Mare meenutab Emmaste streiki.

3.november 2010 -pikett Emmaste vallamaja juures. Aeg on läinud uskumatult kiiresti - sellest saab nüüd viis aastat.

   POSTIMEES

 Neljapäev, 4.november 2010

 VALLARAHVA RISTIRETK: Hiiu naised nõudsid vihmas seistes oma muuseumile kaitset

Vihma ladistas ja pime oli, kui Hiiumaa Emmaste valla kümmekond ärksamat naist kogunes eile õhtul vallamaja juurde ajaloolisele sündmusele - saare teadaolevalt esimesele meeleavaldusele.

 Omakandimeestest politseinike pilgu all meelt avaldanud naised pole rahul, et vallavolikogu otsustas rahapuudisel likvideerida Sõru muuseumi, kuhu vallarahvas ise toonud armsaid vanu asju maalidest meremeeste reisikirstudeni välja.

 Tõsi küll, volikogu on muuseumi likvideerimise nüüd peatanud, kuid nagu andis mõista kauaaegne emakeeleõpetaja Sende Lipu, oli põhjust välja astuda kuhjaga. "Viimase aja otsused ei toeta kodanikualgatust, vaid soosivad kodanikuhalvatust" sõnas ta.

       Tekst: Tuuli Koch

       Pildid: Liis Treimann

  Selline tekst oli Postimehe esiküljel, samuti pilt meeleavaldusest. Tekst jätkub ajalehe sees - kes tahab meenutada otsige netist Postimehe arhiivist.

Mare killud.

 " Teele, teele kurekesed, üle metsa, maa..." Sügis. Tänavune sügis tõi meitele meeleavalduse, mida reklaamiti kui esimest maakonnas ja mis ei ole seda mette. Esimene registreeritud pikett oli peaaegu viie aasta ees hoopis kaugemas vallas: "Kaugel külas, vanaema juures..." Meeleavaldus oli küll vallamaja juures aga kaitsti vanaemade -isade pärandit. Rõõm tõdeda, et nüüd jõuti meitele järele. "Üks vana-vana mees on mõisa poole teel..." ja julgeb ka aru pärida, mitte nii et: "...oh, härra, lase perel elada. " Telekast tuleb üks teine: "...vana ja väsinud mees, ning üksindus on tema silmade sees..." Eks see olegi viimane võimalus, sest kui näitsikutele enam palka ei jaksa maksta...Üritus oli iseenesest suurejooneline. Kas tegemist on populismi või diagnoosiga jääb igaühe enda otsustada. Eks neid tegijaid-mehi on ennegi nähtud: " Viiol tõmbab kiiksat-kääksat,põrand vajub niiksat-nääksat..." Ilmselgelt oligi põhjus kehvas põrandas, see krigises nii kõvasti, et keegi ei kuulnud ega näinud midagi enne, kui auk sees. Mis läbi augu kadunud, ei seda enam leia. Leiaks veel uued praamid üles, oleks elu päris Pipilota, või: " Saab sööki ja jooki ning priimat pannkooki ja sadamas pakutaks tasuta jooki...". Mis teha,kui: " Üks laevuke läks üle vee, läks üle vee ja lainete..." nii et: "... jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meil Rotterdam...". Laevad sõidavad ikka sadamast sadamasse ja: "...kui sadam ootab koju kasvõi sadat laeva..." on tegemist suure sadamaga ja suurte tegudega aga lõpuks võib ka nii minna, et: "...siis ootab keegi vaid ühte ärimeest!."  Äri ja raha - nii et pole paha ! Või ikka natuke on ?Mis parata: "...kui on kollil rahamaitse suus...".Paljudki arvavad, et: "...raha mängib elus põhirolli, raha, see on õnn ja armastus."   Õnn ja armastus vajab tänapäeval järjerst suuremat ruumi.   Tundub, et sallivust oli siis rohkem kui:" Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga...", sest jagada oli vähem. Nüüd on sildid "Eramaa" ja "Eratee" tavalised.Era vastandub alati riigile, seepärast: "...ma võtan viina, sest olen täna kurb...", seejärel: "...eurone ring, eurone ring, märjukest juurde peab tooma...". Lõppeda võib ka nii, et: "...ringist on puudu üks eurone hing, kes kainemaks saab alles taevas." Kui eluke  ajabki jooma võib juua  ka midagi muud, näiteks mahla. Elu on näidanud, et karistamine ei aita, sest: "...vits on vilets oksake ja vitsa võim ei kehti." Aga: "...kodu, see on imeline, turvaline paik..." ning sealt kõik pihta hakkabki. Oleks ainult kodu jaoks rohkem aega. Nii on, et: "Aeg annab kõik, ja kõik ta võtab ka...". Peaasi, et ta mõistust ei võtaks. Pole küll kuulnud, et kellelgi sellest puudus oleks aga sassi võib ta küll minna ja see aeg on igal aastal ühel ajal kui: "...ostupalavik mind neelab, ja ei keegi keela...".   Kui kulud kokku võetud  jääb üle vaid ohata: "Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui kallid on su oksad...".

Ega lumigi taeva jää, ühtäkki:"Kask tukub metsa serval, tema kõrval on lumevaipa suikund vana saar...".Ei tasu talveune peale mõelda, nii palju põnevat sünnib meie väikses riigis.

Pilli-, palli-, pulli-, tolli- ja kollimehi meil ikka on. Võtke järjekorda !Teie tähthetk võib tulla ja saate meediastaariks ! Edasi tegudele, ikka rahva rõõmuks !

Mõtted ja luuleread Reheseljalt.

Hea, et valimistel ja sellest tuleneval poliitikute enese eksponeerimise valul ja tortusel on positiivselt produktiivne tulem ka- paneb rahva üsna looma ja luuletama.

Mare esindab intelligentset sotsiaalvalu ja Veljul on Kärna Ärni stiilis , Hiiu murdes, terve talupoja mõistuse peegeldus elust enesest.

Mare ja Velju mõtted täna:

    LAHTRID

 Panin kahvli sahtlisse –

ikka oma lahtrisse.

Sahtel palju lahtreid peidab -

kergem asju üles leida.

 Asjade lahterdamisel on kindel eesmärk – oma mugavus ja aja kokkuhoid. Kui lahterdama hakatakse inimesi, mis on siis eesmärk ?

 Tegin lahti teleka – vastu vaatas Parts.

Tegin lahti arvuti – vastu vaatas Palts.

 Mehed on väga sarnased, mitte ainult nimelt. Mõlemad tegelevad viimasel ajal inimeste lahterdamisega. Skeemitajate seltskond, kel küüned kõvasti enda poole kaardu, on omale üksjagu kraapinud ja tõttavad nüüd appi tavalisele tööinimesele. Mina küll ei tea, et tavainimene oleks mingi teine tõug, nemad aga teavad. Vähemalt jääb reklaami vaadates selline mulje. Antakse kohe partsti ! lagipähe, et sa ikka teaks, kuhu kuulud, ja kuhu Parts ei kuulu. Eks neil omal ka kasud sees ja oma palgatõus silme ees. Palts lähtub maakondlikust printsiibist ja on ette võtnud hiidlased, lahterdades neid sissekirjutatuteks ja mittesissekirjutatuteks s.t. hiidlaste lapsed, kes elavad mandril, pole enan hiidlased ja isakoju tulles käivad „maksu alla”. Ega teised maakonnad viletsamad pole ja Läänemaa ning Pärnumaa teeniksid hästi, läheb sealt ju tee Riia peale. Võib olla peaks maksu kilode - tonnide peale üle viima, saaks veel rohkem sisse kasseerida.

 Maksud on poliitikute lemmikteema ja maksustamata on palju asju, näiteks on riik hädas üürituludega. Mis siin siis keerulist on? Kui omal elamist pole – maksad üürnikumaksu, kui lapsi pole – maksad seksimaksu, kui mõistust pole...

 

Terit.

 

Pole soo meeldivat eeld koua aegu kuulnd,aga nüüd leheb senneks,et ma kirjuda soole juba iga peeva.Mool tuleb juba erm peele,et kui jeeb juba sehanseks.Ega ma mingi ajakirjanik äi ole.Teetsa. mis mind sundis soole jälle kirjudama.Eile õhta peele senne Paltsu poisi teadus töö refereerimist ma läksi jälle teise tuppa teleka ette,et viin ennast viimaste uudistega kurssi,aga äi ole võõimalik.Plõksisin keik eesti kanalid läbi igal pool oo terve ekraan Partsu laia nägu täis ja oolitseb kangesti tavainimest sissetulekute eest.Kujutad sa ette nüüd oo nendel omal nii palju raha,et mei tuleme ka nendele juba meele.Aga ma arva,et paari nädala pärast oo nendel see juba meelest läind.Siis nad jägelevad juba oma toolide pärast ja mei katsugu oma vehesega akkama saada.Veel üks põrutav uudis,sa old seel ligemal oled sa rohkem sennega kurssis.Nimelt Puutin oli Soomlastel ja Rootslastel oma linnukitega maapeeld üles tõusda ja kui sõna äi kuule siis vaatku mis Ukrainaga juhtus.Keike heed teitele.Velju

Jälle valimised. Väsinud rahvas ja väsimatud poliitikud.

Eestis ja Soomes on taas valimised. Endal ei tunne nagu õigust valida kummalgi pool- Eestist ei tea ma enam midagi, Soomest ei tea veel sedagi.

Enamus mu tuttavaid on väsinud sellest halvast teatrist ja ei kavatse valida üldse.

Vaatamata sellele valin ma muidugi mõlemal pool- Eestis oleks küll valimata seekord jäänud, kui Kalev ei kandideeriks- sõpru ning kaasteelisi toetan ja usaldan tingimusteta ja igal võimalikul juhul ja eks sotsidel ole minu jaoks ka kõige enam üldse mingit inimese nägu poliitilist kapitali säilinud, võrreldes teiste parteidega. Aga "nalja" seal kahe koljati vahel on nemadki teinud.
Soomes valin ka sotse, "kõhutunde" järgi - lihtsalt on Eero Heinäluoma avaldanud mulle muljet inimliku poliitikuna.

Kuna mul puudub suurema sisuga arvamus valimistest, siis poleks ma muidugi nii kõlava pealkirjaga juttu kirjutanud- no poleks kirjutanud tegelikult sellest vast üldse.
Õnneks on hea mäluga sotsiaalselt tundlikke sõpru, kes, korjavad ikka ärritavad killud üles. Korra ajas mind IRLi arrogants Paltsi näol mul harja punaseks ja kiri Paltsile koos Velju kommentaaridega avaldati Eesti Ekspressi veebilehel, No tundub, et Palts ei väsi - ei kandideerimast ega tembutamast. Nagu aru saan, vahepeal säästab jõudu ja ei vaeva end liigse tööl(riigikogus) käimisega. Nüüd siis jälle - vanade tempudega, uue hooga, turvalise palga ja mõnusa pensioni poole läbi valimiste.

Kohalikud kirjasaatjad Mare ja Velju tegid alljärgnevad tähelepanekud:

Veebruar 2015

 

  LAULAME NEID LAULE JÄLLE ehk”JÄLLE ALGAB KÕIK, ALGAB UUESTI...”

 

  Mõtlesin, et lasen neil valimistel vaikselt mööda minna, nähtud ennegi neid vapraid ja ilusaid, kes ennastohverdavalt meie õnne ja heaolu eest võitlevad, las räägivad... Täna tegin arvuti lahti ja alustasin, nagu ikka, kohalikest uudistest. Mis ma nägin: Palts, „va kurjaloom” tembutab jälle ( EE 04.märts 2011, Palts „kurjaloom” solvab Hiiumaa inimesi )- 400 uut töökohta Hiiumaale. Oh mis ilus elu meid küll ees ootab ja kõigest 1 euro eest turisti pealt. Nagu ta ise ütleb:”Suurima kasvupotensiaaliga on Hiiumaal külalismajandusega seotud ettevõtted ning ma pean siinkohal silmas kogu turismi- ja puhkemajanduse teenindamisega hõlmatud sektorit, alates SPA-dest ja hotellidest ( millised loodetavasti tekivad tänu käesoleva ettepaneku rakendamisele )...” Kena, et ta ennast ette ära tänab, sest enesekiitus on oluline motivaator meie poliitikute jaoks, enesekindlus kasvab kohe kolinaga.Nagu ütleb Murphy seadus: Midagi pole võimatu inimese jaoks, kes ei pea ise seda tegema.

  Poliitmaastik on seekord üsna kirju aga seda kuulen ma küll esmakordselt, et esineja ei saa oma erakonna mõtteid avaldada, sest need on nii head, et konkurendid varastavad ära. Ega neist uutest tulijatest midagi arvata oskagi, ühel on küll juba eos hapu hais juures. Vanad olijad otsivad uusi ideid, üks erakond näiteks on lahtrisse paigutanud tavalise tööinimese, teine korraldas piketi aga kolmas kaaperdas kogunisti lauluvõistluse ( vähemasti on käsuliin kindlalt paigas ). Mart Juur pilas küll, et hävitajad olid puudu, aga näe, ei olnudki, lauluvõistluse maine sai ju korralikult hävitatud.  Neljandate fenomenaalsusele pole targemadki  pead seletust leidnud, teevad nad siis asju ühtpidi või teisiti.Lõbus on küll ja kui see püstijalakomöödia lõpeb istumisega Toompeal – ehk siis saab asjadest sotti.

  Tavainimene elab oma tavapärast elu edasi kuni kõik läheb uuele ringile. Kohtumiseni nelja aasta pärast  härra meisterpuuduja Tõnis Palts !

 

  Ma töötlesi  ka Paltsupoisi  majandus poliitilise üllitise läbi.Vaada, enne valimisi oo ikka kina aeg,siis saami ju teeda,kui ilust mei oleme ja kui kinasti mei siis veel elama akkame,kui neid ikka valime.Aga äi tee,kus nee kanged tegijad ülejeend kolm ja pool aastat oo.Nad ärkavad ju pool aastat enne valimisi.Ma sai ta lehe jütust aru,et kui mi keik sedasi teemi,kui ta käsib, oo meitel  Hiiumaal üsna varsti 400 uut töökohta juure tulemas.Äi tee kus kohast nee töölised veedakse kis siia nii kangesti tulla tahtvad.Sest ta on ju keik nee rehkunid teind vist Talina indasid arvestades.Ta vaene mees oo ee unustand,et väljapool Talinat ja eriti sii Hiiumaal tuleb palgast koifitsent maha arvata ja poe koubale juure liita.Mõne kouba hinda vaates sii meite poodides  tuleb sihane tunne peele,et koup oo üks aaval kiirpussiga toodud.Mis ta nüüd mõtleb,et keik tulevad nüüd robinal Soomest või mujalt kohe joosuga paariks kuuks kodusse tööle. Koifitsent oo paikas nii sui kui talve ja lumekahurisi meitel äi ole, et talve suusamaratooni korralda.Ma ole aru saand,et enne valimisi kippuvad nendel Talina omadel seel  Ülal linnas katused vehe sõitma, teistel ka, mitte taal üksi.Ta reegib sii oma teadus töös,et kogu senne kinu jäuks peab ikka omavinantseering ka olema,aga kus seda oma raha vetta kui eelmine vallavalitsus oskas meite valla nii lõhki lainata, et lätime siiamaani. Ma ole kogu aeg arvand, et tarkus oo kallis vara ja jootuid äi tasu mitte valida.

” Kis kassi saba ikke kergitab kui mitte kass ise” ja nee sabakergidajad paistved jo enne valimisi iluste välje. Ei teakskid, mida nad korda saatnud oo, kui nad isi seda üles ei loeks.Üks asi mis mool veel kangesti kripeldab, see oo see asi,et mismoodi nee erpsad turisti ordid sii käima akkavad.Ma ole aru saand,et Hiiumaa ja Saaremaa vahele oli riik ju uue laeva tellind.Nendel tellijatel oo jälle midad segamini läind.Nad oo siia vahele tellind uue ostukorvi, mis vetab peele pooldeist piima outut.Meitel oo siis varsti jälle valida,et kas omigu leheb korvipeele kaks pussitäit turistisid vöi piima outu,aga kuna turistidel oo kindlasti eelis siis apu piima mei akami priipärast saama.Ma ole kusapoold kuulnd,et nee suured laevad,mis türklaste teha oo, äi olepidand ka mitte suuremad olema.Aitab nüüd küll, ma ole teite kallist aega erpsasti raidand.Ma siiski looda,et osa vastutust jeeb nende kanda kis validuks saavad.Nad jo ise kangest ütlevad,et nendel oo ermus vastutus,mida mei äi suuda ültse ette kujuta.Keike head teitele.

Uued lood.

Eesti ajakirjanduses on juttu olnud eesti narratiivist, seoses peaministri sõnakasutusega. Peaministri ametiaja alguses olevat ta arvanud, et Eestil puudub oma lugu ja nüüd jällegi olevat see lugu olemas. Ma ei saa küll aru, miks selleks peab kasutama nii keeruliselt mõistetavat väljendit nagu narratiiv.

Vaatasin nädalavahetusel netist kahte vene uut lugu, kahte filmi, mis jutustab  vene kodaniku ja võimu vahelisest tegelikkusest. Esimene neist "Leviathan" sai Kuldgloobuse ja kandideerib koos meie "Mandariinidega" Oscarile.

Panen siia vahele lingi, kes soovib, vaadaku film enne ära, kui edasi loeb. Kel võimalus, vaadake kinos- seal saab filmist ainuõige mulje nii nagu tegijad on seda taotlenud.

http://smotrionline.tv/videos/leviafan/

http://kultuur.err.ee/v/film/e65c5441-cf68-4688-b77f-aeb743dcd768

17 sajandi filosoof Thomas Hobbes leidis, et inimesed on küll enda põhiloomuselt head, kuid nad on enda loomulikus olekus "loodusseisundis", mis on oma olemuselt egoistlik ning sellesse on sisse kirjutatud sõdimine ja vastuolud. Hobbes leidis, et inimesi peab valitsema ülim võim, mille ta nimetas Leviaataniks. Hobbes leidis, et parim kooseksisteerimise vorm inimestele on riik, mida valitseb monarhia ning milles toimib n.ö. ühiskondlik lepe.

Mis on siis saanud 4 sajandit hiljem. Mis nägu on Leviaatan nüüd Venemaal. Karmis looduses filmitud lootusetu elu ja jõhker võim. Ainsad üürikesed unustusehetked annab arm ja viin. Sa ei peagi olema võimu vastu, sa ei pea isegi olema õiglane ja hea(nagu on teises filmis"Durak" peategelane- sa võid võimule jääda jalgu puht praktilistel ja ajaloolistel asjaoludel. Sa oled sündinud lihtsalt valesse kohta.

Vene filmi iseloom on muutunud viimase paari , kolme aastakümne jooksul drastiliselt- nõukaaegne muretu huumor asendus tänavavägivalla ja organiseeritud kuritegevuse ning saamatu võimu vaheliste suhete klaarimisega. Nüüdseks on ükskõikne, abitu ning surma äärele viinaga läbi immutatud rahvas ägamas korrumpeerunud kuritegeliku võimu all.

Kurvaks teeb see, et see kõik on nii tuttav, see oli nii ette arvatav. Ei ole õudne ega pane imestama. Lahjemal ja rafineeritumal kujul kohtab kõike sedasama ka Eestis. Tehakse süüdi see, keda vaja, asendatakse sellega, keda vaja, makstakse kellele vaja ja võimu karistamatus on lausa seadustesse sisse kirjutatud.

Teine film. "Durak"(Loll)

https://www.youtube.com/watch?v=fhahzFmKJIY&feature=youtu.be

Kui "Leviathan" jutustab ühe pere loo laiemas kontekstis-me näeme, mis juhtub, kuid ei näe, kuidas juhtub, siis "Durak" võtab protsessi täiesti osadeks lahti ja kirjeldab detailselt, kuidas otsuste ja tegudeni võimu puhul jõutakse. Heal juhul võib sealt kogu ametniku korrumpeerumise elukaart näha.

Mõlemas filmis tuleb esile ka kogukonna osa. Riknenud ühiskonnas on mädad ka kogukonnad- esimeses filmis on peale nahahoidmise ja ükskõiksuse kadedus, kahtlustus ja kasu lõikamine lausa sõbraringis. Teises filmis on nüri mass valmis iga kell puht lõbu pärast kellegi surnuks peksma.

Ehk kõige õõvastavam oli minu jaoks ikka see pere vägivalla olemasolu sama toorel ja jubedal kujul nagu eelmistel sajanditel. Naise peks kuulub endiselt argipäeva. Kuid ka Eestis ja Soomes kannatab iga kolmas pere peresisese vägivalla käes. Mis meid, inimesi, küll vaevab?

Hea on seal kus meid ei ole.

Leian end üsna tihti kimbatuse ees kui pooltuttavad ja juhututtavad esitavad kohtudes küsimuse : kuidas elad? Vastan tavaliselt, tänan küsimast, hästi. Reeglina järgneb reaktsioon: Soomes on parem elada kui Eestis, jah? Tunnen end lõksu aetuna. See on nagu küsimus hommikuse konjakijoomise peale, kas oled juba maha jätnud? Nii eitava kui jaatava küsimuse puhul tunnistad Sa, et jood hommikuti. Samas poolvõõrale, kellega oli plaanis vaid viisakuslaused vahetada, enda eluvaateid seletama hakata, pole kah nagu ontlik ja ei viitsikski ega jõuaks, jala pealt, möödaminnes. Olen küll läinud ebaviisakat teed - see võib kõlada nähvamisena, kuid nii see minu arvates on: see, et ühes kohas on hea, ei tähenda, et see parem oleks kui teistes kohtades. Mitmel pool ei saa lihtsalt korraga olla. Kusagil peab ju olema.

Peale vajaduse pidevalt kõike ja kõike võrrelda ning vastandada, kogu aeg võrrelda ja võistelda, ei saa ma aru veel üsna mitmetest asjadest. Ei saa aru, kuidas saab olla igav. Ei saa aru, kuidas peaks mind lohutama, et teistel läheb veel halvemini. Ei saa aru, miks peaks kellelegi korda minema mismoodi keegi välja näeb või kellega leibkonda jagab. Ma olen ikka üsna juhm- paljudest asjadest ei saa aru ja neid tuleb aga juurde.

Enamus kodanikke tegelikult ei arvagi midagi, ei head ega halba ja nemad jälle ei mõista, mis ajab mind kogu aeg sellegipoolest õiendama - see on ju ka nagu sallimatuse märk. On nagu on, mis minagi virisen. Nagu moraalide sõja puhulgi, on just see dogmatism ja populism mugavuskodanke õigustus ja tööriist. Kui lahkunud on mugavuspagulased, siis mugavuskodanikud on need,kes silmaklapid peas elavad enda mullikestes, nii kaua, kui keegi neid mulle lõhki ei torka. Mullides elamine ei tähenda iseenesest midagi halba, sageli on see ellujäämise ainud garantii, seda võib pigem alalhoidlikkuseks nimetada. Kuid sedasorti valiknägemine, mille puhul suletakse silmad ja meel ümbritseva ebaõigluse ja ringkäenduse ning ühisvara ärastamise ees, nimetaksin ma mugavuskodanluseks ja arguseks.

Mugavuspagulusest ja mugavuskodanlusest kirjutan ükskord hiljem. Täna mõtisklen selle üle, kus on hea elada ja ja kas on ikka ainult seal hea kus meid ei ole.

Ma olen üks laisk ja mugav inimene. Ma ei taha kunagi seda, mida mul ei ole. Ma ei taha kunagi mujale. Samas ei tähenda see ka seda,et ma ei läheks võimaluse või vajaduse tulles. Me oleme tõelised mustlased - ainuüksi 33 abielu aasta jooksul oleme elanud kaheteistkümnel erineval elamispinnal, enne seda olin elanud veel kaheksal. Vaid paar- kolm on sellist hirmsat , remontimata ja koledat kohta olnud, mis olid sundkäigud, kust ma tõesti ära olen tahtnud. Pikapeale oleks kodu saanud ilmselt neistki. Isegi nendes, kus me elasime ajutiselt kellegi teisega koos- oleme ajutiselt elanud nii Atsi õe, kui minu venna perega koos, Soomes ka sõprade juures- igal pool on olnud hea. Lihtsalt need pididki olema ajutised lahendused. Ma tõesti ei saa aru, kui inimesed ütlevad, et neil onkodus iga ja nad ei taha kodus olla. Küsivad- no mis ma seal teen. Mina olen oma kodus. Mulle meeldib olla oma kodus. Mulle meeldib ka külas , reisil, väljas, mujal. Mulle meeldib igal pool, kuhu ma olen otsustanud minna vabatahtlikult või ka olude sunnil, kuid omal valikul. Ei pea nii olema, et kui mul on kusagil hea, siis ma mujale ei taha ja mujal on halb. Saab olla nii, et kohaned ja oled seal endaga rahul, kus oled.

Ma ei ole Eestist ära seetõttu, et mul oli Eestis halb. Ma ei ole Soomes seetõttu, et siin on parem. Ma ei ole Eesti suhtes vaid kriitiline ,nagu võib mulje jääda. Ma püüan olla objektiivne, ehkki ma ei saanud mugavuskodanik olla, ehk ma oleksin olnudki, ma ei tea seda, kui ma oleksin osanud teistsuguseid otsuseid vastu võtta. Kuid tegin selliseid nagu oskasin ja nendeotsuste ja tegevuste tulemusena pidin Eestist lahkuma.

 Ma ei saa olla Soome suhtes kriitiline, Soome pole mulle midagi lubanud ega mind siia kutsunud. Soome on mulle vaid andnud. Piinlik tegelikult, kuid olen väga tänulik Eesti suhtes olid mul oma õigustatud ootused. Ma lubasin Eestile, et ehitan ja parendan Eesti elu kogu enda oskuste ja tahtega. Eesti lubas mulle, et kohtleb mind võrdse ja vaba kodanikuna. Eesti valitsus pettis mind. Ta ei andnud mulle midagi vastu. Ta võttis minult usu Eesti riigivõimu ja Eesti riigimoraali. Inimeste huvid ikka põrkuvad, see on paratamatus, kuid riik peaks kaitsma ebaõigluse eest. Ta on petnud paljude laste, haigete, nõrkade ja eluoskusteta inimesi. Ta on jätnud nad ilma igasuguse toeta. Nemad ei jaksa ja oska ka kuhugi põgeneda..

Eestis on tegelikult hea. Seal räägitakse keelt, millest ma sügavuti aru saan. Tehakse huumorit, mida ma mõistan. Eestis elavad mu lähedased ja kallid. Eestis on mu sünni ja kodukohad. Eestis on hea. Eestis on laulupidu ja Hirvo Surva, On teater Ita Everi ja Elmo Nüganeniga , On kirjandus Andrus Kivirähkiga. Eestis on palju asju, mis on hästi, isegi parimal viisil. Eesti on ilus.

Venemaal oli omal ajal soe ja lahe, Lätis ilus, Egiptuses mõnus, Maltal kaunis, Lapis hingematvalt ilus ja vaikne, Norra oli vapustavalt võimas ja samal ajal nunnu. Euroopa on mitmekesine ja ilus.

Soomes on hea elada. Siin on sellist nõukaaegset kindlust tuleviku ees. Soomes ametnikud teenindavad, on sõna otseses mõttes kodanike teenistuses. Siin on tunne, et riik toimib kodanikele, mitte vastupidi. Kui Soome Su siia on lubanud, kohtleb riik Sind võrdsena. Ja vabana. Ise vastutad enda maksude eest, ise pead selgitama võimalused, kuid need võimalused on olemas. Kui Sa ise ei suuda neid leida, saad abi. Selles keeles, millest Sa aru saad. Riik on Su siia lubanud ja seisab enda lubaduse taga kohelda Sind enda kodanikega võrdselt. Soomes on inimlik. Reegleid on palju, kuid mulle ons ee mõistetav. Mulle sobivad reeglid. Mulle ei sobi seadustes suur tõlgendamise meelevald ja sellest tulenevalt tulemuse ettearvamatus.

Minu heaolu ei määra koht, vaid kohanemisvõime. Vastutusvõime enda otsuste tagajärgede eest teeb mind vabaks. Vaba inimene on õnnelik inimene. Kui sõja ja haiguskolded välja jätta, pole kohal tähtsust. Peaasi, et me saame selle ise valida. Vabal tahtel või asjaolude tõttu.


Üks hea asi ei tee teist halvaks. Hea, et on palju head.

Eesti helge pool: laulupidu ja Mandariinid.

http://www.postimees.ee/3044279/postimees-kuulutas-valja-tanavuse-aasta-inimese



Hirvo on vaieldamatult praeguse eesti kooriliikumise kuvandi isikuline väljendus. Töökas inimene,  karismaatiline persoon. Milline õnnistus on Eestile, et sellised tüübid kõige kiuste veavad eesti kultuuri edasi ja hoiavad kultuuripärandit elus. Õnneks maksab rahva armastus kultuuriinimeste silmis ka midagi, oma töö vastu, materiaalses mõttes, ei saa Eestis haritlased suurt midagi.

Muidugi pole Hirvo üksi selle kauni massiilmingu taga . Aasta, õigemini aastate tegijad on lisaks korraldajatele, kõik need tantsijad ja lauljad, kes oma raske päevatöö ja elumurede kõrvalt viitsivad ja jaksavad tantsida ning laulda, lisaks seda "pisikut" ka enda lastele edasi süstida. Härda meele ja märgade silmadega jälgisin ka sellel aastal telekast pidu. Võimas ja seisatama panev. Kõik muu seisatab selleks ajaks. Tuleb pinnale jälle usk, lootus ja süda täitub armastusega elu, muusika, inimeste vastu. Nii puhas on olla selleks korraks. Siis tead jälle- jah, loodusseadused kehtivad ka ühiskonnas- kõnts ujub pinnale ja haiseb ning pritsib hirmsasti. Jääb mulje nagu muud polekski. Siiski on puhas kiht allpool- töökas, tagasihoidlik, kuid ka alalhoidlik ning ei vehi seal, kus sellest mingit kasu ei ole. Ei, ta kaunistab ja parandab elu sellega millega oskab - kunsti, kultuuri, muusika, tantsu, kirjutamisega, laste kasvatamisega, näitlemise, armastusega....

Ja neid on palju, neid inimpärleid - need jäävad sinna laulupidude ja "Mandariinide" vahele, või siis nende ümber.

http://et.wikipedia.org/wiki/Mandariinid

Tänud ja kiitus kõigile, kes päriselt eesti asja ajavad. Sügav kummardus.

Lõhestunud isiksus.

Ma pole end nüüd väga normaalseks kunagi pidanud, ka liiga huvitavaks mitte. Üha enam hakkab aga diagnoosilähedane seisund tekkima. Igal pool vaid lõhed- ühiskonnad, kogukonnad,maailmavaated- kõikide vahel laiutab ületamatu kuristik. Ka minu endas. Isegi pean kahte blogi pidama.

Kriitilise "suhteterviseks" kogunevat jõuetust ja lootusetust pean tasakaalustama "elumari" blogiga, et loomuomane positiivsus ja elujaatus saaks võrdsed võimalused pinnale tõusta. Samas jääb endalegi mulje nagu neid kirjutaks eri inimesed -"elumaris" on kõik suht korras kui vaid enda meele korras hoiad. Suhtetervises käsitletavad teemad teemad ajavad kulmu kortsu, südame täis ja käed jõuetusest rippu. Küll tahaks juba jõuda konstruktiivsesse faasi. Kaua me vingume, astume dialoogi. Mismoodi saab dialoogi astuda, kui lõhed on ületamatud.

 Nagu Kivirähk kirjutas viimases artiklis, kui me elame erinevates sajandites. Mitte ainult erinevates riikides, mitte ainult kultuuri ja haridustaustalt erinevad, ei, ka siinsamas - euroopa südames sündinud ja kasvanud. Jälle kaks, minu jaoks kõige valusamat näidet viimase aja sündmuste hindamisest, mis ühiskonda ja kogukondi lõhestavad. Ei, võiks arvata, et see on kooseluseadus, mis enda olemuselt on ehk tõesti enda ajast isegi pisut ees, ehk siis tulevikus, mitte minevikus ja arusaadav, et ühiskonnas sellise muutuse ja mõttega harjumiseks läheb veel aega.

Sõnavabadus ja sotsiaalne võrdsus - need võiks juba riigi ja ühiskonna tasandil küll olla selged põhimõtted. Mulle jääb arusaamatuks, et riigis, kus pole läbi läinud anonüümsete kommentaatorite ohjamise ettepanekud, astub siseminister otse sõnavabaduse vastu kõige räigemas mõttes. Ta püüab mõista kuritegu seal, kus ei ole selleks üldse euroopa moraali mõttes ruumi - elu pühaduse mõttes.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/siseminister-pevkur-traagilised-sundmused-pariisis-algasid-meedia-enda-kaitumisest?id=70526235


Siseministrile makstakse palka ka muu seas selle eest, et oskaks õigel ajal vähemalt vait olla. Nagu keegi tabavalt ütles, Pevkur ei kasutanud seda võimalust. Ja mis siis edasi sai? Vaadakem seda lõhestunud ühiskonda, oli ka neid, kes laiendasid seda teemat- kõik kuriteo ohvrid on ise süüdi, peavad oskama riske hinnata. Naised ei tohi vägistamise vältimiseks väljakutsuvalt riietuda ja nohikud peavad tugevamatelt jalust ära olema. Sellele jamale on reageerinud minust tükk maad paremad kirjutajad, ühinen siinkohal nendega.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/krister-paris-platnoiideoloogi-hurjutus?id=70529047


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/anvelt-maletan-uhe-vagistaja-vabandusi-et-tema-tegu-sai-alguse-kui-ohver-suvel-pargis-miniseelikus-jalutama-hakkas?id=70528607


http://epl.delfi.ee/news/lp/andrus-kivirahk-mineviku-varjud?id=70529837


Pevkuri lapsesuu, vabandust pepu, ütleb hiljem, et kommentaar oli ebaõnnestunud, kuid sisult õige. Sisejulgeoleku juht juhm, mida me külamiilitsalt ja anonüümsetelt kommentaatoritelt üldse ootame. Miks me üldse ootame? Tunnen end samamoodi juhmina, et ma üldse millelegi loodan. Varemgi olen öelnud- inimesed ju kaebavad, kannatavad, kirjutavad- tühi töö, kedagi ei huvita. Ning kahjuks mängibki selle vastu igasugune moraal- ikka keerame teise põse, anname andeks ja väldime laskumist nende tasemele. Täiesti lootusetu olukord.

Teine vihale ajav  asjaolu oli elektri puudumine väikelastega perekonna majas, mille tagajärjel hukkus tulekahjus kolm inimest, nendest kaks abitut väikelast. Ja jälle suhtumine - riigi ettevõtte, sotsiaalsüsteemi, kogukonna ning kõige tipuks jälle need kommentaatorid. Anonüümsed ja mitte.

Sotsiaalse võrdsuse võimalused on tagatud põhiseadusega ja ainult Hitleri riigi põhiseadus oleks ehk võimaldanud sorteerida tõu järgi kodanikke, kellel selleks õigus on või ei. Ühiskond EI SAA valida enda liikmeid, valitsus ei saa endale nõuda paremaid kodanikke, sotsiaalsüsteem ei saa olla üles ehitatud džungliseadusele, et tugevam jääb ellu. Mis puutub džungliseadusesse, siis seegi on liialt utreeritut ja meelevaldne võrdlus. Enamus loomaliike hoolitseb kogukonna siseselt ka enda nõrgemate liikmete eest. Iiveldama ajavad kommentaarid - kes siis peaks maksma ja siis hakkame kõik tahtma elektri eest mitte maksta. Ka see on, muideks, võimalik - kodanikud võivad otsustada, et elektrit toodetakse ühisvarana ja jagatakse seda elanikele. Röövkapitalism kui ainus kooseksisteerimise süsteem näib olevat juurdunud riigi tasemelt hästi ka rohujuure tasandile.

 Kes on need inimesed meie ümber, kes parastavad hätta sattunuid ka peale nii traagilist sündmust, mida oleks saanud lihtsa süsteemikindlusega ära hoida. Vald või riik peaks lastele ja teistele nõrgematele ühiskonna kihtidele koheselt appi tulema, elektri välja lülitamine väikelastega peres peaks olema seadusega keelatud. Sotsiaasüsteem peaks määrama võlanõustaja, andma laenu ja võtma kasvõi rahaasjade juhtimise nii kauaks enda kätte kuni pere taas turvatud on. Söök, riided, vesi ja elekter - see on see miinimum, mille riik peaks igaühele tagama. Lastele kasvõi vägisi. Nii valus ja häbi on.

Ma ei hakkagi siinkohal Soome süsteemi võrdluseks tooma, rohkem kui rahaabi on oluline võimaluste olemasolu. Kõik saab alguse põhimõttest, et riigi oleme selleks loonud, et tagada võrdsed võimalused kõigile kodanikele, mitte selleks et valitsejatel, riigiettevõtetel, pankadel ja riigiaparaadi ametnikel oleks vähese vastutusega hästi tasustatud töökoht ning kindlustatud tulevik.
http://www.postimees.ee/3051115/paasteameti-juht-laekvere-perelt-elektri-aravotmine-oli-vastutustundetu

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Mare!

Olen pikka aega teadnud, et kirjutan artikli blogisse Mare sünnipäeva puhul. Jutu idee ja struktuur ei taha kuidagi kujuneda - Mare on üks nendest vähestest inimestest, kes mõistab ka sõnadeta.

Üks Hiina horoskoobi järgi Hobuse aasta ring saab täis. Tänase täheseisu all sündinud lapsel on kõige rohkem võimalusi tulla sarnaseks nende inimestega, kes sündisid 60 aastat tagasi. Mare, näiteks.

Kuna on aasta algus ja kõikvõimalikud ennustajad ja ennustused näitavad teed uude aastasse ja parema alguse puudumisel, alustan minagi siis horoskoobist.

Hobused on elujõulised ja sõnaosavad ning neil on esmaklassiline tähelepanuvõime. Nad ei talu piiranguid ega rutiinseid tegevusi. Nad elavad täistuuridega ja frustreeruvad kohe, kui neil pole millegi kallal nokitseda. Hobused lihtsalt ei oska peatuda ja puhata.

Hiiumaal elades ja töötades, ei õppinudki ma kogukondlikku mentaliteeti tundma. Ma isegi ei oska öelda, kas seda tervikuna üldse on. Kui seda osadena vaadelda, siis pole ju neil osadel vigagi ja inimesed ning pered üksikutena on lausa suurepärased. Kuid sellist sügavat üldist sallimatust , ka enda kogukonna liikmete suhtes, olen ma harva kohanud. Nii nagu ka sellist moraalset tippkvaliteeti, millise parim esindaja Mare muidugi on.

Ainult prostituut peab kõigile meeldima ning Mare ei ole enda tõekspidamisi kunagi peenraha vastu vahetanud. Ka mitte suurema raha. Mare on enda tõekspidamistes vankumatu, isegi kangekaelne mis ei tähenda, et ta poleks soe või kaastundlik. Otse vastupidi. Ma pean lugu eneseväärikatest inimestest. Ja Mare on. Ja väärikas.

Elujõuline ja sõnaosav. Kahtlemata. Haritud ja intelligentne, arukas vestluspartner. Emotsionaalne, temperamentne. Ühesõnaga- inimene, kellega on huvitav.

Perekeskne. Hea perenaine. Mul ei lähe iial meelest see suur hämmastus, millega ma imetlesin Mare pere suurusega suhtevõrdluses tillukest maja. Nii palju asju ja nii puhtad ning rivis kõik. Vinüülplaadikogu ja raamatud. Sahvris purgikesed, pudelikesed kenasti rivis. Olime sõbrannaga ja meie õnneks Sarapuud on meiega võrreldes karsklased- üsna mitu "lati patsu" oleme sealt sahvri riiulitelt edaspidi  nillinud. Kasvatada selline suur ja tubli pere nii tagasihoidlikes oludes. See on kangelasema medalit väärt. Ja iial ei ole kuulnud ma Maret selle üle virisemas või kurtmas. Vastutus enda elu eest- see on päris inimese tunnus.

Ja on  olnud tantsu ja laulu, nuttu ja naeru. Imestamist ja pahandamist ebaõigluse pärast. Raskuste all vankumist. Vahel jõuetut vihagi. Kuid mitte kibestumist ega murdumist. Kõik kogemused üritame keerata enese kasvamiseks ja meele avardamiseks.

Ausus, lojaalsus, õiglus, usaldusväärsus. Mare pärisosad. Ilma jutumärkideta. Uskumatult vapralt läks ta vastu ja kandis välja selle kohaliku poliitika konnatiigi sopa, milles oli ta lihtsalt süütu kaaskannataja. Valel ajal vales kohas. Valede inimeste sõber, valel poolel- nii kurioosne kui see ka pole- oli " Aususe ja Usalduse" vastu. Paikkondlike klounide poliitfarss. Kui seda lavalt vaadata, võiks see tõesti isegi halenaljakas olla. Harimatud küünikutest diletandid poliitikas. Endal nende farsis päris elus negatiivsete kangelaste etendamine küll väga tore polnud. Tänud Marele veelkord, et selle jama välja kandis ja neid tagajärgi peab veelgi taluma, tülgastavate naabersuhete näol eelkõige.

Loodan, et Mare õpib peatuma ja puhkama veel paremini, kui ta seda senini on teinud. Marel on nii palju anda - perele, sõpradele, kogukonnale, ühiskonnale. Loodetavasti lõpeb kord ka see limane vaikiv ajastu. Au sisse tõuseb sirge selg, selge jutt ja silmavaade. Inimeste pisipuudused ei ole enam kuriteod vaid isikuomadused - sallitakse kõiki, kes on erinevad, kuid teiste huve ei riiva. Kus elatakse ise ja lastakse teistel elada ning aidatakse nõrgemaid järgi. Sellisesse ühiskonda Mare sobiks kõige paremini ja mina tahaksin selle ühiskonna osa olla.

Seni elame aga enda pisikestes mullides- tundes rõõmu perest, sõpradest, loodusest, headest inimestest, loomadest. Olen rõõmus ja tänulik, et minu mullis on ka Mare rikastamas mu mulli. Vahel valgub keskkonnast mulli peale kõiksugu soppa, kuid seni, kuni meid seal mullis ikka on palju ja me toetume üksteisele, siis selle paha haisu ja veidi läga me peseme maha. Naeruga, armastusega, nutuga, veiniga, sõprusega, raamatutega, tööga. Selleks meile kõigile pärituult tiibadesse, selge siht silme ette, tervis kehasse, mõistust pähe.

Täna aga seda kõike eelkõige Marele. Nagu Heller on tabavalt öelnud- täna on Sinust välja tegemise päev. 60 on igavene ilus number - veelkord õnne selleni jõudmise puhul.

Lõbusa traaviga järgmiste tähisteni, kallis Mare!

Panen siia Keila jõel veebruaris 2005 võetud pildi- pajuurvad tõestavad, et ka kõige suuremas pakases jäävad tugevamad ellu ja alati ärkavad kevadel taas. Järjekordse talve lõppu soovides ja oodates.

Eetikakriis? Moraalide sõda.

Inimest ei tõsta loomast kõrgemale mitte elu andmine, vaid eluga riskimine, seepärast ei pea inimkond tähtsamaks sugu, kes elu jätkab, vaid seda, kes tapab.

Simone de Beauvoir " Teine sugu"

Oli plaanis mõtiskleda selle üle, kas maailmas ja Eestis kitsamalt, on eetikakriis, nagu paljud arvamusliidrid on nentinud või on see hoopis sellisena surnud nagu me eetikat seni oleme laias plaanis mõistnud.

Eilsed Pariisis elu kaotanud tuletavad valusalt meelde, et oleme pidevas maailmasõjas. Küsimus on palju tõsisem kui endisaegsetes sõdades, milles peamiseks oli siiski riigi mõjuvõimu ja territooriumi laiendamine. Moraalide vastandumisest johtuvad sõjad on ilmselt igavesed- laostavad, kurnavad ja lahendusteta. Mina ei näe mingit maapealset jõudu, mis oleks võimeline need lõpetama, mistõttu ei võta sel teemal ka pikemalt sõna. Mina tõesti ei tea mis aitaks. Sõjad on hirmsad ja lubamatud.

Kui sõda , kui suurt ühikut vähendada, saame aga vägivalla ja riiud ühiskondades, kogukondades, peredes, naabrite vahel, töökohtadel. Lõppude lõpuks on inimesed riius ka iseendaga.

Eetika ja moraal on omavahel tihedalt seotud - lihtsustatud kujul mõistan mina moraalis eetika kokkuleppeid, eetika teadvustamist ja heakskiitu. Eetilised tõekspidamised väljenduvad moraalses käitumises, neist kujuneb moraal.

Ühiskondlikus plaanis on kadunud või lahtunud nii 10 käsku kui Kommunistliku Moraali Koodeks. Asemele pole minu arvates tulnud aga midagi. Millest peaks kujunema siis ühiskondlik moraal, kokkulepped. Seadusloome ei suuda käsitleda moraali. Moraal antakse ühiskonnas edasi kasvatusega peredes, eeskujude ja käitumisega sotsiaalsetes võrgustikes ja ühiskonnas laiemalt- riigiametnikud ja poliitikutel peaks olema see töökohustustes sees, et nende elu ja käitumine on soovmudeliks ühiskonnas. Ma ei mäleta enam, mida just sisaldas kunagi pähe õpitud KMK, kuid olen kindel, et ka selle järgi elamine oleks parem, kui see anarhiadžungel, milles eesti riik praegu eksleb. 10 käsust leiab küll sobiva ja vajaliku ka tänapäeval moraalseks elamiseks.

Kui ütlen anarhia, siis eelkõige ei mõtle ma tänavatel aknaid lõhkuvaid klassikalisi anarhiste, vaid poliitikas vohavat rafineeritud anarhismi. Muidugi on mu võrdlus mõisteliselt ebakorrektne, sest poliitiline ladvik ei võitle õieti millegi vastu, ega ka millegi poolt. Nad lihtsalt teevad, mida tahavad. Kodanikud ei jaksa hoolida ja osa lihtsalt ei huvita. Ja siis nii see edasi lähebki - tipp-poliitikud, ametnikud, politseinikud - kõik on jäetud moraalsesse vaakumisse. Nad õieti ei pea midagi ja võivad sihtkoht kõike. Kõik sõltub nende otsese juhi ja nende enda suvas, kuidas nad enda tööd teevad või ühiskonnas käituvad.

Ma olen küll eestist eemaldunud ning varsti puudub mul õigus eesti asjades laiemalt kaasa rääkida. Räägin siis vaid enda paarist kehvast kogemusest viimasel ajal. Pean tõdema, et tuleb ette see Baskini Evergreen sketšis - sittagi pole muutunud. Võõrast ühiskonnast vaadatuna tundub see veel kummastavamana.

Ametniku näide tuleb Sotsiaalkindlustusametist. Kuna Eestis antakse töövõimetuspension üheks aastaks korraga, siis Atsi pension lõppes 30.11.14. Muidugi, eelmise aasta kogemusest oli teada, et pensioni taotlemisest otsuseni läks kolm kuud, siis teadsime, et sellega tuleb varakult tegeleda. Eelmise aasta kurioosum seisis veel selles, et enne haiguslehe lõpetamist ei saanud pensioni taotleda ka ja kedagi ei huvita, millest invaliid kolm kuud elab. Muidugi on üldse ime, kuidas invaliid peaks ka selle 300 euroga kuus hakkama saama, aga see on nii läbi nämmutatud teema ja nagu ütlesin, ega kedagi ei huvita ka. Igal juhul olime siin vahepeal mingi kahe riigi sotsiaalsüsteemide vaakumis ning ei saanud enne novembri algust SKM iga ühendust võtta. Kui siis selgus, et Ats Soomest ei saa veel pensioni taotleda, helistasin Eesti Sotsametisse. Selgitasin, et eesti töövõimetuspensionär ja nüüd elab Soomes. Ametnik põrutas mulle - eesti pensionid on Eestis elavate inimeste jaoks. Sain kohe paraja šoki. Ise töötu, mees invaliid - ja riigi esindaja ütleb nagu ikka- surge nälga. Tõstsin siis vähe häält, mille peale ametnik küsis lõpuks isikukoodi. Peale vaikuse saabus.....ei, mitte vabandus, see oleks olnud ju palju. Ametnik teatas kuivalt, et algne vastus oli vale, saatku paberid Tallinnasse.

Kuna küsimus ei ole pensioni taotlemises, vaid jätkamises ning pension on välja arvestatud, uskusin, et saame ikka kuu ajaga asja korda. Soome arsti otsuses oli selgelt kirjas, et Ats on tähtajatult töövõimetu. Nüüd jookseb jälle kolmas kuu.... 40 aastat pidevat tööstaaži Eestis.

Teine moraalituse näide tuleb politseinikust. Ma kohe ei tahaks enam seda Avo Kaili nime mainida, isegi mõte temast teeb olemise räpasemaks. Nagu ennist arvasin, politsei peab enda käitumisega olema ühiskonnas kodaniku mudeliks. Ta peab olema tegelikult veel parem, kui tavamudel. Ta peab olema psühholoog ja turvatunde tekitaja kõikidest ühiskonnagruppidest pärit inimestele. Kuid eesti politseinik ei suuda olla isegi lugupeetud külakogukonna liige, hea naaber. Ja selline kodanik hakkab saama personaalpensioni, või mis neil politseinikel, ka olemuselt miilitsatel, on ette nähtud. Kui politseinik ei suuda isegi leina austada ja moraalne kodanik olla, mida saab temalt oodata kriisi situatsioonis. Alkoholi vabapruukimisele võib kergelt järgneda ka relva vabapruukimine - ei pea teab mis psühholoog olema, et selliseid järeldusi teha.

Peale pikki aastaid rasket ja süvenevat meelehaigust, lõppes Velju ema elutee. Perel oli olnud raske ning aastatepikkusele  vaevale vaatamata, ei too lähedase surm kunagi kergendust. Vähemalt mitte kohe. Kogukondades on vaikiv kokkulepe, et lein lepitab ka vaenlased ning kogukond toetab iga liiget. Kui just ei lähe kätt suruma või sooja sööki viima, siis naabrid reeglina ütlevad või hea sõna. Avo Kail enda naisega sai küll hakkama millegi sellisega, mida on keeruline mõista, mistahes kontekstis. Seda kaastundeavaldust Hiiu Lehes tuleb võtta selge mõnitamisena. Velju ütles selle kohta tabavalt - ema suri ja naabrimees tegi leseks ka veel. Jah, Veljule lastega avaldati kaastunnet ja Mare jäeti kõrvale. Mis moraalist me räägime. Minu jaoks on politseinik riigi esindaja. Et siis selline riik.

Hoolitsus inimeste elu ja õnne, mitte nende hävitamise eest on hea valitsuse esmane ja ainus õigustatud siht.

Thomas Jefferson

Rein Raud väljendas: moraalsed värdjad. Just.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rein-raud-back-in-the-ussr?id=65180064

Apaatne unelemine. Taasärkamine.

Kaks aastat on jälle silmad olnud pärani kinni. Olen vaadanud, kuid mitte näinud. Olen tundnud, kuid mitte hoolinud. Olen vaid üritanud pinnale jääda.

Nüüd tunnen,et peaks midagi mõtlema, tegema, ütlema. Tegelikult öelda on ju alati kõigil midagi. Arvamused põimuvad eelarvamustega ja kogu aeg tükib meelelt keelele targutusi, mida tahaks välja öelda. Küsimus on vaid selles- miks ?
 Eelkõige, miks seda mulle vaja on. Nagu näha, kogu aeg ju ei olegi vaja. Mis veel tähtsam, isegi ei suuda teha seda siis kui teistel seda vaja oleks. Nii et teiste pärast ma seda ei tee. Et siis ikka iseenda pärast. Sotsiaalse kuuluvuse pärast ja arenguaruandena endale. Teen seda siis jälle, kuni mõtted tükivad meelelt keelele ning tüütu on neid kogu aeg pähe tagasi ajada. Kuid ka tagasi on mõttekas neid ajada, et nad küpseks, seostuks ja seguneks enda ja teiste kogetuga ning ehk sellest laiemast kandepinnast  tekib mingigi õigus sõnadega risustada igati ülerisustatud keskkonda. Loodetavasti läheb see veel kellelegi korda, ehkki vahet ju pole.

Lihtsalt aeg ajalt tuleb üritada midagi muuta - endas ja enda ümber. Kunagi ei tea, kas teod osutuvad tühikargamiseks või muutub neist ka tegelikult midagi. Kuid 9/10 mõtetest ja tegudest kipub olema terade leidmise(tulemuste saamise) mõttes tühikargamine ja selleks, et seda ühte iva leida, tuleb need 10 sõkalt läbi käte lasta.
Nii et siis jälle elu mõtte otsimisele. :-)
Tere tulemast kaasa, kaasteelised.

Ise olen suur enesega vaidleja ja läbirääkija, mistõttu on ka kirjutised pikad ja segased - aastatega tekib aga vaid küsimusi ja kahtlusi juurde. Üksikisiku ja ühiskonna huvid kipuvad sageli ristuma ning ka endas nende kompromisside otsimine on keeruline ning vaevanõudev. Sageli jääbki vastuolu ja nõutus -ei tea, mismoodi demokraatias ellu jääda ning veel võimatum - rahul olla. Kuid inimesena ma tahan rahu leida ja rahul olla. Seetõttu on mul nüüd kohe üsna mitu netipäevikut (blogi). Suhteterviseks blogis üritan endiselt jagada mõtteid ja tundeid ühiskondlikust ja kogukondlikust kooseksisteerimise võimalustest ning nende puudumistest.

Isiksusena kasvamise ja bioloogilise olendina taandarenemise teemal jagan valusid ja rõõme enda blogis : elumari.

Kolmas blogi on me uue harrastuse, koduveini tegemist kajastav jutuleht. See tuleb küll soomekeelne, kuna eestikeelseid lehti on palju ja tahes tahtmata on see keskkond soomekeelne, milles me hetkel elame ja veini teeme. Kui blogi avalikustamiseks valmis, annan teada.

Vajadusel võin siinsamas jagada soovijatega kogemusi ning ka FB huviliste rühma teha.

Üks põhjus taasärkamiseks on ikka veel ka. Tunnen vastutust selle ees, et alustasin kogukonna ja ühiskonna valukohtade kogemise kajastamist, kuid jaks sai otsa. Tunnen, et olen alt vedanud enda kaasvõitlejaid ja kannatajaid. Kindlasti ei hakka ma enam seda muda uuesti üles keerutama, kuid kitsaskohtadest tuleb rääkida ja neid tuleb arutada. Tuleb otsida seisukohtade lähendamise võimalusi. Liiga paljudel on halb, liiga paljud kogevad elu ebaõiglasena. Vahel aitab lihtsalt selitamine ja selgitamine. Teen siis seda, ehk aitab ennast ja ikka loodan, et läheb veel kellelegi korda.