Lõhestunud isiksus.

Ma pole end nüüd väga normaalseks kunagi pidanud, ka liiga huvitavaks mitte. Üha enam hakkab aga diagnoosilähedane seisund tekkima. Igal pool vaid lõhed- ühiskonnad, kogukonnad,maailmavaated- kõikide vahel laiutab ületamatu kuristik. Ka minu endas. Isegi pean kahte blogi pidama.

Kriitilise "suhteterviseks" kogunevat jõuetust ja lootusetust pean tasakaalustama "elumari" blogiga, et loomuomane positiivsus ja elujaatus saaks võrdsed võimalused pinnale tõusta. Samas jääb endalegi mulje nagu neid kirjutaks eri inimesed -"elumaris" on kõik suht korras kui vaid enda meele korras hoiad. Suhtetervises käsitletavad teemad teemad ajavad kulmu kortsu, südame täis ja käed jõuetusest rippu. Küll tahaks juba jõuda konstruktiivsesse faasi. Kaua me vingume, astume dialoogi. Mismoodi saab dialoogi astuda, kui lõhed on ületamatud.

 Nagu Kivirähk kirjutas viimases artiklis, kui me elame erinevates sajandites. Mitte ainult erinevates riikides, mitte ainult kultuuri ja haridustaustalt erinevad, ei, ka siinsamas - euroopa südames sündinud ja kasvanud. Jälle kaks, minu jaoks kõige valusamat näidet viimase aja sündmuste hindamisest, mis ühiskonda ja kogukondi lõhestavad. Ei, võiks arvata, et see on kooseluseadus, mis enda olemuselt on ehk tõesti enda ajast isegi pisut ees, ehk siis tulevikus, mitte minevikus ja arusaadav, et ühiskonnas sellise muutuse ja mõttega harjumiseks läheb veel aega.

Sõnavabadus ja sotsiaalne võrdsus - need võiks juba riigi ja ühiskonna tasandil küll olla selged põhimõtted. Mulle jääb arusaamatuks, et riigis, kus pole läbi läinud anonüümsete kommentaatorite ohjamise ettepanekud, astub siseminister otse sõnavabaduse vastu kõige räigemas mõttes. Ta püüab mõista kuritegu seal, kus ei ole selleks üldse euroopa moraali mõttes ruumi - elu pühaduse mõttes.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/siseminister-pevkur-traagilised-sundmused-pariisis-algasid-meedia-enda-kaitumisest?id=70526235


Siseministrile makstakse palka ka muu seas selle eest, et oskaks õigel ajal vähemalt vait olla. Nagu keegi tabavalt ütles, Pevkur ei kasutanud seda võimalust. Ja mis siis edasi sai? Vaadakem seda lõhestunud ühiskonda, oli ka neid, kes laiendasid seda teemat- kõik kuriteo ohvrid on ise süüdi, peavad oskama riske hinnata. Naised ei tohi vägistamise vältimiseks väljakutsuvalt riietuda ja nohikud peavad tugevamatelt jalust ära olema. Sellele jamale on reageerinud minust tükk maad paremad kirjutajad, ühinen siinkohal nendega.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/krister-paris-platnoiideoloogi-hurjutus?id=70529047


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/anvelt-maletan-uhe-vagistaja-vabandusi-et-tema-tegu-sai-alguse-kui-ohver-suvel-pargis-miniseelikus-jalutama-hakkas?id=70528607


http://epl.delfi.ee/news/lp/andrus-kivirahk-mineviku-varjud?id=70529837


Pevkuri lapsesuu, vabandust pepu, ütleb hiljem, et kommentaar oli ebaõnnestunud, kuid sisult õige. Sisejulgeoleku juht juhm, mida me külamiilitsalt ja anonüümsetelt kommentaatoritelt üldse ootame. Miks me üldse ootame? Tunnen end samamoodi juhmina, et ma üldse millelegi loodan. Varemgi olen öelnud- inimesed ju kaebavad, kannatavad, kirjutavad- tühi töö, kedagi ei huvita. Ning kahjuks mängibki selle vastu igasugune moraal- ikka keerame teise põse, anname andeks ja väldime laskumist nende tasemele. Täiesti lootusetu olukord.

Teine vihale ajav  asjaolu oli elektri puudumine väikelastega perekonna majas, mille tagajärjel hukkus tulekahjus kolm inimest, nendest kaks abitut väikelast. Ja jälle suhtumine - riigi ettevõtte, sotsiaalsüsteemi, kogukonna ning kõige tipuks jälle need kommentaatorid. Anonüümsed ja mitte.

Sotsiaalse võrdsuse võimalused on tagatud põhiseadusega ja ainult Hitleri riigi põhiseadus oleks ehk võimaldanud sorteerida tõu järgi kodanikke, kellel selleks õigus on või ei. Ühiskond EI SAA valida enda liikmeid, valitsus ei saa endale nõuda paremaid kodanikke, sotsiaalsüsteem ei saa olla üles ehitatud džungliseadusele, et tugevam jääb ellu. Mis puutub džungliseadusesse, siis seegi on liialt utreeritut ja meelevaldne võrdlus. Enamus loomaliike hoolitseb kogukonna siseselt ka enda nõrgemate liikmete eest. Iiveldama ajavad kommentaarid - kes siis peaks maksma ja siis hakkame kõik tahtma elektri eest mitte maksta. Ka see on, muideks, võimalik - kodanikud võivad otsustada, et elektrit toodetakse ühisvarana ja jagatakse seda elanikele. Röövkapitalism kui ainus kooseksisteerimise süsteem näib olevat juurdunud riigi tasemelt hästi ka rohujuure tasandile.

 Kes on need inimesed meie ümber, kes parastavad hätta sattunuid ka peale nii traagilist sündmust, mida oleks saanud lihtsa süsteemikindlusega ära hoida. Vald või riik peaks lastele ja teistele nõrgematele ühiskonna kihtidele koheselt appi tulema, elektri välja lülitamine väikelastega peres peaks olema seadusega keelatud. Sotsiaasüsteem peaks määrama võlanõustaja, andma laenu ja võtma kasvõi rahaasjade juhtimise nii kauaks enda kätte kuni pere taas turvatud on. Söök, riided, vesi ja elekter - see on see miinimum, mille riik peaks igaühele tagama. Lastele kasvõi vägisi. Nii valus ja häbi on.

Ma ei hakkagi siinkohal Soome süsteemi võrdluseks tooma, rohkem kui rahaabi on oluline võimaluste olemasolu. Kõik saab alguse põhimõttest, et riigi oleme selleks loonud, et tagada võrdsed võimalused kõigile kodanikele, mitte selleks et valitsejatel, riigiettevõtetel, pankadel ja riigiaparaadi ametnikel oleks vähese vastutusega hästi tasustatud töökoht ning kindlustatud tulevik.
http://www.postimees.ee/3051115/paasteameti-juht-laekvere-perelt-elektri-aravotmine-oli-vastutustundetu