Ajaliselt hilinenud, kuid sisult aegumatud pildikesed Reheselja elust.

Maadlesin aprilli lõpus viiruste ja bakteritega, kes rumalast peast arvasid mu keha enda paljunemiseks ja elamiseks kena koha olevat. Seetõttu ning osaliselt ka kohtukulli ootuses, jäi mul tähelepanuta külaelu kirjeldav kiri, mis potsatas mu postkasti 23.aprillil. Kuna tegu ikka sellesama pika loo järjekordse pildiga, lasen ta taas netiavarustesse - palju muud ju teha selles imelikus olukorras pole.
Oodilehe kirjutise juurde jäi mul ka kohalik folkloor lisamata:
 Õhtuse õllega küsisid mehded poest lisaks ka "Pikrit" - no mis muu selle valla lehega ikka seostub. Rahvas olla arutanud, et mismoodi selline trükis küll ilmavalgust nägi. Kohalikud teadjamehed teadsid vastust: nii juhtub, kui tegijate IQ on väiksem kui nende kinganumber.
Nüüd siis Mare kiri.

Kevad tuleb kukesammudega, sooja ei ole aga pimedust enam ka mitte, rohkem saab õues olla ja loodus annab jõudu. Vaatan meie küla ja mõtlen, sellest, mis on olnud ja mis tuleb. Paljugi on aastakümnetega muutunud ühiste jõupingutuste tulemusel, lapsed on suureks kasvatatud ja nad on läinud oma teed, vanemal põlvkonnal pole olnud muret, sest nooremad on kõrval ja aitavad, see on meie ühine elupaik ja me hoolime sellest. Oleme siin isepäised ning erimeelsusi on olnud parasjagu aga ometi on kõik „ära klaaritud“. Vabariigi algusaastad olid väga rasked : polnud tööd või kui oli siis palk selle eest väike; raha ei olnud ja sõna otseses mõttes tuli lappida pükse, sest uusi polnud võimalik osta ; osta tuli hoopis kütust, et heina teha, sellest sõltus piim ja liha pere toidulaual. Lootus oli alati ,et läheb paremaks. Läkski, elu oli stabiilsem ja inimesed rõõmsamad, milline masu ,või õigemini mäsu, meie küla ees ootab ei osanud keegi aimata.

Siin me nüüd oleme – 5 kohtuasja ühes külas, rikutud närvid ja tervised, lootusetus Eesti Vabariigi suhtes.Kannatanud on terved pered, sest kui pereisa on tehtud vargaks või pereema kriminaaliks, siis ei lähe see kellestki mööda. Ka kõrvalseisjad on oma jao saanud – pööbel tuleb ju paika panna ja hirmutamistaktika sobib hästi.

Kõik algas politseiniku ja ta elukaaslase kolimisega meie külla. Ei tea, et neid oleks halvasti vastu võetud, ikka aidati – vana maja saab korda ning üks suits külas juures. Olen  olnud neutraalne, aidanud ,kui vaja aga mitte toppinud oma nina teiste isiklikesse asjadesse, püüdnud võtta inimesi sellisena, nagu nad on, sest vigadeta pole meist keegi.  Politseinik sundis inimesi pooli valima ( seda on tunnistanud mulle inimesed ka väljastpoolt meie küla s.o. nad toetavad „kruusavarast“, mitte „ärapanijast“ politseinikku ). Kui inimesi sunnitakse pooli valima siis pole see valik vaba. Teisiti ka ei saa, sest vallamajas lahterdatakse inimesi „meie“ ja „nemad“ s.o. kes ei ole meie poolt, see on meie vastu. Kui sisekontrolli daam Velju käest küsis ( pärast pöördumist kodanikupäeval2010 ), et miks te oma naabriga läbi ei saa, vastas Velju : „ Mina pole end pärast valimisi muutnud, olen siin 55 aastat elanud ja kavatsen teist niipalju veel elada !“Velju ja Heller on siin elanud sünnist saati ning vaieldamatult teinud palju oma külakogukonna heaks. Nad ei ole keelanud oma abi, olgu nädalapäev milline tahes, ka väljastpoolt küla tullakse nende käest abi saama ja nõu küsima. Helleril on seljataga 13 aastat tulemuslikku tööd vallas, sellepärast on tal palju toetajaid. Oma isikuomaduste tõttu on tal ka palju vastaseid aga selge on see, et kes teeb, sellelt nõutakse ja see on ka „löögi all“ ( istu nurgas ja keegi ei tunne sinu vastu huvi ). Nüüd on tal seljataga ka kaks kohtuasja, küll võidetud aga millise närvikulu see endaga kaasa on toonud ei tea meist tegelikult keegi. Velju on rahulik ja tasakaalukas aga kes temaga rohkem kokku puutub, kas olete märganud, et paari viimase aastaga on ta jäänud palju vanemaks. Põhjus olen mina, naabrimehe tahtest „kriminaal“. Olen tundlik inimene ja see, mida mina olen pidanud läbi elama, on Velju tegelikult kaks korda sügavamalt läbi elanud. Olen saanud kõigest üle, pettumuste rada on olnud lõppkokkuvõttes tee iseendani. Ma tean, kes ma olen, mul pole häbi vaadata tagasi oma elatud elule, ma ei karda naabrimeest, olgu ta võim nii suur kui tahes, ta on „väike“ inimene ja tema pealeei tasu isegi vihastada. Kuna ta on põhjustanud valu ja kannatusi paljudele inimesele,ka inimesele, kes on mulle kõige kallim, siis ei saa seda unustada ega iialgi andestada.      Lohutan ennast sellega, et need, kellede kodud läbi otsiti, on pidanud taluma palju suuremat valu. Mida arvata, kui inimene on teinud oma tööd hästi, olnud lojaalne kodanik,  ei  ole rikkunud seadust ning Eesti Vabariik „premeerib“ sind läbiotsimisega ja telefonide pealtkuulamisega ... ??       Ei midagi uut siin päikese all. Seda on enne nähtud, et raha võib teha lolliks ja võim hulluks, nii hulluks, et kannatavad terved riigid ja rahvad.

Mis edasi ? Minu ja Mari kriminaalasjad on veel lahenditeta, küllap tulevad  need  ka ükskord, eks siis arvame kokku kulud, mis naabrimees põhjustanud on. Sõbrad maksavad praegu advokaatide eest, meil seda raha kuskilt võtta pole. Mis kohus otsustab, mul ükskõik, uurija Mardu arvas näiteks, et ma olen 10 000 kroonine suli. Mari mõnitas ta muidugi täiega ja kohtles nagu päris kriminaali ( ei tea, kuidas selle peale vaataks soolise võrdõiguslikkuse volinik kui naisterahvast nimetatakse keskeakriisis vinguvaks mutiks ) ja Veersalu pidi olema täielik kaabakas. Eks nad seal Pärnus olid kõik järgi uurinud, Mardu teadis täpselt, kelle autod minu väravas seisavad. Kogemusi on saadud, oi, kui palju, aga usk Eesti Vabariiki kadunud.

Kas Reheselja kohtusaagad lõpevad ükskord ? Kahtlen. Kõige suurem vihavaenlane, Heller, on ju veel püsti. Küllap minnakse uuele ringile, leitakse uued ja hullemad asjad. Pärast meie kirju vallavanemale ja volikogu liikmetele, ütles Kail volikogus, et asi läheb kohtusse ja tema tuleb isiklikult kohale. Süüdistus saabuski paari päeva pärast. Oh üllatust! Lisaks omastamisele süüdistatakse mind ka veel võltsimises, millest ei ole mina küll varem kuulnud. Kirjas oli ka, et ma pole ennast võltsimises süüdi tunnistanud. Mitte ei saa aru ! Kuidas saan ma ennast mitte süüdi tunnistada asjas, millest ma varem midagi kuulnud pole. Kõike annab kokku keerata, eks võltsimine „leiutati“ sellepärast, et omastamise süüdistus pole vettpidav. Konstaabel Känd on tunnistanud kahele inimesele, et ülemus käskis ( nn. kruusavargus ). Kui Linda oma metsavarguse pärast politseid „tülitas“ ja julges öelda, et 15 ämbri kruusa vargus on vargus aga kui 2 hektarit metsa maha võetakse, pole see vargus ! ( seejärel kõne katkes, sest, nagu vanasti öeldi - iga koha pealt ei kuule ). Pärast seda peetakse Lindat pidevalt kinni, isegi Kärdlas sõidetakse järgi ja antakse peatumismärguanne.Tundub, et võimuhaigus on nakkav. Ei ole Helleri ega meie perel politsei poole mõtet pöörduda, juhul ,kui abi tarvis - me ju Kaili vihatud naabrid.

Kas märgid „uuest ringist“ on olemas ? Hiljutine koera-lugu ?! De ja vu ! See kõik on juba olnud, et minnakse nõrgemate kallale, ikka võimu näitamise ja hirmutamise eesmärgil. Olen seda valu näinud, „süü“ on olla Mari naaber. Pean siinkohal selle loo vist kirja panema : Elle läks oma igapäevasele jalutusringile Sepastesse ( suuskama – nagu Velju ütleb ) ja võttis kaasa naabrinaise koera ( väiksemat sorti emane koer, ei ole agressiivne, pigem arg ( sai meie kassi käest peksa ). Tagasi küla vahele jõudes ja pritsikuuri mäest üle minnes tuli vastu üks auto – Kail.Koer oli samal ajal tema kõrval põllu peal. Elle pani koera ketti, astus oma maja uksest sisse ( max 5-6 minutit ) kui helises telefon. Helistajaks oli ähmis naabrinaine, kes teatas, et helistati politseist ja öeldi, et ta koer on lahti !?!

 Mida toob tulevik ? Politseiautod kihutamas küla vahel ja politseinikud vahistamas kriminaale ? Hüvasti, rahulik pensionipõlv ! Nagu ütleb Murphy seadus: kui asi ei saa enam hullemaks minna, läheb ta ikkagi hullemaks. Elame ja näeme aga alla ka ei anna.