kergendatult – hull trimmeriga on nende kaelast ometi ära saadetud, saavad rahulikult lokata ja paljuneda. Kergendatult hingavad ka laiskvorstid ja vingujad- mõnest kommentaaridestki on tunda seda laiskvorstide, ahnepäitsude ja vingupillide kergendatud jorinat – käis ja karjus…..No kui on antud Jumala poolt temperament ja kõva hääl. Mis see teile vaesekestele nii väga tegi. Olevat kellegi kohta öelnud, et ei sobi ametisse. Paljugi mis arvas, eks tõestanud, et sobite. Kuidas võib kõik selle hea, mis inimene sinu jaoks teeb, olematuks teha mingi väiklane külajutt. Ja kohe nii, et kogu senisele tööle kogukonnas püütakse vesi peale tõmmata.

Oh teid hellakesi küll, kes ise te ju ei kiru. Pole sellist tegijat ilmselt, kelle poole Heller poleks vahepeal viltu vaadanud - ikka selle oma kõrge lati ja kindla maailmavaate pärast. Ja äkilise loomu pärast. Pole võimalik olla selline energiapomm töös ja malbeke suhtlemisel- tuleb ikka mõlemad pooled, kaks ühes, alati võtta. Tahad valget, saad tumeda poole ka. Ainult lollid ei saa sellest aru. Meie oleme Helleriga omavahel õiendanud küll. Vaielnud , kas nõges on ilus või kole; kas puuriit peab olema ilus, või lihtsalt riit. Kui pikk rohi on liiga pikk muruks, mitme aasta puud tuleb hankida, kas kõver puu on inetu või huvitav, jne.,jne. Noh ja mis siis? Täiskasvanud mõistusega inimesed, igal oma mõtted ja arvamused – kõik mõtted ei pea miilitsa mütsirandiga mõõdetavad olema – võib ikka igasuguseid arvamusi olla. Meie riigis on see isegi seadusega lubatud.

Selline on meie Heller, kellel on säilinud võime hetkega süttida(sellist energiakulu on tavainimesel kõrvalt väsitav vaadatagi) ja innustuda innovatiivsetest ideedest, tema leksikoni kuulub sõna: hullvõimas. Ise on ta hullult töökas, heasüdamlik ning abivalmis.

Heller ise ilmselt arvab mu jutu peale, et sellest „hullvõimsusest“ tuleb rääkida minevikus – asjalood on pööratud nii, et tänu ja austuse asemel on aus ja usaldusväärne vallavalitsus püüdnud teda vaata, et vaimselt ja füüsiliselt likvideerida. Mis siis võiks olla põhjus, et selle kibeda karika pead põhjani jooma? Miks on, olgu, tühja selle tänu ja austusavaldustega, sai ju tehtud enda pärast ja heast südamest, aga rahule võiks ometi inimese jätta – need, keda oled aidanud ja upitanud, pööranud Sinu vastu kõik võimalikud ja võimatud tõkked, et  takistada oma eluteega edasi rahulikult edasi minemist ja  oma energia rakendamist järgmistel väljakutsetel?

Heller, Sinul pole sellega midagi pistmist – väikeste väiklaste inimeste allajäämine elule ja ametile. Sa tuled sellest jamast läbi ja tugevama ja targemana. Ära ütle, et Sa enam inimesi ei usalda ja ei jaksa. Suuremad ja raskemad sammud on selja taga – kohuski on tõestanud, et kurjus ei jää ka siin maises elus alati peale. Lisaks Su tehtud töö, autasud, inimeste austus, mida on tõestanud „40 kiri“(mingil ajal toon selle ka siin ära, pere, sõbrad – lõpuks Sa ise- tegelikult ei saa keegi haiget teha, kui Sa ei lase . Palju õnne , Heller – täna on aeg Sinust välja teha. Tänan ja õnnitlen Sind enda, Atsi , oma pere ja sõprade poolt! Pea püsti! Sa oled äge mees, Sul on ema, Tiiu, ägedad lapsed ja vahva lapselaps, sõbrad ja Sind austav kogukond ja hulk muid toetajaid – Sul on Sinu inimesed – muud pole tegelikult elus vaja. KÕIK MIS EI TAPA, TEEB TUGEVAMAKS!

VELJU.

Teine lemmikust naabripoiss on rohkem minu enda moodi. Selline „manana“ mees ehk maakeeli „ jo jõuab“. Kui saab käia, ei jookse; kui saab istuda, siis ei seisa; istumise asemel valib lamamise. Vana mõnus rahu ise – tark ei torma, on tema põhimõte, kiire võib ka ise mööda minna. No kui just ei lähe…. Samas pole tal meeldiva elustiili evimisega eriti hästi läinud. Jumal on andnud anded, mille tõttu on tal nimekiri kaaskondlaste vajadustest nii pikk, et „manana“ kipub rohkem ikka unistuseks jääma. Tema enda sõnul „raidab töö nii hulga valget aega ära“ , et normaalseks elamiseks teist üle ei jäägi. Peale tehnilise taibu ja käteosavuse vajab ka vaim oma treenimise osa ning osa kallist uneajast peab „puutrist“ ilmauudiste kaemiseks jääma. Nii jääbki ööpäevas vaid „lennartmerelikud“ viis tundi uneks. Võtan ikka ka hoogu uneaja lühendamiseks – vähesed magajad tunduvad terasemad ja targemad olema, aga noh - võtku dieetide ja kepikõnni järel järjekorda. Edevuse laat, pidin ju Veljust rääkima.

Ma ei oskagi välja tuua, mis on laheda Velju lahedaim iseloomujoon : rahulikkus, muhedus( ma nimetan teda „muhehiidlaseks“), lahkus, kaastundlikkus, abivalmidus, galantsus, huumorimeel. Seda viimast hindab Velju ise nii kõrgelt, et tema arvates tuleks naljasooneta inimestele puudetoetust maksta ( erivajaduse, mitte küttematerjali mõttes). Tänu Veljuga kaastööle, olen mina ka keskpressi oma kirjatükiga sattunud. Loodan Veljule , lisaks juba Marele, blogis oma nurga eraldada – kõigile kulub killuke sooja huumorit marjaks ära.

Igal juhul kuidas Velju püüab ka kiirustamist vältida, ei kuku see tal eriti hästi välja – abivajajaid on rivis ja nimekiri ees ootavatest töödest nii pikk valla kõikides nurkades, et jaguks tervele külatäiele meestele. Velju, kes eriti ei oska või ei taha, ei, öelda, kulub siis ta terane mõistus hädasti ära, et tähtsuse järjekorras ja logistiliselt kõige valutumalt asjaosaliste jaoks olukorrad lahendada. Noh, läheb ikka vahel ka kisaks ja hädaldamiseks, kodus kipub vahel abikaasal suhtlemisel hääl ära kaduma, nii et pilt vaid järgi jääb , aga no kaua sa sellise peale ikka kuri olla saad – ise ta ju vana rahu ja mis sa teed, kui abituid, saamatuid või muidu tublisid abivajajaid sõpru nii palju ja Velju vaid üks selline.

Peab küll tunnistama, et Veljul on ilmselt kindel unistus ja plaan oma „manana“ ikka ellu viia – poja Siimu näol on ta endale ikka väärilise järglase kasvatanud, hetkehäda selles, et nagu juba ütlesin - külatäit ei jõua keegi kasvatada, kui ehk kloonida.

Kuna töökaid ja tublisid mehi leidub seal Sõru otsas veelgi, siis tahaksin hoopis esile tuua ta galantsuse. No ma ei tea, on tal see geenides või õpitud- aga „endise ohvitseri tunneb alati ära“ :-)). On ta nüüd küll mu tuttavate hulgas üks väheseid, kes alati naisterahvale mantli selga aitab, tantsib seltskonnas naistega(eriti kui oma naine käsib), kes alati hoolitseb oma kaaslase eest(siiani on selleks küll ta oma naine), ulatades ning pakkudes talle toitu ning jooki.

Palju õnne Velju, oled viimast päeva nii vana(noor) nagu oled, homme kukub uus number ette ja nii nad jäävadki tulema. Õnneks on need ainult numbrid ja numbrid on teatavasti vaid statistika. Sul on ema ja Mare ja lapsed ja nende pered(Siimul ja Toomasel veel pole, aga jo jõuab). Soovin Sulle enda ja Atsi poolt, aga muidugi oma pere, sugulaste ,sõprade ja tuttavate poolt, kõike, mida arvad tahtvat - ilmselt Uneaega ja Mananat ning mida iganes veel. Tänud Sulle nende lõpmatute abiretkede eest, mida meie talu on vajanud.

Sellised vahvad naabripoisid, täna esimest ja viimast päeva koos 55 aastased.

Tänud teile, mehed!

Lubadus ka. Kindlasti kasutame ka edaspidi teid oma huvides ära – sõbrad ju selleks ongi, kas pole! :-))