Persoonimuljeid ametnikest. Uurija Mardu.

Alustan blogis uue rubriigiga- „ Persoonimuljeid ametnikest.“

Pole parata, selleks , et vaimselt terveks jääda, tuleb osata end kaitsta ja ravida. Kogetud ebaõiglus ning selle jätkumine eri vormides, ei lase rahulikult jätta aega selja taha ning lihtsalt edasi minna. Ehkki põhimõtteliselt peaks ju kusagile piiri tõmbama, et lõpuks rahu saabuks – teisalt, ei tekita ju minu arvamus mingeid mullistusi- ametkondi ei huvita ju ei konkreetsed kaebused ega vihjed ammugi. Sellisel juhul ongi mu kirjutistel vaid eneseteraapiline eesmärk, ehk lohutab ja parandab nende endast läbi laskmine ka mu kaaskannatajaid ja kaastundlikke inimesi. Loodan, et see aitab lõpuks ka lahti lasta seda valu ja solvumist.
Kuna riik põhimõtteliselt hindab väga kõrgelt ning tasustab heldelt just avalikus ja riigisektoris töötajaid, siis arvan pikaaegse maksumaksjana omavat õigust enda isiklikule arvamusele ametnike sobivuse kohta konkreetsele ametipositsioonile. Kirjutan nendest ametnikest, kellega olen kokku puutunud ning kes on mulle mingil moel muljet avaldanud . Viimase aja kirkaimad ja üllatavamad on olnud muidugi UURIJA MARDU ja PROKURÖR KALDA. Ilmselt väärivad oma osa ka keskharidusega finantsgeenius RAAMATUPIDAJA LERCH, empaatiavõimetu NÕUNIK RULL, elukunstnikust VALLAVANEM PEEDU ja veel nipet- näpet vahele unustamatust Emmaste valla kogemusest. Tahaks jõuda ka selleni, et jagada enda positiivset kogemust.

UURIJA MARDU.

Uurija Mardul on minu elus täita , kuidas ma ka ei tahaks seda tunnistada, teatud pioneeri osa. Elus on ehk kõlavalt öeldud, ehkki, mida ikka öelda inimese kohta, kes esindab riiki ning suudab poolesaja aastase, veendunud Eesti patrioodi  maailmavaatesse lüüa esimese mõra.

Niivõrd hästi mäletan ma enda esimest kokkupuudet organite esindajaga. Siiras usk sellesse, et elan õigusriigis andis heatahtliku ning südamliku tooni meie esimesele telefonikõnele. Hiljem selgus, et Mardu poolt oli see vaid hea võmm/paha võmm rollikäitumise esimene vaatus. Kuna filmides esindavad neid võmmipalge eri pooli tavaliselt eri inimesed, siis Mardu puhul jättis see pigem mulje isiksuse lõhestumisest. No mis teha – Eestis raha vähe, uurijatele paarilisi ei anta, Kui järgi mõelda ning seda uurimisrahade prassimist vaadata, siis pigem tegu ikka riigiaparaadis töötavate lõputute multitalentidega – kõike nad oskavad, isegi head ja halba võmmi samas isikus etendada. Aga ikka selle esimese kõne juurde tagasi. Esimeses kõnes teatas uurija Mardu mulle sõbralikult ja viisakalt, et Emmaste vald on esitanud mu kohta kaebuse fiktiivse töölepingu osas ning ta soovib selgusele jõuda, kes ja mille eest on saanud palgaraha. Uurija soovib minuga kokku saada, et selgitada, kas on alust kriminaalasja algatamiseks, ma olevat hetkel veel tunnistaja rollis. Ilma ühegi kahtluseta hinges , täieliku mõistmisega soovitasin enne, kui me kokku saame aja ja energia kokkuhoiu mõttes helistada asjaajaja Merit Havile ning nõuda välja Tohvri hooldekodust dokumendid, mis näitavad, et kogu töö oli legaalne ning tegemist oli inimeste omavahelise kokkuleppega. Ise ma olin nimelt Lapimaal. Tegemist oli naistepäevaga või selle vahetu lähedusega 2 aastat tagasi.

Muidugi mõistsin sel hetkel ma isegi uut Emmaste vallavalitsust – arg loom on ikka agressiivne. Olin ju juba näinud, milleks rumalad ja arad inimesed võimelised olid – Tiidu ja Jüri kodud olid juba läbi otsitud. Kriminaalasja algatamiseks alust ei olnud ning keegi ei vabandanud praagi pärast ka, rääkimata sellest, et pealekaebaja oleks oma karistuse saanud. Kuid minu puhul ei olnud tegu mingi korruptsiooni kahtlusega, mis õigustab politseid milles tahes ning näiliselt ametnikud tagajalgadele ajab. Mõtleks, nüüd töötamine teise nimel, kah mul asi mille tõttu riigi raha kulutada. Olgu need Emmaste uusvalitsejad õelad kui tahes, ega siis ikka politsei nende meeleheaks ka vaid ei tööta! Kui kergeusklik võib ikka üks poolesajane naine veel olla. Järgnevad kokkupuuted Marduga kinnistasid vaid seda muljet – millegipärast on uurija vaid tööriist Emmaste valla räpastes siseklaarimistes.

Lapist naastes selgus, et Meritiga polnud keegi kõnelnud ega tema versiooni küsinud, ehkki mina väitsin, et raha jagas tegelikult Merit. Õigluse nimel oleks pidanud ta olema, kui mitte just kaaskahtlustatav vaid võtmetunnistaja vähemalt. Ette rutates – Meritist sai tunnistaja alles palju hiljem, peale korduvat peal käimist.

Peagi , kui ma koju saabusin, tuli telefonikõne ka Mardult. Vaatamata mu selgetele viidetele, kust leida antud loos dokumentaalseid ja tõeseid tõendeid ning esmaallikast tunnistaja, oli kriminaaluurimise geenius suutnud tuvastada hoopis, et suure tõenäosusega olen ma kahtlustuskõlblik, ehk mu staatus tunnistajast oli vahepeal muutunud kahtlustatavaks kriminaalkuriteos. Palusin täpsustada, milles see kahtlustus seisneb. Alul ta ütles, et saan selle ülekuulamisel teada, kuid pealekäimisel siiski selgus, et ta kahtlustab mind palgaraha omastamises. Midagi nii jaburat polnud ma suutnud küll ette näha. Küsisin, kas ta on käinud Tohvril ja nõudnud sisse algdokumendid- töögraafikud ning vestelnud asjaajajaga. Uurija vastas, et ta ei pea seda vajalikuks. Tulgu ma aga ülekuulamisele ning seal selgub, kas olen raha omastanud või olen nagu Robin Hood selle vaestele jaganud. Jahmatus oli saanud mu täiesti soolasambaks. Seisin nagu Loti naine ning sain ilmselt enda esimese kerge närvivapustuse selles kriminaalloos. See ei jäänud viimaseks, kuid 2 aastat hiljem kohtus olles oli mul juba täiesti ükskõik. See, millest sa ei hooli , ei saa haiget teha – 2 aastat hiljem on mul juba täiesti suva, nii mannetust Eesti riigist kui ka tema klounidest ametnikest. Kuid selles hetkes naistepäeva ja 24.märtsi vahel 2010   oli midagi väga viltu. Külm rõngas keeras ümber südame ning sisemuses muutus kõik õõnsaks. Sellest hetkest kadus turvatunne täielikult – teadsin, et mu telefone võidakse pealt kuulata ning vaatasin toas ringi – kui tullakse läbiotsimist tegema nagu Tiidu ja Jüri loos, kas miskit intiimpesu ei vedele. Mõistus keeldus aru saamast, et selline asi saab toimuda minu riigis. Riigis, mille järgi igatsesime kõik need valedes elatud aastad – nõuka ajal oli organitel alati õigus ning meie elu oli kõige parem ja ilusam. Nutsin esimese vapustusega tubli peatäie ning hakkasin pabereid kokku korjama – mitte et mul midagi varjata oleks olnud, kuid mõtegi sellest, et nad tulevad ja viivad lihtsalt kiusu pärast ära mu Tohvri ajaga seotud asju – see ajas mind tigedaks. Midagi te ei saa. Mul olid mu projektid ja plaanid, mida olime Tiidu ja Helleriga plaaninud. Mul olid mu eelarve kavad, matusekõned, laulusõnad, tsitaadid ja päevalaused – kõik mis ma ise olin teinud. Pakkisin kokku kõik, mis võis vähegi olla seotud vallaga või hooldekoduga ning mu tööga ja viisin kohta, kust neid poleks saanud otsida.

Mingi lootus siiski oli, et ehk see Mardu on lihtsalt Kaili poolt pimestatud ning ma suudan talle kohtumisel selgeks teha - mees, ära mängi lolli ja riski oma südametunnistuse ja karjääriga mingi räpase külavõmmi mahitusel. Nojah, tobe sinisilmsus. Südametunnistust Mardu ilmselt ei evi ja karjääri polegi Eestis ilmselt muul moel võimalik teha kui pugemise ja valskusega.

Ülekuulamine. Üsna alguses sai mulle selgeks, et õigluse ja hea tahte peale mul loota pole. Nagu ajupestud hitlerjuugend või dresseeritud inimahv – räägi mida tahad – temal on usk ning religioon tõendeid ei vaja. Küll ma proovisin heaga – selle peale palus ta mul psühholoogiline mõjutamine jätta.Mida neile seal politseikoolides küll õpetatakse, et nagu laps peab paluma – ära püüa mind mõjutada. Haritud ja õppinud inimene peaks ikka oskama lihtsalt psühholoogilisi kaitseid kasutada. Mu vastas oli noor mees, kellest ma ei saanudki aru, miks ta on selline nagu ta on. Miks ta meenutas mulle pigem filmidest nähtud punatšekiste, kui vabas riigis kõrgelt haritud uurijat. Ikka hea ja paha vaheldumisi, ähvardus ja usaldus. Ametniku distants ja semulik, lausa labaselt familiaarne käitumine – kõik see vaheldumisi, endal pilk kalgilt tühi nagu zombil. No mida oli minu loos sellist, et ma oleksin  võinud murduda? Mida ma oleksin võinud tunnistada? Et ma tegin endale palgalisa 68000, nii et kõik, kaasa arvatud valla raamatupidamine olid sellest teadlikud? Mismoodi ma oleksin seda pidanud tunnistama, kui vastupidine oli dokumentaalselt tõestatav? Uurijat ei huvitanud paraku tõde. Tahaks kohe tegelikult teada- mis huvid tal ikkagi olid?

Ülekuulamisprotokolliga oleks võinud isegi rahule jääda - kõik oli enam vähem kenasti kirjas nii nagu ma kõnelesin - et dokumendid on vaja välja nõuda, töötajad üle kuulata, raamatupidajad üle kuulata, Meriti käest tunnistus võtta. Ometi keeldusin ma esimese hooga sellele alla kirjutamast. Protokoll on mina vormis- nagu mina oleks selle kirjutanud, ehkki protokollis Mardu. Kui olin selle läbi lugenud, teatasin, et ma ei saa nii kirjavigu täis dokumendile alla kirjutada – sulghäälikud, tähepikkused – kõrgharidusega inimese puhul ikka liig mis liig. Muidugi, inimene võib olla ka düsgraafik, kuid hea uurija - mul ei ole midagi puuetega inimeste tööhõive vastu. Kuid nagu selgus, uurida ta ju ka ei oska, äkki pole siis elementaarne kirjaoskus palju palutud.

Protokolliga ühele poole saanud – vot siis tuli vast üllatus – elukohast lahkumise keeld. Ma ei tohtinud olla enam kui 24 tundi ära enda Tallinna kodust. Et ma ikka jaksasin veel üllatuda – suure jahmatusega kirjutasin muidugi sellele ka alla, ma ei tea senini, kas oleksin võinud keelduda ning mis tagajärjed sellel oleksid olnud. Küsisin ettevaatlikult, et kas ta on ikka täie mõistuse juures – põhjenduseks oli, et ma võin põgeneda välismaale või panna toime uue kuriteo. Töötuna ja rahatuna- ahjaa- uurija arvates oli mul ju kusagil see 68000, mille ma olin raasukeste haaval sukasäärde kogunud. Mul oli juba tollal plaanis Soome tööle minna - Eestis polnud mingeid väljavaateid. Uurija vastas, et võin minna Hiiumaale ja Soome, kui tema käest telefoni teel enne luba küsin. Olin nagu puuga pähe saanud – ma olin kahtlustatav kriminaalkuriteos – omastamises ning mul oli elukohast lahkumise keeld. No see ei saanud ju tõsi olla. Proovisin selgitada, et ärgu tantsigu Kaili ja Peedu pilli järgi. Et tal saab kord häbi olema, et kiusas ausat kodanikku ning oli kellegi räpane tööriist. Mardu vastas, et ma pole esimene vinguv keskealine naine, kes teda ähvardab. Ta ei karda midagi, ma lugegu statistikat, eesti politseil on nii hea maine, et minusuguse vigin ei tee talle midagi.

Ma polnud veel sellest löögist toibunud, kui uurija suutis mind taas üllatada ja mu harja punaseks ajada. Tuli mind koridori saatma ning oli jälle enda kahestumise familiaarses faasis. Küsis mu käest, kas ma pätist vallavanem Veersalust midagi tean. Mina vastu, et Veersalu pole mingi pätt – kriminaalasja algatamiseks polnud alust. Mardu vastu – ärgu ma olgu rumal – tema teab täpselt, et ehkki asja ei algatatud, õige mees see Veersalu pole. Aga ma siis vihastasin – vastasin üsna teraval toonil, et ärgu rääkigu inimestest , keda ta ei tunne. Erinevalt temast tunnen ma Veersalu enam kui 20 aastat ning tegemist on läbinisti korraliku ja ausa inimesega. Aga et see uurija ka jaksas – mõnitas mind lihtsameelsuses – tema olevat ka Järvesalu hästi tundnud, jahtklubis koos olnud ja teab mis veel, aga mis välja tuli – pätt mis pätt. Rohkem hetkeviha minu sisse ei mahtunud – tulin sealt ära, täiesti idioodi tunne oli peal. No millestki ei saa ikka veel aru- see ei saa ju toimuda reaalajas. Eesti Vabariigis, kus ametnike palgad ja soodustused on nii suured, põhjendusega, et vajatakse kvaliteetkaadrit. Lisaks matslikkusele ja piiratusele , vähestele ametioskustele ning olematutele uurimistulemustele on antud neile veel piiramatu tegevusvabadus – kui uurija ei taha ikka ilmselgeid tõendeid leida ning tunnistajaid üle kuulata, siis on antud talle vabadus see tegemata jätta. Keegi ei karista teda praagi eest. Inimene, sattudes süsteemi hammaste vahele on täielikult kaitseta.

Mardu ju tegelikult ikka käis Tohvril, kindlasti sai kenakesed komandeeringutasud või mis neil vaesekestel seal raske töö kompensatsiooniks ette on nähtud. Kuid selmet dokumente küsida või töötajaid üle kuulata, külastas ta vallamajas enda tööandjaid. Tohvril kõlgutas niisama jalgu. Tal vaesel ei läinud hästi – ta kohtus seal oma koduküla mehega, hooldekodu majandusjuhiga, kes kinnitas, et asendused olid avalikud ning mingit omastamist ei saanud olla. Soovitas minna kohe töötajatega rääkima, kellest suur osa olid hetkel ka tööl. Kuid milleks dokumendid, milleks tunnistajad. Mardu ju teadis tõde, vähemalt seda mida tema teenis ning miski meie mädas süsteemis ei sundinud oma tööd tegema kvaliteetselt – maksumaksja raha , mida jagatakse uurimisorganitele vabalt, et need saaksid oma asja ajada. Omade eest ja omavahel.
Seadusekuuleka kodanikuna helistasin viksilt ja viisakalt iga kord kui koju Hiiumaale sõitsin või Soome. Minu küsimiste peale , miks ei kuulata tunnistajaid üle, jäi Mardu endiselt kurdiks. Ta oli ju küll tõendeid kogunud- panga väljavõtted ja järelpärimised olid kõikvõimalikest pankadest – ma polnud mingist Marfin pangast kuulnudki. Oli ikka tohtu raha, mida investeerida ja peita. Hooldajate palgad on ju teatavasti kõrged ning asendustundidest saadav raha märkimisväärne.

Rohkem mul temaga otseseid kokkupuuteid polnudki. Mardust tuleb ilmselt põgusalt veel juttu, kuni ma enda poolt ta oma elust igaveseks kustutan. Nimelt , oli ta ikka  sunnitud lõpuks minema Tohvrile tagasi ja võtma dokumendid ning kuulama üle tunnistajad, kuid see liitub juba prokuröri looga.

Mul on kurb ja häbi enda riigi pärast. Kahjuks on selgunud, et Mardu pole mingi erand ning isegi mitte säravaim täht korrumpeerunud politsei- ja õigussüsteemis. Pommuudised KAPOst ning sisejuurdlusest selgitavad veenvalt, miks on jäänud tähelepanuta vihjed ja kaebused mingite kolkauurijate ja külavõmmide küündimatuse kohta. Keda need prügikalad huvitavad? No hetkel veel mind.

Allpool toon Mardu kohta käiva uurimisseiga. Mäletatavasti kirjeldas seda põhjalikumalt Eesti Ekspress. Netist on kellegi karvane käsi selle artikli eemaldanud. Kui õnnestub raamatukogus koopia teha, panen siia juurde. Olgu ikka kõik ära räägitud, mind ma ametnik Mardust tean ja arvan. Nagu Mardu ametivend on öelnud: ……et hiljem poleks piinavalt valus……

Kohus mõistis õigeks kelmuses süüdistatud advokaadi 11.11.2006 00:01 Hans Väre, reporter Eile kuulutas kohtunik Annemarie Gerassimov Viljandi kohtumajas välja otsuse, millega advokaat Pille Toom kelmusesüüdistuses õigeks mõisteti. Toomi süüdistati mais alanud kinnisel protsessil kelmuses ja selle käigus kannatanule tegelikest asjaoludest vale ettekujutuse loomises. Nimelt olevat Toom saanud talle tutvumiseks antud kriminaalasjast Voldemari andmed ning võttis temaga eelmise aasta augusti teisel poolel ühendust. Ta küsis mehelt 5000 krooni ja lubas vastutasuks teha nii, et prokurör lõpetab Voldemari suhtes elektriarvestite varguse pärast algatatud kriminaalasja. 24. augustil kandiski Voldemar Pille Toomi arvele 5000 krooni, kusjuures advokaat polnud tema määratud ega kokkulepitud kaitsja. Kriminaalmenetlus Voldemari suhtes lõpetatigi, kuid mitte Toomi tegevuse tulemusena. «Kohus otsustas, et Pille Toomile esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud,» teatas Annemarie Gerassimov eilsel otsuse avalikustamisel. Raha õigusabi eest Kohtunik juhtis tähelepanu sellele, et Pille Toomil oli Voldemariga kontakt olnud juba enne seda, kui oli saanud toimikust mehe andmed. Samuti ei olnud kohtu hinnangul oluline, kas Pille Toom oli Voldemari esindaja mõnes protsessis, sest õigusabiteenuseid osutada ja nende eest tasu nõuda võib advokaat ka ilma selleta. «Õigusnõustamine oli korrektselt registreeritud advokaadibüroo registreerimisraamatus,» ütles kohtunik. Ta lisas, et kui Toomi tegevuses ka olid mõned ebakõlad, ei ole need kõnealuse menetluse teema, ehkki võivad saada advokatuuri aukohtu uurimise objektiks. Uurimises oli küsitavusi Kohtunik tõi välja, et küsitavusi on tekkinud asja uurimise osas. Näiteks ei langenud täielikult kokku prokuröri esitatud kahe protokolli sisu ning kohus saatis selle kohta materjalid riigiprokuratuurile kontrollimiseks. «Kohtus tekitas imestust, miks mõnda menetlustoimingut on läbi viidud ja nende kajastamise tulemus pole teps mitte selline, nagu seadus seda ette näeb,» teatas Gerassimov. Pille Toomi arvates võis kohtunik tema tegevuse ebakõladest rääkides silmas pidada seda, et ta lasi ekslikult Voldemaril õigusabi eest raha isiklikule kontole kanda, kust tema kandis selle advokaadibüroo pangakontole. Tegelikult oleks raha pidanud kohe sinna jõudma. Uurimisorganite tegevust pidas Toom otseselt ebaseaduslikuks. Tema sõnul kutsusid kaitsepolitseinikud Madis Mardu ja Toomas Õmblus Gunnari, kes oli koos Voldemariga elektriarvesteid varastanud, ühel hilisõhtul pubisse Suur Vend ja mahitasid teda sealsamas kirjutama avaldust, et Toomi vastu uurimine algatada. «Kui ta (Gunnar — toim.) küsis, miks seda vaja on, vastasid kaitsepolitseinikud, et nad tahavad Toomi vastutusele võtta,» rääkis advokaat. «Kapo töötajad kihutasid teda valekaebusele, mis on kuritegu, nagu ka ülekuulamisprotokolli võltsimine.» Pille Toom leidis, et tuleks algatada uurimine ja selgitada välja ka ülalmainitud protokolli võltsimise tagamaad. Oma sõnul ei tea ta põhjust, miks kaitsepolitsei tema vastu süüdistuse fabritseeris. Riigiprokuratuuri pressiesindaja Kristiina Herodese kinnitusel kavatseb prokurör kohtuotsuse edasi kaevata. KOMMENTAAR Henno Kuurmann, Kaitsepolitsei pressiesindaja Pille Toomi süüdistused kaitsepolitseinike vastu on alusetud. Meie kindlasti inimesi kuriteole ei kihuta.

©2002-2004 Sakala