Eesti ajakirjanduses on juttu olnud eesti narratiivist, seoses peaministri sõnakasutusega. Peaministri ametiaja alguses olevat ta arvanud, et Eestil puudub oma lugu ja nüüd jällegi olevat see lugu olemas. Ma ei saa küll aru, miks selleks peab kasutama nii keeruliselt mõistetavat väljendit nagu narratiiv.
Vaatasin nädalavahetusel netist kahte vene uut lugu, kahte filmi, mis jutustab vene kodaniku ja võimu vahelisest tegelikkusest. Esimene neist "Leviathan" sai Kuldgloobuse ja kandideerib koos meie "Mandariinidega" Oscarile.
Panen siia vahele lingi, kes soovib, vaadaku film enne ära, kui edasi loeb. Kel võimalus, vaadake kinos- seal saab filmist ainuõige mulje nii nagu tegijad on seda taotlenud.
http://smotrionline.tv/videos/leviafan/
http://kultuur.err.ee/v/film/e65c5441-cf68-4688-b77f-aeb743dcd768
17 sajandi filosoof Thomas Hobbes leidis, et inimesed on küll enda põhiloomuselt head, kuid nad on enda loomulikus olekus "loodusseisundis", mis on oma olemuselt egoistlik ning sellesse on sisse kirjutatud sõdimine ja vastuolud. Hobbes leidis, et inimesi peab valitsema ülim võim, mille ta nimetas Leviaataniks. Hobbes leidis, et parim kooseksisteerimise vorm inimestele on riik, mida valitseb monarhia ning milles toimib n.ö. ühiskondlik lepe.
Mis on siis saanud 4 sajandit hiljem. Mis nägu on Leviaatan nüüd Venemaal. Karmis looduses filmitud lootusetu elu ja jõhker võim. Ainsad üürikesed unustusehetked annab arm ja viin. Sa ei peagi olema võimu vastu, sa ei pea isegi olema õiglane ja hea(nagu on teises filmis"Durak" peategelane- sa võid võimule jääda jalgu puht praktilistel ja ajaloolistel asjaoludel. Sa oled sündinud lihtsalt valesse kohta.
Vene filmi iseloom on muutunud viimase paari , kolme aastakümne jooksul drastiliselt- nõukaaegne muretu huumor asendus tänavavägivalla ja organiseeritud kuritegevuse ning saamatu võimu vaheliste suhete klaarimisega. Nüüdseks on ükskõikne, abitu ning surma äärele viinaga läbi immutatud rahvas ägamas korrumpeerunud kuritegeliku võimu all.
Kurvaks teeb see, et see kõik on nii tuttav, see oli nii ette arvatav. Ei ole õudne ega pane imestama. Lahjemal ja rafineeritumal kujul kohtab kõike sedasama ka Eestis. Tehakse süüdi see, keda vaja, asendatakse sellega, keda vaja, makstakse kellele vaja ja võimu karistamatus on lausa seadustesse sisse kirjutatud.
Teine film. "Durak"(Loll)
https://www.youtube.com/watch?v=fhahzFmKJIY&feature=youtu.be
Kui "Leviathan" jutustab ühe pere loo laiemas kontekstis-me näeme, mis juhtub, kuid ei näe, kuidas juhtub, siis "Durak" võtab protsessi täiesti osadeks lahti ja kirjeldab detailselt, kuidas otsuste ja tegudeni võimu puhul jõutakse. Heal juhul võib sealt kogu ametniku korrumpeerumise elukaart näha.
Mõlemas filmis tuleb esile ka kogukonna osa. Riknenud ühiskonnas on mädad ka kogukonnad- esimeses filmis on peale nahahoidmise ja ükskõiksuse kadedus, kahtlustus ja kasu lõikamine lausa sõbraringis. Teises filmis on nüri mass valmis iga kell puht lõbu pärast kellegi surnuks peksma.
Ehk kõige õõvastavam oli minu jaoks ikka see pere vägivalla olemasolu sama toorel ja jubedal kujul nagu eelmistel sajanditel. Naise peks kuulub endiselt argipäeva. Kuid ka Eestis ja Soomes kannatab iga kolmas pere peresisese vägivalla käes. Mis meid, inimesi, küll vaevab?
No comments:
Post a Comment