Olgu see siis Mare poolt mulle saadetuna ja Mare palvel ära toodud ka veebiavarustes.
Mare Sarapuu:
Kuna minult on palju küsitud, siis teatan avalikult, et meie küla kohtulood on selleks korraks lõppenud.Kokku sai neid (2010 algusest arvates )- 5 !
Reaalsus on selline, et ühes väikses vallas on
toimunud läbiotsimised, telefonide pealtkuulamised, algatatud kriminaalasjad,
väärteomenetlus, kehtestatud isegi liikumiskeeld. Kõik „endised“ eest ära !!
Viimasael kolmel aastal olen mõndagi kogenud.
Olen näinud, kuidas suurest vastasseisust saab suur ärapanemine, kuidas inimesi
lahterdatakse „meie“ ja „nemad“ s.o. kes ei ole meie poolt on meie vastu,et
võim on seaduseülene, et pank valetab must-valgel ( panga blanketil ), et võimu
nimel võib „teerulliga üle sõita“. Usk
Eesti Vabariiki hakkab kaduma ja imestamise olen ka ammu ära unustanud. On
nähtud, et töövaidlus halduskohtus kestab poolteist aastat ja pole kellegi asi,
et inimene on sellel ajal tööta, sissetulekuta, haiguskindlustuseta, ehk elagu
õhust ja armastusest, nagu öeldakse. Siis veel 15 ämbri kruusa „vargus“ otsa...
Aga tööd saavad politseinikud, uurijad, prokurörid, kohtunikud, advokaadid -
seda maksumaksja rõõmsal toel. Näiteks läks kruusavarguse protsess , ainuüksi
kohtukuludena, Eesti Vabariigile maksma
650 eurot. Takistamaks „endisel“ tööd saada , andis valla ametnik üdini
negatiivse iseloomustuse, arvestamata, et kedagi pole süüdi mõistetud, asi pole
kohtussegi jõudnud. Ligi üheksakümnene
vanainimene, kes on näinud sõda ja küüditamist ,ütles mulle : „ Iga kord, kui
mõni võõras auto õue sõidab, kardan, nüüd tullakse läbi otsima.“ Sellises
olukorras ei oska isegi lohutada, lihtsalt väga valus on (tema lapselapse vastu
oli algatatud kriminaalasi ). Hirmutamine
ja psühhoterror ei peaks kuuluma demokraatliku riigi võimuarsenali. Oma
kriminaalasjale olen saanud kohtuvälise lahendi. Tänan siinkohal oma lähedasi,
kes on vastu pidanud, sõpru ja tuttavaid, kes on toetanud. Tänan sõpru, kes
maksid advokaadikulud, sest minul, olude sunnil kodusel inimesel, ei ole
sellist summat kuskilt võtta. Tänan advokaate .
Elu läheb edasi ja
ümberringi on nii palju häid inimesi. Olge õnnelikud, siin ja praegu, vaatamata
raskustele ! Igas päevas on midagi ilusat ja head !
Olen väsinud ja tüdinenud kohapealsetest poliitmängudest aga miski minu
sees protestib selle türannia vastu, sellepärast siis
AVALIK KIRI NAABRIMEHELE, JUHTIVKONSTAABEL AVO KAILILE
Pärast valimisi ( KOV valimised, oktoober 2009
) pole me kohtunud, seega pöördun Teie poole ajalehe vahendusel .
Teie kurvastuseks pean
teatama, et meie pere on jätkuvalt elujõuline ja Teil pole õnnestunud meid
„maha trampida“ ja alandada.
Ei tea, et oleksime
Teisse ja Teie elukaaslasesse halvasti suhtunud, pigem vastupidi : tulevad
noored inimesed ja teevad vana maja korda. Võimalusel püüdsime aidata.Seletasin Teile külaelu toimimist ja siinseid eripärasid, tundus ,et hakkasite aru saama... ...aga elu seab meie ette valikuid ja otsused teeb igaüks oma eetikast lähtudes.
Lubasite eelmisel kevadel volikogus, et asi läheb kohtusse ja tulete isiklikult kohale. Teie kurvastuseks pean ütlema, et on läinud Teie tahte vastaselt, sest advokaatide poolt sõlmiti kohtuväline kokkulepe.
Olete oskuslikult
toimetanud, Teie allkirja pole ühelgi
olulisel dokumendil ,aga küllap teab
Teie sõber, vallavanem, oma kirjatükkide põhjusi ja Teie elukaaslane, valla pearaamatupidaja,
oma tunnistuse sisu. Mina tean, et ma pole võtnud sentigi võõrast raha
(juriidilises keeles omastamine ) ning sellest teadmisest mulle piisab.
Tõestust, et ma pole varas, võite lugeda kohtumäärusest.
Olen siin külas elanud üle kolmekümne aasta ja
pean tõdema, et siia on ära mahtunud erinevad inimesed ning põlvkonnad. Kui
Teile siinsed inimesed ja olud ei sobi on alati võimalik elukohta vahetada.
Naabrinaine Mare Sarapuu
P.S. Kunagi rääkisime „sina“ aga selge on see,
et võõraid ma „teietan“.
No comments:
Post a Comment