Hirvo on vaieldamatult praeguse eesti kooriliikumise kuvandi isikuline väljendus. Töökas inimene, karismaatiline persoon. Milline õnnistus on Eestile, et sellised tüübid kõige kiuste veavad eesti kultuuri edasi ja hoiavad kultuuripärandit elus. Õnneks maksab rahva armastus kultuuriinimeste silmis ka midagi, oma töö vastu, materiaalses mõttes, ei saa Eestis haritlased suurt midagi.
Muidugi pole Hirvo üksi selle kauni massiilmingu taga . Aasta, õigemini aastate tegijad on lisaks korraldajatele, kõik need tantsijad ja lauljad, kes oma raske päevatöö ja elumurede kõrvalt viitsivad ja jaksavad tantsida ning laulda, lisaks seda "pisikut" ka enda lastele edasi süstida. Härda meele ja märgade silmadega jälgisin ka sellel aastal telekast pidu. Võimas ja seisatama panev. Kõik muu seisatab selleks ajaks. Tuleb pinnale jälle usk, lootus ja süda täitub armastusega elu, muusika, inimeste vastu. Nii puhas on olla selleks korraks. Siis tead jälle- jah, loodusseadused kehtivad ka ühiskonnas- kõnts ujub pinnale ja haiseb ning pritsib hirmsasti. Jääb mulje nagu muud polekski. Siiski on puhas kiht allpool- töökas, tagasihoidlik, kuid ka alalhoidlik ning ei vehi seal, kus sellest mingit kasu ei ole. Ei, ta kaunistab ja parandab elu sellega millega oskab - kunsti, kultuuri, muusika, tantsu, kirjutamisega, laste kasvatamisega, näitlemise, armastusega....
Ja neid on palju, neid inimpärleid - need jäävad sinna laulupidude ja "Mandariinide" vahele, või siis nende ümber.
http://et.wikipedia.org/wiki/Mandariinid
Tänud ja kiitus kõigile, kes päriselt eesti asja ajavad. Sügav kummardus.
No comments:
Post a Comment