Valimislubadus nr.1

Pühapäevane ennelõuna Helsingi äärelinnas. Istun terrassil ja jälgin heaoluühiskonna keskklassi pühapäevaseid tegemisi – need ei tundu millegi poolest erinevad olema meie jõukama keskklassi tegemistest pühapäevasel ennelõunal – lilledest tulvil terrassidel ning veesilmade ja batuutidega aedades sehkendavad nooremad ja vanemad, lastega ja lasteta, kõik tegevuses oma eluolu ja keskkonna kaunistamisega. Isad pesevad liivakasti liiva, vehivad hekilõikuri ning muruniitjaga, emad kastavad, nopivad närtsinud õisi ja sätivad potte aina ringi, et ikka just see kõige sobivam koht ja pool ilu nautlemiseks leida. Grillahjudel kotid kenasti peal, puhkavad laupäevaõhtusest grillimisest ning valmistuvad taas õhtujaheduse tulles pere teenitud puhkust suupoolisega täitma.

Mõtlen enda sõprade peale Eestis ja siin, hetkel just äärelinna idülli mõistes. Mille poolest erinevad need pered, kes vormiliselt samu asju teevad, teine teisel pool lahte. Saavutuse ja olemise raskuse vahe, mitte raskuse enda mõistes- tööd ja vaeva tuleb näha ühtviisi igal pool, kui tahad midagi saavutada, vaid selle kvaliteedi mõttes. Siinpool lahte, ehk siis Soomes kehtivad põhimõtted ja kirjutamata reeglid, maksab nii sõna, kui leping. Inimestel on võimalus pürgida, saavutada ning saavutatut hoida. Kui nad panustavad oma tegemistesse ausalt ja suuremate riskideta, siis nad teavad, et saavad kodu ja lapsed koolitatud, riik toetab nende uusi algatusi ja ettevõtmisi – neil on tunne, et nende elu sõltub neist endist. Mulle tundub, et nemad ei tunneta pidevalt seda elu meelevallas olemise tunnet, mistõttu nende kohal pole seda mureraskuse pilve, mis minu sõpru Eestis ja ka ilmselt suurt osa Eesti elanikest saadab – kindlusetus tuleviku ees. Kogu aeg on vabalangemise tunne ja küsimus, mis saab homme, kust tuleb järgmine mullistus – riigi, valla või naabrite poolt. Püüd skisofreenilises riigis säilitada kuidagimoodi optimism ja terve mõistus võtab suure osa päevaenergiast, tüki ka öö omast. See ei puuduta muidugi kõiki – ametnikud on ümbritsenud end roosa uduga, mis ümbritseb neid tänu riigi kopsakate palkade ja soodustuste abil soetatud kaitsemüürile, nemad marsivad viie rikkama riigi hulka, ma pole kindel, kuhu nad selle riigi lõpuks just teevad, kuhu piirid veavad ning kui suur käputäis neist just sinna riiki pääseb - neid kes neile seda riiki suudaksid orjata, jääb ju järjest vähemaks. Erandiks on ka ilmselt need, omamoodi õnnelikud, kes on käega löönud ja leppinud. Nad on käega löönud nii endile , kui teistele – püüavad päeva prügikastides ja pargipinkidel – neid ilmselt isegi ei huvita see, kas homne üldse saabub, rääkimata sellest, milline see on.

Arvan, et Tiit ja Merikegi võivad olla hetkel oma stiilses ja mugavas äärelinna majas nautimas enda targa ja ausa töö vilju. Kuid kui palju võiks neil enam olla - nii materiaalses, kui vaimses plaanis, kui nad oleksidki investeerinud kogu oma energia isekalt enese teenistusse, mitte püüdnud midagi õiglustundest ja kohusetundest lähtuvalt ühiskonnale edasii anda. Ükski heategu ei jää karistuseta. Paraku.

Tiit Veersalu ning tema pere, kellele arvan selle loo võlgu olevat, seda just Emmaste valla kodanikuna, kuulus aga nende hulka, kes kujutasid ette, et elavad nüüd lõpuks, kui iseseisvus saavutatud, normaalses riigis, või siis vähemalt riigis, mis püüdleb sinnapoole. Mingil ajal ta mõistis, et riigi mastaabid on mõjutamiseks liiga suured ning ta arvas olevat leidnud väljundi elu parendamiseks tublis, idüllilises maanurgas. Leidis oma saare, mida oli otsinud. Leidis koha, mida oli võimalik ühiste jõupingutustega aidata paremale järjele kui Eesti tervenisti – siin olid kõik eeldused olemas – tubli kohalik algatus, inimressursid nii vaimses, füüsilises , kui intellektuaalses plaanis. Ning kõige tähtsam inimesed, kes olid elanud nõuka piirivalve poolt eraldatud ääremaa tingimustes, ja Looduse poolt külluslikult õnnistatud maalapp keset merd. Kõik tundus olevat ehe, õiglane ning sobiv enda kogemuste , teadmiste ja energia panustamiseks.

Mismoodi sai ühest, minu poolt nähtuna enim Sõru otsa panustanud meestest valimisvõitluses Avo Kaili sõnul Emmaste valla vaenlane nr.1?

Kaili valimislubadus kõlas: ajame selle mõttetult maasturiga ringi ajava ning valla raha raiskava linnamehe siit minema. Ütleksin, et minu arvates ta kiirustas prohvetlikult - järgmiste valimiste ajal on see kindlasti teema, mida tasuks kaaluda.

Enne, kui ma kunagi hakkan jutustama Tiidu kogu lugu, võrdleme siis hetkeseisu ja vaatame Kaili valimislubadust nr.1 – linnamehed minema.

1. Linnamees Tiit Veersalu – 1994 – 2010, Emmaste valla kodanik, tulumaks laekus Emmaste valda.

Maamees Tiit Peedu – siiani mingi muu valla kodanik, tulumaks?

2. Tiit Veersalu abil ja osalemisel alustati sadamas puhveti pidamisega ning ehitati sadamale terrass. Tiit Veersalu päästis Sõru poe sulgemisest, paigutades enda rahalisi ning vaimseid ressursse, lõi selleks otstarbeks Päevasaare OÜ ning ehitas Sõru kohviku poe teise tiiba. Koos peresõprade ja tuttavatega toitlustasid Veersalud vabatahtlikkuse alusel sadama üritusi, et elavdada otskonna kultuurielu ning vältida selle hääbumist. Mingit tasu asjaosalised ei saanud. Veersalud korraldasid nii enda õuel kui küla tuleplatsil üritusi küla elanikele. Tiit Veersalu tegi katset anda eeliseid otskonna elanikele kauplusest kaupade soetamisel, töötades välja püsikliendiprogrammi, andis välja isiklikult kliendilehte ning toimetas neid asjaosalisteni. Kõige tipuks hakkas Tiit vabatahtlikuks, vist oli see tiitel- abipolitseinikuks.

Mida on vastu panna Peedul, Kaili poolt asemikuks valitud Tiidul? Intriigid koolis ja hooldekodus, pikett muuseumi sulgemise vastu, endiste juhtide tagakiusamine – Veersalude ja Lauterite elamiste läbiotsimine, Mare ja Mari kriminaliseerimine, Helleri represseerimine. Kuuldavasti on ta küll liitunud näiteseltskonnaga, loodetavasti on ta toonud massidele vähemalt positiivseid emotsionaalseid elamusi läbi oma loomingu. Ma pole küll kursis, kui suur osa Emmaste valla elanikest on sellest osa saanud ja seda nautinud.

3. Mäletatavasti teadis Peedu Hiiu Lehes rääkida, et kolib Emmaste piiri peale talusse. Noh, ehk on tänaseks päevaks kolinud ka. Minu tööl olemise ajal oli ta töönädal kõige rohkem kolm päeva pikk ning kogu selle aja ööbis ta hooldekodus.

Tiit Veersalu ostis Välja talu 1994 ning sellest ajast kuni 2010 oli see nende pere suvekodu, lisaks veel talveperioodil puhkused ja nädalalõpud. Tiit ja Merike tegid viis aastat tühjalt seisnud vanast kohast kodu, mis vääris kajastamist ajakirjas – (Maakodu kui ma õigesti mäletan). Kogu vallavanema aja elas Tiit tegelikult Väljal, kõige külmem aeg talvel välja arvatud, sest õhtul töölt minnes ei jõudnud enam maja soojaks kütta. Kui Tiit hooldekodus ööbis, kirjutas ta õhtuti projekte ning kuulas Avatud Ülikooli vms. loenguid. Me arutasime hooldekodu projekteerimist ning plaanisime Emmaste valla tulevikku. Erinevalt Peedust ei suhtunud Tiit personali kõrgilt ega üleolevalt ega lasknud end teenida. Tiidu maailmavaade eeldab, et inimesed on võrdsed, ta on lihtsalt liiga intelligentne, et seda klouni moodi eputades igal pool kuulutada. Kahjuks võib vahel rahvast tsirkusega enam pimestada kui leiva puudusega mõjutada – siit ka Peedu valik näiteringi kasuks - tee või ära tee, peamine on lobe jutt, puhas riie ja näoilme. Veersalu on mees, kelle sõna saab uskuda, ta ei anna iial tühje lubadusi. Peedu puhul oleks tervislikum teda üldse mitte kuulatagi, uskuda ei maksa sealt küll üsna midagi. Ma pole valelikumat inimest oma elus kohanud ja see sai mulle saatuslikuks. Ise ässitas mind Lerchi ja raamatupidamise kallale, väites, et ma teen nende eest tööd ära – kui oli aeg tegudega oma sõnade eest seista, siis oli Peedu nagu kuu pealt kukkunud. Ja nii päevast päeva – selle mehe sõna ei maksa tühja krossigi. Aga tal on partei püha lehma kaitse peal – ilmselt jääbki ta oma libedusi tegema, kui liiga ahneks ei lähe. Teda saadavad mahhinatsioonide sahinad, aga puutuda teda ometi ei taheta, hingatakse vaid kergendatult, kui ta jälle läinud on. Eks näis, kas tal ka sel hooldekodu ehitusel piisavalt lojaalseid ja suud pidavaid holoppe on, direktoriga ei olevat see taevas sugugi nii pilvitu, kui direktori ennast salgavatest, koerale omastest, ustavatest klähvimistest avalikel üritustel peremehe kaitseks, võiks arvata.

Tiit Veersalule sai saatuslikuks just see poliitiline ebakorrektsus – ei osanud kummardada ei politseinikku ega tema koosellumuspartnerit, üritas panna vallamaja kodanike teenistusse tööle, korraldas koosolekuid ning üritas saada mingit töökvaliteeti. Sellega tegi ta küll vea. Enne teda oli Eve Kustala üritanud sama teha ning pidi vallast lahkuma. Näiteringi seltskond on vääramatu – üritavad vallast teha oma tsirkuse – ise on klounid ja direktorid, rahvas vaadaku pealt ja maksku piletiraha. Siiani, peab tunnistama, on see neil õnnestunud – alati on mingi jõud, või huvigrupp, kellele see on kasulik. Enne tegid Kalev, Heller ja Tiit lihtsalt töö ära ja pigistasid korralageduse ees silma kinni, lootes, et eeskuju nakkab ning ametnikel hakkab piinlik – siin tegid nad küll totaalse valearvestuse. Poekäikude ja ujumiste ning muude oma ürituste vahel tööaega jagavad ametnikud ei tuleks küll selle peale, et enda küündimatust ja laiskust millekski taunitavaks pidada. Vastupidi – neid segasid tüütud inimesed, kes tulid lõputuid kohvijoomisi segama. Sa ei teadnud iial, millal oli sobiv aeg helistada või minna. Hommikuti vahetati kuulumisi, lõuna ajal samuti ning muidugi kella kolmese kohvi sai vajadusel tööpäeva lõpuni välja vedada. Peale kõigi võimalike ja võimatute kogukonna elu aspektide arutamise(ma ei mõtle selle all muidugi kogukonna kui terviku, vaid ikka üksikisikute klatši), arutati ka kindlasti nende puudusi, kes hetkel seltskonnast puudusid. Nüüd ilmselt on nad saavutanud oma maise tööparadiisi – küll Peedu juba teab, millistele nuppudele vajutada või vajutamata jätta, et ta saaks rahulikult oma väsitavalt lühikesi töönädalaid sooritada.

4. Kriminaalselt kallis auto. Seda on jahutud ja jahvatatud ka kõikidel võimalikel viisidel. Tiit ei tahtnud vallavanemaks tulla. Peale Kalevi lahkumist Riigikokku tehti ettepanek mitmele kohalikule mehele – kõik nad ütlesid ära- kellel väljakutse väike, kellel palk. Masu oli veel tulemata ja olemata, volikogu oli nõus liisingfirma kaudu rentima Tiidule ta enda auto. Mida oleks ta pidanud oma autoga peale hakkama, kui ta sõidud olid nüüdsest seotud töötamisega Emmaste vallas. Kail oli volikogu liige ja raamatupidaja Lerch vormistas pabereid ning maksis arveid. Mis ime läbi tekkis kellelgi kahtlus, kolm aastat hiljem, kui Tiit oli kogu aeg sõitnud selle autoga, et äkki autoostu puhul tegemist korruptsiooniga. Kui targalt ja siseinfot omades pidi olema koostatud see kaebus, et korraldati läbiotsimised vallavanema ja volikogu esimehe kodudes ning Tiidu telefoni kuulati kaks kuud pealt. No mis riigis me ikka õieti elame. Läbiotsimiste puhul on märkimisväärne veel see, et Tiidu enda kodu – Välja talu üldse läbi ei otsitudki, ehkki ta elas kogu vallavanemaks olemise aja Väljal. Otsiti läbi abikaasale kuuluv korter, abikaasa auto ja pooleliolev eramu. Kas auto, mis oli noorem kui sündmus ise ning minu teada ei kuulunud üldse Tiidule, otsiti läbi korrusmaja ees ikka jõu ja võimu demonstreerimiseks. Tiit ei olevat olnud selles asjas isegi korrakski kahtlustatav , vaid tunnistaja. Kas keegi – politseiülemad Küüt või Suve oskaksid seletada, mismoodi on ikka võimalik, et kasutatakse nii jõulisi meetodeid varem karistamata tavakodanike suhtes, kellel pole isegi kahtlustust esitatud. Kolmnurk prokurör Kalda – vallavanem Peedu – politseinik Kail ,tahaks küll märksa enam ja süvendatud tähelepanu saada, kui meiesuguste võimalused küündivad. Helleri naeruväärne kruusavargus ning minu kriminaalasi – need on Eesti politsei ja prokuratuuri häbiplekid ning riigi raha raiskamine, need kajastavad üsna hästi riigiaparaadi seadustatud korruptsiooni võimalusi. Need pole sugugi ainsad juhtumid, milles on selgelt tunda ametnike võimalused kasutada ametivõimu isiklike ambitsioonide rahuldamiseks ning ebameeldivate isikute vaigistamiseks ja karistamiseks.



Sellised olid Kaili valimislubaduses toodud rahvavaenlase nr.1 tegevuse lühifaktid. Ehk jõuame ka pikemate meenutusteni, sest osalesime kõik koos algusaastatest peal oma sõpruskonnaga nii rannakoristustel kui muudel Sõru otskonnaga ja Emmaste vallaga seotud üritustel. Kurb on, et need faktid on kogu aeg teada olnud solgisõja võtmeisikutel – Kailil ja Lerchil, kas neil ka halle kardinale taga on – sosistatakse, et Kail on tegelikult vaid ettur kohaliku ärimehe võimumängus – mina seda ei tea, ma ei tunne kohalikke rohkem kui neid, kellega ma läbi käin, need on vahvad ja toredad inimesed, tahaks uskuda, et enamus ikka on sellised. See oleks veelgi kurvem – rumal võim kurja raha teenistuses – tegelikult, tundub see hetkel mulle nii kauge – tundub, et ma saan end sellest lahti rebida, et see ei ole minu asi. Kui rahvas tahab olla pime, no mis see mulle korda läheb. Rahvas on oma valitsejaid väärt. See on Emmaste rahva kaotus, et nad eelistavad lollust ja kurjust. Tiit tegi palju ja oleks suutnud veel palju enamat, et Emmaste valla tulevasel põlvkonnal oleks põhjust uhke oma kodukoha üle olla ja et neid seal ka oleks. Minul on vedanud, et ma tunnen Tiitu ja Merikest ning tean, et saan nende peale loota.

Ükskord jutustan ma ehk kogu loo nendest vahvatest aegadest, kus me arvasime olevat leidnud idüllilise oma paiga, mille heale käekäigule tahtsime kogu südamest kaasa aidata. Ja ärge öelge, et me olime võõras veri ja ei mõistnud kohalikke – enam kohalik ja enam patrioot kui on Heller, on võimatu olla, kuid kui satud ette jääma Kailile koos kardinalidega – saab sinust rahvavaenlane.

Ma ei imesta, et kõige parema mulje saad Hiiumaast siis, kui lällad kohalikel üritustel, jätad maha oma laga ja prahi, möllutad praami peal ja siis räägid töökaaslastele – oli vägev nädalavahetus – käisime Hiiumaal, Koguva külas.

Ja õigesti teete, nii puhakegi Eestimaal. Võtke aga kõik, mis antakse, ärge midagi vastu andke, võite haiget saada. Selline aeg on Eestimaal. Minagi tõmbun kindlasti varsti oma mulli, aga enne pean ma selle sooja südamega kokku keedetud kibeda supi ära sööma – mind ootab veel kohus ja valuline Hiiumaalt lahkumine, siis ehk saan selle peatüki elus sulgeda. Enne aga tahan välja öelda kõik, mis on sellega seoses kogunenud – nii hea kui halb, nii tänu kui põlgus.