Search This Blog

Thursday, May 10, 2012

Avalik kiri naabrile, Avo Kailile.

Nagu aru sain, olevat ilmunud täna Hiiu Nädala paberversioonis Mare Kiri naabrimehele. Netist ma seda paraku ei leidnud.
Olgu see siis Mare poolt mulle saadetuna ja Mare palvel ära toodud ka veebiavarustes.

Mare Sarapuu:

Kuna minult on palju küsitud, siis teatan avalikult, et  meie küla kohtulood on selleks korraks lõppenud.Kokku sai neid (2010 algusest arvates )- 5 !

 Reaalsus on selline, et ühes väikses vallas on toimunud läbiotsimised, telefonide pealtkuulamised, algatatud kriminaalasjad, väärteomenetlus, kehtestatud isegi liikumiskeeld. Kõik „endised“ eest ära !!

 Viimasael kolmel aastal olen mõndagi kogenud. Olen näinud, kuidas suurest vastasseisust saab suur ärapanemine, kuidas inimesi lahterdatakse „meie“ ja „nemad“ s.o. kes ei ole meie poolt on meie vastu,et võim on seaduseülene, et pank valetab must-valgel ( panga blanketil ), et võimu nimel võib „teerulliga üle sõita“.  Usk Eesti Vabariiki hakkab kaduma ja imestamise olen ka ammu ära unustanud. On nähtud, et töövaidlus halduskohtus kestab poolteist aastat ja pole kellegi asi, et inimene on sellel ajal tööta, sissetulekuta, haiguskindlustuseta, ehk elagu õhust ja armastusest, nagu öeldakse. Siis veel 15 ämbri kruusa „vargus“ otsa... Aga tööd saavad politseinikud, uurijad, prokurörid, kohtunikud, advokaadid - seda maksumaksja rõõmsal toel. Näiteks läks kruusavarguse protsess , ainuüksi kohtukuludena, Eesti Vabariigile  maksma 650 eurot. Takistamaks „endisel“ tööd saada , andis valla ametnik üdini negatiivse iseloomustuse, arvestamata, et kedagi pole süüdi mõistetud, asi pole kohtussegi jõudnud.  Ligi üheksakümnene vanainimene, kes on näinud sõda ja küüditamist ,ütles mulle : „ Iga kord, kui mõni võõras auto õue sõidab, kardan, nüüd tullakse läbi otsima.“ Sellises olukorras ei oska isegi lohutada, lihtsalt väga valus on (tema lapselapse vastu oli algatatud kriminaalasi ).  Hirmutamine ja psühhoterror ei peaks kuuluma demokraatliku riigi võimuarsenali.    Oma kriminaalasjale olen saanud kohtuvälise lahendi. Tänan siinkohal oma lähedasi, kes on vastu pidanud, sõpru ja tuttavaid, kes on toetanud. Tänan sõpru, kes maksid advokaadikulud, sest minul, olude sunnil kodusel inimesel, ei ole sellist summat kuskilt võtta. Tänan advokaate .

Elu läheb edasi ja ümberringi on nii palju häid inimesi. Olge õnnelikud, siin ja praegu, vaatamata raskustele ! Igas päevas on midagi ilusat ja head !

 Olen väsinud ja tüdinenud  kohapealsetest poliitmängudest aga miski minu sees protestib selle türannia vastu, sellepärast siis

   AVALIK KIRI NAABRIMEHELE, JUHTIVKONSTAABEL  AVO KAILILE

 Pärast valimisi ( KOV valimised, oktoober 2009 ) pole me kohtunud, seega pöördun Teie poole ajalehe vahendusel .

Teie kurvastuseks pean teatama, et meie pere on jätkuvalt elujõuline ja Teil pole õnnestunud meid „maha trampida“ ja alandada.
Ei tea, et oleksime Teisse ja Teie elukaaslasesse halvasti suhtunud, pigem vastupidi : tulevad noored inimesed ja teevad vana maja korda. Võimalusel  püüdsime aidata.
Seletasin Teile  külaelu toimimist ja siinseid eripärasid, tundus ,et hakkasite aru saama... ...aga elu seab meie ette valikuid ja otsused teeb igaüks oma eetikast lähtudes.
 Lubasite eelmisel kevadel volikogus, et asi läheb kohtusse ja tulete isiklikult kohale. Teie kurvastuseks pean ütlema, et on läinud Teie tahte vastaselt, sest advokaatide poolt sõlmiti kohtuväline kokkulepe.
Olete oskuslikult toimetanud,  Teie allkirja pole ühelgi olulisel dokumendil ,aga  küllap teab Teie sõber, vallavanem, oma kirjatükkide põhjusi  ja Teie elukaaslane, valla pearaamatupidaja, oma tunnistuse sisu. Mina tean, et ma pole võtnud sentigi võõrast raha (juriidilises keeles omastamine ) ning sellest teadmisest mulle piisab. Tõestust, et ma pole varas, võite lugeda kohtumäärusest.
 Olen siin külas elanud üle kolmekümne aasta ja pean tõdema, et siia on ära mahtunud erinevad inimesed ning põlvkonnad. Kui Teile siinsed inimesed ja olud ei sobi on alati võimalik elukohta vahetada.

                                                  Naabrinaine Mare Sarapuu

 P.S. Kunagi rääkisime „sina“ aga selge on see, et võõraid ma „teietan“.






Monday, May 7, 2012

Persoonimuljeid ametnikest. Uurija Mardu.


Alustan blogis uue rubriigiga- „ Persoonimuljeid ametnikest.“
Pole parata, selleks , et vaimselt terveks jääda, tuleb osata end kaitsta ja ravida. Kogetud ebaõiglus ning selle jätkumine eri vormides, ei lase rahulikult jätta aega selja taha ning lihtsalt edasi minna. Ehkki põhimõtteliselt peaks ju kusagile piiri tõmbama, et lõpuks rahu saabuks – teisalt, ei tekita ju minu arvamus mingeid mullistusi- ametkondi ei huvita ju ei konkreetsed kaebused ega vihjed ammugi. Sellisel juhul ongi mu kirjutistel vaid eneseteraapiline eesmärk, ehk lohutab ja parandab nende endast läbi laskmine ka mu kaaskannatajaid ja kaastundlikke inimesi. Loodan, et see aitab lõpuks ka lahti lasta seda valu ja solvumist.
Kuna riik põhimõtteliselt hindab väga kõrgelt ning tasustab heldelt just avalikus ja riigisektoris töötajaid, siis arvan pikaaegse maksumaksjana omavat õigust enda isiklikule arvamusele ametnike sobivuse kohta konkreetsele ametipositsioonile. Kirjutan nendest ametnikest, kellega olen kokku puutunud ning kes on mulle mingil moel muljet avaldanud . Viimase aja kirkaimad ja üllatavamad on olnud muidugi UURIJA MARDU ja PROKURÖR KALDA. Ilmselt väärivad oma osa ka keskharidusega finantsgeenius RAAMATUPIDAJA LERCH, empaatiavõimetu NÕUNIK RULL, elukunstnikust VALLAVANEM PEEDU ja veel nipet- näpet vahele unustamatust Emmaste valla kogemusest. Tahaks jõuda ka selleni, et jagada enda positiivset kogemust.


UURIJA MARDU.

Uurija Mardul on minu elus täita , kuidas ma ka ei tahaks seda tunnistada, teatud pioneeri osa. Elus on ehk kõlavalt öeldud, ehkki, mida ikka öelda inimese kohta, kes esindab riiki ning suudab poolesaja aastase, veendunud Eesti patrioodi  maailmavaatesse lüüa esimese mõra.

Niivõrd hästi mäletan ma enda esimest kokkupuudet organite esindajaga. Siiras usk sellesse, et elan õigusriigis andis heatahtliku ning südamliku tooni meie esimesele telefonikõnele. Hiljem selgus, et Mardu poolt oli see vaid hea võmm/paha võmm rollikäitumise esimene vaatus. Kuna filmides esindavad neid võmmipalge eri pooli tavaliselt eri inimesed, siis Mardu puhul jättis see pigem mulje isiksuse lõhestumisest. No mis teha – Eestis raha vähe, uurijatele paarilisi ei anta, Kui järgi mõelda ning seda uurimisrahade prassimist vaadata, siis pigem tegu ikka riigiaparaadis töötavate lõputute multitalentidega – kõike nad oskavad, isegi head ja halba võmmi samas isikus etendada. Aga ikka selle esimese kõne juurde tagasi. Esimeses kõnes teatas uurija Mardu mulle sõbralikult ja viisakalt, et Emmaste vald on esitanud mu kohta kaebuse fiktiivse töölepingu osas ning ta soovib selgusele jõuda, kes ja mille eest on saanud palgaraha. Uurija soovib minuga kokku saada, et selgitada, kas on alust kriminaalasja algatamiseks, ma olevat hetkel veel tunnistaja rollis. Ilma ühegi kahtluseta hinges , täieliku mõistmisega soovitasin enne, kui me kokku saame aja ja energia kokkuhoiu mõttes helistada asjaajaja Merit Havile ning nõuda välja Tohvri hooldekodust dokumendid, mis näitavad, et kogu töö oli legaalne ning tegemist oli inimeste omavahelise kokkuleppega. Ise ma olin nimelt Lapimaal. Tegemist oli naistepäevaga või selle vahetu lähedusega 2 aastat tagasi.

Muidugi mõistsin sel hetkel ma isegi uut Emmaste vallavalitsust – arg loom on ikka agressiivne. Olin ju juba näinud, milleks rumalad ja arad inimesed võimelised olid – Tiidu ja Jüri kodud olid juba läbi otsitud. Kriminaalasja algatamiseks alust ei olnud ning keegi ei vabandanud praagi pärast ka, rääkimata sellest, et pealekaebaja oleks oma karistuse saanud. Kuid minu puhul ei olnud tegu mingi korruptsiooni kahtlusega, mis õigustab politseid milles tahes ning näiliselt ametnikud tagajalgadele ajab. Mõtleks, nüüd töötamine teise nimel, kah mul asi mille tõttu riigi raha kulutada. Olgu need Emmaste uusvalitsejad õelad kui tahes, ega siis ikka politsei nende meeleheaks ka vaid ei tööta! Kui kergeusklik võib ikka üks poolesajane naine veel olla. Järgnevad kokkupuuted Marduga kinnistasid vaid seda muljet – millegipärast on uurija vaid tööriist Emmaste valla räpastes siseklaarimistes.

Lapist naastes selgus, et Meritiga polnud keegi kõnelnud ega tema versiooni küsinud, ehkki mina väitsin, et raha jagas tegelikult Merit. Õigluse nimel oleks pidanud ta olema, kui mitte just kaaskahtlustatav vaid võtmetunnistaja vähemalt. Ette rutates – Meritist sai tunnistaja alles palju hiljem, peale korduvat peal käimist.

Peagi , kui ma koju saabusin, tuli telefonikõne ka Mardult. Vaatamata mu selgetele viidetele, kust leida antud loos dokumentaalseid ja tõeseid tõendeid ning esmaallikast tunnistaja, oli kriminaaluurimise geenius suutnud tuvastada hoopis, et suure tõenäosusega olen ma kahtlustuskõlblik, ehk mu staatus tunnistajast oli vahepeal muutunud kahtlustatavaks kriminaalkuriteos. Palusin täpsustada, milles see kahtlustus seisneb. Alul ta ütles, et saan selle ülekuulamisel teada, kuid pealekäimisel siiski selgus, et ta kahtlustab mind palgaraha omastamises. Midagi nii jaburat polnud ma suutnud küll ette näha. Küsisin, kas ta on käinud Tohvril ja nõudnud sisse algdokumendid- töögraafikud ning vestelnud asjaajajaga. Uurija vastas, et ta ei pea seda vajalikuks. Tulgu ma aga ülekuulamisele ning seal selgub, kas olen raha omastanud või olen nagu Robin Hood selle vaestele jaganud. Jahmatus oli saanud mu täiesti soolasambaks. Seisin nagu Loti naine ning sain ilmselt enda esimese kerge närvivapustuse selles kriminaalloos. See ei jäänud viimaseks, kuid 2 aastat hiljem kohtus olles oli mul juba täiesti ükskõik. See, millest sa ei hooli , ei saa haiget teha – 2 aastat hiljem on mul juba täiesti suva, nii mannetust Eesti riigist kui ka tema klounidest ametnikest. Kuid selles hetkes naistepäeva ja 24.märtsi vahel 2010   oli midagi väga viltu. Külm rõngas keeras ümber südame ning sisemuses muutus kõik õõnsaks. Sellest hetkest kadus turvatunne täielikult – teadsin, et mu telefone võidakse pealt kuulata ning vaatasin toas ringi – kui tullakse läbiotsimist tegema nagu Tiidu ja Jüri loos, kas miskit intiimpesu ei vedele. Mõistus keeldus aru saamast, et selline asi saab toimuda minu riigis. Riigis, mille järgi igatsesime kõik need valedes elatud aastad – nõuka ajal oli organitel alati õigus ning meie elu oli kõige parem ja ilusam. Nutsin esimese vapustusega tubli peatäie ning hakkasin pabereid kokku korjama – mitte et mul midagi varjata oleks olnud, kuid mõtegi sellest, et nad tulevad ja viivad lihtsalt kiusu pärast ära mu Tohvri ajaga seotud asju – see ajas mind tigedaks. Midagi te ei saa. Mul olid mu projektid ja plaanid, mida olime Tiidu ja Helleriga plaaninud. Mul olid mu eelarve kavad, matusekõned, laulusõnad, tsitaadid ja päevalaused – kõik mis ma ise olin teinud. Pakkisin kokku kõik, mis võis vähegi olla seotud vallaga või hooldekoduga ning mu tööga ja viisin kohta, kust neid poleks saanud otsida.

Mingi lootus siiski oli, et ehk see Mardu on lihtsalt Kaili poolt pimestatud ning ma suudan talle kohtumisel selgeks teha - mees, ära mängi lolli ja riski oma südametunnistuse ja karjääriga mingi räpase külavõmmi mahitusel. Nojah, tobe sinisilmsus. Südametunnistust Mardu ilmselt ei evi ja karjääri polegi Eestis ilmselt muul moel võimalik teha kui pugemise ja valskusega.

Ülekuulamine. Üsna alguses sai mulle selgeks, et õigluse ja hea tahte peale mul loota pole. Nagu ajupestud hitlerjuugend või dresseeritud inimahv – räägi mida tahad – temal on usk ning religioon tõendeid ei vaja. Küll ma proovisin heaga – selle peale palus ta mul psühholoogiline mõjutamine jätta.Mida neile seal politseikoolides küll õpetatakse, et nagu laps peab paluma – ära püüa mind mõjutada. Haritud ja õppinud inimene peaks ikka oskama lihtsalt psühholoogilisi kaitseid kasutada. Mu vastas oli noor mees, kellest ma ei saanudki aru, miks ta on selline nagu ta on. Miks ta meenutas mulle pigem filmidest nähtud punatšekiste, kui vabas riigis kõrgelt haritud uurijat. Ikka hea ja paha vaheldumisi, ähvardus ja usaldus. Ametniku distants ja semulik, lausa labaselt familiaarne käitumine – kõik see vaheldumisi, endal pilk kalgilt tühi nagu zombil. No mida oli minu loos sellist, et ma oleksin  võinud murduda? Mida ma oleksin võinud tunnistada? Et ma tegin endale palgalisa 68000, nii et kõik, kaasa arvatud valla raamatupidamine olid sellest teadlikud? Mismoodi ma oleksin seda pidanud tunnistama, kui vastupidine oli dokumentaalselt tõestatav? Uurijat ei huvitanud paraku tõde. Tahaks kohe tegelikult teada- mis huvid tal ikkagi olid?

Ülekuulamisprotokolliga oleks võinud isegi rahule jääda - kõik oli enam vähem kenasti kirjas nii nagu ma kõnelesin - et dokumendid on vaja välja nõuda, töötajad üle kuulata, raamatupidajad üle kuulata, Meriti käest tunnistus võtta. Ometi keeldusin ma esimese hooga sellele alla kirjutamast. Protokoll on mina vormis- nagu mina oleks selle kirjutanud, ehkki protokollis Mardu. Kui olin selle läbi lugenud, teatasin, et ma ei saa nii kirjavigu täis dokumendile alla kirjutada – sulghäälikud, tähepikkused – kõrgharidusega inimese puhul ikka liig mis liig. Muidugi, inimene võib olla ka düsgraafik, kuid hea uurija - mul ei ole midagi puuetega inimeste tööhõive vastu. Kuid nagu selgus, uurida ta ju ka ei oska, äkki pole siis elementaarne kirjaoskus palju palutud.

Protokolliga ühele poole saanud – vot siis tuli vast üllatus – elukohast lahkumise keeld. Ma ei tohtinud olla enam kui 24 tundi ära enda Tallinna kodust. Et ma ikka jaksasin veel üllatuda – suure jahmatusega kirjutasin muidugi sellele ka alla, ma ei tea senini, kas oleksin võinud keelduda ning mis tagajärjed sellel oleksid olnud. Küsisin ettevaatlikult, et kas ta on ikka täie mõistuse juures – põhjenduseks oli, et ma võin põgeneda välismaale või panna toime uue kuriteo. Töötuna ja rahatuna- ahjaa- uurija arvates oli mul ju kusagil see 68000, mille ma olin raasukeste haaval sukasäärde kogunud. Mul oli juba tollal plaanis Soome tööle minna - Eestis polnud mingeid väljavaateid. Uurija vastas, et võin minna Hiiumaale ja Soome, kui tema käest telefoni teel enne luba küsin. Olin nagu puuga pähe saanud – ma olin kahtlustatav kriminaalkuriteos – omastamises ning mul oli elukohast lahkumise keeld. No see ei saanud ju tõsi olla. Proovisin selgitada, et ärgu tantsigu Kaili ja Peedu pilli järgi. Et tal saab kord häbi olema, et kiusas ausat kodanikku ning oli kellegi räpane tööriist. Mardu vastas, et ma pole esimene vinguv keskealine naine, kes teda ähvardab. Ta ei karda midagi, ma lugegu statistikat, eesti politseil on nii hea maine, et minusuguse vigin ei tee talle midagi.

Ma polnud veel sellest löögist toibunud, kui uurija suutis mind taas üllatada ja mu harja punaseks ajada. Tuli mind koridori saatma ning oli jälle enda kahestumise familiaarses faasis. Küsis mu käest, kas ma pätist vallavanem Veersalust midagi tean. Mina vastu, et Veersalu pole mingi pätt – kriminaalasja algatamiseks polnud alust. Mardu vastu – ärgu ma olgu rumal – tema teab täpselt, et ehkki asja ei algatatud, õige mees see Veersalu pole. Aga ma siis vihastasin – vastasin üsna teraval toonil, et ärgu rääkigu inimestest , keda ta ei tunne. Erinevalt temast tunnen ma Veersalu enam kui 20 aastat ning tegemist on läbinisti korraliku ja ausa inimesega. Aga et see uurija ka jaksas – mõnitas mind lihtsameelsuses – tema olevat ka Järvesalu hästi tundnud, jahtklubis koos olnud ja teab mis veel, aga mis välja tuli – pätt mis pätt. Rohkem hetkeviha minu sisse ei mahtunud – tulin sealt ära, täiesti idioodi tunne oli peal. No millestki ei saa ikka veel aru- see ei saa ju toimuda reaalajas. Eesti Vabariigis, kus ametnike palgad ja soodustused on nii suured, põhjendusega, et vajatakse kvaliteetkaadrit. Lisaks matslikkusele ja piiratusele , vähestele ametioskustele ning olematutele uurimistulemustele on antud neile veel piiramatu tegevusvabadus – kui uurija ei taha ikka ilmselgeid tõendeid leida ning tunnistajaid üle kuulata, siis on antud talle vabadus see tegemata jätta. Keegi ei karista teda praagi eest. Inimene, sattudes süsteemi hammaste vahele on täielikult kaitseta.
Mardu ju tegelikult ikka käis Tohvril, kindlasti sai kenakesed komandeeringutasud või mis neil vaesekestel seal raske töö kompensatsiooniks ette on nähtud. Kuid selmet dokumente küsida või töötajaid üle kuulata, külastas ta vallamajas enda tööandjaid. Tohvril kõlgutas niisama jalgu. Tal vaesel ei läinud hästi – ta kohtus seal oma koduküla mehega, hooldekodu majandusjuhiga, kes kinnitas, et asendused olid avalikud ning mingit omastamist ei saanud olla. Soovitas minna kohe töötajatega rääkima, kellest suur osa olid hetkel ka tööl. Kuid milleks dokumendid, milleks tunnistajad. Mardu ju teadis tõde, vähemalt seda mida tema teenis ning miski meie mädas süsteemis ei sundinud oma tööd tegema kvaliteetselt – maksumaksja raha , mida jagatakse uurimisorganitele vabalt, et need saaksid oma asja ajada. Omade eest ja omavahel.
Seadusekuuleka kodanikuna helistasin viksilt ja viisakalt iga kord kui koju Hiiumaale sõitsin või Soome. Minu küsimiste peale , miks ei kuulata tunnistajaid üle, jäi Mardu endiselt kurdiks. Ta oli ju küll tõendeid kogunud- panga väljavõtted ja järelpärimised olid kõikvõimalikest pankadest – ma polnud mingist Marfin pangast kuulnudki. Oli ikka tohtu raha, mida investeerida ja peita. Hooldajate palgad on ju teatavasti kõrged ning asendustundidest saadav raha märkimisväärne.

Rohkem mul temaga otseseid kokkupuuteid polnudki. Mardust tuleb ilmselt põgusalt veel juttu, kuni ma enda poolt ta oma elust igaveseks kustutan. Nimelt , oli ta ikka  sunnitud lõpuks minema Tohvrile tagasi ja võtma dokumendid ning kuulama üle tunnistajad, kuid see liitub juba prokuröri looga.

Mul on kurb ja häbi enda riigi pärast. Kahjuks on selgunud, et Mardu pole mingi erand ning isegi mitte säravaim täht korrumpeerunud politsei- ja õigussüsteemis. Pommuudised KAPOst ning sisejuurdlusest selgitavad veenvalt, miks on jäänud tähelepanuta vihjed ja kaebused mingite kolkauurijate ja külavõmmide küündimatuse kohta. Keda need prügikalad huvitavad? No hetkel veel mind.

Allpool toon Mardu kohta käiva uurimisseiga. Mäletatavasti kirjeldas seda põhjalikumalt Eesti Ekspress. Netist on kellegi karvane käsi selle artikli eemaldanud. Kui õnnestub raamatukogus koopia teha, panen siia juurde. Olgu ikka kõik ära räägitud, mind ma ametnik Mardust tean ja arvan. Nagu Mardu ametivend on öelnud: ……et hiljem poleks piinavalt valus……

Kohus mõistis õigeks kelmuses süüdistatud advokaadi
11.11.2006 00:01
Hans Väre, reporter
Eile kuulutas kohtunik Annemarie Gerassimov Viljandi kohtumajas välja otsuse, millega advokaat Pille Toom kelmusesüüdistuses õigeks mõisteti.

Toomi süüdistati mais alanud kinnisel protsessil kelmuses ja selle käigus kannatanule tegelikest asjaoludest vale ettekujutuse loomises.
Nimelt olevat Toom saanud talle tutvumiseks antud kriminaalasjast Voldemari andmed ning võttis temaga eelmise aasta augusti teisel poolel ühendust.
Ta küsis mehelt 5000 krooni ja lubas vastutasuks teha nii, et prokurör lõpetab Voldemari suhtes elektriarvestite varguse pärast algatatud kriminaalasja.
24. augustil kandiski Voldemar Pille Toomi arvele 5000 krooni, kusjuures advokaat polnud tema määratud ega kokkulepitud kaitsja. Kriminaalmenetlus Voldemari suhtes lõpetatigi, kuid mitte Toomi tegevuse tulemusena.
«Kohus otsustas, et Pille Toomile esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud,» teatas Annemarie Gerassimov eilsel otsuse avalikustamisel.
Raha õigusabi eest
Kohtunik juhtis tähelepanu sellele, et Pille Toomil oli Voldemariga kontakt olnud juba enne seda, kui oli saanud toimikust mehe andmed. Samuti ei olnud kohtu hinnangul oluline, kas Pille Toom oli Voldemari esindaja mõnes protsessis, sest õigusabiteenuseid osutada ja nende eest tasu nõuda võib advokaat ka ilma selleta.
«Õigusnõustamine oli korrektselt registreeritud advokaadibüroo registreerimisraamatus,» ütles kohtunik.
Ta lisas, et kui Toomi tegevuses ka olid mõned ebakõlad, ei ole need kõnealuse menetluse teema, ehkki võivad saada advokatuuri aukohtu uurimise objektiks.
Uurimises oli küsitavusi
Kohtunik tõi välja, et küsitavusi on tekkinud asja uurimise osas. Näiteks ei langenud täielikult kokku prokuröri esitatud kahe protokolli sisu ning kohus saatis selle kohta materjalid riigiprokuratuurile kontrollimiseks.
«Kohtus tekitas imestust, miks mõnda menetlustoimingut on läbi viidud ja nende kajastamise tulemus pole teps mitte selline, nagu seadus seda ette näeb,» teatas Gerassimov.
Pille Toomi arvates võis kohtunik tema tegevuse ebakõladest rääkides silmas pidada seda, et ta lasi ekslikult Voldemaril õigusabi eest raha isiklikule kontole kanda, kust tema kandis selle advokaadibüroo pangakontole. Tegelikult oleks raha pidanud kohe sinna jõudma.
Uurimisorganite tegevust pidas Toom otseselt ebaseaduslikuks. Tema sõnul kutsusid kaitsepolitseinikud Madis Mardu ja Toomas Õmblus Gunnari, kes oli koos Voldemariga elektriarvesteid varastanud, ühel hilisõhtul pubisse Suur Vend ja mahitasid teda sealsamas kirjutama avaldust, et Toomi vastu uurimine algatada.
«Kui ta (Gunnar — toim.) küsis, miks seda vaja on, vastasid kaitsepolitseinikud, et nad tahavad Toomi vastutusele võtta,» rääkis advokaat. «Kapo töötajad kihutasid teda valekaebusele, mis on kuritegu, nagu ka ülekuulamisprotokolli võltsimine.»
Pille Toom leidis, et tuleks algatada uurimine ja selgitada välja ka ülalmainitud protokolli võltsimise tagamaad. Oma sõnul ei tea ta põhjust, miks kaitsepolitsei tema vastu süüdistuse fabritseeris.
Riigiprokuratuuri pressiesindaja Kristiina Herodese kinnitusel kavatseb prokurör kohtuotsuse edasi kaevata.
KOMMENTAAR
Henno Kuurmann,
Kaitsepolitsei pressiesindaja
Pille Toomi süüdistused kaitsepolitseinike vastu on alusetud. Meie kindlasti inimesi kuriteole ei kihuta.



©2002-2004 Sakala


Friday, May 4, 2012

Ajaliselt hilinenud, kuid sisult aegumatud pildikesed Reheselja elust.

Maadlesin aprilli lõpus viiruste ja bakteritega, kes rumalast peast arvasid mu keha enda paljunemiseks ja elamiseks kena koha olevat. Seetõttu ning osaliselt ka kohtukulli ootuses, jäi mul tähelepanuta külaelu kirjeldav kiri, mis potsatas mu postkasti 23.aprillil. Kuna tegu ikka sellesama pika loo järjekordse pildiga, lasen ta taas netiavarustesse - palju muud ju teha selles imelikus olukorras pole.
Oodilehe kirjutise juurde jäi mul ka kohalik folkloor lisamata:
 Õhtuse õllega küsisid mehded poest lisaks ka "Pikrit" - no mis muu selle valla lehega ikka seostub. Rahvas olla arutanud, et mismoodi selline trükis küll ilmavalgust nägi. Kohalikud teadjamehed teadsid vastust: nii juhtub, kui tegijate IQ on väiksem kui nende kinganumber.
Nüüd siis Mare kiri.

Kevad tuleb kukesammudega, sooja ei ole aga pimedust enam ka mitte, rohkem saab õues olla ja loodus annab jõudu. Vaatan meie küla ja mõtlen, sellest, mis on olnud ja mis tuleb. Paljugi on aastakümnetega muutunud ühiste jõupingutuste tulemusel, lapsed on suureks kasvatatud ja nad on läinud oma teed, vanemal põlvkonnal pole olnud muret, sest nooremad on kõrval ja aitavad, see on meie ühine elupaik ja me hoolime sellest. Oleme siin isepäised ning erimeelsusi on olnud parasjagu aga ometi on kõik „ära klaaritud“. Vabariigi algusaastad olid väga rasked : polnud tööd või kui oli siis palk selle eest väike; raha ei olnud ja sõna otseses mõttes tuli lappida pükse, sest uusi polnud võimalik osta ; osta tuli hoopis kütust, et heina teha, sellest sõltus piim ja liha pere toidulaual. Lootus oli alati ,et läheb paremaks. Läkski, elu oli stabiilsem ja inimesed rõõmsamad, milline masu ,või õigemini mäsu, meie küla ees ootab ei osanud keegi aimata.

Siin me nüüd oleme – 5 kohtuasja ühes külas, rikutud närvid ja tervised, lootusetus Eesti Vabariigi suhtes.Kannatanud on terved pered, sest kui pereisa on tehtud vargaks või pereema kriminaaliks, siis ei lähe see kellestki mööda. Ka kõrvalseisjad on oma jao saanud – pööbel tuleb ju paika panna ja hirmutamistaktika sobib hästi.

Kõik algas politseiniku ja ta elukaaslase kolimisega meie külla. Ei tea, et neid oleks halvasti vastu võetud, ikka aidati – vana maja saab korda ning üks suits külas juures. Olen  olnud neutraalne, aidanud ,kui vaja aga mitte toppinud oma nina teiste isiklikesse asjadesse, püüdnud võtta inimesi sellisena, nagu nad on, sest vigadeta pole meist keegi.  Politseinik sundis inimesi pooli valima ( seda on tunnistanud mulle inimesed ka väljastpoolt meie küla s.o. nad toetavad „kruusavarast“, mitte „ärapanijast“ politseinikku ). Kui inimesi sunnitakse pooli valima siis pole see valik vaba. Teisiti ka ei saa, sest vallamajas lahterdatakse inimesi „meie“ ja „nemad“ s.o. kes ei ole meie poolt, see on meie vastu. Kui sisekontrolli daam Velju käest küsis ( pärast pöördumist kodanikupäeval2010 ), et miks te oma naabriga läbi ei saa, vastas Velju : „ Mina pole end pärast valimisi muutnud, olen siin 55 aastat elanud ja kavatsen teist niipalju veel elada !“Velju ja Heller on siin elanud sünnist saati ning vaieldamatult teinud palju oma külakogukonna heaks. Nad ei ole keelanud oma abi, olgu nädalapäev milline tahes, ka väljastpoolt küla tullakse nende käest abi saama ja nõu küsima. Helleril on seljataga 13 aastat tulemuslikku tööd vallas, sellepärast on tal palju toetajaid. Oma isikuomaduste tõttu on tal ka palju vastaseid aga selge on see, et kes teeb, sellelt nõutakse ja see on ka „löögi all“ ( istu nurgas ja keegi ei tunne sinu vastu huvi ). Nüüd on tal seljataga ka kaks kohtuasja, küll võidetud aga millise närvikulu see endaga kaasa on toonud ei tea meist tegelikult keegi. Velju on rahulik ja tasakaalukas aga kes temaga rohkem kokku puutub, kas olete märganud, et paari viimase aastaga on ta jäänud palju vanemaks. Põhjus olen mina, naabrimehe tahtest „kriminaal“. Olen tundlik inimene ja see, mida mina olen pidanud läbi elama, on Velju tegelikult kaks korda sügavamalt läbi elanud. Olen saanud kõigest üle, pettumuste rada on olnud lõppkokkuvõttes tee iseendani. Ma tean, kes ma olen, mul pole häbi vaadata tagasi oma elatud elule, ma ei karda naabrimeest, olgu ta võim nii suur kui tahes, ta on „väike“ inimene ja tema pealeei tasu isegi vihastada. Kuna ta on põhjustanud valu ja kannatusi paljudele inimesele,ka inimesele, kes on mulle kõige kallim, siis ei saa seda unustada ega iialgi andestada.      Lohutan ennast sellega, et need, kellede kodud läbi otsiti, on pidanud taluma palju suuremat valu. Mida arvata, kui inimene on teinud oma tööd hästi, olnud lojaalne kodanik,  ei  ole rikkunud seadust ning Eesti Vabariik „premeerib“ sind läbiotsimisega ja telefonide pealtkuulamisega ... ??       Ei midagi uut siin päikese all. Seda on enne nähtud, et raha võib teha lolliks ja võim hulluks, nii hulluks, et kannatavad terved riigid ja rahvad.

Mis edasi ? Minu ja Mari kriminaalasjad on veel lahenditeta, küllap tulevad  need  ka ükskord, eks siis arvame kokku kulud, mis naabrimees põhjustanud on. Sõbrad maksavad praegu advokaatide eest, meil seda raha kuskilt võtta pole. Mis kohus otsustab, mul ükskõik, uurija Mardu arvas näiteks, et ma olen 10 000 kroonine suli. Mari mõnitas ta muidugi täiega ja kohtles nagu päris kriminaali ( ei tea, kuidas selle peale vaataks soolise võrdõiguslikkuse volinik kui naisterahvast nimetatakse keskeakriisis vinguvaks mutiks ) ja Veersalu pidi olema täielik kaabakas. Eks nad seal Pärnus olid kõik järgi uurinud, Mardu teadis täpselt, kelle autod minu väravas seisavad. Kogemusi on saadud, oi, kui palju, aga usk Eesti Vabariiki kadunud.

Kas Reheselja kohtusaagad lõpevad ükskord ? Kahtlen. Kõige suurem vihavaenlane, Heller, on ju veel püsti. Küllap minnakse uuele ringile, leitakse uued ja hullemad asjad. Pärast meie kirju vallavanemale ja volikogu liikmetele, ütles Kail volikogus, et asi läheb kohtusse ja tema tuleb isiklikult kohale. Süüdistus saabuski paari päeva pärast. Oh üllatust! Lisaks omastamisele süüdistatakse mind ka veel võltsimises, millest ei ole mina küll varem kuulnud. Kirjas oli ka, et ma pole ennast võltsimises süüdi tunnistanud. Mitte ei saa aru ! Kuidas saan ma ennast mitte süüdi tunnistada asjas, millest ma varem midagi kuulnud pole. Kõike annab kokku keerata, eks võltsimine „leiutati“ sellepärast, et omastamise süüdistus pole vettpidav. Konstaabel Känd on tunnistanud kahele inimesele, et ülemus käskis ( nn. kruusavargus ). Kui Linda oma metsavarguse pärast politseid „tülitas“ ja julges öelda, et 15 ämbri kruusa vargus on vargus aga kui 2 hektarit metsa maha võetakse, pole see vargus ! ( seejärel kõne katkes, sest, nagu vanasti öeldi - iga koha pealt ei kuule ). Pärast seda peetakse Lindat pidevalt kinni, isegi Kärdlas sõidetakse järgi ja antakse peatumismärguanne.Tundub, et võimuhaigus on nakkav. Ei ole Helleri ega meie perel politsei poole mõtet pöörduda, juhul ,kui abi tarvis - me ju Kaili vihatud naabrid.

Kas märgid „uuest ringist“ on olemas ? Hiljutine koera-lugu ?! De ja vu ! See kõik on juba olnud, et minnakse nõrgemate kallale, ikka võimu näitamise ja hirmutamise eesmärgil. Olen seda valu näinud, „süü“ on olla Mari naaber. Pean siinkohal selle loo vist kirja panema : Elle läks oma igapäevasele jalutusringile Sepastesse ( suuskama – nagu Velju ütleb ) ja võttis kaasa naabrinaise koera ( väiksemat sorti emane koer, ei ole agressiivne, pigem arg ( sai meie kassi käest peksa ). Tagasi küla vahele jõudes ja pritsikuuri mäest üle minnes tuli vastu üks auto – Kail.Koer oli samal ajal tema kõrval põllu peal. Elle pani koera ketti, astus oma maja uksest sisse ( max 5-6 minutit ) kui helises telefon. Helistajaks oli ähmis naabrinaine, kes teatas, et helistati politseist ja öeldi, et ta koer on lahti !?!

 Mida toob tulevik ? Politseiautod kihutamas küla vahel ja politseinikud vahistamas kriminaale ? Hüvasti, rahulik pensionipõlv ! Nagu ütleb Murphy seadus: kui asi ei saa enam hullemaks minna, läheb ta ikkagi hullemaks. Elame ja näeme aga alla ka ei anna.






Thursday, May 3, 2012

Tsensuur Emmaste moodi.

Marele tuli valla juubeli eel meelde lugu kahe Emmaste valla lehega. Originaal oli juba küljendatud, kui tsensuur keelas kriitilise artikli tõttu lehe ilmumise ning toimetaja vahetati hetkega välja.
Kuna blogi formaat ei toeta PDF faili vormi, panen kopeeritud materjali. Eks ta pisut naljakas ole. Kui saan , ehk nädalavahetusel, aega lehe pildiks kopeerida, parandan stiili - sisu sellest ei muutu.

Mare tekst ja keelatud ajalehe sisu koopia.  Ilmunud leht kindlasti saadaval Emmaste valla kodulehel.

KEELATUD LEHT EHK TSENSUUR EMMASTE MOODI

  Kas mäletate ? 2010 aasta sügisel oli meil kaks paralleelset valla lehte : üks, mis vallakodaniku kriitilise artiki pärast "koristati" ( aga läks laiali internetis ).Lehe toimetaja vallandati;teine, mille Sutting ruttu asemele toimetas.Nagu ta ise väitnud on:"vallarahvas ei saa ilma ajaleheta olla sellepärast, et vallalehe toimetaja on teist kuud hõivatud intriigide punumisega. Vallavalitsus kui lehe väljaandja, on asjaoludega kursis ja mul on selliseks tegevuseks volitused olemas".

 Intriig ?! Piketi korraldamine ja vallarahva soov, säilitada oma muuseum? Meelde tuleb, et saare lehtedes võtsid sõna inimesed üle saare ja ka mandrilt - kõigi soov oli, et muuseum säiliks.

 Kriitika ei ole meie vallas lubatud ! Valitsejate "palga sisse" ei käi ka kriitilistele kirjadele vastamine ja isegi - teretamine( see viimana ei käigi, see on "lastetuba") !

Suttingu lehes on - Toimetuse veerg - aga ära pole toodud toimetuse koosseisu ?! Seal on kirjas :Esimese muutusena on kindlasti märgata lehe veidi kaasajastatud ja parandatud välimust . Enesekiitus on üks tähtis asi, kes kassi saba kergitab kui ikka kass ise. Juttu on muidugi piketist:  ...hea üritus lasti lihtsalt raisku minna. Ja veel on kirjas:  ...Kohale ei kutsutud kedagi vallamajast, et edastada oma nõudmised või ettepanekud.  !?!   Piketil esitataksegi oma nõudmised loosungi-vormis, piketile ei kutsuta, kes tahab dialoogi pidada, tuleb kohale. Lehes on kirjutised vallavanemalt ja kultuurikomisjoni esimehelt, poolteist lehekülge numbreid, s.o. Emmaste valla eelarvest ( millegagi tuleb leheruumi täita ) ning tavapärane info.

  Nüüd siis esimene leht. Kuigi see läks laiali internetis ei ole paljud seda lugenud

Emmaste Valla Leht

Emmaste vallavolikogu ja vallavalitsuse ajaleht Oktoober-November 2010 Tasuta

Võeti vastu Pere ja Luige kinnistute detailplaneering.

Algatati detailplaneeringu koostamine

Toobri kinnistul (17501:001:0002) ning väljastati

lähteseisukohad.

Väljastati projekteerimistingimused Lao kinnistule

üksikelamu ja abihoone püstitamiseks.

Loeti võimalikuks Õngu külas Silla maaüksusele

hoonestusõiguse seadmine.

Kooskõlastati Siimu, (17501:002:0202) Raja

(17502:001:0700) ja Saare (17501:002:0281)

katastriüksustele rajatava puurkaevu asukoht

ning väljastati projekteerimistingimused.

Riigi omandisse jäeti maaüksused nimetusega

Kolmnurga, Laudi, Luiga, Metsatuka ja

Tommi.

Alates 1. novembrist 2010 suleti ajutiselt kõik

Emmaste valla kruuskattega kohalikud maanteed

ja avaliku kasutusega teed raskeveokitele

kogumassiga 3,5 t.

Emmaste Põhikooli õpetajate õppe- ja kasvatustöö

normtundide arvuks 2010/2011 õppeaastal

kinnitati 24 tundi.

Kuulutati välja avalik konkurs vallasekretäri

leidmiseks lapsehoolduspuhkusele mineva

ametniku asendamiseks.

Kinnitati riigihanke „Tohvri Hooldekodu rekonstrueerimine

Hiiu maakonna hoolduskeskuseks

omanikujärelvalve“ komisjoni koosseis.

Tunnistati edukaks riigihanke „Emmaste

Avatud Noortekeskuse sisustuse ja inventari

soetamine) pakkujate B&B Tools Estonia AS

ja Standard AS poolt esitatud pakkumused.

Tunnistati edukaks riigihanke „Tohvri Hooldekodu

rekonstrueerimine Hiiu maakonna

hooldekeskuseks omanikujärelvalve“ pakkuja

Bucoma OÜ pakkumus.

Raha eraldati reservfondist: Alja Nisule Hiiumaa

Kolhoosidevahelise Lastepäevakodu töötajate

ja kasvandike kokkutuleku korraldamiseks

kuludokumentide alusel kuni 1000 krooni;

MTÜ’le Muusikasõprade selts 1500 krooni sügishooajal

Emmaste mõisas toimuva kontserdi

toetuseks.

Otsustati eraldada rahalisi vahendeid toimetulekutoetuseks

septembrikuus 17 taotlejale;

sünnitoetuseks seoses lapse sünni või 1-7aastaseks

saamisega kahele vallakodanikule; täiendavaks

sotsiaaltoetuseks 2 inimesele; riikliku

sotsiaalteenuse vahenditest kahele inimesele ja

toimetulekutoetust oktoobri kuus 17 taotlejale;

sünnitoetust kolmele vallakodanikule; täiendavateks

sotsiaaltoetusteks 4 inimesele; riikliku

sotsiaalteenuse vahenditest kahele inimesele.

Liana Lemkov

vallasekretär

EMMASTE VALLAVALITSUSE 2010. AASTA SEPTEMBRI- JA

OKTOOBRIKUU ISTUNGITEL VASTUVÕETUD KORRALDUSTEST



LUGEJA ARVAMUS

AUSUS JA USALDUS VALLAKODANIKU VAATEVINKLIST

Kes oskab öelda, mitu grammi kuritarvitamist

on tarvis, et tekiks kilo objektiivset usaldamatust?

See, kuidas inimesed tunnevad end

koheldavat, on subjektiivne, kuid moodustabki

usalduse. Kas on fakt, et raha on otsas? Ei

ole. Mitte raha ei piira mõistust, vaid mõistus

raha. Rumalate otsuste taga pole kunagi rahapuudus!

Materiaalsed väärtused on suhtelised,

sõltuvad usaldusest. Usaldus toetub suhtumisele.

Inimeste taandamine rahale tekitab vastikust

igas terves inimeses. Emmaste vald on

selles seoses jõudnud niisugusesse usalduskriisi,

et kõigil vallakodanikel tuleb küsida, kas

tahame säilitada valda oma parimate peade ja

südamete hinnaga. Iga rahvas ei ole oma valitsejaid

väärt. Need, kes tahtsid ausust ja usaldust,

aga said Kaili ja Kallase, on väärt enamat.

Valla eesmärk on tagada kodanikele turu

jaoks ebahuvitavad teenused: muuseumid,

lasteasutused, raamatukogud, kultuuritegevuse.

Meie vallamajas on ametnikul aga

“targemat teha” kui kodaniku taotlustele

reageerida. Heaks õpetajaks peetakse mitte

aine spetsialist ja pedagoogi, vaid seda, kes

toob raha sisse. Kui eelmisel Tiidul läks turu

ja riigi eesmärk vahel segi, siis uus Tiit …?

Kas vastutajatel pole vastutusvõimet? Agur

Nursil, kes tutvustas end kooli lastevanemate

koosolekul 1. oktoobril 2010 endalegi üllatuseks

vallavanemana, ei olnud muud selgituseks

öelda, kui et ärgem otsigem süüdlasi. Ta

lisas, et vallavanem olevat tööasjus mandril.

Hüüti, et Muhus peol. Ei tea. Tean, et Peedu

on erinevatele inimestele andnud iseendale

vasturääkivat infot ja tekitanud palju segadusi.

Nii kirjutab leht iga kord ise juttu ja rahva

pahameele raputavad vastutajad endalt kergesti

maha. Kui tahame keskenduda tulevikule, siis

küsimustest ei pääse. Kellelt võtta ellujäämisraha?

Vallavalitsus on otsustanud võtta elulised

teenused lastelt, meie eelkäijailt ja neilt, kelle

identiteet kohalikuna toetub talletatud pärimusele.

Ma ei saa sellega nõustuda. Irooniliselt on

tarbetud ja täitmatud rahaaugud meie ninaotsa

varjus. Vallavanem on teinud kooli direktorile

ettepaneku anda tema palgafond vabaks;

võrreldes aga nende kahe mehe töö kvaliteeti,

oleks minu otsus vastupidine: vabastada hoopis

vallavanema palgafond 2011. aasta eelarve

vastuvõtmiseni. Leian, et raha tuleb võtta

ka vallavalitsuselt, kes ei ole protesteerinud

ei valimisliidu AUSUS JA USALDUS, (edaspidi

lühendatult A&U) läbisurutud vigase

eelarve ega kodanike usaldust õõnestavate otsuste

vastu ning ka süüdimatutelt ametnikelt.

Volikogu istungil 30. septembril 2010 oli aga

arutusel hoopis täistöökoha kombineerimine

nii endise kui ka praeguse vallavalitsuse liikmele.

Põhjuseks toodi tema isiklikud, mitte

kodanike vajadused sellise ametikoha järele.

Kelle suust on leiba välja klopitud? Tean vaid

nende lugu, kes on jutustanud. Koolieelikutelt

näiteks. Oli paar aastat tagasi ette näha, et valla

lasteaed ei suuda lasteaiakohti pakkuda nõutud

mahus. Emmaste lasteaia asukoht ei ole ka optimaalne

Nurstekandi tööstusele. Vallas levisid

ka juba teated nutust, kui lasteaias pole nagi,

voodit või kohta söögilauas. Valla toetuseks

hakati kodanikualgatuse korras moodustama

Leissu lastehoidu. Tegelikult oleks tulnud luua

lasteaed, valla ametnike poolt. Valla praeguse

valitsuse ajal võeti tänulikkuse asemel aga

hoopis vastu lastehoiu määrus, mis arvutab

Agapäeotsa lastele pearaha samamoodi, kui

Emmasteotsa lastele, aga selle väljamaksmise

aluseks ei ole mitte nimekiri, vaid kohalkäik.

Isemajandav hoid kaotab haige lapse pearaha.

Hoius, kus tohib olla 10 last, peab 8 kohal olema

40 h/nädalas, et tuldaks ots-otsaga kokku!

Agapäeotsa laste õigused eelkooliharidusele ja

-hoiule on täna kodanike endi vastutus, nagu ka

selleks vajaliku kinnisvara – Leisu koolimaja

– haldamine ja arendamine, töötajate palkade

arvutamine, maksmine jne. Viimasel volikogu

istungil võeti jutuks majahoidja seni vallast

tulnud palk. Ka mulle esitati küsimusi. Peedu

hakkas õhinaga rääkima. Mina mõtlen: misasja

ta räägib ja kuhu ometi tüürib? Järgmisel hommikul

taipasin: ta tahtis minu nimel teha ühe

meie otsa inimese töötuks ja kloppida meieotsa

seltsist välja 35000 krooni, sisuliselt likvideerides

ka lastehoiu ja seltsi. Esiteks, mina

ei suuda teda takistada. Teiseks, kui ta minu

sõnadega juba niimoodi suudab manipuleerida,

kui manipuleeritavad on siis igapäevatööga

koormatud, väiksema haridusega ja parteisuuniste

järgi hääletavad volikoguliikmed!?

Vallavalitsust lapsed ei huvita nagu ka Eesti

Vabariigi seadused. Suve algul küsisin vallavanemalt,

kas seadus, mis kohustab omavalitsust

tagama kõigile üle 1,5-aastastele lastele koha, ei

kuulu täitmisele. Ta ei vastanud. Ühel teisel puhul

ütles välja, et tema poleks Leissu lastehoidu

lubanud. Alice Leetmaa on projektiga valla

kinnisvara arendamisse, rääkimata kogukonna

arendamisest, toonud ligi pool miljonit krooni.

Ta on teinud poolteist aastat tööd, mille eest

palk on jooksnud vallamajja. Täna on ta pettunud,

on ammendanud isiklikud ressursid ja ei

tunne enam vastutust siin elada. Ta pole ainus.

Hoolimatusest laste ja hariduse suhtes räägitakse

täna palju. Hoolimatus ongi vist praeguse

valitsuse ainuke stabiilne iseloomujoon. Koolile

öeldakse näiteks, et kõik huviringid suletakse

eelarve paranemiseni. Lastevanemate koosolekul

6. oktoobril 2010 ütleb haridus- ja kultuurikomisjoni

juht Merike Kallas aga, et kõik

muusikaringid jätkavad (mis muide oli direktori

saavutus). Kallase mitmesugused andmed

ei lange kokku asjaosaliste andmetega. Valitsuse

otsused on ettearvamatud. Iga nädal võib

kellelegi – kahjuks eelkõige haritlastele – tuua

vallast lahkumise paratamatuse. Laastavate otsuste

kahjutustamine nõuab äärmist valvsust.

Elada ja töötada sellise pinge all on kurnav. Vabatahtlik-

sunniviisiline allkiri palgata puhkuse

nõusoleku lehele tekitas tahtmise valitsusele

vits võtta, seda enam, et A&U kinnitab, et mingit

sundust polnud. Hiljem, kui A&U suvatses

hakata arvutama, selgus, et niisuguseid allkirju

polnudki vaja, raha tuli “kusagilt” välja. Oli niisiis

lihtsalt haritlaste alandamise aktsioon: oli,

kust võtta. Kes hariduse vajalikkust ei mõista,

ju niikuinii oma sissetulekust ei loobu... Huvitav

seik on see, et õpetajate koondamisega

kasvatusrühmast hoitavat kokku palju rohkem

kui õpetajad seni said. Tekib küsimus: kui valla

kassast läks välja summa, millest umbes pool

laekus õpetajate palgafondi, kellele läks vahe?

Muuseumist koondati töötaja, järelejäänule

lisati vallalehe toimetamise ja kultuuritöö

koordineerimise kohustused, mille palgakulud

löödi kokku muuseumi eelarvega ja saadi

nii “gigantne” summa, et otsustati muuseum

likvideerida. Nagu muuseumi väärtust saaks

arvutada rahasse! (Võrdluseks: summa on kordades

väiksem vallavanema palgafondist.).

Direktor kuulis muuseumi likvideerimise plaanist

teisipäeva pärastlõunal. Kui ta ei oleks

ise volikogusse tulnud, oleks sadade inimeste

kõige väärtuslikumad mälestusesemed ja

muuseumi töötajate aastatepikkune töö visatud

prügimäele, nii muuseas, neljapäeva õhtul.

See kõik pole raha, see on inimväärikuse

küsimus. Miks rünnatakse niimoodi muuseumi,

meie identiteedi tuuma? Volikogu liige

Anita Kaerma kinnitas mulle, et Peedu vajab

22000-st kuupalka, sest ta aitavat meid mõtelda.

Anita on kutsutud ja seatud Peedut juhtima,

kontrollima ja vastutusele võtma, mitte

laskma Peedul oma mõtteid juhtida. Või ei

näe ta tõesti oma otsuste sisu ega tagajärgi?

Emmaste tänase valitsuse usalduse aktsiad

on informeeritud kodanike silmis jõudnud nulli.

Tegelikult lootsime, et käime valimistel ja

teeme neli aastat oma asja; vallajuhid tegelevad

– ausalt ja usaldusväärselt – meie nende

vajadustega, mida turg ei rahulda. Täna on nii,

et kui oma nina pidevalt juures ei hoia, hävitatakse

eluks vajalik ja maksumaksja rahast

sõltuv struktuur. Turg toetub aga usaldusele,

mis on kadunud. Võimuvahetus ei päästaks,

sest meil ei ole vaba aju- ja südametunnistuse

potentsiaali, et mehitada volikogu ja valitsust.

Silma torkab, et keegi A&U-st ei ole vabandanud

ühegi eksitamise, häbematuse, alavääristamise

pärast. Näidatakse näpuga eelmisele

valitsusele, olgugi et 100 päeva on ammu

möödas. Teiste süüdistamine läheb selleni, et

Kallas heidab lastevanemate koosolekul avalikult

kooli direktorile ette nende otsuste tegematajätmist,

mis olid volikogu pädevuses.

Direktor on lubanud poole oma palgast kooli

eelarve toetuseks. Neid, kes on oma isiklikud

ressursid rakendanud vallarahva teenistusse,

on veelgi. Vallavalitsus on end rahvale vastandanud

sellega, et ei näe seost oma isikliku

raha ja kaaskodanike vajaduste vahel; ühtlasi

süüdistab teisi koostöö puudumises, aga on ise

see, kes marsib demonstratiivselt saalist välja.

Üldjuhul ei tule kohalegi. Parandage mind,

kui eksin, aga ma ei ole kuulnud ei ametnike,

ei A&U volikoguliikmete ega valitsusliikmete

poolt ühtegi poole palga pakkumist. Ettepanek

vallavanema palgast 10% maha võtta kukkus

viimasel volikogu istungil 30. septembril läbi.

Leheveerg on kitsas ja võimatu on sellesse

pressida kümneid jutuajamisi ja mitte vähem

lehekülgi protokolle. Püüdsin abiks olla koalitsiooniläbirääkimistel.

Opositsioon tegi kõik

endast sõltuva. Ka mina nõrkesin talvel oma

vahenduspüüdlustes põikpäisuse ja mõtlematuse

müüri vastu. Parimal juhul on võimalik

raisata tunde jutule ja lahkuda sõpradena. Lubatut

A&U lihtsalt ei tee. Juba järgmisel päeval

on kõik meelest või mingist fi ltrist läbi käinud.

A&U sõber oled siis, kui lased end paljaks riisuda

või vähemalt oled nõus marjonetiseisusega.

Valitsus lahkub, kui hakatakse asjadest

rääkima õigete nimedega. Siinkohal mu sügav

lugupidamine kooli direktorile Rait Laatsitile

ja volikogu liikmele Ülo Kikasele, kes neelavad

üha alla mõnitamised ja teevad taas ja taas

läbirääkimiskatseid. Jumal tänatud, et meil on

veel inimesi, kes on valmis minema kodanike

huvide eest tulle. Üksikute ponnistustest aga

enam ei piisa.

Praegu meil koalitsiooni ei ole. Võim on

A&U käes, aga mida pole, on ausus ja usaldus.

A&U-l on volikogus paarkümmend valijahäält

rohkem kui Emmaste Koostööl, sealhulgas petetud

valijad. Opositsioonil tuleb vastu võtta

esimehe haugutamine, informatsiooni eiramine

ja sõnavõttude väänamine kodanike kahjuks.

Eriti rahutuks teeb, et valitsejad ja raamatupidaja

arvasid eelarve vastuvõtmisel siiralt, et

kurikuulus 800000 tuleb Emmastesse, olgugi

et opostitsioon väitis selle olevat juba mujale

suunatud. Kui te arvate nüüd, et olen Emmaste

Koostöö toetaja, siis pean vastu vaidlema. Veersalu

valitsuse vigadest kõige suurem oli põhimõte

mitte kellestki halba rääkida.. Emmaste

Koostöö pidas kenamaks sel teemal vaikida.

See oligi kenam! Kas aga on kena, et sellele

viisakusele toodi ohvriks nii paljude inimeste

usalduslikkus? Läinud aastaga olen õppinud, et

mitte igaühele ei tohi anda võimalust end teist

korda proovile panna. Inimesed, kes kinkisid

teadmatuses oma usalduse ebaausatele, väärivad

täna paremat kui sundseisu pideva hirmu

või lahkumise vahel. Minul on häbi enda ja teie

kõigi ees, et ma aasta eest küll aimasin tõtt, aga

ikka tahtsin uskuda parimat.

Millist lahendust näen mina? Lahendus ei

ole kindlasti eba-ausate inimeste usaldamine.

Masu on möödas, aga oodata on veel rahvastikuregistri

andmed selle kohta, kui paljud maksumaksjad

on oma usalduse kaotanud ja vallast

lahkunud. Kui see selgub, kas siis leidub Hiiumaal

veel valda, kes võtaks meid niimoodi enda

külge, et säiliks lasteasutused ja muuseum, nii

et meil oleks 20 aasta pärast elamisväärse elu

jaoks vajalik ajutrust? Tuleb tegutseda praegu.

Lõuna-Hiiu vallaks ühinemisel on mu esialgsel

pealiskaudsel hinnangul ainukesed otsesed

kannatajad üks vallaametnik ja üks vallavanem.

Päästa saaks sellega aga kõigi teiste vallaelanike

mineviku ja tuleviku. Kas olen jälle liiga

optimistlik? Võib-olla. Sel juhul on küsimus,

milline oleks pessimistlik stsenaarium.

Kristi Ugam, Emmaste valla kodanik

Leisus, 6. oktoobril 2010

Toimetaja märkus: autor esitab selles artiklis

oma isklikke seisukohti ja toimetus ei

vastuta artiklis esineda-võivate ebatäpsuste

eest.

EMMASTE VALLAVANEMA VASTULAUSE

Lugupeetud Kristi Ugam, Emmaste valla kodanik

Teie esitatud artikkel sisaldab väga palju infomüra.

Olukorrast arusaamiseks soovitan Teil

pöörduda kas vallavalitsusse või veel parem,

nn objektiivsuse seisukohalt, tutvuda valla dokumendiregistriga.

Eriti soovitan Teil tähelepanu pöörata kahele

dokumendile: 2009. aasta septembris vastu

võetud lisa-eelarve ja 2009. aasta majandusaasta

aruanne.

Jõudu dokumentidega tutvumisel.

Vallavanem

Tiit Peedu

Emmastes, 18.oktoobril 2010

2 Emmaste Valla Leht Oktoober-November 2010

Oktoober-November 2010 Emmaste Valla Leht 3

Pakendijäätmete sorteerimise nõuded

KONTEINERISSE SOBIVAD:

SEGAPAKEND (kollane)

Jogurti- ja võitopsid, õli-, ketšupi- ja

majoneesipudelid. Kosmeetika- ja hooldustoodete

pakendid (näiteks šampoonipudelid),

plastnõud ja - karbid. Muud

plastpakendid. Joogipudelid, kilekotid,

pakkekile.

Metallist konservpakendid (nt. konservikarbid)

Alumiiniumist joogipakendid.

Toidu- ja joogipakendite metallkorgid

ja - kaaned.

Kartongist piima-, mahla-, veini ja jogurtipakendid.

KLAASPAKEND (roheline)

Värvilised ja ilma värvita klaasist pudelid

ja purgid (näiteks karastusjookide

pudelid, alkohoolsete jookide pudelid,

klaaspurgid).

NB! Klaaspakend kogutakse ühes

konteineris koos segapakendiga ainult

juhul kui segapakendi konteineri vahetus

läheduses ei ole eraldi klaaspakendi

kogumise konteinerit.

PAPP JA PABER (sinine)

Pappkastid ja- karbid. Paberist pakendid

(näiteks paberkotid, pakkepaber).

Lamineerimata kartong, lainepapp.

KONTEINERISSE EI SOBI:

Plastist mänguasjad. Kummist tooted.

Hügieenisidemed, mähkmed. Ohtlike

ainetega määrdunud pakendid (näiteks

kodukeemia pakendid).

Ohtlike ainetega määrdunud pakendid

(näiteks liimi-, värvi -ja lahusti pakendid).

Ohtliku aine märgistusega tähistatud

toodet sisaldavad pakendid.

Määrdunud või toodet sisaldavad kartongpakendid.

Akna- ja lehtklaas. Valguslambid ja

elektripirnid. Eriotstarbelised klaasid,

peegelklaas. Keraamika ja portselan

(näiteks toidunõud).

Määrdunud või vettinud paber ja papp.

Fooliumi või kilet sisaldav paber, papp

ja kartong (näiteks mahlapakid). Pehmepaber

(näiteks tualettpaber). Mähkmed

ja hügieeniseidemed. Kile. Foolium.

Kopeerpaber. Vahtplast.

PAKENDIKONTEINERISSE ON LUBATUD TUUA AINULT

TÜHJAD JA PUHTAD PAKENDID.

SUUREMAHULISED PAKENDID (NÄITEKS PAPPKARBID, MAHLAPAKID) PEAVAD

OLEMA ENNE KONTEINERISSE ASETAMISR KOKKU SURUTUD.

Paberi ja papi, mise ei ole pakend, kogumine Rohelise Punkti märki kandvate konteineritega

toimub ainult ETO ja kohaliku omavalitsuse kokkuleppel. Paber- ja

papp- pakend ei ole: ajalehed, ajakirjad, kataloogid ja reklaammaterjalid, töövihikud,

paberist ja papist kaustikud, kirja- ning joonistuspaber, raamatud, kirjaümbrikud

jms.*

Sügis on käes ning enamus juur- ja köögivilju

on peenardelt korjatud ning puuviljasaak keldritesse

paigutatud. On aeg külmale vastu

minna, suvilas asjad kokku pakkida ning oma

talvekorteritesse tagasi pöörduda.

„Oled sa ikka päris kindel, et sa ei ole kedagi

unustanud? Veendu, et kõik sinu pereliikmed

on sinuga!”. Just selline sõnum on Eesti Loomakaitse

Seltsi sügiskampaania plakatil.

Kampaania eesmärk on kutsuda inimesi üles

oma lemmikloomi (ehk pereliikmeid) suvilatest

endaga kaasa võtma, mitte aga neid suvilapiirkondadesse

hulkuma jätma ega ka autodest

välja viskama.

Loomade suvilate piirkondadesse maha jätmine

on muutunud väga tavaliseks ja tuleb kurbusega

tõdeda, et kogunenud andmete põhjal on sellest

välja kujunenud lausa traditsioon. See toob

kaasa mitmeid probleeme nii kohalikele omavalitsustele

kui inimestele, kuid kõige raskem

on see loomulikult maha jäetud loomade jaoks.

Kodutud loomad võitlevad oma elu eest otsides

toitu ja varjualust kaitseks külmade ilmade eest.

Uueks elukohaks sobib kasvõi vana diivan või

autoromu.

Loomad võivad auto ette joostes põhjustada

olukordi, mis panevad ohtu nii looma enda kui

ka autosõitjate elu. Samuti võib näljane loom

rünnata metsloomi, neile haavu või surmavaid

vigastusi põhjustada. Lisaks võivad loomade

paljunemisel tekkida kodutute kasside kolooniad

ja poolmetsikute koerte karjad.

Kolooniate tekkimine tähendab seda, et kasse

või koeri koguneb palju ühte piirkonda. Need

tekivad seetõttu, et inimesed käivad loomi toitmas,

ja sinna, kus neid toidetakse, nad enamasti

ka jäävad. Kolooniate tekkimine on probleemiks

omavalitsustele nende ebapiisavate

ressursside tõttu. Lahenduseks ei ole loomade

toitmise keelamine, vaid see, et inimesed ei

hülga oma loomi.

Autodest välja visatud lemmikloomad võivad

sattuda avariidesse, saada surma või raskelt

vigastada. Heal juhul satuvad mahajäetud ja

vigastatud loomad ajutiselt maantee ääres elavatesse

peredesse või juba pungil täis varjupaikadesse,

kus neil on võimalus tervenemisele

ja uuele kodule loota. Paraku aga kõigil hüljatutel

loomadel ei vea ning paljud loomad lõpetavad

oma viimsed elupäevad ja -tunnid kraavis,

maantee ääres lebades või puu külge seotuna

nälga surres.

Loomaomanik vastutab oma lemmiklooma

eest nagu teistegi pereliikmete eest. Ei ole ju

aktsepteeritav, et laps jäetakse suvilasse maha

ning samamoodi ei tohi seda teha ka loomaga.

Loom, nagu ka laps, kes vajab lisaks söögile,

joogile ja elukohale ka hoolitsust ja armastust.

Kui loom käib toast väljas ja on vaktsineerimata,

ohustavad teda haigused. Vaatamata sellele,

et isased ja steriliseeritud emased loomad poegi

ei too, ei tohiks neid omapäi õue lasta. See

võib olla ohtlik nii loomale endale, teisele loomadele

kui inimestele. Loomaomanikul on kohustus

vastutada oma looma heaolu ning looma

tegude eest.

Eesti Loomakaitse Selts paneb loomaomanikele

südamele, et nad võtaksid oma lemmikud

endaga kaasa ning ei jätaks neid hüljatuna või

õues omapäi ringi liikuvana saatuse hoolde.

TEAVITUSKAMPAANIA

„VEENDU, ET SU PERELIIGE

ON SINUGA”

4 Emmaste Valla Leht Oktoober-November 2010

2011. aasta jaanuarikuu kahe

esimese nädala jooksul saavad

kliendid kroone eurodeks vahetada

179 Eesti Posti postkontoris.

Nende hulka kuulub ka Emmaste postkontor.

Perioodil 1. – 15.jaanuar on Emmaste postkontor

iga päev avatud. Rahavahetusteenuse

osutamise kellaajad võivad erineda postkontori

tavapärastest lahtiolekuaegadest. Missugustel

kellaaegadel vahetus toimuma hakkab, sellest

anname teada Emmaste postkontori infostendil.

Ühe kliendi kohta vahetame päevas kuni

1000 eurot, rahavahetuse ajal viibib postkontoris

ka turvamees.

Ettevalmistusi sujuvamaks eurole üleminekuks

soovitame teha juba praegu – pakume

postipangas SEB klientidele head võimalust

kasutada sularaha sissemaksmise teenust. Kuni

9999 krooni suuruse summa sissemaksmine

eraisiku arvelduskontole on ilma teenustasuta.

1.01.2011 muutuvad kontol olevad kroonid

automaatselt fi kseeritud kursi 15,6466 alusel

eurodeks.

Need, kes veel SEB panga kliendid ei ole,

saavad meie postipangas konto avada ning

arveldamiseks vajaliku deebetkaardi tellida.

Pangakaardi saab klient kätte postkontorist

ning see võtab aega orienteeruvalt 2 nädalat.

Uutele klientidele pakub pank SEB Start paketi

näol esimesel aastal võimalust pangaga

tutvuda – paketi kuutasu on 10 krooni ning

deebetkaardi hoolduse ja internetipangas tehtud

ülekannete eest täiendavaid teenustasusid

ühe aasta jooksul ei lisandu. 60-ne aastased ja

vanemad kliendid saavad deebetkaarti kasutada

ja internetipangas ülekandeid sooritada

ilma teenustasuta.

Postipank on hea võimalus eurole üleminekuga

seotud tehingud kodu lähedal korda ajada!

Eurosid saab 2011. aasta alguses vahetada ka Emmaste postkontoris

KURG TOONUD:

KEVIN PAAR – Emmaste küla

Õnnitleme vanemaid ja vanavanemaid!

Eakad sünnipäevalapsed

88 11.10 – Hedvig-Franzizka Ellermäe

84 21.11 – Etmeriine Saart

83 18.10 – Albert Kivi

82 01.11 – Kalju Kudu

81 04.10 – Ilse-Melita Vähi

Juubilarid

85 29.11 – Pavel Sunter

80 01.10 – Ella Pruul

11.10 – Aasa Vaikne

30.10 – Kalju Mets

70 02.11 – Tõnu Leis

65 01.10 – Toomas Vähejaus

02.10 – Helve Kajo

30.10 – Paul Toompuu

04.11 – Vello Lehtsaar

20.11 – Aime Viktor

55 07.11 – Kaido Jõpiselg

Õnnitleme oktoobri- ja novembrikuu

sünnipäevalapsi!

Manalateele läinud....

ARMILDA LEMKOVA – 19.02.1924 – 19.08.2010

VIKTOR JUURMANN – 22.09.1924 – 26.08.2010

ALIDE MUDA – 02.01.1921 – 27.10.2010

Siiras kaastunne lähedastele.

Külaselts MUHV kutsub kõiki huvilisi alates

jaanuarist 2011 rootsi keele jätkukursusele.

Oodatud on nii eelmisel aastal osalenud kui ka

uued tulijad.

Kursuse maht on 40 akadeemilist tundi; 3 tundi

nädalas, toimumise koht Valgu seltsimaja. Osalustasu

2 EUR nädalas. Kursust juhendab Eva

Raidma.

Kursust toetab Kohaliku omaalgatuse programm.

Täiendav info Heli Üksik – 5691 2640 või www.

muhv.ee

Lugupeetud vallarahvas,

tuletame teile meelde, milliseid jäätmeid peab

viima pakendijäätmemajja. Siiani on probleemsemad

kohad olnud Jausa ja Valgu, kus pakendijäätmemajadesse

on viidud hulgaliselt sorteerimata

jäätmeid. Palume pöörata rohkem tähelepanu

jäätmete sorteerimisele.

Sander Vaikne

MA EMKO juhataja

EMMASTE RAAMATUKOGU kuulutab välja

võistluse raamatukogu exlibrise saamiseks.

Tööde esitamise tähtaeg on 1.detsember 2010.

Võistluse statuudiga saab tutvuda raamatukogus

ja internetis Emmaste valla koduleheküljel.

TULEME KOKKU, KELLE LAPSEPÕLV

MÖÖDUS JAUSAS

“Kord tulin, ma olin väike pisipõnn, pisar silmis,

kurgus jonn. Sirgusin ma mängides, küll lauldes,

küll tantsides. Tähed selgeks sain, selle eest teen

sul pai. Hüvasti, nüüd lasteaed, sügisel käes on

kooliaeg.”Nii kirjutasid 1996. aastal Jausa lasteaia

lõpetajad lasteaiatädidele mälestuseks jäetud

kaardile.

4. oktoobril 2010 möödus 45 aastat Jausa lastepäevakodu

avamisest. 1965.a oktoobrist kuni 2001.

a kevadeni kõlasid laste rõõmsad kilked Priki

jõe kaldal. Saame kokku kõik need, kes 35 aasta

jooksul oma lapsepõlve on Jausas mööda saatnud

ja Jausa algkoolis õppinud! Sama kutse on

mõeldud ka kõigile lastepäevakodu töötajatele,

kes mäletavad enda ümber askeldavaid särasilmseid

mudilasi oma murede ja rõõmudega. Valmimas

on ka meie mälestusteraamat “Lapsepõlve

mängumaa”.

Kohtume Jausa.endises lasteaias, OÜ HiiuLink

ruumides, 6. novembril 2010 kell 13. Kaasas

võiks olla väike piknikukorv.

Osavõtust saab teatada:

Leida Kraavik – 462 3223, 5358 6612, Alja Nisu

– 469 7345, Heda Leenurm – 469 7322.

Ilmunud on uus täiskasvanute õppimist ja õpetamist

kajastav ajakiri Õpitrepp. Seda on võimalik

lugeda ja kommenteerida aadressil: www.andras.

ee/opitrepp.

VEA PARANDUS

Septembrikuu vallalehes ilmunud, Mai Väljase

artiklit „Külas vanausulistel“ illustreerival fotol

oli allkiri ületrüki tõttu loetamatu. Vabandame!

Tegemist oli Mangu Väljase fotoga „Reisiseltskond

Mustvees Peipsiääres“.

TEATED