Eetikakriis? Moraalide sõda.

Inimest ei tõsta loomast kõrgemale mitte elu andmine, vaid eluga riskimine, seepärast ei pea inimkond tähtsamaks sugu, kes elu jätkab, vaid seda, kes tapab.

Simone de Beauvoir " Teine sugu"

Oli plaanis mõtiskleda selle üle, kas maailmas ja Eestis kitsamalt, on eetikakriis, nagu paljud arvamusliidrid on nentinud või on see hoopis sellisena surnud nagu me eetikat seni oleme laias plaanis mõistnud.

Eilsed Pariisis elu kaotanud tuletavad valusalt meelde, et oleme pidevas maailmasõjas. Küsimus on palju tõsisem kui endisaegsetes sõdades, milles peamiseks oli siiski riigi mõjuvõimu ja territooriumi laiendamine. Moraalide vastandumisest johtuvad sõjad on ilmselt igavesed- laostavad, kurnavad ja lahendusteta. Mina ei näe mingit maapealset jõudu, mis oleks võimeline need lõpetama, mistõttu ei võta sel teemal ka pikemalt sõna. Mina tõesti ei tea mis aitaks. Sõjad on hirmsad ja lubamatud.

Kui sõda , kui suurt ühikut vähendada, saame aga vägivalla ja riiud ühiskondades, kogukondades, peredes, naabrite vahel, töökohtadel. Lõppude lõpuks on inimesed riius ka iseendaga.

Eetika ja moraal on omavahel tihedalt seotud - lihtsustatud kujul mõistan mina moraalis eetika kokkuleppeid, eetika teadvustamist ja heakskiitu. Eetilised tõekspidamised väljenduvad moraalses käitumises, neist kujuneb moraal.

Ühiskondlikus plaanis on kadunud või lahtunud nii 10 käsku kui Kommunistliku Moraali Koodeks. Asemele pole minu arvates tulnud aga midagi. Millest peaks kujunema siis ühiskondlik moraal, kokkulepped. Seadusloome ei suuda käsitleda moraali. Moraal antakse ühiskonnas edasi kasvatusega peredes, eeskujude ja käitumisega sotsiaalsetes võrgustikes ja ühiskonnas laiemalt- riigiametnikud ja poliitikutel peaks olema see töökohustustes sees, et nende elu ja käitumine on soovmudeliks ühiskonnas. Ma ei mäleta enam, mida just sisaldas kunagi pähe õpitud KMK, kuid olen kindel, et ka selle järgi elamine oleks parem, kui see anarhiadžungel, milles eesti riik praegu eksleb. 10 käsust leiab küll sobiva ja vajaliku ka tänapäeval moraalseks elamiseks.

Kui ütlen anarhia, siis eelkõige ei mõtle ma tänavatel aknaid lõhkuvaid klassikalisi anarhiste, vaid poliitikas vohavat rafineeritud anarhismi. Muidugi on mu võrdlus mõisteliselt ebakorrektne, sest poliitiline ladvik ei võitle õieti millegi vastu, ega ka millegi poolt. Nad lihtsalt teevad, mida tahavad. Kodanikud ei jaksa hoolida ja osa lihtsalt ei huvita. Ja siis nii see edasi lähebki - tipp-poliitikud, ametnikud, politseinikud - kõik on jäetud moraalsesse vaakumisse. Nad õieti ei pea midagi ja võivad sihtkoht kõike. Kõik sõltub nende otsese juhi ja nende enda suvas, kuidas nad enda tööd teevad või ühiskonnas käituvad.

Ma olen küll eestist eemaldunud ning varsti puudub mul õigus eesti asjades laiemalt kaasa rääkida. Räägin siis vaid enda paarist kehvast kogemusest viimasel ajal. Pean tõdema, et tuleb ette see Baskini Evergreen sketšis - sittagi pole muutunud. Võõrast ühiskonnast vaadatuna tundub see veel kummastavamana.

Ametniku näide tuleb Sotsiaalkindlustusametist. Kuna Eestis antakse töövõimetuspension üheks aastaks korraga, siis Atsi pension lõppes 30.11.14. Muidugi, eelmise aasta kogemusest oli teada, et pensioni taotlemisest otsuseni läks kolm kuud, siis teadsime, et sellega tuleb varakult tegeleda. Eelmise aasta kurioosum seisis veel selles, et enne haiguslehe lõpetamist ei saanud pensioni taotleda ka ja kedagi ei huvita, millest invaliid kolm kuud elab. Muidugi on üldse ime, kuidas invaliid peaks ka selle 300 euroga kuus hakkama saama, aga see on nii läbi nämmutatud teema ja nagu ütlesin, ega kedagi ei huvita ka. Igal juhul olime siin vahepeal mingi kahe riigi sotsiaalsüsteemide vaakumis ning ei saanud enne novembri algust SKM iga ühendust võtta. Kui siis selgus, et Ats Soomest ei saa veel pensioni taotleda, helistasin Eesti Sotsametisse. Selgitasin, et eesti töövõimetuspensionär ja nüüd elab Soomes. Ametnik põrutas mulle - eesti pensionid on Eestis elavate inimeste jaoks. Sain kohe paraja šoki. Ise töötu, mees invaliid - ja riigi esindaja ütleb nagu ikka- surge nälga. Tõstsin siis vähe häält, mille peale ametnik küsis lõpuks isikukoodi. Peale vaikuse saabus.....ei, mitte vabandus, see oleks olnud ju palju. Ametnik teatas kuivalt, et algne vastus oli vale, saatku paberid Tallinnasse.

Kuna küsimus ei ole pensioni taotlemises, vaid jätkamises ning pension on välja arvestatud, uskusin, et saame ikka kuu ajaga asja korda. Soome arsti otsuses oli selgelt kirjas, et Ats on tähtajatult töövõimetu. Nüüd jookseb jälle kolmas kuu.... 40 aastat pidevat tööstaaži Eestis.

Teine moraalituse näide tuleb politseinikust. Ma kohe ei tahaks enam seda Avo Kaili nime mainida, isegi mõte temast teeb olemise räpasemaks. Nagu ennist arvasin, politsei peab enda käitumisega olema ühiskonnas kodaniku mudeliks. Ta peab olema tegelikult veel parem, kui tavamudel. Ta peab olema psühholoog ja turvatunde tekitaja kõikidest ühiskonnagruppidest pärit inimestele. Kuid eesti politseinik ei suuda olla isegi lugupeetud külakogukonna liige, hea naaber. Ja selline kodanik hakkab saama personaalpensioni, või mis neil politseinikel, ka olemuselt miilitsatel, on ette nähtud. Kui politseinik ei suuda isegi leina austada ja moraalne kodanik olla, mida saab temalt oodata kriisi situatsioonis. Alkoholi vabapruukimisele võib kergelt järgneda ka relva vabapruukimine - ei pea teab mis psühholoog olema, et selliseid järeldusi teha.

Peale pikki aastaid rasket ja süvenevat meelehaigust, lõppes Velju ema elutee. Perel oli olnud raske ning aastatepikkusele  vaevale vaatamata, ei too lähedase surm kunagi kergendust. Vähemalt mitte kohe. Kogukondades on vaikiv kokkulepe, et lein lepitab ka vaenlased ning kogukond toetab iga liiget. Kui just ei lähe kätt suruma või sooja sööki viima, siis naabrid reeglina ütlevad või hea sõna. Avo Kail enda naisega sai küll hakkama millegi sellisega, mida on keeruline mõista, mistahes kontekstis. Seda kaastundeavaldust Hiiu Lehes tuleb võtta selge mõnitamisena. Velju ütles selle kohta tabavalt - ema suri ja naabrimees tegi leseks ka veel. Jah, Veljule lastega avaldati kaastunnet ja Mare jäeti kõrvale. Mis moraalist me räägime. Minu jaoks on politseinik riigi esindaja. Et siis selline riik.

Hoolitsus inimeste elu ja õnne, mitte nende hävitamise eest on hea valitsuse esmane ja ainus õigustatud siht.

Thomas Jefferson

Rein Raud väljendas: moraalsed värdjad. Just.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rein-raud-back-in-the-ussr?id=65180064