Kaks aastat on jälle silmad olnud pärani kinni. Olen vaadanud, kuid mitte näinud. Olen tundnud, kuid mitte hoolinud. Olen vaid üritanud pinnale jääda.
Nüüd tunnen,et peaks midagi mõtlema, tegema, ütlema. Tegelikult öelda on ju alati kõigil midagi. Arvamused põimuvad eelarvamustega ja kogu aeg tükib meelelt keelele targutusi, mida tahaks välja öelda. Küsimus on vaid selles- miks ?
Eelkõige, miks seda mulle vaja on. Nagu näha, kogu aeg ju ei olegi vaja. Mis veel tähtsam, isegi ei suuda teha seda siis kui teistel seda vaja oleks. Nii et teiste pärast ma seda ei tee. Et siis ikka iseenda pärast. Sotsiaalse kuuluvuse pärast ja arenguaruandena endale. Teen seda siis jälle, kuni mõtted tükivad meelelt keelele ning tüütu on neid kogu aeg pähe tagasi ajada. Kuid ka tagasi on mõttekas neid ajada, et nad küpseks, seostuks ja seguneks enda ja teiste kogetuga ning ehk sellest laiemast kandepinnast tekib mingigi õigus sõnadega risustada igati ülerisustatud keskkonda. Loodetavasti läheb see veel kellelegi korda, ehkki vahet ju pole.
Lihtsalt aeg ajalt tuleb üritada midagi muuta - endas ja enda ümber. Kunagi ei tea, kas teod osutuvad tühikargamiseks või muutub neist ka tegelikult midagi. Kuid 9/10 mõtetest ja tegudest kipub olema terade leidmise(tulemuste saamise) mõttes tühikargamine ja selleks, et seda ühte iva leida, tuleb need 10 sõkalt läbi käte lasta.
Nii et siis jälle elu mõtte otsimisele. :-)
Tere tulemast kaasa, kaasteelised.
Ise olen suur enesega vaidleja ja läbirääkija, mistõttu on ka kirjutised pikad ja segased - aastatega tekib aga vaid küsimusi ja kahtlusi juurde. Üksikisiku ja ühiskonna huvid kipuvad sageli ristuma ning ka endas nende kompromisside otsimine on keeruline ning vaevanõudev. Sageli jääbki vastuolu ja nõutus -ei tea, mismoodi demokraatias ellu jääda ning veel võimatum - rahul olla. Kuid inimesena ma tahan rahu leida ja rahul olla. Seetõttu on mul nüüd kohe üsna mitu netipäevikut (blogi). Suhteterviseks blogis üritan endiselt jagada mõtteid ja tundeid ühiskondlikust ja kogukondlikust kooseksisteerimise võimalustest ning nende puudumistest.
Isiksusena kasvamise ja bioloogilise olendina taandarenemise teemal jagan valusid ja rõõme enda blogis : elumari.
Kolmas blogi on me uue harrastuse, koduveini tegemist kajastav jutuleht. See tuleb küll soomekeelne, kuna eestikeelseid lehti on palju ja tahes tahtmata on see keskkond soomekeelne, milles me hetkel elame ja veini teeme. Kui blogi avalikustamiseks valmis, annan teada.
Vajadusel võin siinsamas jagada soovijatega kogemusi ning ka FB huviliste rühma teha.
Üks põhjus taasärkamiseks on ikka veel ka. Tunnen vastutust selle ees, et alustasin kogukonna ja ühiskonna valukohtade kogemise kajastamist, kuid jaks sai otsa. Tunnen, et olen alt vedanud enda kaasvõitlejaid ja kannatajaid. Kindlasti ei hakka ma enam seda muda uuesti üles keerutama, kuid kitsaskohtadest tuleb rääkida ja neid tuleb arutada. Tuleb otsida seisukohtade lähendamise võimalusi. Liiga paljudel on halb, liiga paljud kogevad elu ebaõiglasena. Vahel aitab lihtsalt selitamine ja selgitamine. Teen siis seda, ehk aitab ennast ja ikka loodan, et läheb veel kellelegi korda.
No comments:
Post a Comment