Tõupuhas Imedemaa Ansipland luuseri pilguga.

Üks kord olen vaid tulnud viimase pühapäevase Tallinki laevaga Helsingisse ning sellest piisas, et jätta mu mälusse kustumatu jälg, nagu põletatult- neid ilmeid ja seda rusuvat meeleolu ei ole võimalik mälupildist välja ajada. Sellest ajast olen teadlikult ja alateadlikult hakanud jälgima inimeste ilmeid- nii neid, keda arvan teadvat liigitada kuhugi kategooriasse, kui ka mängida äraarvamise mängu – kes on kes? Lohutust leian kontrastis – minu Soomes elavate, aastaid tagasi kolinute tuttavate ning nende sõprade ilmed erinevad kardinaalselt nendest, keda ma kohtan laevadel ning kellega mind elu koristaja karjääris kokku viib. Lootust on, et kord saabub rahu ja pingevabadus ka praeguste paadipõgenike näolihastesse – õnneks on märke, et suure tõenäosusega saab enamus meist veel inimväärset elu tunda käesolevas elutsüklis.


Seisan metroo ees bussipeatuses ning ootan nr.15 bussi. Nagu tavaks saanud, vaatlen inimesi ning nende näoilmeid. Arvan ära tundvat kaks koristajat Eestist – jah, järgmisel hetkel võib nende omavahelisest vestlusest järeldada, et just need nad on. Kas just koristajad, kuid igal juhul nende hulgast, kes Soome teenindus- ja tootmissfääri oma Eestile mittevajalikuks osutunud energiaga täiendavad. Olen kohanud lauda ja aianditöölisi, müüjaid ja ettekandjaid, kuid kõige enam siiski koristajaid. Küll sotsiaalsfääris, ehitussfääris , kui ka kodudes ning kontorites. Lisaks metroodes, rongijaamades jne. Hetkel oli jutt eelkõige naistest – mehi on samuti kõikjal – aknapesijatest, ehitajatest ja laudatöölistest bussijuhtideni välja. Muidugi on ka haritlaskonna esindajaid – eelkõige ilmselt arste, kuid nendega ma otseselt kokku ei puutu ja mul pole õrna aimugi, mis nende ilmeid võiks ühendada.

Metroo ette tagasi. Päike kuldab Helsingi jõukusest ja puhtusest kiiskavaid klaasfassaade ning tänavatel jalutavad rahulolevate nägudega pered – ees ootab kaks puhkepäeva täis meelelahutust ja kultuuri, kõige enam siiski peegeldub nägudelt valikuvabadus – vabade inimeste tunnus. Inimesed ei seisa pidevate halbade ja väga halbade sundvalikute ees, nad on ehk ise paremini elu vastu ette valmistatud ja nende riik pole saanud lubada endale rahva lolliks tegemist ning võltslubaduste andmist ja sotsiaalsete garantiideta jätmist. Riigil on raamid, kodanikel on tunnetus osalusest ja sellega kaasnevast vastutusest – enda, perekonna ja oma riigi ees. Kontrastiks soomlastest peredele ja muudele kodanikele, seisab sadama bussi oodates tüüpiline läbilõige lõunanaabritest – kohvritega keskealised koristajad ja pooltühjade spordikottidega ehitajad. Korraks elavdab siiski seda suhteliselt üheülbaliste ilmetega seltskonda paarike, kes käsikäes uurivad sõiduplaani. Kohe näha, et ühistranspordis orienteerumises puudub vilumus- esimese hooga ei saada aru, kus bussiliini number, kus kellaaeg. Mehel on seljas lühike kalevist mudelmantel, vasakus käes pungil gucci-mucci-versace kilekotid, paremas teise või kolmanda ringi elus iluasi – ometi on Esimene Eesti ka kokku puutumas lihtrahvaga- kaubareis Helsingisse autoga ei oleks lihtsalt nii mugav – Helsingi intensiivne liiklus ei soosi just käe hoidmist ja silma vaatamist sõidu ajal.

Igal juhul avastan end järgmisel hetkel täiesti tülpinuna ja tüdinuna vaatlemas bussi aknast tuttavaid tänavaid, mida mööda päevast päeva autoga saab keskelt läbi 100 kilomeetrit tiirutatud. Ummikutes sidurit tallates teeb mu jalg korduvaid ettepanekuid ajule lahutamiseks- ta on väsinud nii rumala ajuga koos elamisest. Aju lubab üleolevalt tal lahutada vaid sidurit, mille peale raevunud teine pool vastab vihase reumavaluga.

Hetkel, tundub mulle, ei jaksa ma enam kunagi siia tagasi tulla – nii ebaõiglane tundub olukord. Siis vilksatab bussiaknast tumesiniseks külmetanud Aafrika mandri esindaja – mõtlen, jah, nendel vaesekestel on ju veel hullem. Tõstan taas pilgu päiksekullas kõrghoonetele – nende külm ilu teeb olemise veel õõnsamaks – siin ma siis olen, keskkonnas, millega mul puudub igasugune isiklik seos- õnneks küll ka negatiivne. Siiski on mõte tööandja pläriseva summutiga Toyotast hetkel pigem vastumeelne, muidu me saame temaga ikka kenasti läbi – pole ta mind suurlinna liikluses veel jamasse jätnud.

Sadamas süveneb masendus veelgi. Eesti virelevate pensionäride soomlastest eakaaslased on täitnud sadama baarid ja ooteruumid mõnusa suminaga. Õlu ja vahuvein liiguvad pudelist klaasidesse ja klaasidest tervitusnapsudeks. Eestlased sõidavad koju ja soomlased puhkusele. Ajakirjanduses kõlab järjest sagedamini küsimus- miks me võrdleme end Soomega? Õige, majanduse arengu seisukohast ei peaks seda tegema mitte. Kuid on üks asi, mis ei peaks sõltuma riigikorrast, vähemalt normaalsest , ja rahakoti paksusest – kodu peaks igal riigi alamal olema ja sinna koju peaks ta minema alati rõõmuga ja teadma, et teada seal oodatakse. See on see pitser, mis paneb inimestele „kalevipoja“, andku lauluisa andeks selle väljendi ülevõtmise eest, ilme näole.

Riigiisa Ansipi unistus rikaste riikide hulka saamisel on tõeks saamas – õnneks on suurem osa töötuid, ehk siis laisku ja lolle, nagu Ansip on mõista andnud, Eestist lahkumas ning käib rahvuseline puhastumine. Alles on jäämas rikkad, vaprad ja ilusad. Viimased väetid, kes ei jaks ära minna, lähevad lõpuks kõige maise teed. Jäävad vaid targad ja nutikad, kes oskavad planeerida ja investeerida ja tantsida . Televiisor näitab vaid tarkade inimeste valimisdebatte ja spordisaateid. Kultuuriministeerium lubab oma targal rahval lugeda ja vaadata vaid ilusatele ja rikastele sobivaid teoseid, selle jaoks luuakse eriline komisjon, kes loeb läbi kogu turule tungiva pahakirjanduse, kui ei jõuta läbi lugeda, otsustatakse kaanekujunduse järgi. Kuniks komisjoni pole, määrab kultuuriminister, mida keegi loeb ja vaatab.

Asumisele saadetud II Eesti kohaneb pikapeale ebanormaalse riigiga, kus valitsus ei saa endale lubada rahva alandamist ja mõnitamist. Nende algsest koormusest väsinud seljad lähevad pikapeale sirgu – inimene harjub lõpuks kõigega, eriti okupatsiooni ja sellele järgnenud vaimse ning majandusliku kodusõja läbi teinud põlvkond. Nad saavad aru, et võõral madratsil magamine ja võõra rahva teenimine perel hinge sees hoidmiseks ei ole häbi, vaid auasi. Eesti nabaimetlejad saavad loa jääda oma arvamuse juurde. Enam ei tee haiget pilked „talentide“ ja „kalevipoegade“ aadressil. Üks kord katkeb vaimne nabanöör emamaaga, kes , hankinud lapsed, ei suuda nende eest hoolt kanda. Tugevamad andestavad talle, teised pööravad selja igaveseks. Eesti valitsus toob mulle silme ette võrdluse eduka perega, kelle pereisa on tippjuht – hinnatud poliitik ning majandusgeenius, kuid kes elab oma pingeid välja ning ehitab oma edukuse perele. Varjatud vägivallaga pere, kus välisele edukusele tuuakse ohvriks sisemine tasakaal. Pere sööb seda mida isa ütleb ning räägib siis ja seda, mida isa lubab. Pere kuuleb päevast päeva, kuidas isa saavutusi hinnatakse - teda imetletakse ja tuuakse viletsamatele isadele, kes ei suuda oma lapsi erakoolis koolitada ning käivad selle asemel metsas telkimas ja matkamas, turult ostetud tossud jalas. Kedagi ei huvita, et tegelikult on edukas isa külm ja hoolimatu – ta ütleb, et ta lapsed on lollid ja laisad ning võlgnevad kõik, mis neil on temale. Et nad pole ilma temata krossigi väärt – vaadaku teisi –neil pole ei autosid, ega villasid – kui nad ei kuuletu kõiges oma targale isale ega taha temasuguseks saada, siis tulevad neist samasugused ühistranspordis sõitvad luuserid. Kedagi ei huvita, et isa autod ja villad on tulnud pere vaimsete ja tegelike materiaalsete vajaduste arvelt – lapsed on ehk vajanud hoopis reise ja sõpru, lohutust ja toetust, kvaliteetset ning maalähedast toitu , mitmekülgset haridust ning vanematega koos arenemise võimalust.

Jah – LHV, Arco Vara –edukuse lipulaevad, vähemalt nende hulgast, kes ei kurna maksumaksjaid, ka nende ettenägemisvõime ja tarkus on vedanud neid alt. EL ja kogu euro on minemas alla vett. Kaua veel ametnikel ja poliitikutel läheb hästi ning nad saavad oma edukuse puhtalt enda arvele kirjutada? Kaua saab ametnikkond veel peost peoni elada, kui peost suhu elama hakkab. Kas enne jõuab Lang igasuguse lugemistahtmise rahva hulgas ära tappaja Ansip kõik endast lugu pidavad luuserid välja riigist ajada? Selmet luua väärtkirjanduse, teatri ja kunsti arenemiseks ning rahvani jõudmiseks soodsad tingimused ja tekitada riigis inimsõbralik ja erinevusi soosiv ning salliv õhkkond, läheb Lang tsensuuri ning Ansip ülbitsemise teed – korjame rämpsu ära, lollid mingu minema. On olnud „Mein Kampfi“, „Kapitali“, Lenini ja Stalini teoste ajastud, Brežnevi ka. Nüüd ongi vahe olnud. Kas on ilmumas Langi ja Ansipi surematud teosed eestlastele lohutuseks ja kogu maailmale eeskujuks? Loll rahvas, targad valitsejad……miks see kõik nii tuttav jälle tundub? Ega ajalool pole siis ometi tõesti kombeks korduda?

Ajalool on kombeks olla perioodiline. Varsti saab läbi ka lähiajaloo kolmas paadipõgenike tsükkel. Need, kes läksid ebastabiilsuse kartuses okupatsiooni varemetelt, on nüüd juba sulandunud uude ühiskonda ning neid ühendab soe vaimne side endise kodumaaga. Kuidas näeb välja side kodumaaga viimase , käesoleva kodusõja käigus pagendatud majanduspõgenikud, seda saab vaadelda ehk tosina aastate pärast. Üks oluline erinevus on juba praegu – kõik eelnevad minejad on olnud kindlad, et nad tulevad kunagi Eestisse tagasi. Suurem osa praegustest minejatest loodab, eriti noortest, et nad ei peaks iial Eestisse tagasi tulema. Kui eelmised minejad hoidsid ja hoiavad hardalt eesti keelt ja kultuuri oma pereringis, siis praegused minejad eelistavad välja paista soomlastena, mitte eestlastena. Selline kogemuslik mulje on mulle jäänud. Ansipi valitsusele au- seda ei ole suutnud tuhanded aastad orjaaega ega okupatsioone eestlusele teha, mida Ansip ja tema jüngrid on suutnud mõne viimase aastaga. Ise ei kujutanud ma iial, et ma lahkuks kunagi Eestist , veel vähem oleks ma võinud arvata, et minust saab poliitiliselt taga kiusatu, kusjuures ma pole poliitikast huvitatudki, kuid et see juhtub n.ö. kirjade järgi vabas, demokraatlikus riigis. Jah, Imedemaa Ansipland – selline ajastu on saabunud Maarjamaale. Tahaks loota, et Maa peab vastu. Ja tema rahvas ka. On olnud päris muresid, millest on jagu saadud, ehk lõpeb see klounaad ka enne, kui eestlased on lõplikult killustatud ja laiali paisatud . Kellele see kasulik oleks?

Mare : Valimislubadused.

Sissejuhatuseks blogi pidaja poolt nii palju, et ehkki pean seda netipäevikut oma nime all, olen korduvalt kutsunud üles inimesi oma arvamust avaldama ja lubanud need ka avaldada. Suured tänud Arvu Kasteinile koostöö eest. Muidugi on mu pidevad kaastöötajad ja korrespondendid Emmastes Mare ja Velju. Nüüd siis taas Mare mõtted seoses valimiste meenutustega. Mare palus kirjatüki üle vaadta, kuid hetkel, näiteks langitsismi ilmingute valguses tunduks see mulle kohatu, isegi sel juhul ,kui ma ei jagaks seisukohti, mis kirjatükis on. Kas jagan, või ei, hetkel ma seda isegi ei tea, sest kavatsen ta läbi lugemata üles riputada ja alles siis lugeda. Kui tahan midagi lisada, siis lehe haldaja õigustega seda kunagi teen.
Niisiis. Lubage esitleda: Mare Sarapuu kommentaarid valimislubadustele. Ausad ja õiglased, või mis nad seal olid. Igal juhul Vaprad ja Ilusad.
Mari.

Mare:

Piirkondlikud koosolekud kuulutati välja ja otsisin üles kahe aasta taguse valimisreklaami, et vaadata järgi lubadused, siis teaks, mida küsida. Mõtlesin, et võiks välja printida meie kevadised kirjad, need küsimused ka vastuseta ( vastuseks tuli ainult paragrahvirida, s.o. et miks nad vastama ei pea ). Ühel hetkel taipasin, et koosolekule ma ei lähe, mõttetu aja raiskamine. Kes mäletab eelmise aasta Emmaste koosolekut siis oli „ümmargune jutt“ allasutuse juhtidelt, et kõik on hästi, ainult mõned pisipuudused (koosolekutel peaks olema ka vallavalitsuse liikmed ). Kui küsima hakati, lõpeteti koosolek ruttu ära ( sama Leisus ). Vallavanema selgitus : „ Pühad on tulemas ja halbadest asjadest me ei räägi.“ Meelde on jäänud ühe proua sapine sõnavõtt muuseumi teemal ( see käis ilmselt stsenaariumi sisse ) ja Kaili punased silmad ( oli detsembri algus ja kodanikupäeval, 26-ndal novembril läksid kirjad vastavatesse instantsidesse ). Eks politseinikel on raske töö ning seda mahub ka öötundidesse, sama punaseid silmi nägin ühel teisel politseinikul Helleri kruusavarguse protsessi ajal.Koosolekul ma ei käinud aga AU valimisplatvormi võtan ette küll, vaatan seda pisut teise pilguga.


Valimisreklaam on huvitav lugemine, eriti nüüd, kaks aastat hiljem. Kes seda siis, kui see tuli, eriti luges, visati „pilk peale“ ja tõsteti kõrvale. Niisiis sügis 2009. Selleks ajaks oli tugev vastasseis Reheseljal ( ka vallamajas ) kestnud juba kolmveerand aastat ja „poriloopimine“ täies hoos, AU ei olnud minu jaoks küll tõsiseltvõetav. Keskerakond ja IRL olid väljas oma nimekirjadega. Tähelepanuväärne on Keskerakonna moto: „Õige õnn õitseb“. Tegemist on vanasõnaga aga ikkagi tekib küsimus, et kes on see õige ja kes vale ? Kas see, kes Keskerakonna poolt ei hääleta, kuulub valele poolele? Valituks keegi neist ei osutunud, nii et õnn meie õuele seekord ei tulnud. Tuli hoopis ausus ja usaldus. Keskerakonnal on vähemasti kirjas valimisplatvorm. IRL-i valimisvoldikul on toodud üldsuunad ( noored, majandus, turism ) aga tunnuslause puudub. Eraldi poster on Suttingul ( tagaküljel ka teised kandidaadid ) ja postkaardi on saatnud Kastein , kus margi kohal üleskutse : Kõik valima ! Väga õige üleskutse. Emmaste Koostööl värviline reklaam puudub, septembrikuises vallalehes on :“ Emmaste Koostöö valimisplatvorm“. Samas lehes on IRL- poolt kirjutis : „IRL- nimekiri kandideerib Emmaste vallas teist korda“. Lehes on ära toodud kandidaatide koondnimekiri , selle all AU nurk: Vali „Ausus ja Usaldus!“. Sellele järgneb sama tekst , mis on voldikus : Oleme aru saanud, et meie vallas on aususe ja usalduse kriis... ... kus on kõigil hea elada. Seejärel tunnuslause ning üleskutse - Vali „ Ausus ja Usaldus !„.Tunnuslauseks on: Meie ei luba rohkem, kui suudame. Meie teeme rohkem, kui lubame. Selle teise poolega tuleb nõustuda, sest tehtud on rohkesti : kriminaalasjad, kohtulood, kodanike pidev jälgimine... Rekkajuhid arutasid praamil, et mis seal Emmastes toimub, lubas kõik lahti teha ( ei tasu arvata, et baaris on ainult napsitanud inimesed, leidub ka kaineid, tähelepanelikke kodanikke ).

Voldik. Kirjas on : Meil ei ole ainult Sõru kant, vaid ka.... Ikka ja jälle on Sõru „pinnuks silmas „. Ei ole siin tehtud kõike valla rahadega, on ka erakapitali . Siin on olnud ja on ka praegu toimekaid inimesi, kes tegutsevad. Sõru kauplus-baar, Sõru kõrts, kämping – ei ole need valla objektid. Miks Kail siia kolis kui talle ei meeldi see kant ja inimesed ? Võib-olla on tegemist taktikaga : peksta laiali see ussipesa, likvideerida Sõru maffia. Võibolla on paika pandud pikaajaline strateegiline plaan:olles ise kohapeal , saavad head mõtted teoks ( voldik ), plats puhtaks ( kes kasti, kes kinni ) ja õnn õitseb.

Kas on ikka nii, et on ainult Sõru kant ? Vaadakem ringi ! Näiteks kasvõi kool, mis ei ole ainult haridustempel vaid ka kultuurikeskus.Koolimajja minnes läheb alati „süda soojaks“ – ilus, õdus, lapsesõbralik, ümbrus kauni kujundusega. Lapsed ja haridus , see peab olema prioriteet, ka rasketel aegadel ! On paljugi muud, tuletage meelde, milline oli kõik 20 aastat tagasi ! Muidugi paistab Sõru rohkem „silma“, siin on muuseum, merekeskus, sadam. Aga kus nad peaksid siis olema ? Tuletan meelde, et muuseum tekkis „tühjalt kohalt“, kodanikualgatuse korras ja tänu Milvile. Käisin ise Milviga Mänspäel ja Õngul, rääkisime inimestega muuseumi-projektist ja palusime mõelda, kas nad tahaksid midagi oma vanavarast muuseumile anda. Sel päeval me ühtki asja ei saanud aga hiljem toodi küll, inimesed said aru, et see on „oma asi“. Nagu ütleb Runnel:“ ...see ongi mu saatus ja sugu, mu aja- ja elulugu“. Oli vana maja, eksponaadid ei mahtunud ära, neid toodi aina juurde, kaks ruumi olid ju ürituse ja näituste jaoks, kitsas... Vald pani „õla alla“ ja hakati ehitama uut maja. Nii Sõru muuseum kui Sõru Merekeskus on ehitatud põhiliselt projekti-rahadega( Euroopa Liidu Struktuurifondid ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ), muidugi oli valla omapoolne osalus. Keda huvitab täpsem rahastus võib tutvuda valla dokumentidega.

Sõru sadam – 28. Juuli 1998. Rahvast oli palju, kõik ootasid. Siis hakkas ta kaugel merel paistma – Alar.Vana ja väärikas laev oli pärast 59 aastat kestnud eksirännakuid jõudmas koju – ring maailmameredel sai täis. Tal oli kuhu tulla ja teda oodati ! Läks palju aega ja kulus vaeva, et ta sadamasse sisse saada. Lõpuks oli ta kai ääres – kell 12.20. Iga kord, kui lähen sadamasse, hakkab esimesena „silm otsima „ Alarit, miks on nii, ma ei tea. Ta on sümbol, aga mitte ainult. Ta on ajalugu, aga mitte ainult. Meie esiisad olid tublid laevaehitajad ja meresõitjad, Alar on märk sellest. Kuskil sügaval sees on teadmine ,et kuniks Alar on siin , läheb kõik hästi, on järjepidevust.

Sõru sadam.Kas teda on tarvis ainult Sõruotsa inimestele ? Sõru sadama ja muuseumi järgi teatakse meid mujal maailmas. Kaasaegse Sõru sadama kujunemises on palju sihipärast tegevust aga ka juhuslikkust ja olude kokkusattumist.Sõru sadama uuem ajalugu vajaks kirjapanemist, seda peaksid tegema asjaosalised ise.

Hiidlane ja meri on lahutamatud. Oli aeg, kus merele pääsesid ainult kutselised kalurid, ka rannad olid suletud, küntud riba ääres, ning ujuma pääses ainult teatud kohtadest ja kindlatel kellaaegadel. Tasapisi nihkus kõik paremuse poole : hakati merele lubama, ei „tehtud numbrit“ kui inimesed käisid ujumas oma kodu juurest ( mina käisin koertega mere ääres Olel, üle küntud riba, samuti käisime lammastega meres ) . Sõru oli siinkandis ainus koht, kust merele lubati, eelnevalt tuli registreerida piirivalves. Kõike andis kokku leppida, piirivalve ülemused olid ka inimesed, oma nõrkuste ja tahtmistega, mida hea ära kasutada. Vene sõjavägi oli nagu „kerjakott“, alailma olid ülemused töökoja juures „käsi pikali“, miski oli jälle katki ja abi vaja. Kolhoosi juhtkonnal olid ülemustega head suhted, pidupäevadel tehti neile kingitusi aga kui vaja sai piirivalvest poisse hooajatöödele abiks. Osakonna agronoomina olin sage külaline kordonis ja alati sain abiväge. Tööle tahtjaid oli rohkem kui anti, poisid tahtsid kordonist välja. Tuleks oma mälestused kirja panna, on palju huvitavaid seiku ja naljakaid juhtumisi Hiiu saarel olnud sõjaväeosades.

Aasta 1987. Pean seda aastat kaasaegse Sõru sadama arengu alguseks – individuaalsadama ehitus ( sadam ja seal asuvad hooned kuulusid Hiiu kalurile ). See oli suurprojekt, mis ehitati talgute korras.Kuidas neid asju aeti, et see võimalikuks osutus, seda ma ei tea, eestvedajateks olid Aare Ernes ja Heller Sööl.Emmaste kolhoosi juhtkond suhtus projekti soosivalt, aitas materjaliga ja lubas kasutada tehnikat. Oma tehnikast ei piisanud, mäletan, et basseini kaevas koondise( maaparandus ) ekskavaator.Mehi käis tööl igalt poolt ja täiesti vabatahtlikult. See ei olnud ainult ehitus, see oli oma sadam, see oli visioon tulevikku.

Küsisin Velju käest materjalide kohta. „Sellest ei tohi küll kirjutada“, oli vastus. Miks ei tohi ?! Aeg oli selline, et tarbeesemeid ( pesumasinad, õmblusmasinad, värvitelerid ) tuli hankida tutvuste kaudu, ehitusmaterjalist rääkimata. Kõik, kellel on mälestusi seoses Sõru sadama, muuseumi, Alari ja Merekeskusega, pange need kirja!

Tagasi kahe aasta taguste valimislubaduste juurde. Voldik. Ei hakka kõike lahkama, lugege ise ja tehke järeldused, peatun ainult mõnedel, mis mind on häirinud. Esimene lõik – Vallaelanik- Kas meil on igas külas külavanemad ? Kas nad osalevad komisjonide töös ? Kas meil on külavanemate ümarlaud ( voldiku viimane lõik ), selle kohta pole leidnud midagi elektroonilistest valla dokumentidest ega valla lehest ? -Vallajuhtimine – tähtsustame vallaametnike tööülesannete avalikustamist, et ka lihtkodanikul oleks selge, kelle poole oma murega pöörduda. Saatsin elektroonilise kirja vallavanemale aga vastust ei saanud. Vormistasin avaliku teabe nõude aga sisulist vastust ühelegi küsimusele ei saanud ( kirjad üleval ka blogis ). Mind huvitab väga ,kas valla sotsiaalnõuniku tööülesannete hulka kuulub ametlike iseloomustuste andmine vallas töötanud inimeste kohta ? Kelle käest peab küsima ? Samas lubatakse kaasata oma eriala spetsialiste. Võib-olla peaks tööle võtma spetsialisti, kes on võimeline vastama kodanike küsimustele ja kirjadele ( uurijaid ja advokaate on juba kaasatud ). –Eelarve- lõpetame valla rahva raha läbi mõtlemata kulutamise, kokkuhoitud rahaliste vahenditega toetame valla lapsi. Jee ! Kõik laste heaks ! Olen kuulnud, et advokaadikulud seoses Helleri kohtuasjaga olid suurusjärgus 40 000 krooni. Kas keegi teab täpsemalt? Koosolekul oli jäänud küsimus vastuseta. –Heakord- Eelmisel suvel oli pilt troostitu,isegi hekki raamatukogu ees ei suudetud ära pügada. Sel suvel on läinud paremaks, ka Emmaste männiku alune sai lõpuks puhtaks.Arenguruumi on, et endisele tasemelegi jõuda.

Head mõtted peavad saama teoks ! Kus on mobiilne tankla ?

Võtan ette roosa üllitise, mida nägin esmakordselt sel suvel. Tuleb välja, et paljud pole seda näinud.Algab see sõnadega : „ Olen aru saanud, et arvamuse omamine on jama.Järgnev lause ei veena mind selles jamanduses sugugi. Manipulatsioon ja must-valge pildi loomine nagu ameerika filmis, et on head ja pahad.“ Kahjuks ei ole sõnal „koostöö“ minu jaoks enam sellist tähendust kui varem .“ On see arvamus või mitte ? On see jama või mitte ? Eks otsustage ise ! Leian, et ainult arvamuse omamine on suur asi. Inimene, kellel puudub oma arvamus, on kergesti mõjutatav.

Eraldi on lausa kaldkirjas välja toodud : „... kes ei karda Emmaste vallas „ valitsevat diktatuuri. „Ma saan aru küll, millele ja konkreetselt kelllele on vihjatud aga võiks ikka täpse tähenduse järele vaadata. Naabrimees armastab lugeda piiblit ja seda ka lehes tsiteerida, selliseid sõnu seal pole. Panen siia siis viite : Võõrsõnade leksikon, Tallinn 1978, lehekülg 131.

Leidsin ilusa lause, lausa pärl : „ Kõik valla arengu protsessis osalevad pooled peavad olema õnnelikud – vastasel juhul ei ole teatud aja möödudes mitte keegi õnnelik“.Eksistentsiaalsed küsimused on inimkonda vaevanud sajandeid.Olla või mitte olla. Olla õnnelik või mitte. Kõik sõltub inimese enda arusaamadest, suhtumistest ja väärtushinnangutest. Kerge on hukka mõista, raske mõista. Kerge on „näpuga näidata“, raske aidata.Kerge on süüdi mõista, raske süütust tõestada.Raskustest saab üle ja tegelikult on igas päevas palju ilusat, millest rõõmu tunda, sellepärast meeldib mulle lause : head asjad tulevad väikestes pakkides.„ Tead, naabrimees Avo Kail, mina valla arenguprotsessis ei osale ( voldikus on välja toodud, et aktiivne, ühiskondlikus elus, kultuuris ja spordis osalev vallakodanik on kõige rohkem valla arengut mõjutav jõud – mina seda kindlasti ei ole aga Reheselja arengule aitan kaasa küll ) ja ma olen õnnelik( kuigi sa tahaksid vastupidist ), siin ja praegu, vaatamata sellele, et sa mulle kriminaalasja korraldasid. Mul on minu pere, sõbrad, kõht täis ja tuba soe, mul ei ole õnnelik-olemiseks vaja võimu ega varandust. Ma usun, et meie vallas on palju õnnelikke inimesi ( et see praegusel hetkel valla arenguprotsesse mõjutaks, on enam kui kahtlane )ja kes seda ei ole, otsigu viga iseendast.

Elus on kogetud mõndagi. Olen „elanud üle „ sellise institutsiooni nagu piimapukk. Nimetan seda nii: institutsioon oma hierarhia, arvamusliidrite ja kohaliku Kobrulehe Osakonnaga. Piimapukk oli kokkusaamise ja suhtlemise koht : piimaautoga tulid uudised kaugemalt, kohalikud uudised olid selleks ajaks küla erinevatest nurkadest juba koos ja läbi arutatud, päevakorral olevate teemade ring oli lai. Teati kõike ja räägiti taga kõiki. Keda parasjagu kohal polnud, see oli „hammaste vahel“. Kellel veel väheks jäi, läks edasi Viiri poodi, vorstiootamise saba võis kesta tunde ning ka rahvast rohkem ja kaugemalt. Ei saa öelda, et see oleks olnud pahatahtlik, asju lihtsalt arutati, keerates need kord ühte- ja siis teistpidi. Ega ma neist piimapuki-juttudest eriti ei tea, suutsime end kaugemal hoida, pidi olema ikka väga suur uudis kui vanaema seda kodus rääkis. Kindlasti tuli ka ette täbaramaid olukordi ja läks kõvaks ütlemiseks aga seda ma küll ei mäleta, et kellestki oleks „teerulliga“ üle sõidetud ja küüniliseks kättemaksuks läinud. Pahandusi on muidugi olnud aga siis oli targem tagasi tõmbuda ja elu läks jälle edasi. Vaatamata sellele, et inimesed on erinevad, on läbi mitme põlve siin külas kõikidele ruumi jätkunud ja teineteist ikka teretatud.

Viimastel aastakümnetel on maailma kommunikatsioonis toimunud väga suur areng, muutused on toimunud kogu meediasüsteemis ja ka kohalikud Kobrulehe Korrespondendid on trendidega kaasa läinud.Ei ole mingi probleem inimene sopaga üle valada kui tellija hästi maksab. Kui Mari vallandati, pasundas kohalik Kobruleht kõigest : alates sellest, kui halb oli Mari-aegu Tohvril ja lõpetades sellega, et ta on joodik. Küsisin ühelt Korrespondendilt, et kas ta ise ka usub, mida räägib ? Vastus : „ Mina Mari ei tunne.“ Kuidas võtta ?! Mari laua taga sobib küll istuda ja seal saunas käia.Ei ole mul meelest läinud, millised kommentaarid olid mu tütre kohta, kui ta Inglismaale kolis ( võtsin seda kui piimapuki taset ja lasin „kõrvust mööda“ ), seekordne tase ületas taluvuspiiri. Alati saab teha valikuid ja mina olen lõpetanud Korrespondentidega suhtlemise, see on ainult tere-tasemel.

Reheselja on muutunud kriminaalseks. Kärdla valiti Laulupealinnaks.Kui krimiküla valima hakatakse siis kandideerime kohe, ikkagi 5 kohtuasja ,vargaid, korruptante, kriminaale ja muidu sulisid kah parasjagu.

Lõpetan lausega roosast bülletäänist, millele on alla kirjutanud Avo Kail. See on laenatud targalt mehelt, Enn Soosaarelt : „ Kui lubadused ei täitu, kui teod riivavad enamuse õiglustunnet, on aeg leida endale muud rakendust.“

Kuidas me keskpressis Veljuga 10 korda kuulsamaks saime.

Kord juba valimistsirkuste parimate numbrite meenutamiseks ja jäädvustamiseks läks, siis talletaks ka meie pressidebüüdi Veljuga, kes teab, kaua neid linke avalikkuse ees hoitakse.

Kui muidu on meil kõne all põhiliselt kohaliku tähtsusega klounid , siis seekord tegemist Riigikogu valimiste häältepüüdmise, värvika, kuid äärmiselt oskamatu ja nõmeda näitega.

Kui ema mind esimest korda telefoni teel eaka staatuse puhul õnnitles, siis ei teinud ma sellest suuremat numbrit, mõtlesin - mis ikka, meil eakad majas, ilmselt ei teatud lihtsalt nende nimesid ja saadeti minu nimel.

Selle peale, et keegi võiks mind 49 aastasena eakaks liigitada, selle peale ma tõesti ei tulnud, eriti valimiskampaania raames, mille eesmärgiks on siiski valijatele eelkõige mett moka peale määrida. Pisitasa hakkas netis liikuma ilkumisi IRLi eakate kampaania kohta ning kui Velju saatis mulle oma mahlaka solvumiskirja, sai mu mõõt täis. Kui lolliks see IRL ja Palts oma valijat siis ikkagi peavad - lubatud lesepension peaks mind panema valimiskasti juurde jooksma. Pensionid on tore asi, kuid 49 aastasele, või siis kellele tahes, valimiskampaania käigus lesepensionit pakkuda, on ikka pehmelt öeldes taktitundetu.

Muidugi polnud mul plaanis kirja lehte saata, vaid ikka Paltsule. Saatsingi. Paltsu kodulehelt saadud kontaktaadressilt tuli vastus, et sellist aadressi pole olemas. Tegelikult hakkas siis juba mind see mõnitamisaste juba vihale ajama - saatsin kirja IRLi peakorteri infoaadressil ning palusin Paltsule edastada. Kaks korda võite arvata, kas sealt tuli kasvõi vastus kirja saabumise kohta, muidugi mitte - miks ma üldse eeldan, et seda peaks tegema.....

Kiri ise aga oli alustanud oma iseseisvat elu. Saatsin selle ka oma tutvusringkonnale teadmiseks, kellest üks inimene oskas selle Ekspressi veebilehele sokutada. Sain sellest teada üsna tükk aega pärast kirja avaldamist, esimese hooga oli ehmatus päris suur - kiri ei olnud mõeldud avalikkusele. Ilmselt poleks ma Peedu ja Suttinguga seal musta pesu siis pesnud. Kuid läks, kuis läks - mul pole tegelikult midagi ka avalikkuse eest varjata. Minu hinnangul on IRLi liikmed Emmastes  just need, kes on : Peedu vastutustundetu valevorst ja Sutting on lihtsalt.....

Niisiis , saime me Veljuga kuulsamaks, vähemalt 10 korda, mille tunnistuseks on ka 37 kommentaari. Kes soovib, kaasa arvatud Emmaste kliki tallalakkujate vaimusünnitisi lugeda, siis hetkel on veel link saadaval:

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/palts-kurjaloom-solvab-hiiumaa-inimesi.d?id=41479211

Poliitpropaganda nõmeduste kultuurilukku jäädvustamiseks kopeerin selle loo  ka blogisse:

Palts „kurjaloom" solvab Hiiumaa inimesi(37)

ekspress.ee

04. märts 2011 13:05


IRLi kandidaat Tõnis Palts saatis Hiiumaa inimestele isikliku kirja, nimetades kõiki ühtemoodi: „austatud eakas Eesti kodanik". Nii mõnedki adressaadid on vihased, et Palts neid ättideks nimetab. Üks neist kirjutas Paltsile vastuseks järgmise kirja:

Lp. eakas kandidaat Tõnis Palts,

tänan Teid personaalse valimiseelse kirjaliku pöördumise eest.

Olles 49 aastasena liigitatud eakate valijate hulka, pean tunnistama, et mul pole iseenesest midagi selle vastu. Seda klassifikatsiooni kasutas Nõukogude Liit, kuid erinevalt IRL-ist seisis see riik oma klassifitseerimise taga, ja minu vanaema, näiteks, sai 50 aastasena pensionile.

Olen olnud kõik varasemad aastad IRLi valija . Seekord ei saanud küll otsustavaks enam Nõukogude Liidu retoorika kummardamine ja tühjade lubaduste jagamine, lootuses, et 49 aastane on piisavalt seniilne uskumaks pudrumägesid ja piimajõgesid või taevamannat.

Õnneks oli otsus juba tehtud varem, sest see, mis nägu on IRL konkreetselt Emmaste vallas, ehk Tiit Peedu ja Enn Suttingu nägu - ei käi kokku minu arusaamisega isegi tavalisest inimväärikusest, eeskujudest ja esindamisest rääkimata.

Minu arusaamine ealistest rühmajaotustest erineb Teie omast kardinaalselt, mina ei pea 50 aastat ei bioloogilises ega sotsiaalses mõttes kindlasti enamaks kui keskeaks, millise eelisteks on kogemused ja jätkuv töövõime.

Samas on vanus igaühe enda peas kinni, mistõttu arvan, et Teie kui eakas inimene, kelleks Te end suure tõenäosusega peate, kui Te just ei evi topeltstandardeid, peaksite küll suurt töökoormust ja vastutust vältima, seda julgen teile soovitada kui eakatega tööalaselt kokku puutunud inimene. Loodan, et Teil on materiaalseid väärtusi, et erinevalt meist, vaestest eakatest lihtsurelikest, kes suure tõenäosusega peavad töötama töövõime kaotuseni või surmani, saate lubada endale teenitud puhkust.

Teie kirja poolt tekitatud impulss ei oleks olnud piisav Teiega kirjavahetusse astumiseks, kui ma poleks lugenud lisaks lehe kommentaare, arvasin tõesti, et ma olen mingi erand. Lisaks sain oma healt sõbralt, hiidlaselt, täies elujõus 55 aastaselt mehelt allpool oleva kirja.

Hetkepoliitikute ja ametnike arrogantsi arvestades, ei arva ma, et see kiri peaks Teid kuidagi erutama. Kuid mina ei ole soovinud Teiega kirjasõbraks hakata, valiku tegite Teie ning mina viisaka kodanikuna vastan Teile.

Ma siiski ei eelda, et see püsivaks jääks.

Edu Teile valimistel.

Lugupidamisega

Marina Eero

Emmaste valla kodanik

Teise kurja kodaniku kiri:

Nagu sa aru saad oo midad jälle juhtund. Moo meelest veel pealegi midad väga epsat.Ma ole veel preegugi nii ärritat,nii ärritat ,et palju rohkem kui õpetaja kui preeguse suusa MM i ajal Staarman jälle teleka pildi ää vettis.Nüüd sa siis kujutad moo ärritus taset natugenegi ette..Tulen ühe õhta tööld kodu ja nagu viimase aegu ikka kukkus toas lehe vaheld jälle mingi koveer maha.Ma vetsi pahaaimamatta senne maast üles,et vaadan kis mind jälle kiitma akab,nagu viimasel ajal ikka.Joo teitel seel linnas ka selgeks tehtakse,kui ilusad mei oleme,kui vehe me palka saami ja kui palju me siis saami kui neid valimi.Mis moole veel meeldib oo see kui koua me veel elami.Aga nüüd üks kurjaloomaIRL -i poiss sõimab mind tsiteerin(Austatud eakas Eesti kodanik) .Neh esimese vaardiga ma arvasi,et mõni tahab moo ema meelidama akata,aga kuveeri peel oli selgeld käsitsi moo nimi kirjutat.Ma saaks aru kui ta ramp ütleks moole 40 aast pärast ,aga preegu,kui mool pole veel teist noorustki peele tulnd ja omateeda ole ma veel küllald kõpsa poiss.Ju Ats jälle valimis komisjoonis oo.Preegu tsäu.

See leht on trükitud EESTI EKSPRESSI internetiväravast

Aadress http://www.ekspress.ee/archive/article.php?id=41479211

Lõbusaks vahepalaks. Tuletagem meelde ausate ja usaldusväärsete valimislubadusi.

Seekord kommentaarideta. Vaatame hiljem.....

Kodanikupäev, aasta hiljem.

Enne eelmise aasta 26.novembrit ei olnud ma kuulnudki, et Eestis on selline tähtpäev , nagu Kodanikupäev.....

Huvitav, üks päev on eraldatud kodanikele võimu tähistamiseks, meie riigis küll kukub rohkem nii välja, et on eraldatud üks päev võimu teostamiseks, kus "siidikinda totalitaarrežiim" lubab armulikult oma kodanikel unistada ja lubab mängida mängu : oleme vaba riigi kodanikud.

Seda, et isegi riigi esindajad mängu tõsiselt ei võta , näitab tulemus, milleni on jõutud aasta hiljem peale ühe ausa ja vapra naise südi algatus : panna õiglus maksma Emmaste vallas ja kaitsta Heller Sööli politseiniku ametivolituste ületamise ja isikliku kättemaksu eest. Tulemus on pehmelt öeldes : null.

Heller on küll kruusavarguses õigeks mõistetud, kuid pealekaebaja Post, valetav politseinuk Känd ning organisaator Kail - nende peale kellegi hammas ei hakka. Pealekaebajate, laimajate ja muu ülekohtu eest Eesti Riik oma kodanikke ei kaitse, ehk ainult ülisuure rahakoti ja ametiposti võimu puhul. Hellerile on ülekohus tehtud, seda lausa kordades, tema kaotatud tervist ja eluusku ei taasta enam miski - sisuliselt on eesmärk saavutatud ning seda totalirtaarrežiimi toel. Veersalude ja Lauterite pered on alandatud ja traumeeritud kodude läbiotsimistega, privaatsust rikutud telefoni pealt kuulamisega mitmete kuude jooksul , kui palju on maksma läinud kohtuprotsessid nii riigile kui ka Emmaste vallale. Kohtuprotsessid , mis on imetud tühjast kohast. Peedu ja Kail kasutavad riigi ja valla raha nagu isiklikku kukrut ja kellelegi ei lähe see korda. Küüt ei vasta ka oma kirjas selle kohta, miks politsei ei vabanda inimeste eest, kui nad vastavalt valekaebustele kasutavad ilmsüüta inimeste suhtes radikaalseid meetmeid- nagu läbiotsimine või telefonide pealt kuulamine. Ta tunnistab küll politseinike oskamatust, kuid vabandamise asemel lubab nad hoopis täiendkoolitusele saata, muidugi , laiskadele ja lollidele ning kurjadele veel riigi raha eest tippkoolitusi. Küsimus ei olenud ju kruusavarguse puhul oskamatusega, vaid sulaselge pahatahtlikkusega. Või peavad need Känd ja Kail töiesti vaimse puudega olema, et 50 krooni või palju see oli, pidi tunnistama nii kõrge ühiskonnaohtlikkusega teoks, et seda pidi trahviga karistama. Mõelda, kui palju nad selle ühiskonnaohtliku teo karistamisega riigile kahju tekitasid. Premeerime neid muidugi veel koolitusega, maksame hotellid ja päevarahad, anname ehk ordenigi - valvsuse eest.

Miks nii rängalt? Lugegem vastuseid kirjadele, lugegem ka ridade vahelt, kuid hoopis enam kõneleb fakt, et aasta jooksul pole 36 kodaniku poolt allkirjastatud kirjale pidanud vajalikuks reageerida ei Pärnu politseiboss Suve ega maavanem Maasel, Kailist endast rääkimata. See on kujundlikult suures kaares sülitamine enda kohustuste peale ja räägib ametnike karistamatust ning kindlustatud positsioonist eesti ühiskonnas. Rahvast nad ei pea ei austama ega kartma, rahva arvamus pole mingi näitaja. Maasel peab ilmselt keskenduma parteibosside päkkade limpsimisele, Kaili seljatagust ma ei tunne, küll aga see peab olema ka hästi söödetud, sest ei sisejuurdlusele antud otsesed ega kaudsed vihjed ja viited pole viinud Kaili positsiooni kõikuma.Õigusriigis karistatks vähemalt neid, kes levitavad politseinik Kaili kohta laimu ning on edastanud seda teave ka Pärnusse. Mitmed inimesed väidavad, et on olnud tunnistajaks faktile, et Kail on roolijoodik ning kaaspolitseinikud on mitmel korral päästnud ta naha. Politseamet peaks vähemalt sellisele laimukampaaniale reageerima. Mina ei taha, et minu piirkonna laitmatut politseinikut laimatakse, aitab neist laimamistest. Igal juhul , kui ma peaks sattuma mingile avalikule koosolekule, kavatsen ma Kaili käest küsida otse : kas need sündmused, millede kuupäevad ja sündmustega väidetavalt seotud inimesed on nende toimumist tunnistanud, on leidnud aset? On toimunud tagaajamisi, kus tagaaetavaks pole teps mitte roolijoodikust tavakodanik, vaid hoopis politseinik? Kas on tõsi, et purupurjus politseinik on jäänud parklasse autorooli magama ning talle on patrull välja kutsutud? Ja nii edasi, üht teist ja hullemat veelgi, mida ma isegi ei söenda siin välja tuua.

Mina ei taha Emmaste valla kodanikuna, et minu politseinikku laimatakse. Avo Kail olgu mees ja kummutagu need pahatahtliku väited ning puhastagu oma maine, samuti võiks sisejuurdlus ikka anda teada, mida on selgunud Kail Avo kohta esitatud väidete uurimisel.

Nüüd aasta taguse kirja juurde: mäletatavasti vastas enamus, kes üldse vastas, peale Küüdi, et pole palju nende asi, missugused politseinikud meil töötavad ja mida nad teevad.

Küüdi vastus oli viisakas ja isegi sisukas, kahju, et teda siiski ei huvita, mis kvaliteediga inimesed ta süsteemis töötavad. Muidugi ei huvita see ka sisemisnistrit, kes on nüüdseks vahetunud, kuid pole kuulda, kas Mardu ja Kalda laadi tšekistid oleksid oma ametitest ilma jäänud, vaevalt küll - riigimoodustise seadused, mis on võtnud tubli ja vapra eesti rahva juhtimise enda peale,  kaitsevad vaid ametnikke, poliitikuid ning nende hõimlasi ja sõpru.

Kirja saamislugu, on vaatamata vandenõu teoreetikutele lihtne ja läbipaistev. Tublil , südametunnistusega naisel sai villand Emmaste vallas lokkavast ebaõiglusest ning ärapanemisest ning otsustas Kodanikuipäeva puhul saata järelpärimise ja teavituse vastutajatele, nii nagu tema seda nägi. Ta jagas oma mõtet Marega ning Marel tekkis kohe küsimus- miks sa üksi peaksid seda tegema, kindlasti on palju neid, kes sooviksid samuti sellele alla kirjutada. kuna Ene soov oli see samal päeval, just Kodanikepäeval ära saata, siis oli võimalus allkirjasoovi avaldada vaid interneti või telefoni teel. Minu arvates oli idee nii äge , et saatsin kiiresti oma tuttavatele kirja laiali. Vastuseks oli aega ainult paar tundi, et see tööpäeva jooksul digiallkirjastatult vastavatesse asutustesse jõuaks. Vaene Vapper Ene- kogu aeg tuli nimesid juurde ja ta pidi tegelema redigeerimise ja vormistamisega. Lõpuks  läks kiri ära 36 allkirjaga ning kiirustamise tulemusena ei olnud seal all , ei minu ega Helle nime, samuti jäi veel paar inimest, kelle nimesid ma vahendasin sealt välja.

Niisiis oleks sellest tulnud sümboolselt ajalugu ehk mitte nii värvikalt kordav, nagu tulemus näitab, kuid siiski "40 kiri".

Kes on nii noor, et ei tea, millest jutt, siis Vikipeedia selgitus siinkohal:

"Avalik kiri Eesti NSV-st" on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta eesti keelt ja mõne nädala eest massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori valitsusvõimude omavoli eest. Tegemist oli katsega astuda avalikku poliitilisse dialoogi võimutseva kommunistliku parteiga.

Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks.

See, mis järgnes, oli päris huvitav, ma mõtlen nüüd Emmaste 40 kirjale. seömet alustada Kail Avo suhtes juurdlust, võttis Pärnu siseosakond koheselt mitmete inimestega ühendust telefoni teel ning väitis, et nad kontrollivad seda, kas inimene on teadlik enda nime eksisteerimisest pöördumisel. Samuti väitsid nad- tegelikult suisa valetasid, et on helistanud inimestele, kes on öelnud, et nad ei tea oma nime sattumisest kirja alla midagi. Helistati näiteks Atsile ja üritati talle selgeks teha, et ta on eksiteel. Kummaline demokraatia tõesti, kodanik ei või avaldada arvamusi ning kirjutada alla pöördumisele, ilma, et politsei teda ühtusel ajal puhkehetkel ei tüütaks. Ööswl oleks veel ilmekam olnud, aga no nii tublid nad ka pole, need meie politseinikud. Siiski oli asi nii tähtis, et Pärnus jäädi ületunde tegema ning paari tunni jooksul helistati läbi inimesi, kummalisel kombel just neid, keda Kail võiks arvata, et ehk on nende nimed sinna eneste teadmata pandud. Marele ei helistatud, näiteks, küll aga Veljule. Ilmselt enda kooselust lähtuvalt tegi keegi järelduse, et mehed naiste asjadesse ei puutu ja naised kuritarvitavad meeste nimesid . Tragikoomiline see meie riik tõesti.

Tegeölikult väitsid kõik, kellele helistati, et kail teeb sigadusi ja tegelegu nad seal politseis parem Kaili tegudega kui inimeste kodus tüütamisega. Kuidas lood on arenenud, või õigemini mitte arenenud, teame me hetkel kõik.

Nüüd aga siis kiri ja paar vastust, mäletatavasti tuli õiguskantsler Teder büroost ka vastus, aga ikka stiilis- pole meie rida - nagu polekski helleri kodanike õigusi selle jamaga rikutud. Aga eks sama JOKK värk ja ametnikud on rahul, võivad rahuga oma mitte just väga väiksed palgad riigikassast rahulikult iga kuu välja võtta.

Nimed võtsin ära, kuna nagu öeldud, neid nimesid oli rohkem ja oleks rohkem, kui oleks rohkem aega olnud ette  valmistada. tegelikult pole tähtsust, on neid nimesid 4 või 400 või ka 4000. Riik peaks püüdma oma mainet puhtana hoidma ning valima hoolega neid, kes kodanike teenistuses on ja reageerima ka kaudsetele signaalidele kodanike rahulolu või olematuse suhtes. me räägime päris riigist, hetkel ma ei usu, et me sinna isegi teel oleksime. Ansipistan Savisaare kubermanguga - see kommentaaridest pärit riigikorra iseloomustus, sobib minu arust päris hästi.

Kallid kaasmaalased, on eestlus vastu pidanud kõiksugu vapustusi - hetkel on käsil üks kavalamaid ja varjatumaid eestlust kui riiklust ja hõimlust ohustavaid perioode. Ärge laske kurjust ja valskust oma südamesse, ärgem muutugem nende sarnasteks, kes püüavad siidikinnastes valu ja vihkamist külvata. Loodusseadus on  - iga nähtus, mis nuumab end piiramatult, paisub kord nii suureks, et hävitab end ise. Nii on ka kurjusega, usun mina, mis ei tähenda, et seda peaks nüüd vaikides ootama , ohvreid lihtsalt tuleb järjest juurde. Uskugem ja võidelgem ja kasutagem oma kodaniku õigusi isegi siis, kui keegi neid ei võimalda realiseerida.

EV Õiguskantsler Indrek Teder

EV Siseminister Marko Pomerants

EV Politsei ja Piirivalveameti Peadirektor Raivo Küüt

EV Justiitsminister Rein Lang

Lääne Prefektuuri juhataja Priit Suve

Hiiu Maavanem Hannes Maasel

Emmaste vallavolikogu esimees Avo Kail

PÖÖRDUMINE

26.11.2010 KODANIKUPÄEVAL EMMASTES

Meid, Emmaste valla kodanikke teeb murelikuks politseiülemast vallavolikogu esimehe (aastast 2009) Avo Kaili repressiivsete meetodite kasutamine tema ebasoosingus olevate vallakodanike suhtes. Taunitav on politseinikuameti võimaluste ärakasutamine oma poliitiliste vastastega arvete õiendamiseks, sellega hävitab ta kodanike usalduse ja austuse politseiameti vastu.

Jutt on käitumisest eelmise vallavolikogu esimehe Jüri Lauteri, abivallavanema Heller Sööli ja eelmise vallavanema Tiit Veersalu suhtes. Nii J. Lauterit kui H. Sööli on Hiiumaalt ainsatena peetud väärilisteks saama oma töö eest vallas presidendi aukirja. 2003 aastal kuulutati Emmaste vald konkursi KODU KAUNIKS võitjaks. Samal aastal autasustas Politseiamet Emmaste vallavanemat H. Sööli teenistusmärgi eriklassiga. Vabariigi aartapäeval 2009 autasustati teda kui kohaliku elu edendajat Vabariigi Presidendi Valgetähe IV klassi ordeniga. 2010 a sai Emmaste Põhikool samasuguse konkursi võitjaks. Seegi saavutus on ju tunnustus toonastele vallajuhtidele.

Praegu aga on käsil Heller Söölile VARGA TIITLI külgekleepimine. Nimelt on vallas munitsipaalettevõte EMKO, mis teeb vallakodanikele tasu eest erinevaid teenused. Muuhulgas müüb ka kohalikust karjäärist kruusa. Kui H. Sööl suvel, 16.aug soovis osta aiapostide valamiseks kruusa (0,5 tonni) ja küsis selle võtmiseks luba kohalikult karjääritöötajalt ning too pahaaimamatult lubaski, ei aimanud nad, millise ränga kuritöö sellega korda saatsid. Heller Sööl haigestus ja viidi Tallinnasse haiglasse, nii hilines teatamine ja maksmine (42.– EEK koos käibemaksuga) paar päeva. Kruusa eest tasuti 26.augustil. Tavaliselt esitab vallavalitsus kodanikule arve osutatud teenuste eest tasumiseks alles kuu lõpus.

Samal ajal pidi H. Sööli advokaadi ja vallavalitsuse vahel sõlmitama kokkulepe tema ametist lahkumise kompensatsiooni suuruse küsimustes. Nüüd aga, H. Sööli haiglasoleku ajal, fabritseeriti A. Kaili juhatusel ja korraldusel kaebus varguse kohta ning EMKO juhataja esitas selle millegipärast Käina valla konstaablile. Konstaabel Känd oleks asja inimlikust seisukohast võttes tahtnud lõpetada, aga oma ülemuselt, A. Kaililt, saadud korraldust ta eirata ei saanud, ja nii lõppeski asi väärteos süüdistamise ja trahviga (480.– EEK). Millegipärast ei ole karjääritöötajast tunnistaja ütlusi, et tema on süüdi, arvestatud! Tegelikult ongi ju hoopis EMKO töötaja oma volitusi kruusa lubades ületanud, mitte vallakodanik H. Sööl ei võtnud küsimata. (On olemas vallavalitsuse korraldus, et kruusa müüki korraldab EMKO. Kuidas sellest järeldb, et kruusamüügi ainulubaja on vaid juhataja. Karjääritöötaja on ju samuti EMKO töötaja). Seega oleks väärteoprotokolli (kui seda üldse vaja oli, sest kellelgi polnud kavatsust kruusa tasuta võtta) pidanud koostama sellele karjääritöötajale. Aga H. Sööl oli VAJA süüdlaseks teha, ilmselt tema kompensatsiooni küsimust arutava kohtu mõjutamiseks vallavalitsusele soodsas suunas. Väärteootsuse sai H. Sööl alles nüüd, 17.novembril (kolm kuud hiljem). Oli alles pikk ja raske uurimine! Lisaks moraalne ja psüühiline maha trampimine – inimene tundku end ja oma õigusi kaitsta püüdes jõuetuna SÜSTEEMI ja ORGANITE ees! Millises õigusruumis me siinkandis elame? Olid lugupeetud vallakodanik, kohaliku elu aktiivne edendaja ja nüüd TEHAKSE sinust – lihtlabane varas! On see normaalne?

OTSUS väärteoasjas nr2390,10,001086 17.11.2010 Kärdlas, mille H.Sööl sai kätte 24.11.2010

Selline vallavolikogu esimehe käitumine on ebamoraalne. Eriti valusalt riivab see kodanike õiglustunnet siis, kui politseiametnik on vallavolikogu esimees. Kui ka mõni valla ametnik eriarvamusel on, siis – kelle leiba sööd, selle laulu laulad... Nii pannakse nende suud lukku. Tööd pole ju väikeses maakohas lihtne leida. Kust tavakodanik kaitset leiab, kui Hiiumaal pole politseisse mõtet pöörduda?

Hirmutav oli ka püüd kriminaliseerida eelmise vallavanema auto ostmist. See on küll tänaseks lõpetatud, aga inimestele põhjendamata kahtlustuste esitamise ja kannatuste (alandavad väga põhjalikud läbiotsimised asja uurimise käigus J. Lauteri ja T. Veersalu kodudes) valmistamise eest pole ka keegi avalikult vabandanud ega oma eksimusi tunnistanud.



Nüüd on leitud uus patuoinas – vallalehe toimetaja kohalt vabastati äsja muuseumijuhataja, kellel jätkus kodanikujulgust piketi organiseerimiseks (3.november 2010). Sellega tõmbas ta avalikkuse tähelepanu vallavalitsuse ebakompetentse otsuse projektile likvideerida Sõru muuseum ja peatas likvideerimiskatse.

Käesolevaga tahan Teie tähelepanu juhtida politseiülem A. Kaili käitumismallidele, mis meie arusaamist mööda ei sobi valda juhtiva isiku ega politseiniku eetikaga. On aeg lõpetada inimeste traumeerimine.

Vöib-olla tundub kirjapandu Vabariigi mastaabis pisiasjana, aga meil siin Hiiumaal pole ükski inimene üleliigne ega pisiasi.

Kes kaitseb meid, kodanikke Eesti Vabariigis politseiniku omavoli eest?

Loodame väga, et osutate tähelepanu ja annate hinnangu meie vallas toimuvale.

25.novembril 2010 Emmastes

Paljude teiste ausust ja usaldust tegelike eluväärtustena hindavate kodanike nimel

PS

A. Kail kandideeris valimisnimekirjas „Ausus ja Usaldus“):

Emmaste valla elanikud :

Järgneb 36 nime.

Vastus pöördumisele:
Kuna blogisse saab ainult pildifaile laadida, mitte pdfi ja kopeerimine ei õnnestunud, siis nüüd olles juba tunde kulutanud blogi jaoks sobiva vormi leidmiseks, kirjutan vastuse lihtsalt ümber, olgu see siis lühendatud variant Küüdi kirjast. Jätan välja paragrahvid ja lõiked ning numbrid. Keda huvitab, saab meili teel originaali.
 
Lugupeetud proua Ene Kikas
 
29.11.2010 registreeriti Teie pöördumised Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüdi ja Lääne Prefektuuri prefekti priit Suve poole politseiasutuste dokumendiregistris, milles toodud asjaolusid kontrolliti sisekontrollibüroos. Pöördumise kohaselt on Emmaste valla volikogu esimees Avo Kail, olles samaaegselt ka politseiametnikuna Kärdla konstaablijaoskonna piirkonnavanem, korraldanud väärteomenetluse läbiviimise endise abivallavanem Heller Sööli suhtes. Samuti juhite oma pöördumises tähelepanu kriminaalmenetlusele, mis on seotud Emmaste vallale eelmise vallavanema Tiit Veersalu sõiduauto soetamisega, kuid kriminaalmenetluse lõpetamise järel ei ole keegi avalikult vabandanud ning oma eksimusi tunnistanud. Lõpuks toote pöördumises välja, et vallalehe toimetaja vabastati muuseumijuhataja ametikohalt, mis on samuti Avo Kaili kui vallavanema tegevusega seotud.
 
Sisekontrollibüroo kontrollis väärteomenetluse nr.2390,10,001086 materjale ning tuvastas, et väärteoasi on alustatud 28.08.2010, esimeseks menetlustoiminguks on tunnistaja ülekuulamise protokoll. Väärteotoimiku materjalidest ja samuti menetlusinfosüsteemist MIS-ist ei nähtu, kas väärteo toimepanemise kohta esitati väärteoteade, kes seda tegi ja milline oli tekitatud varalise kahju suurus. Väärteotoimiku kohaselt on Heller Söölile koostatud 18.10.2010 väärteoprotokoll ja 17.11.2010 rahatrahvi määramise otsus, millest nähtub, et H.Sööl võttis 16.08.2010 kell 17.30 Emmaste valalle kuuluvast Tilga kruusakarjäärist karjääri omaniku loata ligikaudu 0,5 tonni kruusa, millega pani toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu karistusseadustiku (edaspidi KarS) ...............Nii 18.10.2010 koostatud väärteoprotokollis kui ka 17.11.2020 rahatrahvi määramise otsuses  toodud väärteo kirjelduses puudub varaline kahju, mida menetlusalune isik tekitas oma eespool kirjeldatud tegevusega. 26.08.2010 tunnistaja ülekuulamise protokollist nähtub, et hetkeks oli H.Sööl hüvitanud Emmaste valalle kruusa maksumuse. Kahetsusväärselt tuleb nentida, et H.Söölile koostatud rahatrahvi määramise otsuses toodud väärteo toimepanemise kirjelduses on eksitud KarS..............süüteokoosseisu kvalifitseerimisel, kuna ei ole tuvastatud väheväärtusliku asja (kruusa) maksumust varalise kahju näol. Väärteomenetluse seadustiku ( edaspidi VTMS).......kohaselt on menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale, mida praeguseks ajahetkeks on H.Sööl ka teinud. Politseasutusel kui kohtuvälisel menetlejal puudub võimalus VTMS-i järgi tühistada kohtuvälise menetleja ametniku poolt koostatud väärteootsuseid. Politse- ja Piirivalveamet kohustab Lääne Prefektuuri tõhustama järelevalvet väärteoasjade menetlemise suhtes ning tagama väärteomenetluse alaste täiendkoolituste läbiviimise, et edaspidi eelpool toodud olukordi vältida.
 
Asjaolu kohta, et A.Kaili tegevuse tõttu olevat Sõru muuseumijuhataja oma ametikohalt, selgitame järgmist, et Politsei- ja Piirivalveameti pädevusse ei kuulu A.Kaili kui vallavolikogu esimehe suhtes järelvalve teostamine kohaliku omavalitsuse töösuhetes.
 
Politsei on apoliitiline organisatsioon ning politsei ja piirivalve seaduse kohaselt on politseinikul keelatud kuuluda erakondadesse. Samuti taunime politseiametnuku eespool toodud paralleelset töötamist mõlemal ametikohal, sest see seab kahtluse alla politseiniku ning sellega ka kogu politsei erapooletuse ja sõltumatuse. Seetõttu ja kujunenud olukorda arvestades tehti minu kui peadirektori nõudmisel Lääne prefekt Priit Suve poolt A.Kailile ettepanek loobuda, kas juhtivast politseitööst samas piirkonnas või vallavolikogu juhtimisest.
 
Saime Teilt selge tagasiside ja tegime sellisest juhtumist tõsised järelduses ja võtame kasutusele meetmed, et edaspidi vältida taoliste situatsioonide kordumist.
 
Vastusega mittenõustumise korral on Teil õigus vastuse kättesaamisest 30 päeva jooksul esitada kaebus teenistusliku järelvalve korras Siseministeeriumisse või pöörduda kaebusega halduskohtusse.
 
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
 
Raivo Küüt
politseikolonel
peadirektor
 
Teadmiseks: Siseministeerium, Lääne prefektuur.
 

Parima sõbra sünnipäev.

Olen varem ka rääkinud sõnade , õigemini nende tähenduse devalveerumisest.

(Devalveerimine ehk devalvatsioon on valuuta väärtuse vähendamine teiste rahaühikute suhtes. Allikas: Vikipeedia)

Sõnade tähenduse väärtuskaol on muidugi ehk eelkõige objektiivsed põhjused- sõnu on lihtsalt liiga vähe, et väljendada täpseid olukordi ja tundeid. Me armastame kodumaad, lapsi, vanemaid, leiba, meest, naist, sõpra, koera jne. - tunded, mis tõesti vastavad , jällegi , minu mõistes , sõna " armastus" sisule - tundeobjekt peab meis tekitama mingi positiivse ja magusalt valusa tundemuutuse. Tunde, mis annaks aimu selelst, et kaotada armastatut oleks valus. Lisaks veel ebatäpne keelekasutus - meeldimise asemel kasutame taas sõna "armastama". Me armastame hommikuti kaua magada, jogurtit, pidusid. Teisalt - kes oleks nüüd see kohtunik, kes tuleks mõõtma nende emotsioonide kvaliteeti - kindlasti tekitab mõte pikast ja magusast unest kelleski palju mõnusamat surinat ja südame rütmimuutust, kui näiteks sõna "kodumaa". Ja vahel tundub mulle endalegi, et sõna "meeldima" jääb väheks, et kirjeldada tunnet, mis tekib hea toidu, muusika või veini nautimisel jne. Siis mõtleme uusi väljendeid - me oleme sillas, pöördes, likeme, fanime ja mida kõike veel.

Aga sõpruse juurde tagasi. Keeruline tähendus, kuid lihtne sisu. Mina olen põlvkonnast, kes on kõige rohkem ehk rahvaste sõprusest selle sõna tähenduses kuulnud, mistõttu ilmselt ongi mul tõrge sõnakasutuse suhtes ja muudkui targutan selle üle. Vene keeles on sõbral ja seltsimehel peaaegu et sama tähendus- kõik olime sõbrad ja seltsimehed. Eesti keeles puuduvad sõnad inimeste läheduse täpsemaks kirjeldamiseks - meil on nüüd poisssõbrad ja tüdruksõbrad, naissõbrad ja meessõbrad - seksuaalse alatooniga väljendid, mis peavad tõpsemalt kirjeldama ja teada andma, et inimeste vahel on intiimsuhe. Või mõistan seda jälle ainult mina nii?

Miks ma üldse siin jorisen ja targutan - kas ma otsin sõnu - jah, seda ka. Otsin täpsemaid väljendeid, et kirjeldada neid uskumatuid ja kvaliteetseid inimsuhteid , mis mul on, tahtmata liigitada või järjestada neid.

Täna on mu parima sõbra sünnipäev. Kas see peaks tähendama, et teised sõbrad on halvemad? Ei, muidugi ,mitte. Seetõttu ma siin kokutangi oma sissejuhatuse kallal ega jõua teemaarenduseni. Aga ometi annab õiguse nimetada parimaks sõbraks, taas jälle mulle, inimest, kelle sobivust sinu ellu ja mõttemaailma on kinnitanud nii aeg kui ka läbiproovitud katsumused. Tegemist on inimesega, kes on võtnud omaks su pere, töö - kõik su elu tajud. Osaleb nendes ja kasvab sinu järgi, sinu suhtes - üldiselt areneb ta ikka loomulikult omasoodu, oma elu järgides ja elades, aga just sinu suhtes.

Mul on endiselt mingid jamad nende tähtpäevade ja õnnitlemistega - ehkki olen omaks võtnud, et on olemas teisest välja tegemise päev, milleks me oleme ühiskonnas kokku leppinud, et see on sünnipäev, devalveerib see järjepidevus minu arvates siiski seda igapäevast hoolimist ja aja tasemel olemist. Kord aastas kink või õnnitlus ei korva kindlasti ükskõiksust ja pealiskaudsust, mis muidugi ei tähenda, et tähtpäevadest range kinni pidamine välistaks igapäevase hoolimise ja soojuse. See on lihtsalt minu kiiks, et ma aegajalt ei soovigi just tähtpäevadel midagi - kas ei taha ma kaduda sinna õnnesoovide voolu , või ei taha osaline olla päeva rituaalses telefoni juures olemisest - et peale lõunat saaks sünnipäeva laps kokkuvõtteid teha - no nüüd vist on kõik ära helistanud, võin telefoni kaugemale endast jätta. Need on kõik utreeritud hetked - ka minu enda jaoks pole see mustvalge - mulle meeldib õnnitleda ja õnnitletud saada, samas meeldib mulle see mõte, et ma olen vaba otsustama, kas just nüüd õnnitlen ning vabadus pidada sünnipäeva või mitte, ilma, et kultuuriraamidest kammitsetuna peaksin süümepiinasid tundma ja läbi vaeva sünnipäeva hommikul kartulisalatit hakkima.

Ma imestan, et mul üldse sõpru on. Tüüpiline mina - pühendad artikli parimale sõbrale ja mitmel pikal lehel räägid muudkui endast. Olgu nüüd öeldud, et tegemist on siiski naisega, kui kellegi mingeid intrigeerivaid kahtlusi tekkis.Minu arvates on sõna " sõbranna" pisut tobe kirjeldama seda tõsist vaimset suhet, mis meie vahel minu poolt vaadatuna on  . Minu arvates võib olla inimesel mõlemast soost sõpru ja erineval tasandil, ilma , et neid peaks kvalitatiivselt lahterdama.

Katsuks ikka kuidagiviisi teemas püsida - ehk siis sõbra juures. Milleks ma üldse vajan sõpru, miks ma vajan just seda sõpra. Sageli on arvamus, et pereinimesel ei peaks sõpru olema. Inimesed on temperamendilt ja vajadustelt erinevad. Minul on sõber aidanud üle saada kõiksugu kriisidest ja kriisikestest - just pereväärtused ja suhteprioriteedid on need, mis mind Temaga ühendab. Vastuoluline lapsepõlv ja koos põetud murdeiga - ilmselt võib see olla selleks mõistmise vundamendiks. Kuid eelkõige ikka Tema tahe mõista ja hoolida. Ja me polegi üldse nii sarnased - tegelikult suisa vastupidi. Talle meeldiks mõelda aeg- ajalt , vähemalt nii ta väljendab, et ta on isekas ja kalkuleeriv, range . Jah, ehk võib olla tahaks küll aeg ajalt endast teistsugust pilti luua, kui tegelikkuses oled läbinisti hooliv ja kaastundlik ning väljendad pidevalt seda tegudes, mitte sõnades . Soojus ja hoolivus - kõigi suhtes, keda on lähedale lasknud. Keda ei ole - sellele jääb särav viisakus.

Sõprus ei eelda, vähemalt minu puhul et ma võiks öelda - ma tunnen teda läbi ja lõhki. Pigem on Tema suhtes nii, et ma ei tunne teda, minu arvates ei ava Ta end lõpuni, ehk iseendalegi mitte. Ta annb vastuolulisi signaale - mistõttu ma ei ole kindel, et ma võiks ta nime avaldada. Mul pole häbeneda midagi, ma olen oma sõbra üle uhke ja võiksin seda kuulutada tervele ilmale - samas ma pole kindel, kuidas ta reageerib - ma ei saa tast päris täpselt aru, kas ta tahab tähelepanu, või ei. Ta väidab, et ei taha, kuid samas olen täheldanud, kui ta sellest päris ilma jääb, pole ta ka nagu päris rahul - õigem oleks küll sama asja öelda vastupidi, kui ta seda saab, siis tundub rahul olevat. Ehk oleme siingi sarnased - see pole lihtsalt alati ühte moodi - vaesed kaaskondlased, kui nad peaksid proovima meie tahtmist mööda käima. Õnneks tugevad inimesed käivad eelkõige enda tahtmist mööda. Nii tegelikult Tema ka. Kogu selles poputamise ja hoolimise värgis on mingi Ta oma tahtmine, ma ei proovigi teda pöörata, kui Ta "ei" ütleb. Sellega tuleb lihtsalt leppida, et Tema ja minu rütmid ei pruugi kooskõlas käia, samuti võimalused. Seda väärtuslikumad on need harvad hetked, kus kõik klapib - meie ühised vajadused ja soovid jõuda samale mõttelainele, jagada kuulmisi ning tunda seda, et see, mida sa räägid või mõtled peegeldub täpselt õigel viisil tagasi, nii nagu sa seda sel hetkel vajad. Hind nende hetkede ees on olukorrad, kus sa Teda vajaksid, kuid Teda pole ning halvemad veel on need valusad hetked, kus sa jagad, aga tunned, et Ta ei ole samal lainel, Ta ei saa aru.....

Õnneks on need viimased eriti harvad ning õpetlikud - igasugune suhe jääb õige ajastuse kompimiseks.Teisele tuleb jätta ta privaatruum ja õigus otsustada valmisoleku üle - seda reeglit lubab rikkuda vaid tõeliselt suur mure, õnneks seda ei esine sageli.

Ilm on täna siin Helsingis nagu Tema - päikseline ja karge, sees on soe. Puhas ja soe tunne tekib mõeldes Temale. Ilmselt ei helista ma talle täna- pole sellist tunnet. Mida see muudaks? Minu jaoks midagi, aga ehk tema jaoks - ma ei tea.... Nagu olen ehk varemgi öelnud, mulle meeldib, kui inimesed teevad asju enda pärast - mu väike vennapojast filosoof väljendas seda viie aastaselt niivõrd täpsel viisil, et patt oleks seda jagamata jätta. Tegu taas lihtsalt sõnade tähenduse mõistmisega , nii nagu tänane lugu algas.

Kuid õpetlik lugu selline:

Tulime pikalt autosõidult ja Ats ütles, et läheb metsloomade söötmiskohta vaatama, kas seal veel sööta on. Vennapoeg, hüüdnimega Venna teatas, et tahab ka minna. Tüüpiline täiskasvanu vastus tuli Atsi poolt ruttu - no mis ta sinna tuleb, ma lähen käin korraks ära. Mina ei näinud põhjust, miks peaks lapsele nii lihtsat asja keelama, kui laps tahab midagi koos täiskasvanuga teha ning veensin Atsi poissi kaasa võtma. Lõpuks Ats vastas: minu pärast tulgu.

Oli suhteliselt pikk vaikus, mille katkestas Venna lause : Ats, ma tulen, aga tulen enda pärast.

Olen veendunud, et kui inimene teeb asju eeslkõige enda pärast, et kõik, mida ta teeb on tema oma vaba tahe ja seesmine veendumus, et ta ei poeks väliste põhjuste taha - mul polnud valikut, siis on see inimene õnnelik ja elab enesega rahus - see inimene suudab pakkuda ka ümbritsevatele midagi.

Niisiis, mulle meeldivad isekad ja lahked ning abivalmid inimesed, kes teavad mida nad teevad ja teevad enda pärast. Mulle meeldib, et mu sõbral ei ole puudusi, tal on vaid omadused - sellisena inimeste nägemine on väga õilistav kogemus, sõprustunne võimaldab seda kogeda.

Mina näen oma sõpra sellisena ja loodan, et ka seekord ei muuda ei aeg ega vahemaa meie suhtes midagi - me kogeme kasvades ja arenedes asju eraldi, et siis rikastada ja toetada teineteise elusid, seda me oleme juba 35 aastat teinud.

Soovin kõigile tervistavaid ja rikastavaid suhteid , mitmekülgseid ja arendavaid. Olen tänulik, et mul need on.

Hoidke om lähedasi, oma tundeid , otsige ja leidke !

Reheselja. Imelik küla.

Ilmselt on Reheselja imelik küla, kui vaatamata töökate ja ettevõtlike elanike silmnähtavatele headele tulemustele, selmet võtta eeskuju ja ka midagi kodukoha heaks ära teha, keedavad kadedad ja saamatud kõrvaltvaatajad verd paksuks ja levitavad nüüdki veel, aastaid hiljem kuuldusi ja vandenõuteooriaid. Üks konnasilm kadedate liig suurtes kingades on kindlasti Reheselja elektriprojekt.
Olgu see siin asjaosaliste endi poolt ära toodud nii nagu nad selle kirja panid. Pole tähtis, kas neid tunde oli kolm või neli peale tööd- kuuldavasti on Helleril ka kogu raamatupidamine kenasti kirjas - võlglased ehk lihtsalt ei tea, palju nad täpsemalt võlgu on, seetõttu pole nad oma osalust veel ära vormistanud ja kasutavad teiste töö ja vaeva ning rahaga tekitatud valgust. Aga me ootame, Jumal pidavat olema õiglane , kuid aeglane, ehk juhatab ka need mõned eksinud õigele teele.
Aga mis ma ikka kogu aeg virisen , siin siis veel üks kriminaalse Reheselja lugu - kuidas tänavavalgustus Reheseljale sai ning kes selle eest siis ikka maksis - kas valla maksumaksja või keegi teine ja kes maksmata jättis. Maksumaksjate lugu on muidugi isemoodi vahva- seda maksude maksmise asja võiks ükskord pikemalt arutada.
Vabandan asjaosaliste ees - viirus ja ajapuudus ei võimaldanud te kirjutisi enne üles laadida. Tänud teile !

Aga  hetkel:

Mare ja Velju :
JA SAAGU VALGUS !
Kust tulevad head ideed ? Tundub, et eikusagilt. Nad lihtsalt tulevad. Üks on selge, elule tuleb vaadata laiemalt ja oma nina otsast kaugemale, projektid, mis lähtuvad ainult isiklikust egost ja kasusaamisest, need ei toimi. Inimene on sotsiaalne olend ja kui midagi ette võetakse ning tehakse, olgu see väike või suur, tehakse seda inimestega ja inimestele.

Kui on idee ja päid juures juba rohkem kui üks, hakkab asi arenema. Kui on eestvedajaid, lähebki asi käima ja saab teoks. Nii sai teoks ka Reheselja elektriprojekt.

Emmaste vallas liigub jutt, et Heller pani valla rahadega Reheseljale tänavavalgustuse. Tahan tuua oma kirjutisega selgust sellesse loosse.

Reheselja elektriprojekti eestvedajateks olid Arvu ja Heller. Idee tuli jutuajamiste käigus. Eesti Energia uuendab oma elektrivõrke pidevalt. Järg jõudis ka Reheseljale : siia oli plaanitud uus alajaam ja maa-alune kaabel. . Asjaajamine ja paberimajandus oli Arvu rida, Heller tegeles tööde praktilise poolega. Kõigepealt tuli teha Eesti Energiale liitumistaotlus, et panna tänavavalgustus. See maksis 6000 krooni ( algselt maksis selle Arvu ). Kokkuleppel tegid praktilise töö ( kaevamine,elektrikaabli vedu ja paigaldus ) meie küla mehed, saades töö eest vastu valgustusmastid ja valgustid. Oma raha eest tuli juurde osta mastide vahekaabel, üht-teist elektritarvikuid, maksta kinni kopajuhi töötunnid . Ka kõik load, mis projekti puhul tarvis ( näiteks kaeveluba ) on makstud oma rahadega. Arvul, kui elektrimehel, tuli teha palju väiksemaid töid : ühendused, pritsikuuri elektrikilp jne. Arvu hoiab süsteemidel „silma peal“, et kõik toimiks. Projektiga haakus 16 majapidamist, kaks ( Pähkla ja Tooli ) loobusid. Kedagi kohustada ei saa, kõik on vabatahtlik.Peeter käis siiski abiks kaableid vedamas, Avole ei sobi küla inimesed, ammugi siis siinsed projektid. Kui reaalsed rahalised kulud kokku võeti, tuli igal perel maksta 1300 krooni, ka kulutatud elektri eest maksame me ise. Selline on olnud asjade käik.

On ka minule öeldud, et mis teil viga, teil ju tänavavalgustus. Olen vastanud „ Tehke ka, otsige võimalusi, et oma elu paremaks muuta!“. Hiljuti kuulsin, et Käina vald toimib samamoodi : Eesti Energia projekti raames pannakse ka tänavavalgustus. See on loomulik, et kui juba kaevatakse, tuleb kõik võimalused ära kasutada. Kõik on tegelikult kokkulepete ja asjaajamise küsimus, ainult tahet peab olema. Kui palju aega ja vaeva kulus Reheselja elektriprojekti eestvedajatel ( eelkõige Arvul ), et kokku leppida, kooskõlastada,materjal hankida, seda teavad ainult nemad. Kaablite vedamine käis õhtuti, traktoritulede valgel. Kraavi kaevamist ja kaablite vedamist jätkus 11-le päevale, enamus tööd tehti õhtuti, kella 6-st 10-ni. Sügis, vihm, pori... Töö sai tehtud ja vaatamata sellele , et mehed kohati põlvist saati poris müttasid , ei ole ma kuulnud, et keegi oleks virisenud. Tublid, väga tublid! Seda häbematum tundub väide, et Reheseljale on tänavavalgustus valla rahadega pandud. Kui palju töötunde tegelikult kulus , ega seda ei teagi : postide ülespanek, valgustite paigaldus, pritsikuuri valgustus ja hulk väiksemaid töid. Me elame siin ja kõik, mis on tehtud ning edaspidi tehakse, on selle nimel, et meie elukeskkond oleks parem. Hea on pimedal ajal liikuda ja pritsikuuri minnes ( siia tuleb terve küla post ) hakkab nii väljas kui sees tuli põlema, ei pea taskulamp käes koperdama. Lambid ei põle öö läbi vaid lülituvad välja kell 11, sedasi sügisest kevadeni, kuni valgemaks läheb, suvel pole tänavavalgustust vaja. Augusti algul juhtusin hilisõhtul Mõisast läbi sõitma ja mis ma nägin : valgustus põleb. Sealsete elanike käest kuulsin, et see oli põlenud terve suve jooksul !? „Mõisa köis, las lohiseb!“ – kedagi ei huvita. Kui meie siin midagi teeme, oleme „hammaste vahel“, teadagi , Sõru maffia. Las räägivad. Meie, isepäised , nagu me oleme, toimetame ikka edasi ja on ka nooremat põlvkonda, kes jätkab.Tehtud on siin mõndagi : aastakümneid oleme koristanud ja võsast puhastanud oma küla, hiljem lisandus randade koristus ja küllap on siit „välja kasvanud“ ka üldine valla koristus. Rainer Nõlvaku „Teeme ära“ polnud meie jaoks midagi uut, lihtsalt äraunustatud vana. Ei pea keegi ootama, et ta uksealune puhtaks tehakse, seda tuleb ikka ise teha. Lihtsam on koristada pidevalt kui ühel hetkel avastada, et prügi hakkab lämmatama. Koos teha on tegelikult tore, see liidab ja annab indu järgmisteks projektideks. Ega me siis ainult tööd ei tee, saame lihtsalt niisamuti ka kokku , on veel sünnipäevad, jaanipäev ja aastavahetus.

Kaheksakümnendate keskel sai Helleri eestvedamisel ehitatud lastele mängumaja ja kiik, tehtud lõkkekoht, kus külarahval mõnus koos istuda, märgitud maha palliplats ning veetud kohale külakivi.Ka siis oli ütlejaid, et teil on külas suur kiik. On jah , ja ise see sinna ei tulnud. Eks me oleme sellega harjunud, et Reheselja rahva tegemistele kommentaare jätkub. Ei tea, miks see nii on, aga kipun arvama ,et kohati on tegemist eht-eestlasliku kadedusega.

On räägitud, et ka ahnus ja kadedus on kapitalismis edasiviivad jõud. Laenan siia tsitaadi Mihhail Lotmanilt: „ Vabaduse pahem pool on egoism ja ahnus. Õigluse pahem pool on jälle kadedus ja väiklus. Kui mul on valida, siis ajaksin asju pigem ahne kui kadada inimesega. Ahne inimene tahab midagi teha. Kade inimene põhimõtteliselt ei loo midagi juurde.“



Mare


Moo mälledamist mööda olid nee asjad änam vehem seda moodi nagut sii eelpool kirjudat oo.Eks nee naised said oma portsu ka,sest eks see riiete kasimine jähi ikka nende tehja.Ma karda,et nendel läks ikka üsna ulka pesupulhverd üles,et riided sellekohaseks saada,et kinidab koduväravast välja lasta.Senne asja mei oleme oma jäuks nüüd ammu ee lõpedand,las nee kadestajd vaevad oma pead,et mis ja kudas,nende muistusse äi mahu ju,et muist asju sünnib tasuta ja omast ajast ka tehja.Nendele kadestajatele ma või nüüd saladus katte all ütelda,et tuleva aasta mei paneme omal trolli ka käima.Iliktri postid ju tee eeres püsti.Meitel üks bussi kere ka juba olemas.Mõtle kui hee õhta Sõrul kõrtsis ää käia.Mõrrakuuri poold lähmi ja Roo meeld tuleme.Saaste prugrammist pidimi raha ka saama ikkagi mitmed outud jeevad õhta kodu seisma.Üks uudis veel,mei saami senne Kreedexi abiga omale ühe senne iliktri outu laadija ka ,mis nüüd väga moodis oo.Paneme senne Pritsikuuri seina peele üles,see peaks ju küll ee koht olema.Niikoua kui autu laadib saab sees lehti lugeda ja puha.Kuule preegu siis eed kadestamist ja mei katsumi teite jäuks ikka midad jälle tehja.


Velju


Arvu Kastein:
Reheselja tänavavalgus on sisult kõige tavapärasem “teeme ära” üritus. Vanasti nimetas eesti rahvas sellist asja talguteks. Talgud olid siis tavapärased asjad, teisiti oligi võimatu Eesti külas suuremaid töid korraldada, olgu see siis heinategu, rehepeks või majaehitus. Tänapäeva Eesti ühiskond on seevastu läinud väga individualistlikuks. Mäletan kui 90-ndate alguses toimusid esimesed Sõru ranna koristuse talgud. Mujalt rahvas sõitis mööda, päris aru et mis toimub ja läks pead raputades edasi – “ei, meie külas oleks see võimatu”. Jah, elu näitab et valdavalt ongi võimatu, kuniks leidub teatud lollikari kes seda ei tea ja teeb asja võimalikuks 


Igal asjal on oma algus ja põhjus. On ütlus, et Kariibi mere orkaanid saavad alguse liblika tiivalöögist kusagil aafrikas, kes tekitab esimese õhukeerise. Väga hästi või väga halvast lähevad asjad siis kui mitmed asjad-olukorrad üheagselt kokku juhtuvad. Ehk paned näiteks mitu augulise juustu viilu kokku ja vaatad kas näed läbi.

Tänavavalgustuse ehituse mõtterada on üsna käänuline. Valla arengukavas oli ette nähtud 2008a. Reheselja tee asfalteerimine. Tol ajal ei olnud ka veel Sepastes alajaama, vool tuli Reheselja alajaamast, madalpinge liin oli üle 2km pikk, vool Sepastes üsna kehvavõitu. Perspektiivne Sepaste alajaama kõrgepinge kaablitrass oli ette nähtud Reheselja-Sepaste tee servas e. seal kus ta täna ka on. Jaotusvõrgu poolt otsustati seetõttu paigaldada kõrgepingekaabel enne tee remonti asfalteerimise ulatuses e. kuni praeguse Reheselja alajaama asukohani. Asfalteerimise probleem seisnes selles, et peale asfaldi panekut on kaablitöid oluliselt keerulisem, kulukam ja sageli ka teed lõhkumata võimatu teha (nende otsuste juures minul sõnaõigust ei olnud, töötasin sel ajal teisel ametipostil).

Siit tuleb mängu tänavavalgustus. Kuna nagunii pidi Jaotusvõrgu poolt minema kaabli kaevamiseks , siis tekkis meil Helleriga mõte, et paneme siis ühiskaevist kasutades kohe ära ka tänavavalgustuse kaabli ja jalandid, valgustid saab alati hiljem panna, aga kaablit mitte. Esmane eesmärk oligi tol hetkel kaabli mahapanek, kust kaabel saada ja kuidas asi üldse lõpuni teha, sel hetkel selgus puudus. NB!!!! Mitte kordagi ei olnud arutusel teema, et valgustuse ehitus ja hilisem elektri maksmine peaks toimuma valla kulul.

Reheselja alajaama ehituse ja kaabli paneku tööde tähtaeg oli 2007a. novembrikuu. Tegu oli majandusbuumi perioodiga kus ehitajatel tööd palju. Septembrikuu oli kätte jõudnud, töö tähtaeg lähenes, ilmad läksid juba poriseks, töödega ei oldud veel alustatud. Siis tekkiski meil tänavavalgustuse koha pealt vast see kõige parem mõte - pakkuda elektrivõrgu ehitajale varianti, et kaevame kraavi ise, aitame kaabli ka maha panna, aga vastuteeneks palume tosin valgustimasti koos valgustitega (kaabli olin paraku juba varem hankinud) e. moodsas keeles win-win varianti. Rääkisin elektrimeestele jutu ära ja ega selget vastust tookord saanudki, on nad sellega nõus või mitte. Paar päeva hiljem olid valgustimastid pritsikuuri juures.



Algne plaan oli kraav nn. Jumpsiga kaevata. Arvestades kivide hulka mis maa seest välja tuli, hea et me Jumpsi peale ei jäänud. Sama ajal toimus Emmastes kanalisatsiooni ehitus. Heller sai kaubale JCB kopamehega kes oli nõus õhtuti nö. haltuurat tegema. Mees tuli õhtul kella 6-st ja lõpetasime tavaliselt kl. 9 paiku. Töö jõudlus oli sirgel trassil kusagil 75m õhtu jooksul. Töö eest sai mehega klaaritud iga õhtu. Esimene päev läks kogemuse hankimiseks. Kaevasime kraavi valmis et järgmine päev kaabel sisse panna. Paraku oli kaablikaevis muutunud veekraaviks. Oli tükk tegu et kaabel kraavi saada (torus kaabel tõuseb veepinnale) ja veel nõutud sügavusele. Hiljem sai kaabel kohe kraavi pandud ja kaevis kinni. Keskeltläbi oli meid iga päev ca 5 meest ametis. Mõni päev rohkem mõni päev vähem, esimene päev kõige rohkem. Töö alguse dikteeris kopamees, tema tund jooksis ja kui ta oli platsis , siis tuli meil ka olla.


Hiljem jäid väiksemad tööd – oktoobri kuu jokksul ajasid mastid koos valgustitega püsti Velju ja Heller. Mäletamist mööda sai valgustus töösse 2007a. novembri esimestel päevadel, nelja aastaga on kulunud 6000 kwh elektrit.

Lootsime sama praktikaga ehitada tänavavalgustuse edasi Sepaste suunas Reheselja küla lõpuni. Sepaste kõrgepinge kaablit hakati edasi paigaldama 2009a. suvel. Kahjuks ei olnud siis olud enam nii soodsad. Oli tugev majanduslanguse aeg, ehitajatel oli omal tööd vähe. Niipalju läks siiskid hästi, et saime kõrgepingekaabli kraavi sokutatada ka oma tänavavalgustuse kaabli ja paigaldada valgustite vundamendid. Velju ja Heller vedasid kaabli lahti, ehitusmehed olid väga vastutulelikud ning panid kaabli kraavi koos valgustikannudega. Mehi premeeris Heller pudeli viski ja kommikarbiga. Kohtusin samade meestega aasta hiljem teises objektis. Heller oli neil väga hea sõnaga meeles.

Ehk see Sepaste suunaline valgustuse projekt on meil veel pooleli. Kuidas asi lõpetada vajab arutamist. Variant on panna aja paranedes uuesti rahad kokku ja osta puuduvad valgustid. Teine võimalus on kirjutada mõni projekt euroraha taotlemiseks.

Koristaja on ka inimene ehk puhkepäeval Helsingis.

Üle pika aja on mul vaba päev ja juba kolmas järjestikku ning ma ei uju ega sõida ega sõuagi kuhugi täna. Päris huvitav tunne. On olnud päris pöörane kuu - erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu - täielik nonstop, mistõttu on võlgnevused igal pool.Täna siis proovin täita enesele antud lubadust- vähemalt üks päevikukiri nädalas.

Laupäeval käisin oma Foreveri sponsorite, Marita ja Kariga ning Heliga  Lappeenrannas Foreveri inspiratsiooni päeval. Oli Saimaa, oli uhiuued konverentsiruumid, oli rikkalik söök ja tuli kuhjaga inspiratsiooni. Üks tera, mille üles märkasin korjata oli see, et kui tahad midagi saavutada, peab enesedistsipliin olema kõrgtasemel. Kui teed plaani ja annad enesele lubaduse, tuleb seda täita. Mina lubasin vähemalt korra nädalas päevikut postitada. Nüüd siis teen puhkepäeval kuu portsu tasa.

nagu pealkirjast on võimalik aru saada, ronin endiselt mööda kodukoristaja karjääri, ikka tolmuimeja najal ülespoole. Iseenesest pole see ju mind tundvate inimeste jaoks ilmselt uudis, et ma naudin kõike , mida teen, kuid koristamisest vaimustumine on mulle endalegi ehk pisukeseks üllatuseks. No mulle tõesti meeldib kodusid koristada, boonuseks , lisaks eesti arsti tunnipalgale on muidugi ka ammu unustatud kehakaalu langus. JEEH! Jalgadega tsistern hakkab taas jälle pisitasa inimese kehavorme meenutama ja seda ilma mingi erilise vaevata - trenni eest makstakse veel peale!

Ega see Eesti elu taak pole muidugi kuhugi kadunud- endiselt ei tohiks ma lahkuda elukohast Tallinnas, huvitav, kas selle sätte rikkumise eest on ette nähtud vanglakaristus? Kohtuasjast pole kippu ega kõppu, olen endiselt potentsiaalne kriminaal, võlasabad pankadele ja sõpradele ei taha kuidagi lüheneda, kuid üle pika aja on taas lootust! Foreverile töötades , õigemini küll selleks tööks valmistudes , olen kogenud nii palju uut ja innustavat. ei jõua ära imestada oma pimedust ja lollust, seda eelarvamuse kardinat, mille oma silmadele olin tõmmanud. Kui palju rikastab juba uuele ideele mõtlemine, selle teostamisest rääkimata.

Ja inimesed, ikka need minu inimesed. need, kes on ikka alles ja need, kes tulevad pisitasa juurde. Milline rikkus see on, mida ma oman. Mul on nii kahju, et pole teostatav idee, et kõik mulle kallid inimesed üksteist tunneksid ja samuti naudiksid seda vabastavat ja rikastavat sünergiat. Nii lahe oli, kui üks mu kauaaegne sõbranna ütles Velju kirju lugedes, et ta nagu tunneks seda inimest, et see on just ka tema inimene. Et mul on ka õnne olnud omada sellist peret , suguseltsi ja kogukonda, sõpradest rääkimata.

Tänud teile, kallid! Mõtlen teile pidevalt , see on ehk kirjanduslik liialdus, kuid sageli, küll ja olen tänulik teie eest.

Ühelt koolituselt jäi meelde soovitus: kui arvad, et su elus on kõik valesti ja haölvasti, siis võta kaks paberilehte ning tee kaks nimekirja. Üks tee asjadest, mis su elus halvasti on ja teine tee asjadest, mille eest oled elule tänulik. Pakkuge, kumb nimekiri on pikem , ka kõige õnnetumate elus? Või proovige järgi, isegi kui te õnnetud pole.

Rahavõlad ja blogivõlg pole paraku ainsad, mis ma olen suutnud omale kaela korjata. Eelmise aasta tubli õppimise järel ei saa ma kuidagi järje peale: praktika ja lõputöö ja müni erialane ainegi veel, arvutiõpetust ei tahaks kohe meenutadagi.....

Peale Foreveri viimast koolitust lubasin endale, et teen ka plaani ja täidan seda ja saan rikkaks ja edukaks , eelkõige ikka terveks ja õnnelikuks.

Kõige selle jaoks tuleb osata aga aega jaotada. Nüüd siis lähen oma koristaja puhkepäevaga edasi muul lainel.

Enese otsimist ja leidmist, tervist ja õnne - seda soovin teile, mu kallid. Ärge alahinnake ennnast, oma elu ja suhteid! Elu mõte ongi elu ise!

Mari

P.S. tähenärijatele teadmiseks: otsustasin tekste mitte üle lugeda , ega korrigeerida- puhas ajaraisk, kes tahab, saab aru. lugemine pole teps mitte kohustuslik.just selline stiili- ja kirjavigane ma olengi ja jäägu nii, hetkel on muid asju paranduses küll.

Sõru laat ehk miks ma armastan sõrulasi.

Hiiumaa tervikuna on kahjuks minu jaoks minetanud oma algse, idüllilise ja õiglase maanurga tähenduse. Esimesena kipub ikka meelde tulema halb - no miks see küll nii on. Kuidas ma ka ei tõrjuks neid inimlimukaid oma mõtetest, siis tehtud ja kestev ebaõiglus ei lase mul neid siiski unustada. Loodan, et mõistus ja aeg teevad oma töö ning mu meeltest kaovad igaveseks selleised nimed ja näid nagu Kail, Lerch, Peedu, Rull, Kobin ja veel väiksemat prahti juurde. Mõnele võib olla üllatav siin mu negatiivsete suurkujude tahvlil Kobin Malle nime näha, kuid üsna kindlatest allikatest on teada, et Malle Kobin levitab mu kohta laimu. tuues mind esile halva näitena erivajadustega inimeste ärakasutajana. Tegelikult nõuaks see täiesti kohtuasja, et Kobin Malle sugused inimesed ei pääseks ligi erivajadustega inimestele, rääkimata siis kõrgete ametikohtade omamisest, aga tegelikult on mul ükskõik. Kui hiidlastel endil on ükskõik, siis mind see peaks küll huvitama kõige vähem. Mulle ei tee see laimamine suurt midagi, Kobin vaadaku ise, kuidas sellega toime tuleb, et kas, siis enda poolt välja mõeldud või kontrollimata infot külamoori tasemel oma kõrgelt ametikohalt edastab. mulle jääb ikka meelde see pilt kui ta tähtsalt fotoaparaadiga vehkides üritas takistada hoolealusel teostada oma unistust ja võimalust normaalsema elu poole. Pean tunnistama, et hoolealuse enesekindlus ning enda õiguste eest seismise käigus oma võimete ületamine oli muljet avaldav ning Kobin tundus selle kõrval eriti naeruväärne ja ebapädev.
Aga noh, nüüd on seda au neile saanud jälle küll ja rohkemgi, see on nüüd siis ka räägitud. Loodan, et Kasuperede Liit endale väärikama tegija etteotsa leiab.
Niisiis, minu kallitest sõrulastest. Sõru otskond ning selle erakordne vaim olid just need tegijad, mis panid meid 17 aastat tagasi, suurtes piirides just samal, sügisesel ajal , olusid trotsides end hiidlasteks pressima. korduvalt oleme rääkinud, et arvasime olevat leidnud Paradiisi maa peal. See ühisvaim, mida  Helleri eestvedamisel , Lajade toetusel ning muidugi Kotkas Kalevi nõul ja jõul veeti, oli täiesti jalust rabav. Me nii hirmsasti tahtsime ka sinna kuuluda ja proovida vähemalt natukegi sama töökad ja tublid olla. meid toetati ja me rabasime rõõmuga. Aitasime Veersaludel Välja talu 5 aastase seismise järel tolmu alt välja kraapida, hiljem taastasime 50 aastat tühjalt seisnud Kobli koha , tehes sellest oma Mariatsi. Ikka kogu aeg kogukonna toetusel - Sarapuude pere, Söölide pere, Vetside pere, Kotkaste pere, Nelliste pere, Veersaludest rääkimata. Toredate naabrite seltsis , iga aastaga tuli külasse paar suitsu juurde. 17 aastat tagasi seisid pooled majad meie kandis tühjana. Tänu Helleri ja otskonna rahva pingutustele ärkas küla taas ellu ning seda vaatamata asjaolule, et oli pesaheitmise aeg - lapsed said suureks ja lendasid laiali- nii Vetsidel, Kotkastel , Söölidel, kui ka mitmes muus peres. Ning kui tublid noored on selles otskonnas kasvanud - praagiprotsent on praktiliselt olematu - ei täienda need noored mingil juhul tänavaid ega vanglaid. See on üks kvaliteetne elukeskkond.
Nagu eelnevalt juttu olnud, võtsid need mehed - naised laiemalt ette ning viisid kogu Emmaste valla paremale ja jõukamale järjele, ikka tarkuse ja töökusega- tõüesti kõlab nagu muinasjutt, ainult õnnelik lõpp puudub. Äbarikud ei suutnud leppida ning üritavad nüüd kogu saavutatud edu alla vett lasta, aga õnneks jäävad neil isegi selleks käed lühikeseks, ehkki teada tõde on, et lõhkuda on kergem kui ehitada.
Emmastest oma "teenitud tänu" saanud, õnneks saanud tagasi ka oma sadama ja muuseumi , on Sõru otskond taas võidu poolel. Tänu Veersaludele on Sõrul kohvik ja pood, tänu Lajadele on Sõrul jazz ja kontserdid, tänu meeskonna tööle on Sõrul maine, tänu Milvile, Helvele, Kalevile, Hellerile on muuseum ja külaseltsil koos käimise koht, tänu Kalevile, Laun Tiidule, Hellerile on sadam. Tegelikult sai loetletud ainult eestvedajad- andke andeks mulle kõik teised- tegelikult on see ikka kogukonna koostöö - Maris , Mare, Velju, Siim, Peeter,Arvu, Kadri ja paljud ja paljud teised.
Mu elu läks lihtsalt ilusamaks taas sellest päevast, kui makuulsin, et külaselts tegutseb ja korraldab, küll koosolemisi, kuid nüüd suisa laata.
Kuna ma laadal ise polnud , mu ema Helle oli seal õnneks aktiivne osaline, edastan muljeid otse koha peal käinult - minu kallilt sõbralt Veljult, kes ilmselt Mare peale käimisel(suur tänu talle selle eest), oma muljed muhedalt kirja pani. Kadri lubas kasutada ka enda poolt tehtud pilte.
Tublid, Sõru rahvas, minu rahvas. Hoian meile siinpool kahte vett hoolega pöialt - meil läheb Sõrus endiselt kõik hästi! Meil on maailma parim paik elamiseks.
Tõrvatilkasid meepotis annab tegelikult vältida - need on inetut värvi , kergelt ignoreeritavad ja eemaldatavad.

Velju muljed laadalt.Kirjad Marile.

Mool oo rööm näha,et teitelseel Soomes oo ikka ametiühing ka veel töös.Paistab et loube ja pühabe antakse teitele ikka ka ingamis aega ja sa vetsid vaevaks meitele kirjuta.Meitel oli sii loube Sõruots sügis laat,nagu sa tead.Mool oo siuses sennega soole natust uudiseid,need kippuvad nüüd küll juba vehe vanad olema,aga nädala lehed ilmuvad ju ka ja äda pole midad.Ma tahtsi ükspeev Atsi kette saada,aga äi saand pihta.Ma tahtsi senne taksunduse asjus vehe kosultatsiooni saada,ta teab seda asja paremini neh see senneks.Mind kutsudi loube umigu poole üheksaks kliendi või nagut meitel ööldakse kunde juure.Sa saad aru loube umigu nii vara see jo poole öö aegu veel see peaks kindlasti kõrgema tarihvi alla minema.Mind kamandati peenramaale,kärru pidi seel olema ja kõrvits ka ja seetuli outusse panna .Ma läksi paha aimamatta senna oh sa mait,sennest oleks terve Sõru ots jõuluni süüa saand.Mis tehja kliendi soov oo seedus Ma kikerdasi senne siis kudadviisi kärruse ise kartsi küll,et siit ma songa saa,aga leks õnneks.Kui ma olisenne lõpuks outusse saand läksi ma tuba uurima kus klient oo.Ma proovisi taale selgeksteha et kis seda ostab,kui just kisski paati äi taha tegema akata agatuli välja,et see polekit müügiks oo oopis tekuratsioon.Siis läks kouba peele laadimiseks;potid, pannid,vaaagnad,purgid ja lugematul arvul muud kloba.Oleks ma seda teednd ma oleks outule kärru järgi pannund.Elektri pliitasid kaks tükki ja mihkru uun.Lõpuks kui me olime vanaemaga karderoobi ka üle vaatnin,seel tuli ka vceel lakelisid ilmsiks,et seeliku alumine eer pidi katki olema,ma lohudassi teda küll,et äga ta loua peele äi pee tantima minema,saimi lõpuks minema.Ma kantrullisin ikka üle ka,et kas vanaemale ka mõni õöönes nõu jäi või veedi need keik nüüd seltsi Vanaema ütles,et las laps vetab aga seltsi temale üks vehene kouss ja tass jähid.Lõpuks saimi minema ,sadamas käis juba igavene joosmine ja sebimine.Keik rabasid paremaid kohti.Ma aitasi siis kliendil ennast sisse seeda, panin pliitad tööle ja kikerdasin tekuratsjooni ka paika.Siis kimasin ruttu kodu ütlesi naisel,et nüüd sile riie selga ja ruttu laadale.Kuule mool läheb nüüd kiireks järg tuleb teise peeva.Tsäu.Velju.




No nii ma ole nüüd järjega jälle puutris.Keige peeld ma lõpeda oma laada memuaarid ee,muidu lehtvad meeelest maha sest mool pidi mälu na vilets olema,nagu mo naine ikka toonidab.Jõutsime naisega kinasti laadale kraapisi kodust enne keik seestud ,ka kokku ja puha,tervelt kakskümmend euri sai kokkum.Ma ise arvasi,et joo sennest küll oo ikkagi kohaliku tähtsusega üritus ,mis sennest ,etSõruotsa mahvja territoorjumil,nagu kadestajad ütlevad.Kui ma keike seda nägi mis seel pakudi,siis ole ma täitsa kindel,et nälga tänavu aasta äi jee,kis ennast vehegi liiguta viitsib.Varsti ju mardipeev,siis ju kadripeev ja kougel nee jõuludki oo.Söömapoolist oli egasugust sorti alates leivast ja lihast,lõpetades tuhlide ja igasuguste juurigatega.Neh seenestest map mitte äi reegigi neid oli igasuguses töötluses küll külmalt ja sujalt,küll soolaseid ja isegi tordi sees.Ja siis seda vaimu toitu,ma mõtle raamanduid,neid oli ka mütme leti jägu.Vad seeld tegime naisega omale ka laada ostu.Sa kindlast juba teed senne Takise Härrana sündinud.Seel näidedi veel kinu ja puha. kokkuvettes oli täitsa kina üridus,keik oli kohalik kraam,map äi näind kussa pool neid siltisid Made in cina.Ma tänaks kindlasti neid kis senne asja ette vetsid ja ära tegid.Kui sa trehvad neid nägema siis täna moo poold ka.Üks uudis veel ,Nüüd oo nee valla omad ühe asja veel senna p tehega kohta aeda.Nüüd mei oleme siis nii kougele jõudnd,et kui mool oo pintsiini tarvis siis ma pea pläsku kile kotti panema ja bussiga Käina minema sest Emmastes änam pintsiini äi saa.Valla omad olid ütlend,et see kasumit äi anna ja seda pole vallale tarvis.See oo küll õigus et nendele seda tarvis pole sest änam pooldel pole meite vallaga midagi pistmist ,kis käib sii magamas kis ainuld volikogu koosolekul,kui jõuab selge see ,et nende see tehendab valla jäuks pole seda pintsiinijaama mitte tarvis.Preegu keik tsäu Velju.