Kellele meeldetuletuseks, kellele tutvumiseks NO99 Ühtse Eesti Suurkogult.

Andres Mähar: "Käi Perse "
http://www.youtube.com/watch?v=bVO_EoebNSo

Tardunud ühiskond.

Vabandan kõigi klikkijate ees, kes on uute postituste lootuses lehte külastanud. Vaatamata , minu, vahepeal poolesajaseks tiksunud eluaastatele, ei näita kirjutamishoog raugemise märke. Vastupidi - senini alla surutud, aga ka lihtsalt ,küsimusi ja mõtteid, on pulbitsemas nii palju, et nende sorteerimine ja süstematiseerimine peas võtab igast päevast enda aja.

Meeleolukalt väsitav sünnipäeva mittetähistamise päev mu kallite "kirjaoskamatute" seltsis, nagu me muhehiidlane neid nimetas - need kes ignoreerisid mu mittetähistamise deklaratsiooni - ning sellele järgnenud kaks harivat ning südant soojendavat päeva - vaimsete erivajadustega inimestega ja ülikenade koolikaaslastega, mõjusid loominguliselt innustavalt. Paraku on ajalimiit selline, et väga pikkadesse juttudesse ei saa ma lubada erndale kinni jääda. Kool ja toimetused tahavad tegemist ning alustatud "ristiretk" ametiusuta ametnike vastu tahab ka korraldamist ning jätkamist. 

Isegi Savisaar räägib stagneerumisest Keskerakonnas. Miks ainult Keskerakonnas? Mulle on tundunud juba pikemat aega, et selles, meie käesolevas ajastus, on midagi väga tuttavat, ma olen juba sellist ajastut elanud. Tõepoolest, ühiskondlikud meeleolud, kus valitsejad soputavad sulgi ning kiidavad enda saavutusi, üks osa elanikest on täisajaga hõivatud  enda igapäevase olme korraldamisega, hinge kinni pidamas elatusallikate säilitamise lootuses ja kaotamise hirmus(seda viimast muideks eelmises väga polnud, seda asendas töö tegemise näilisus, selle vahega, et siis tegi tööd näiliselt suurem osa inimestest, nüüd on see hiigelsuure riigiaparaadi ja KOV ametnike pärisosa), loomeinimesed võtmas sõna ning kutsumas üles avatud silmadega ringi vaatama, käputäis nomenklatuuri ja uusrikkaid nautimas ebavõrdselt jagunenud hüvesid - see on kõik juba olnud. Võim on küll seaduse järgi rahva käes ja rahulolematul pööblil on näiliselt võimalik korralageduste vastu sõna võtta, kuid riigiaparaadi poolt  "korra" tagamiseks loodud organsüsteem tegeleb põhiliselt  korralageduse esiletoojate, mitte tekitajate represseerimisega. Parim ja lähim näide on see politsei sisekontrolli valik peale Helleri toetuseks tehtud "40 kirja", mil uurijad helistasid läbi allkirja andnud inimesi ning püüdsid neid suunavate ja valet sisaldavate küsimustega veenda, et nad pole teadnud, millele nad just alla kirjutasid. Politseiülem Suve pole senini ametlikult kirjale reageerinud. Kas Kaili kohta sisejuurdlus siis alles käib?Tundub üks keeruline lugu olevat, mida nii kaua uuritakse?
Stagnatsiooni , selle eelmise ja tänase võrdlemisel pean ma ühe kardinaalse erinevuse sisse tooma - sellist "kahuriliha" nagu me näeme - elule allaandnud heidikute näol, kelle hulgas on ka suur osa noori - neid ma ei mäleta. Alkohoolikute ja narkomaanidega tegeleti , nii hästi või halvasti kui osati. Ja muideks, hambad olid meil ka tervemad - kvantitatiivses mõttes. Aga igal juhul , olgu algeliselgi viisil, aga augud sai kinni lapitud ning ööseks klaasi asetatavad hambad aitasid päeval süüa ja päeval viisakas välja näha. Praegu on küll õnnelikemal Hollywoodi naeratus, kuid suurele osale jäävad ka igapäevaks elementaarseks toidunärimiseks vajalikud hambad kättesaamatuteks.
Mis ma sest tardumusest ühiskonnas ikka heietan. Ei kuula keegi ju ei professoreid ega loomeinimesi, lihtrahvas on valitsejate silmis lihtsalt loll ja harimatu , neid on hädapärast vaja vaid enne valimisi. Minu hammas ilmselgelt ühiskondlike mõjutuste peale ei hakka. Küll aga on mul kodanikuõigused, olgu peale, et ka näilised, nagu siiani on selgunud, Emmaste valla kodanikuna. Uued valitsejad on suutnud arengu stagnatsiooniks pöörata napi pooleteise aastaga. Kas need talad, mille lõid eelmised, nüüd põlatud valitsejad, on piisavalt tugevad, et vedada uusi kehkenpükse läbi nelja aasta? Kahjuks arvan, et on vist küll. Alati võib proovida nad siis lihtsalt sealt pukist alla ajada - Emmaste valla alustalade kangutamine ei ole kindlasti minu eesmärgiks - pean kõigi eelnevate valitsejate ja Emmaste rahva koostöös saavutatud tulemustest väga lugu. Mul on olnud õnn olla kõrvalosaline ja jälgida ühe unikaalseima kogukondliku nähtuse - juhtide ja vallarahva koostööd läbi 14 aasta, olen seda kõikjal ja alati parima praktika näitena esitanud ja tunnustanud. Ning see ei ole populism- statistika ja uuringud kinnitavad seda väikevalla tegelikku edu. Selliseid rahulolematuid, kellele tundub, et pirukast liiga väike tükk on saadud või et tööosa pole piisavalt hästi hinnatud, paraku neid on alati. Kahju, et seekord heade jõudude tegevusetus ning halbade õnnestunud koondumine ähvardab hävitada ühe parima võimalikest  kogukondadest, tegelikult on see juba lõhestatuse kaudu osaliselt õnnestunud. Mind huvitab, kui lõhestunud see kogukond just on. Ma otsin võimalust selguse saamiseks. Kogu abi ja ettepanekud teretulnud. Kirjutage mulle palun, enda nime all, millisena näete teie elu Emmaste vallas siis ja nüüd.
Päikest ja valgust!

Viimane päev 49 aastat vana.

Viis minutit enne seda, kui homne päev annab käe ülehomsele, möödub 50 aastat päevast, mil ma Kiviõli haiglas ilmavalgust nägin.

Minu eelnevate aastate elustiili ja käitumist arvestades, peaksin ma hetkel palavikuliselt tegelema mingite viimase hetke peoeelsete kohustustega. Sellel korral on kõik teisiti. Neid inimesi, kellega ma tahaks koos neid rikastavaid 50 aastat tähistada, on nii palju, et ma ei käi sellisest üritusest lihtsalt majanduslikult üle. Õnneks , pole see lahe seltskond kuhugi kadumas ja me jõuame ehk üks kord tähistada , kas just seda konkreetset sündmust, aga ükskord me pidutseme niikuinii.

Seekord tähistan ma seda sündmust nii, et ei tähista kohe kuidagi, mitte mingil viisil. Ei väikselt, ega suurelt.

Tegelikult pole konkreetne sündimise päev ju ka päris minu päev. Sellel päeval tegin küll läbi raske tuleku turvalisest emaüsast tundmatusse keskkonda. Arvestades selle aja titekäitlemise meetodeid, võis see ikka päris šokeeriv olla. Kohe võeti ema juurest ära, keerati pulksirgeks pambuks ning asetati raamile teiste kisakõride kõrvale ja viidi lattu, kust korrapäraselt viidi sööma ema rinnale nagu piimaautomaadi juurde. Kõige selle taustal, mida me nüüd beebide psüühika kujunemisest teame, peame veel õnne tänama - et meie põlvkond, kelle hoiakuid ja käitumist olen siin vahel imestanud, oleme just nii vähe või palju emotsionaalsed invaliidid, kui oleme. Hea, et niigi läits.

Õnneks päästis minu emotsionaalse palge kasvamine armastavas ja sallivas ümbruses. Mäletan seda piiritut armastuse tulva , mis mind ümbritses- vanemad, vanavanemad, tädid ja onu, palju inimesi sugulaste ja külarahva hulgas. Muuhulgas võib seda kvalifitseerida isegi hellitamiseks. Üks lapsepõlve sõbranna väidab, et ma olevat vahepeal olnud suisa vastik, ärahellitatud põngerjas - milles tal kahtlemata võib õigus olla. Siiski ei usu ma, et tõeline armastus ja poolehoid võiks last rikkuda nii, et see rikuks lapse tõelist loomust. Armastust ei saa olla palju, küll aga selle matkimist või transformeerimist muudest tunnetest - abitusest, süütundest,realiseerimata unistustest- aga see on üks muu teema.

Jah, ma usun, et kui minu beebimälestuste esimese päeva emotsioonipilti saaks kuidagi taastada, siis arvan, et nimetu, punane beebi arvaks - selles päevas pole küll midagi tähistamisväärset.

Küll aga väärib alati tähistamist ELU. Imeline ja erakordne nähtus, mille olemus on siiani meie ees suures osas saladus. Saladused on köitvad ning põnevad. Eriti ilusad saladused, nagu elu on. Elu tähistamiseks tuleb tänada ja austada aga hoopis kedagi muud - peale kõigi teiste eellaste muidugi eelkõige  EMA ja ISA, minu puhul kummalisel kombel ka Hiiumaad. Jajah, see pole paranoia nagu nüüd mõnele tundub, et kõiges ja kõikjal näen süüd enda luhtunud armastuses, Hiiumaas. See pole nii ja teadmiseks, ka armastus pole luhtunud. Hiiumaa suhtes on mul ikka parimad tunded ning lisaks sellele käputäiele tõrvale mee hulgas ja suurele hulgale lahedatele inimestele, usun enamus hiidlasi esindavat ikkagi seda normaalset, terve mõistuse ja hea südamega , minu jaoks ilukirjandusliku kuvandiga paikkonda. Natuke sarnane olustik inglise külaseriaalidele.

Ma võin vaid ette kujutada minu ema ja isa kohtumise ilu ja traagilisust korraga. Okupatsioonivägede madrus ning Kärdla kooli pioneerijuht armumas ühise spordiharrastuse käigus. Tollal polnud vormiliselt isa küll okupant, kuid kohaliku mentaliteedi mõistes oli suhe võõraviha vääriline. Ilmselt see kogetud alavääristamine ja kius võimendasid ema poolehoidu rahvaste võrdsuse eest "võitlevale" nõukogude korrale ning tekitas temas häbi eestlaste kui rahvuse pärast. Ma võin seda vaid oletada, kuid mulle tundus lapsena, et ema on mul rohkem muust rahvusest kui isa - niivõrd suurt poolehoidu näitas ema muust rahvusest inimeste suhtes. Tookord kummastas see mind, aeg ajalt pani isegi nördima. Ma mõistan alles nüüd seda - emal ei ole nimelt kombeks kedagi kiruda ega tagantjärgi negatiivseid kogemusi analüüsida.  Peaaegu tingimusteta sallivuse õhustikus kasvanuna sai talle kindlasti traumaatiliseks tema häbistamine suhte tõttu meremehega, mis viis teda lausa , nüüd naljakate, kuid siis meeleheitlike tegudeni, et tõestada enda puhtust. Olles enda armastatuga sisuliselt ära aetud enda esimesest töökohast seetõttu, et osa kogukonnast ei saanud leppida käitumisega, mis polnud kohane- ma ei tea täpselt, kas noorele eestlasele või nõukogude pioneerijuhist noorele, lahkusid nad peale abiellumist Kärdla Pikas Majas, mäletatavsti juulis 1960, mandrile. Kiviõlisse, ema vanemate lähedusse. Vanemate, kes vaatamata peksuarmidele vanaisa kõhul ja muudele kogetud venelaste sõjakoledustele, ei laiendanud seda tütre abikaasale. Isegi vaatamata asjaolule, et tütar abiellus mujal ning sugulased ei saanud selles osaleda. Ma pole küsinud ja kas ema enam mäletabki - millest selline karm valik, kas oli selle põhjuseks isa sõprade mahajäämine baasi või tahtmine Kärdla snoobidele tõestada, et neil on tõsi taga  ning ta lahkub Hiiumaalt "ausa naisena". Teatavasti lubade organiseerimine sugulaste saamiseks Hiiumaale ning transpordiühenduse olematus ei võimaldanud ka sugulastel teisest Eesti servast kaaludagi muid lahendusi.

Isa oli erakordsete inimlike omaduste kooslusega - lahke, intelligentne, heasüdamlik ning aval, lisaks saanud kasvatuse, milles oli tunda tema isapoolset poola aadli päritolu. Galantne, haritud, suure lugemusega , vanemate suhtes tingimusteta aupaklik ning väga lastesõbralik. Vanavanemad koos muu perega võtsid ta avasüli vastu. Mind ju muidugi sel hetkel seal polnud ning ma ei oska ette kujutada, kuidas see detailides välja nägi - pean ilmselt vanaemalt üle küsima, kuid ka hiljem, kui isa ilmselgelt ei tulnud migrandi seisusega ühiskonnas  toime ning tekkisid probleemid alkoholi ja sellest tulenevalt ka emaga, nägin seda suurt valu ja poolehoidu, mida vanavanemad ja muud sugulased isa suhtes tundsid. Neil oli mõõtmatult kahju, et me ei suutnud peres hoida, lõppkokkuvõttes ka ühiskonnas, inimest, kelle kohta on nii minu onud- tädid , kui ka vanavanemad öelnud, et isa oli parim inimene, keda nad on tundnud.

Kas ma nüüd arvan, et Kärdla sumbunud sotsiaalne õhustik oli sellises arengus süüdi? No nii triviaalne see lugu ka pole. Samas ma ei saa kunagi teada, milliseks oleks kujunenud ka minu elu ja kuivõrd oleks see mõjutanud Kädla kogukonna elu, kui minu töökas ja tubli ema oleks jäänud Kärdla kooli õpetajaks. Õpetajaks, kes oleks panustanud kogu oma tolerantsuse ja intelligentsuse Kärdla laste õpetamisesse. Isa, kes oli tunnustatud oskustööline - keevitaja. Seltskondades oodatud hea tuju looja ja musikaalne ning meeldiva häälega vene romansside esitaja. Kui kogukond oleks nad omaks võtnud ning ma poleks pidanud esimest korda Hiiumaalt lahkuma. Kas ma siis olin emaüsas, või mitte, see pole päris selge, kuid pulmad olid mingil ajal juulis ja mina sündisin aprillis. Igal juhul võib see olla tõenäoline.

Sellisel juhul sai teoks 1994 mu teine tulemine Hiiumaale. Aga see on juba üks järgmine lugu ja sellel on juba järgmised põhjused ja põhjustajad.

Olen tänulik kõigile, kes minuga koos on seda 50 - aastast teed jaganud, ka neile, kes on mulle valusamaid õppetunde jaganud. Seda on raske hinnata, mis on minust rohkem selle parema mina teinud - head või halvad kogemused. Mõlemaid peab ilmselt olema tasakaalus. Siinkohal siis pean tänama ka neid, kes on mulle õpetanud, et maailm pole must-valge ja turvaline paik.

Eelkõige tänan elu andmise  eest muidugi oma EMA. Tänan ka selle eest, et ta kinkis mulle niivõrd huvitava päritolu ja segatud vere, mille tõttu arvan saavat end tunnetada läbi kaugete geenide ka selliseid asju, mida ma "tõupuhtana" ei saaks. Tänan haruldase venna eest. Ehhki ka  emas eiole ma  mingeid kurjuse jälgi täheldanud - talle on klatš ja kirumine täiesti võõrad teemad, siis mäletades isa üdinisti head iseloomu, on minu vennas saanud need parimad omadused kokku. Vend on mul üks neid haruldasi inimesi, kelles pole kübetki kurjust ning kes kõigis näeb eelkõige head. Samas ei kaasne sellega, nagu eeldada võiks, mingit lihtsameelsust. Vend ei ole mingi sinisilmne roosade prillidega idealist. Ta näeb küll ka inimeste halbu pooli, minu arvates laseb ta neil lihtsalt olla. Samas ma tean ja olen kogenud, temaga võib minna luurele ja lahingusse. Ning vahet ei ole, kas ta on su selja taga või ees- temaga on kindel ja turvaline.

Mul on põhjust olla tänulik paljude asjade ja inimeste eest, üks lugu läheks pikaks. Palju inimesi , keda olen saanud tundma, on väärt, et hõigata avarustesse - vaadake inimesed- mul on au tunda seda inimest ja hea meel teile teda tutvustada, kokkupuude temaga , isegi teadmine temast rikastab meid. Alustades mu vanavanematest ja suguseltsist , vanematest ja vennast ning tema perest koos sugulastega, siis mu 29,5 aastat tagasi ellu tulnud abikaasa koos enda erakordse perega , kaaslasi  koolidest, naabreid elukohtadest, kolleege töökohtadest ning võrgustikud nende ümber - paljudest on välja kasvanud soojad sõprussuhted, mis ei nõrgene ka siis kui aastaid ei kohtu. Ning lõpuks muidugi need, mitte väga paljud, kuid püsivad ja tihedad suhted. Vanim ja läbiproovituim on neist 35 aastat kestnud.

Oman kapitali, mida ma ei vaheta kogu maailma kulla vastu, hõbeseeklitest rääkimata. Kui kurjad õppetunnid on selle kapitali hind, ehk nagu sõpradest keegi on mind nimetanud "lollimagnet, mille all ei mõtle nad vaimset mahajäämust" - see hind on iga hetke väärt.

Tänud teile, kallid inimesed. MINU INIMESED!

Kas "sallivus" võiks olla inimkonna õnne võtmesõna?

Olen kasvanud ülisallivas õhkkonnas. Võõraviha on minu lapsepõlve kasvamise kekkonnas täiesti tundmatu mõiste, nii teoorias, kui ka praktikas. Vanavanemad ei suunanud enda lapsi ideoloogiliselt, vaid lapsed said vabalt valida igaüks vabalt enda ideoloogilise tee. Ilmselt keskkooli ajani ei teadnudki ma, et Jõulude pidamine on võimude poolt taunitud. Sinnani oli vanavanemate kodus kuusk ikka Toomapäevaks toas ja pere koos. Käisime pisikeses , hubases Lüganuse kirikus. Mitte , et nüüd pere kuidagi paduusklik oleks olnud, peale vanavanemate ikka rohkem ateistid, kuid need olid vanavanemate kombed ja kõik, siis veel kolm põlve, elasid üksteise elusid kaasa ning austasid teistele tähtsaid traditsioone. Hiljem, juba kultuurimaja direktorina töötades selgus, et kehtivad korraldused, millal kultuurimajasse võib kuuse üles panna ja missugust repertuaari esitada.

Keskmiselt jõukate, peaaegu karsklaste vanavanemate köögis oli mul õnne tutvuda kõige kirjuma ja põnevama seltskonnaga. Oli n.ö. "külavaene" Ärbert, kellele selle tiitli oskasin alles täiskasvanuna juurde lisada. Ärbert oli minu suur sõber, tal oli palju mahlakaid jutte ja ta muhe naerunägu kinnitus ühe sooja helge mälujäljena mu lapsepõlve mälestustes. Ärbert oli praeguse aja mõistes kodutu. Kõhutäie ja öömaja eest käis ta külakorda väikeseid tööotsi tegemas. Ärbert köhis kõvasti ning külas liikusid kuuldused, et Ärbertil on tiisikus, mistõttu teda igasse koju üldse ei lastudki. Küllap olid mu erakordse  talupoja tarkusega õnnistatud vanavanemad, kes ka oma vähese akdeemilise hariduse kohta olid  väga haritud, olid Ärberti ohutuse enda pere jaoks välja selgitanud ning suutsid paranoiast tingitud tõrjumist vältida. Nakkava, lahtise tuberkuloosi vormiga ei lubanud ringi liikuda isegi nõukogude võim. Nii oli Ärbert meie söögilauas teretulnud alati.

Siis oli veel natuke hirmutava välimusega alkohoolik Aunap, keda Õunapuuks hüüti. Karvane ja kole alkohoolik, keda ma alul natuke pelgasin ning pikapeale mõtlesime külalastega ka legende välja, et Õunapuu valvab enda õunaaeda kuulipildujaga. Meil oli lihtsalt põnevam õunaraksus käia. Mitte, et Aunap oleks üldse enda õunaaiast hoolinud ja et meil oleks õunte puudust - me ei viitsinud enda aia omigi ei süüa ega korjata. Liiati oli Aunapi õunaaed metsistunud ja õunad hapud. Aga teravate elamuste tekitamine kuulub lapseea lõbude hulka. Ka Aunapile pakuti meiega koos sööki kui ta juhtus mingil tööl abiks olema.

Niisiis kasvasin ma õhustikus, millises ma ei saanud üldse aru, et inimesi on mitut sorti, just seisuse mõttes. Kolhoosi esimees oli peresõber ja ta naine õmbles mulle palituid. Mängusõpru sain ise vabalt valida. Isegi pärast seda ei kuulnud ma mingeid epistleid , kui olin sunnitud, täisalv ja köögirätik peas, ahju ees istuma. Mõnedel lastel oli keelatud n.ö. "vaestemaja" alkohoolikust migrantide lastega mängimine. Vanaema hävitas täid mu peast, kuid ei keelanud ka edaspidi vaestemajas käia. Mulle  meeldisid sealsed elanikud. Elu näinud, värvikad ja lahked inimesed. Vaestemaja otsas elas aga elatanud vanapiiga tädi Manda. Miks ma  seal käisin ja miks Manda mulle just meeldis, ma ei mäleta. Aga Manda kummut valge pitsäärega linikuga ja hämaratvõitu mugav kamber, on mul senini meeles. Ma lausa tunnen seda hõngu.

Vot nii rikas ja tore oli mu lapsepõlv vanavanemate maal. Kolasime meievanuste lastega ringi külas ja metsas, üsna vara küll hakkasime tööle. Kodutööd olid tüütud ning nendest pääsemiseks läksid juba 10 aastased kõplama, ehk varemgi. Aasta hiljem pääsesin juba heinatööle, vaatamata enda kesisele kasvule. Tädi oli mul ülemuse sorti agronoom või brigadir, õigemini vist kuidagi vaheldumisi. Ei märganud ma mingeid seisuse vahesid ega kummardamist. Kui põllunaised ikka pöördesse läksid, siis ristisid kõiki järjest - kaastöötajaid ja ülemusi. Karjusid ära ja töötasid kõik rahus edasi. Mingit vindumist ega kättemaksu.

Linnas oli küll veidi teisiti, sallimatus oli juba veidike tuntav, kuid varjatult. Rahvuse pinnal olid koolidevahelised konfliktid muidugi käärimas. Minul õnnestus siiski ise sellest jamadeta läbi tulla, ehkki ise segavereline ja migrandi tütar. See ebamäärane seisus pani mind heitlema kommunismi idee kaitsmise ja eestlasliku marurahvusluse piiril. Kujutasin ette, et inimene saab olla korraga nii kõigi heaolu eest väljas , kui ka patrioot enda rahvusele, ehk siis minu puhul eestlusele. Kandsime ei tea kust ilmunud USA lipu mustriga kampsuneid, laulsime ei tea kust omandatud venevastaseid laule, kuid samas olin kindel - inimesed on võrdsed enda õigustelt. Ma usun seda siiani. See sotsiaalsete piirideta ühiskonna idealism tõi mulle jamasid juba noorena. Alatasa läksin oma peenemate sõpradega vastuollu või sattusin nende vanemate ebasoosingusse seetõttu, et käisin läbi ka kahtlasemate elementide lastega - boheemlased, alkohoolikud, muidu saamatud. Ka klassis sees kippus võtma maad ikka seesama poppide ja nohikute sildistamine. Popimate maine lihtsalt võis saada kannatada, kui nad igasugustega käisid. Ma ei usugi, et need vanemad õpilased seda nende käest eeldasid, aga kui Sul oli vanema klassi poiss või tüdruk sõbraks, või käisid Sa nendega koos trennis, siis arvasid vajaliku olema näidata, et sa oled ikka tegijam kui mingid ohmud sinu klassist. Ilmselt oli ka meil tõrjutuse ja isegi ehk koolikiusamise probleeme, kuid minul mingeid eredaid mälestusi neist ei ole.

Edaspidi möödusid aastakümned nii, et sallivuse teema läks mu valupunktidena päevakorrast maha. Ma ilmselt ei puutunud sellega kokku.

Kui esimest korda Hiiumaa pinnale 1994 astusin, siis tabas mind äratundmine - idülliline nagu mu lapsepõlve küla, kuid looduse poolt palju enam õnnistatud. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Kuid literatuurse kuvandi andmine, sellele sotsiaalselt üldse mitte väga lihtsa koosseisuga saarele, sai saatuslikuks nii Tiidule ja ta perele , kui ka mulle ja minu perele. Nii palju keerulisemaks osutus maalilise väikesaare siseelu.

Tippkvaliteediga inimesed versus kohati patoloogiline sallimatus. Ma saaks aru veel võõravihast ehk. Kuid üleüldine sallimatus kui norm. Ametnike sallimatus n.ö. madalamate klasside vastu on peaaegu varjamatu - sinna kuuluvad nii paljulapselised, töötud, puudega inimesed, lihtsalt teistsugused, alkohoolikutest rääkimata. Automaatselt kuuluvad sinna klassi ka nende lapsed. No mitte et need ametnikud nüüd üksteisest tagaselja ülearu paremini räägivad. Olin kindel, et nende enda omavaheline sallimatus saab sellele vihaliidule saatuslikuks. Mida aga võib korda saata ühine vihavaenlane ja oht ametikohast ilma jääda. Pole paremat liimi, nüüd tunduvad nad seisvat nagu müür. Tõsi, aeg-ajalt ikka kostab, et pole pilvitu nendegi suhtetaevas, aga see võib ka rahva soovunelm olla. Muideks see oligi selle kogukonna kõige suurem omapära minu jaoks. Enamus suhteid olid sellised silmakirjalikud. Jäi mulje, et inimesed on omavahel vaata, et sõbrad, kuid tagaselja saad teada, et tegu on ikka väga viletsa inimesega. Kõige imelikum on see, et ma nüüd olen nendega nõus. Nad tõesti väärivad üksteist. Varem oli selline suhtevorm mulle lihtsalt tundmatu. Nagu juba eelnevalt olen öelnud, ei puudutanud see neid inimesi, kellega me sõpradena läbi käisime(ja käime) ning ka hooldekodu töötajate puhul ei olnud puuduolevate kollektiivi liikmete üle arutamine kombeks.

Meie oma Emmaste valla sõpradega võime varsti öelda, et oleme läbi käinud, tulest, veest ja vasktorudest. 

 Ning vennatapp Emmaste moodi - Helleri ümber toimuv. Mismoodi saab olla niivõrd reetlik väikeses hubases kogukonnas, kellele Loodus on kinkinud kõik parima, mis tal pakkuda on.

Kui enne oli valitsejatel autoriteedi jagamisega probleeme, siis nüüd on Helleri autoriteet kõrgem kui kunagi varem. Mitte iga kogukonna liikme toetuseks ei koguta paari tunniga nelikümmend allkirja. Arvan siiski, et olukord on niivõrd keeruline, et välistatud ei ole ka üks korralik, kirjalikult kogutud allkirjadega umbusalduse avaldamine vallavalitsusele.

Kuid aeg ei tööta vaid ründajate kasuks. Oodakem kohtulahendid ära

Miks inimesed ei saa aru, et sallida on palju tervislikum kui põlata. Vaadake end - te oletegi loodud toredate ja ilusate ning headena. Teiste halvustamisega ei saa paremaks - no mismoodi saee peaks toimina - selleks tuleb ju halbu mõtteid mõelda, mis tulevad  sinu seest, järelikult risustavad nad eelkõige sind. Pole üldse kindel, kas see teisele külge jääb. Midagi ei olene ju sellest, mida teine sinu kohta ütleb või arvab. Määrab ikka see, kuidas sa sellesse suhtud. Kui sa tead , kes sa oled, ning sul on tugev kogukond ümber, see mille sa ise oled enda ümber loonud, siis ei tee ju see tugevale, tervele inimesele enam, kui sääsepirin- tüütu vaid. Kuid kui sa ründad endast nõrgemaid ja sihid kõige hellemaid kohti, siis pole see enam niisama halbade mõtete peegeldus. See on alatu ning see võib küll lõppeda vastase jaoks halvasti, kuid sinu jaoks on see hävitav nii ehk nii. Tahaks ehk ka vastu vaielda - kurjus ju käib ringi ja laamendab, vägivallatsejad naudivad juhtivaid ameteid. See on selles mõttes näiline, et nad on end ise määranud omaenese kurjuse vanglasse. Lisaks kurjadele mõtetele ja vihkamisele, millega nad päevi täidavad, peavad nad tegelema sellega, et kaitsta enda tagalat. Nad ju saavad ise ka aru, et nii palju ülekohut ei seisa lõpmatuseni kotis. Kord on kõik kohtulahendid käes ja siis peab keegi seda soppa sööma hakkama, mis on Emmaste valla elanike raha ja maine arvelt kokku keedetud.  

Üks osa inimestest usub, et peale ristilöömist tuleb vaikne laupäev, siis üles tõusmine. Elame, näeme.

Kas sallivus päästaks inimkonna? Ma ei tea, kas ta on üldse hukatusse minemas. Kuid paremaks, palju paremaks teeks see küll.

Hooldekodu aeg rikastas mind selles suhtes mõõtmatult. Nagu eelpool sai kirjutatud, polnud ma ju eriti sallimatu.Nüüd mõistan Jeesuse jalapesu lugu. Kui palju rikastab see eelkõige sind ennast, kui sa teisele hea sõna ütled või abikäe ulatad. Samalt tasandilt suhtlemine vaimust vaesematega ja rikkamatega, varalt vaesemate ja rikkamatega - kõik inimlikul soojal pinnal kokkupuuted annavad sulle midagi sellist, mida sa pole osanud tahta ega oodata. A., kellest juttu varem oli, andis mulle elukooli ning jagab seda edasi. Temaga kokkupuude on teinud paremaks nii noori kui vanu. Õppigem nägema - loodus on tasakaalus. Kui midagi annab vähem, jagab teise kohta heldemalt ja nii igas inimeses. Tuleb seda vaid tahta näha ja õppida vaatama. Silmade ja südamega korrga.

Vältigem tõeliste väärtuste vahetamist hõbeseeklite vastu. Kõlab kulunult, kuid miks see õppetund siis ikka selge pole ja maadleme aina samade probleemidega?

Kristlased usuvad, et Kristus suri meie pärast, et meil oleks võimalik paremaks saada ja paremat elu elada ning pärast igavene elu saavutada. Olgu nüüd igavikuga on, aga ma ei arva, et hea elu saavutamisega  peaks nii kaugele minema -  nimelt reetmise, ristilöömise ja surmani. Kõik on kinni väikestes heategudes ja sallivuses ning võimaluses jätta need teod tegemata, mida sa ei taha , et sulle ega su lähedastele tehtaks.

Nii lihtne see tegelikult ongi.

Sallivust, rahu, õnne ja kevadet!

Artikkel nagu tellimisel mu tänase vabaduse ja orjuse jutu peale.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ilvi-joe-cannon-akki-kaitub-kogu-eesti-riik-nagu-suusaliit-veerpalu-asjas.d?id=44416859

Lojaalsus- isikuomadus või eetikamõiste.

Tundub uskumatu, kuivõrd võivad välised, esmapilgul võimatuna näivad mõjutegurid su enesetunnet muuta. Eilse uimerdamise tähe all kulgenud päeva lõpupoole läksin loengusse. Oleks võinud ju eeldada, et 300 võõrst inimest su ümber, hapnikurikkuse poolest just mitte väga silmapaistvas auditooriumis , just ei soodusta su tervise ja vaimse seisundi paranemist. Ainus kindel parendav komponent oli ülimeeldiv kursaõde, kellega seda kolme tundi jagasin. Umbes tund aega loengu esimesest poolest kõikusingi une ja ärkveloleku õhukeseks uimerdatud piiril, põhiliseks tegevuseks kella jälgimine ning padjapüüriga kontaktist unistamine. Ma ei teinud mingeid omapoolseid pingutusi olukorda muuta. Uni, siis uni. Nii kevadel ja nii õhtul võib ja peabki juba uni olema. Kuid ruumis viibis n.ö. " must hobune" õppejõu näol. Kui ikka inimesesse on koondunud nii suur anne kui ka nende annete sihipärane arendamine ja kasutamine, on tavaline inimene võimetu selle võlule ja mõjule vastu seisma. Kuidas suudab pealtnäha täitsa tavaline, mitte esimeses nooruses olev ja mitte hiiglase kasvu mees, täita 300 pealise hormoonidest pulbitseva auditooriumi täita intellektuaalse energiaga ja tähelepanu kontsentratsiooniga. Kui ma seda enne ei märganud, siis koju jõudes olin ma energiat täis pumbatud. A. Turovski on geenius, ning mitte lihtsalt suure andega sündinud, vaid hea kasvatuse saanud erudiit. Selliste inimeste kuulamine ning nägemine rikastab meid . Otsigem võimalusi elus ja teatris nautida eriliste annetega  inimeste eneseväljendusi, meie võidame.

Nüüd muidugi tekib küsimus, mis oli eelneval lõigul pistmist pealkirjaga. Ilmselt ei olnudki. Välja arvatud see, et minu päevik, pealkirjastan kuidas tahan ja sisse kirjutan mida tahan. Teemasse või mitte, asjast või mitte, teiste tarkusi või oma rumalusi, see on minu vabadus.

Mis mulle selle vabaduse annab. Et ma üldse saan sõnu ja mõisteid kasutada, nii õigesti , kui ka valesti - selle võimaluse annab mulle kahtlemata ainult inimloomale kättesaadav märgilise kirjakeele valdamine. Aga kasutada sõnu nii nagu mulle pähe tuleb, selle annab mulle vabadus. Sõnavabadus, millel ei ole märgilises mõistes piire. Ma ju saan teoreetiliselt öelda seda, mis iganes pähe tuleb. Raamid saavad olla ainult sotsiaalsed - see kuidas mind on kasvatatud, millised ühiskondlikud tavad ja reeglid olen omaks võtnud ning mida arvan olema pasliku välja öelda. Muidugi saan ma ka teoreetiliselt välja öelda vaid seda, mis mul pähe tuleb, mismodi ma vastasel juhul seda teha saaks? Kas see, mis pähe tuleb, on kinni vaid kasvamise käigus omandatud teadmistes ja kogemustes , või on tegemist ka isikuomadustega. Siinkohal mõistan ma isikuomaduste all neid jooni, mis arvatakse inimesel olevat kaasa sündinud ning mida inimene elu jooksul muuta ega kaotada ei saa. Muuta saab vaid nende omaduste vahelist seost ja esinemise sagedust. Isiksuseteooriad  on terve hulk. Illustratsiooniks kasutan siin hetkel Robert R. McCrae ja Paul T.Costa poolt välja sõelutud Suurt Viisikut: neurootilisus(emotsionaalne stabiilsus/ebastabiilsus), ekstravertsus(suhete kvantiteet), sotsiaalsus(suhete kvaliteet), kohusetundlikkus(eesmärgipüsivus, impulsside kontroll), avatus(intelligentsus, praktilisus/mittepraktilisus). Olgu veel öeldud, et loetelu on võetud A.Pulveri Isiksusepsühholoogia kursuse materjalidest.

Niisiis jõuan ma lõpuks teemasse ka : mind on lojaalsus, kui omadus alati huvitanud. Kord mõtlesin välja, et kui lojaalsus on omadus, siis selle väljendamist pidevalt saab lubada endale vaid sõltumatu ja vaba inimene. Näiteks võib ju olla, et sa oled ebasoosingusse sattunud kaastöötajale või kogukonnas tõrjutule hinges lojaalne. Sa tunned talle kaasa ja sisimas soovid, et tal läheks hästi. Välja sa seda näidata aga ei saa, sest see võib panna löögi alla su pere heaolu või töökoha elatusallikana, selleni välja, et su lapsi võidake seetõttu kiusata koolis , räige on seda isegi välja kirjutada, aga paraku, jah ka isegi lasteaias. Niisiis ei ole kogukonnas vastuvoolu liikuva arvamuse toetamine kuigi tark tegu.

Teine võimalus on olla professionaalne. Ametikohast tulenevalt olen lojaalne igasugusele ilmingule , mis tuleneb minust ametiredelil kõrgemal seisva inimese korralduste tulemusel. See on vormiliselt üsna õige, kuid siit võib olla vaid samm pimeustavuseni ning silmakirjalikkuseni. Miks ma siin üldse selle üle jorutan. Mulle meeldib ustavus kui isikuomadus. Ma lihtsalt ei tea, kas see on õpitav või kaasa sündinud. Kui on õpitav, siis mul on õigus eeldada, et kõik need, kelle ma peaks kategoriseerima enda jaoks meeldivateks ja usaldusväärseteks inimesteks, õpivad eetika ja moraalimõistes ära lojaalseks olemise- kaasinimestele, perele, kogukonnale, riigile. teevad endale selgeks põhimõtted, millesse usuvad, või tunnetavad need südame ning "kõhutundega" läbi ja otsustavad. Jah, väljendan ma neid seisukohti aktiivselt või mitte ja näitan ma hoiakuid välja või mitte, aga need on mul olemas ja ma olen neile truu. Ma vähemalt ei tööta nende vastu. Kas vastutöötamine on võti reeturluse kui ustavuse vastandi mõistmisel? Kas siis on õpitav?
Arengupsühholoogia õpetab, et puberteedieas tekib organismi hormonaalse ümberkorralduse tagajärjel seisund, mis muuhulgas teeb noored pimeustavaks, mistõttu on nad kerge saak kõiksigu liiki massipsühhoosidele ja järgimisele. Mingil moel rivistub hormonaalne tasakaal kogu aeg ümber, siis võime lõpuks ka kõik hormoonide süüks ajada. Ütleme, et välistatud see pole, kuid hetkel tundub, et lojaalsus on siiski enesehariduse ja valikute teadvustamise küsimus. eetika ja moraali küsimus.
Riigiustavusega eetika võtmes on muidugi huvitav olukord. Eetika õppejõud, kes on religioosse taustaga ning esindab sellist suunda, mis väidab, et laps ei saa sündida usklikuna. Ta tõi näite, et kui laps sünnib , näiteks garaažis, ega ta siis veel selle pärast auto pole. Miks siis eeldatakse, et kristlikel vanematel sünnib ilmtingimata kristlik laps. Õppejõu arvates peab usulises küsimuses tehtama valik alles täiskasvanu eas. Kuidas on riigiga. Kõik, kes siia riiki sünnivad, on automaatselt riigi kodanikud, kuna nende vanemad on selle riigi kodanikud. Lapsed on riigi omand, järelikult. Riik ise arvab, et see on suur au ja sellega kaasnevad kohustused, kaasa arvatud ustavuskohustused on õiglased. Küllap see nii ka on, kuid kummaline on see ikka. Ilma igasuguse ustavusvandeta ja teadvustamiseta pean ma olema lojaalne sellele riigikorrale seni, kuni mul tuleb võimalus soovi korral sellest lahti öelda, ainuüksi põhjusel, et ma juhtusin siia sündima. Ja vanematele, ja vanemate valitud kogukonnale ja vanemate valitud koolile . Esimest korda saan teoreetiliselt valides, rõhk sõnal teoreetiliselt, ustavust vanduda, ja sedagi vaid meessoost isikud, sõjaväkke minnes. Kuid sõjavägi on meil teadagi kõike muud kui vabatahtlik.
Kui ma nüüd jätsin mulje, et ma sean kahtluse alla vajaduse ja kohustuse olla lojaalne riigile, perekonnale, kogukonnale, siis on see eksitav. Pean lojaalsust tähtsaimaks sotsiaalseks inimomaduseks. Küsimus on hoopis taas kord selles- mida on need institutsioonid, või ka isikud teinud selleks, et kaaskodanikud oleks lojaalsed. Ilma vastastikuse lojaalsuse garantiita võib tekkida vaid pimeustavus ning see ei ole päris ustavus.
Praegune tööseadusandlus võimaldab usalduse kaotuse tõttu vallandada  mistahes põhjusel, alates sellest, et nägu ei meeldi. Seadustele ja olematule moraalikoodeksile rõhudes eeldab riik ja tööandja, et kodanikud on seaduskuulekad ja pimeustavad. See ei ole demokraatliku riigikorra tunnus. Rohkem orjariigi oma - ori oli sündides kellegi oma ja temalt eeldati pimeustavust.
Mina olen nõus pigem tõrjutu olema, kui ori. Ja mulle meeldivad ka põhimõtteliselt sellised inimesed. Siiski loodan, et valikuid on neil rohkem ning normaalsed inimesed vaid selle kahe valiku ette ei satu. Mulle ei jätnud Emmaste vallavanem Peedu ja politseinik Kail muud võimalust. Palgaline võõrleegionär ja isehakanud isevalitseja - nagu nad seal sisuliselt on. Vajalikud orjariigi elemendid.

Tuult tiibadesse VaataVaid.ee !

Nagu sai juba eelnevalt mainitet, esmaspäevad pole mu kõige säravamad nädalapäevad. Seda kurdavad muideks paljud. Mina olen esmaspäeval vähemalt sündinud, aga mis on teiste vabandus? :-))

Igal juhul oli eilne tööpäeva pikkune tõlkepingutus koos mu sisekeskkonda uuriva viirusega ilmselgelt kehale palju. Täna tunnen end nagu kevadine porikärbes, kelle magamisasemelt aknapraos on kaitsev liimipaber maha tõmmatud.  Nüüd ei tea- seista või kukkuda, lennata või tukkuda. Kui väga kauaks molutama jääd, siis võid end avastada hetk hiljem  prügikühvlilt.

Ehkki ma olin otsustanud, et ma täna ei kirjuta, siis vähem kui see kühvliperspektiiv, leidis aset sündmus, mida ma ei saa tähistamata jätta.

Mul on õnne olnud kohata toredaid ja toimekaid noori, kes täna avalikustasid enda vahendusportaali VaataVaid.ee.

Ise elasin sellises vanuses mingisuguses postsotsialistliku ja varakapitlistliku, või isegi selle eelse riigikorra vahetuse sogases majanduskeskkonnas. Kõige enam meenutas see NEPi aega. Kõik püüdsid midagi teha või müüa. Me oleme ka peale suhkruvati, šašlõki ja vahvlite teinud peaaegu kõike - kapsa ja loomapeedi kasvatamisest, euroaluste ekspordini, poe ja söökla pidamisest, puidu kuivatamiseni välja. Ka meil oli tahtmist ja peale hakkamist - 20 tunnised tööpäevad ei tundunud koormavad, ehitasime ka oma maja, käisime palgatööl ning elasime seltsielu. Mida meil ei olnud ja mis on oluline, peale stabiilse sotsiaalse ja majanduskeskkonna - meil ei olnud ei vajalikke teadmisi ega ka kogemusi, just neid , mida kultuuri kaudu jagatakse põlvkonnalt põlvkondadele nii ühiskonna kui ka perekonna mõistes. Me olime kasvanud ajal mil polnud midagi peale hakata ei võõrkeeleoskustega ega initsiatiiviga. Majandusteoreetilisi teadmisi polnud kusagilt isegi õppida, vähemalt mitte kapitalistliku majandusmudeli mõistes. Kui hästi läks siiski meie riigil, et oli  haritud ja noori inimesi, kes suutsid reageerida õigeaegselt, ning neil oli ka õnne, üles ehitada majanduskeskkond, millest sai teha esimesed sammud normaalsete varaliste suhete poole. Kahjuks pole me küll palju neist esimestest sammudest kaugemale jõudnud. Oma kahuriliha on see majandussõda nõudnud nii tegijate hulgast, kui ka palju enam nende hulgast, kes  teele lihtsalt ette jäid. Pole tekkinud seda loomulikku varade ümberjaotust, mis tekitaks üleüldise õiglustunde ja motiveeriks ühtesid looma võimalusi ning teisi andma enda tööpanust nende võimaluste realiseerimisel. Pole siin pankuritel, riigiettevõtete juhtidel, riigikogul ega valitsusel põhjust end kohevile ajada. Tulge päeval Balti jaama, see on trepist laskumise kaugusel Stenbocki majast. Jälgige neid kümneid ja kümneid eri vanuses inimesi, kes puhkavad jalgu ja soojendavad end vaksali eesruumis, et minna taas enda ellujäämise retkele prügikastidesse. Ka see on teie tehtud Eesti. Ei saa nii olla, et ühes tervikus võtad vaid ühe osa eest au endale. Millest ma siis peaks teadma, et need suled, millega te end ehite ja kogu maailma ees kekutate, on teie omad. Seal taga ,võib olla , on hoopis teie hallide kardinalide - ettevõtjate ja teaduritest nõuandjate(nende viimastega läksin küll pisut optimistlikuks ilmselt) tervised ja palehigis töö. Tegelikult, mis ma valitsuse kallal võtan. Ka nemad on sellest samast diletantide põlvkonnast nagu ma isegi.

Mina ikka loodangi vaid nüüd nende, kolmekümneste põlvkonna peale. Nad teavad, et inimesed on võrdsed, nad teavad kuidas majandus toimib, nad teavad, et laps tuleb sülle võtta kui ta nutab, nad teavad kuidas tühi tüli neelab mõttetult energiat. Ma vähemalt usun ja loodan.

Ma olen kindel, et neil läheb paremini. Ma jälgin seda ja näen nii enda noorte sugulaste, kui ka koolikaaslastest noorte ja tuttavate noorte puhul.

Küllap on ka nende põlvkonnal oma tõsised probleemid, tegelikult on osadel neist probleeme vastutustundega ja suureks kasvamisega. Minu põlvkonna esindajad tahtsid anda lastele kõik selle, mida neil endal ei olnud võimalik saada ning jagasid kõi võimaliku ennastohverdavalt lastele. Kas lapsed oskavad neid ohvreid hinnata ja teavad, et kord tuleb ka nende aeg vastutada ja midagigi tagasi anda. Igal juhul pole neis seda kibestumist ja rahulolematust, mis minuvanuste hulgas nii levinud on. Tegelikult jah, meil polnud palju valikuid ning kui needki tulid, puudusid meil oskused ja võimalused sellegipoolest õigesti valida. Me lihtsalt ei näinud, mis seal valikute taga on ja kas see on just see, mida arvame olevat. No ja mis siis, ise ju oleme valinud ikkagi. Kas meie vanematel või vanavanematel oli valikuid rohkem või olid need äkki paremad. Sõjad ja küüditamised, tagakiusamised ja varade konfiskeerimised - ning need olid avalikud ja seadustatud. Siis ajupesu , mida tegi nõukogude haridussüsteem. Üks rahareform teise otsa. Kord polnud rahaga midagi peale hakata, siis äkki jälle polnud raha, et kõike köitvat soetada. Kord polnud midagi raamatutest lugeda ega teatrist ja kinos vaadata, siis jälle pole raha  kultuuri tarbida. Ma ei tea, kas kurjemad on neist siis manalateele läinud, kuid minu vanaema põlvkond ja ka ema põlvkond küll ei virise ega kiru. Need kibestunud tegijad on, rõhk sõnal "tegijad", on minu põlvkonna n.ö. "keskmiselt edukad" või üle selle. Otse loomulikult, mitte kõik. Vähem edukad, nagu näiteks need, kellega ma hooldekodus koos töötasin, olid hoopis teisest puust. Ausad, töökad, sõbralikud. Rahul enda valitud tööga ja selle eest makstava naeruväärse tasuga. Olid ise tublid ja aitasid neid, kellel veel vähem. Ilmselt on nad seda senini. Ei põlastanud nad ka neid, kellel ametiautod ja oma peenemad majapidamised. Nemad olid valinud oma lapsed ja mehed ning elud. Kannavad väärikalt enda koorma välja. Seetõttu ma valisingi nemad, mitte töötegemist matkivad ametnikud või sotsiaaltöötajad. Valisin kliendid ja oma töötajad ning need kolleegid, kes tegid ka tegelikult oma tööd - arsti, apteekrid, medõe, sotsiaaltöötaja Sveta, Tiidu ja Helleri. Andku need andeks, kes hetkel pähe ei tulnud. Õnneks pole teie hulgas kedagi tühist, kes sellest võiks solvuda. Oma hinna teadmine ning endast lugu pidamine ,on üks kvaliteedi näitajatest.

Aga ülejäänud ametnikud?Tahaks küsida nagu netis levivas kultusvideos : " Mis sul viga on?". Tõesti, mis teil vinguritel viga on, elage teistsugust elu , või hakake elama seda ainsat, mida oskate. Kui te elu pärisosa on teiste osa vähendamine ning rikkumine, siis on mul teist lihtsalt kahju. Vaesed sotsiaalsed ja emotsionaalsed invaliidid. Ehk on ühiskond kunagi nii kaugel, et suudab ka seda diagnoosida ning teie enda ja kaaskodanike vaimse tervise huvides  sobivat rehabilitatsiooni välja pakkuda.

Viimane lõik oli nüüd selles mõttes retooriline, et eeldades, et minu päevikut loevad vaid tuttavad inimesed, siis on see muidugi tühja energia kulutamine. Minu isiklike ja lähituttavate ega sugulaste hulgas pole kedagi , kellele see lõik võiks olla adresseeritud. Küll aga korda minna. Tean, et te, mu kallid kaasteelised, valutate kurjuse levimise pärast südant. Palju muud me ei saa vist teha? Või saame?

Nagu ikka olen ma teemast jälle valgusaastate kaugusel.

Pidin ju VaataVaid seltskonnale tuult tiibadesse soovima. Aga ärgem sõnagem ära! Ma usun, et me kuuleme neist veel. Kõrget ja kestvat lendu, noored!

NB! JÄRGNEB TASUTA REKLAAM!

Külastage kõik portaali http://www.vaatavaid.ee/. Nauditavaid ostuhetki!

Kallid kõikidele kaunitele hingedele!

Kevadsegadus peas ja toas.

Käes on , aastaaegade vaheldumise mõttes, aasta kõige vastuolulisem aeg. Päike soojendab keha ja meeli, samas valgustab etteheitvalt räämas tolmutriipe aknal ja mängleb senini täiesti puhtas magamistoa laenurkades, ei tea kust ilmunud karvaste tolmuniitidega. Kõik see meenutab, et talvejalatsid ootavad konserveerimist, kusagilt peaks ilmuma keemilise puhastuse jaoks raha - et talveriided saaks ära panna -pead minema turnima taburetiga akende taha ja lae alla. Nooremana see ehk inspireeris, nüüd mõtled- no mida veel- nagu paremat poleks kevadpäevadega peale hakata. Kevadvalgus tagab kehasse energia juurdevoolu, tundub, et kõik hea on taas võimalik, samas tabab unisus sind kõikvõimalikes situatsioonides ja kohtades- koolipingis ning töökohal, trollis kõikudes ning tugitoolis mõtiskledes.

Ilmselt oli talve alguses mu toidus mingeid tundmatuid seeni. Hetkel ei oska küll seda meeltesegadust millegi muuga seletada, et registreerisin 17 õppeainet ülikoolis. Senini oli päris vahva, vabatahtlikult võetud aineid on saanud nautida, kohustuslikud ja ebameeldivad ained kusagile kaugele kukla taha lükatud. Isegi kodutööd on enam- vähem valutult valmis saanud. Kuid nüüd? Tahaks kohe mingit slängi kasutada, kui oskaks. Selle peale ei osanud tulla, et keegi peab need eksamid ka kevadel ära tegema? Endal eksamifoobia.

No igal juhul läheb mul hästi, kui mind ei oota stsenaarium: "Jaanipäeva veedame kõik Seevaldis."

Üks vabatahtlikult võetud ainetest on "Kultuur, kõne, mõtlemine. ". Tegelikult kõlab see pealkiri lihtsamalt kui ta selle õppejõuga õpitavana on. Õppejõud on minu jaoks absoluutne tippklass. Tunnustatud teadlase kohta haruldaselt mahlase teadmiste edasi andmise võimega. Miks ma sellest hetkel mõtlen?

Kultuur tundub olevat mõiste, mille sisu on kõigile selge, isegi kui ei suudeta seda teoreetiliselt sõnastada, mistõttu tundus kummastav, et isegi teoreetikud pole jõudnud kokkuleppele ning ainuüksi teaduslikult aktsepteeritud mõisteid on üle 500. Tõepoolest. Senini tundus mulle hästi loogiline Jüri Lotmani käsitlus, milles ta määratleb kultuuri kõige sellena, mida kantakse ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil. Selline käsitlus võimaldab kultuuri mõiste laienemist ka näiteks, loomadele. Ning ei selgita piire. Teame ometi, et kultuur meie mõistes erineb, vähemalt riigipiiridega piiritletult, kuid mitte ainult. Meil on kultuuriministeerium, mis viitab sellele nagu meil oleks riiklikul tasemel eristatav kultuur. Mõiste kultuur toob silme ette kohe laululava ja triibuseeliku, teatri ja raamatud. Lätlased laulavad ka ning triibuseelikuid on ka mustal mandril, mis sellest, et triibud muust materjalist ja teist pidi. On meil üldse oma kultuur? Kas meie sisenaginad on kultuuri või väärtuste kokkupõrked? Nagu juba vihjasin, selleks , et midagi üldse arutada, peaks mõistetes kokku leppima, aga ma ei usu, et me sedagi suudaks. Nii imelik loom on inimene. Tülisid ja sõdu vaadates, tundub, et evolutsiooni käigus on sisse programmeeritud ka tühjast tülitsemine kuni hävitavate sõdadeni välja. Kas see saab ikka kultuuri küsimus olla, kui mõiste ise - "kultuurne", peaks tavaarusaamas labased kokkupõrked vältima.

Aga olgu, tundub, et täna ma olen täiesti targutamisesse kinni jäänud. Sissejuhatus ei taha kuidagi lõppeda, ilmselt kaugemale täna ei jõuagi. Maal, meie küla murrakus nimetati sellist kõneviisi "patramiseks". Vot jäingi patrama, mis pole ka ime- esmaspäev ei kuulu mu säravamate sooritustega nädalapäevade hulka.

Tegelikult tahtsin mõtiskleda sõnade tähenduse ja devalvatsiooni üle. Külastasin eile noort, haritud, edumeelset ja erudeeritud , lastega peret. Noor pereema, pikkade kultuuritraditsioonidega perest pärit, selgitas, et mina olen tema väikelastele - Mari, kuna lastel on vaid üks onu ja üks tädi - vanemate õed- vennad. Ma ei olnud sellest sugugi häiritud, selliseid meie tüüpilistest kultuuritraditsioonidest või siis ka muudest traditsioonidest kõrvalekaldeid olen kohanud ka varem. Küll mitte nii resoluutsel viisil. Mulle pole tulnud ka pähe küsida, miks ühes peres hüütakse , näiteks vanavanemaid eesnime pidi ja ma ei oska ka seletada, miks ma ise ei ole enda tädidele ja onule kunagi eesnime ette tiitleid lisanud. Vene kuktuuris on kombeks koguni enda vanemaid teietada.Ometi üllatas mind see sõnakasutuse piir. Otsides üllatuse algpõhjuseid endast, taipasin, et sel võib olla midagi pistmist sõnade devalveerimisega või selle vältimisega. Nii rikas , nagu keel ka poleks, ikka on mõistetele vastavate sõnade puudus. Ehk on keeleteadlastel selge, mis asjaoludel said tähed kui sõnaühikud otsa ning eestlased peavad jooma teed ja käima teed mööda. Aga ok, selle saab õppides omandada ja kontekstis vahet teha. Kuid sõna "sõber". Nii tähtsa inimsuhte dimensioone ei püüagi keel kuidagi eristada. Natuke tobedalt kõlab minu jaoks ka sooline mugandus "sõbranna". Tegelikult peaks minu nägemuses olema see sõna sootu ja tähendama just  seda lähedast klappi, mida inimesed leiavad vaimsel ja intellektuaalsel tasemel teise inimesega, kui soovite , kultuursel. Selliseid inimesi saab olla tegelikult üsna palju, kellega klapivad hoiakud ja väärtushinnangud, need ei pruugi olla vaated elunähtustele ning eristusi võib olla mitmetel elualadel. Just ütlesin nagu sõpru võiks olla palju. Tegelikult arvan, et ega ikka ei saa küll. Ma lihtsalt ei oska neid teisiti nimetada - no tore kui poolesaja aastasel oleks hulgaliselt kamraade või siis ka semusid. Kord tahtsin kriiskama pista , kui matusetalitaja ütles soliidse ja väga konservatiivsete vaadetega 55 aastase pereema ärasaatmisel maa pealt - alles eile istusid sõpradega peolauas....., nagu see oleks kõige tähtsam , mis ühel vanaemal ja abikaasal pooleli oleks saanud jääda.

 Arvan, et sõpru läheduse mõistes ei saa küll teab kui mitu olla. Lähedased suhted tahavad panustamist ning kui  paljudesse suhetesse sa ikka sügavuti panustada suudad. 

Kas sõnu on lihtsalt vähe või devalveeruvad nad suvalise kasutamise käigus? Kuidas saaks teha väljendustes vahet. Üks praktika on kasutada täiendavaid sõnu - lähedane sõber, hea sõber, naissõber, meessõber, lapsepõlve sõber. Juba praegu saan aru, et segadus süveneb veelgi - nüüd on juba kaks sõna, mida peaks ühtmoodi mõistma. Kui ma ei tea isegi, kuidas ise väljendustäpsust saavutada, mismoodi siis peaks mingil põhjusel minu vastu häälestatud inimene mõistma, mida ma öelda tahan. Sõber teeb vahel ehk lihtsalt näo, et saab aru. Siin see võti ilmselt on - peab tahtma mõista ja mittemõistmise puhul silma kinni pigistama. Sallivust peaks õppima ja õpetama. Sallivus peaks kultuuri pärisosaks saama ning seda tuleks pärandada järgnevatele põlvedele. Oluline komponent on kultuuris puudu, seetõttu ta polegi nagu päris kultuur.

Nagu arvata võis, ei jõudnud ma enda jutuga kuhugi ning järjest rohkem see "metsa" läheb. Parem lõpetan ära, sest tõesti olen segane peast ja toast. Kevadest ja vanusest see ometi ei tule....., ilmselt magnettormid :-))

Rikastavat ja puhastavat kevadpuhastust kehasse ja tuppa soovin kõigile!

Diletantism-(süvenematu) asjaarmastajalikkus, pealiskaudsus.(ÕS 1999)

Meil on sõbrannaga üks ajaviide - longime mööda Tallinna tänavaid ning pead kuklas vaatame maju. Pikapeale läks tüütuks niisama surfata kategooriates- ilus või mitte. Järjest enam tundsime end soliidsematena kui hakkasime enda väheseid, et minu puhul mitte öelda olematuid arhitektuuri alaseid teadmisi , õigem oleks küll öelda mõisteid, kusagilt sügavalt ajusoppidest välja otsima. Noorte aju on nagu käsn, imeb keskkonnast kõikvõimaliku info sisse. Vot selle noore aju talletusi siis otsimegi, mitte et me neid oskaks kusagile õigesse kohta arhitektuuris paigutada. Vanalinnas on vahvam, seal saame tänu omandatud elementaarsele  kirjaoskusele lugeda keskaegsetele seintele paigutatud tahvlikesi- kenasti on kirjas nii arvatav ehitusaasta kui omanikud ja otstarve. Meile meeldivad aga enam puumajad. Nii me jalutame puumajade piirkonnas ja mõistatame - mis ajastust, mis otstarbel. Küll arvame teadvat kus elasid kõrgemad ametnikud, kus oskustöölised. Puuarhitektuuri puhul pean tunnistama, on meie spetsiifiliste mõistete pagas täiesti tühi. Arutame niisama tähtsa näoga. Paremaks läheb asi, kui jõuame vene tsaari aegsete( no nii me vähemalt arvame) kasarmute ja sealt edasi Stalini aegse arhitektuuri juurde. Nüüd hakkab mõisteid tulema nagu varrukast. Hästi äge on kätega vehkides viidata , targa ilmega näol, detailidele ja ajada suust välja sõnu: barokk, balustraad, bareljeef. Miskipärast tulid praegu pähe kõik "b" tähega sõnad. Ok, fassaadi teame ka ja ilmselt mõnda veel.  Mõte on selles, et kui mõni kunstiajaloolane juhtuks seda arutelu kuulma, siis olenevalt temperamendi tüübist saaks ta kas naerust või tülgastusest terava elamuse. Aga keda see huvitab. Meil on selline hobi, me teeme seda enda lõbuks ja vabast ajast, meile ei maksta selle eest mingil kujul ja me ei sunni kedagi kõrvalt isegi ilma rahata seda kuulama.

Dilentatism valdkondades, mis eeldavad ametialast pädevust ning on tasustatavad nende poolt, kes eeldavad kvaliteetset teenust, midagi sellist, milles nad ise on diletandid, kui sedagi, ei ole väga aktsepteeritav. Riigiametnikud ja avalikus sektori ametnikud on kutsutud täitma funktsioone , mida üksikisiku tasandil ei ole võimalik lahendada. Ametnikud on teenistujad, kelle ülesandeks on  rahuldada riigi elanikkonna vajadusi teatud spetsiifilises valdkonnas ning seesama elanikkond maksab neile enda loodud väärtuste maksustamise kaudu  palka.

Riigikogu on juba enda ülesehituse põhimõttelt diletantide kogu, riigi juhtimise mõttes. Samas peaksid nad olema sõelutud rahva hulgast ja esindama parimat, mis rahval jätkusuutliku riigi tagamise jaoks välja panna on. Riigikogu liikmed lähevad n.ö. maa pealt, igaüks oma mätta pealt, kõrgustesse, kust peaks avanema n.ö."suur pilt", mis esitab rahvast kui tervikut ja võimaldab tagada oskuse ,riigi kui organismi terviku, seisundit hinnata , misjärel saab valida tervislikud eluviisid ning jõukohased elatusvahendite teenimise ja kulutamise vormid. See, et paljudel riigikogujatel läheb pilt nii suureks nagu vahel elektronposti avades mahub ekraanile pildist vaid hägune nurk, on ka nähtus omaette, kuid sellesse kõrvalteemasse ma täna ei põikaks.  Riigikogus on meie maa parimad tütred ning pojad - teisti ei saa ju olla, me ise, enda parimas tarkuses, nad  sinna ju valime. On tõenäoline, et nad ei jää kauaks diletantideks. Usinasti omandavad nad töö käigus vajalikud oskused ning teadmised. Enamus, kes meedia kaudu suhtlevad, oskavad endast jätta ka väga erudeeritud mulje. Ühel osal on tarkust vait püsida ning paar "lapsesuud" tõestab, et kõik on õige - kõik kihid on enda esindajad Toompeale saanud, järelikult valimissüsteem toimib. Tõsi, kui jutt juba pigem lapse peput kui suud meenutab, on minu arvates asi kurjast, aga keda see jällegi huvitab. Kollase ajakirjanduse  kõrge reiting igas meediavormis näitab, et minusugused pole siin riigis mingid tegijad. Ja nii, siis nii.

Valitsuse tasemel ei paista asjad sugugi hullud. Ma ei ole küll tõesti Ansipi valitsuse fänn, aga mul puudub ka võimalus selle vastu olla. Vastu olles peaks oskama alternatiivi välja pakkuda. Ma seda tõesti ei näe. Usun ka, et alati on targem valida paremate valikute puudumisel, stabiilsus. Valitsus on suutnud näidata koostöövõimet ning just see tundub stabiilse ühiskonna võtmesõna olevat. Ise ma meenutan pigem sotse - mõtted, aated ja eesmärgid on ju üllad ja puhtad, kuid suhtlemisoskused on üheülbalised. Saame konfliktideta suheldud vaid enda poolt n.ö. "normaalseteks" tunnistatud partneritega. Mina peaksin lausa CV sse sisse kirjutama- oskamatus suhelda ebapädevate ametnikega. Sotsid tulevad ka oma liitudest  alatasa, npea solvumisest kuklas, välja. Keskerakond on eelkõige enda juhi nägu. Savisaare käitumine meenutab mulle lapsepõlves ahistatud teismelise käitumist, kes teeb, mis ise tahab, põlgab kõike lähedal olevat ning kakleb kõigi ja kõigega. Seevastu on tal kusagil kaugel välja mõeldud SUUR SÕBER, kes ükskord tuleb ja annab peksa kõigile, kes talle liiga teevad.

Veelkord rõhutan, et akadeemilist haridust tõestav paber ei pruugi tähendada midagi. Head lolli haridus ei riku. Ma ei arva, et Atonen oli kehvem minister kui kes tahes.

Diletantismi mõistes on tähelepanu väärt just sõnad "süvenematus" ja "pealiskaudsus". Just neid omadusi evivad suur osa riigi aparaadi ametnikest. Minul ju võib olla oskamatus ametnikega suhelda, tavakodanikuna pole mul mingit kohustust häälestada end iga veidra ja rumala ametniku suvale. Ametnik saab tasustatud selle eest, et osata igasugustega suhelda, ka minusugustega. Olen viimasel ajal suhelnud kohtusekretäridega, äriregistri ametnikega, linnavalitsuse ametnikega. Peab tunnistama, et ajakirjanduses kirutud transpordikomisjoniga suhtlemine polnud üldse halb kogemus. Küll aga äriregistrit pidav kohtusekretär loetles mulle enda piiramatuid õigusi  töö õigeaegselt tegemata jätta ning demonstreeris edukalt mooduseid, kuidas vajadusel veel tähtajaga venitada. Lõpp hea, kõik hea. Päris lõpuni nad enda õigusi siiski ei kasutanud.Olin valmis juba hullemaks. Siiski oli üks läbiv joon nendel kontaktidel. Ametnike suvast sõltub nii palju, et isegi telefoni kaudu suheldes saad aru, et targem on ka kodus tooli pealt püsti tõusta ja katsuda kogu enda koogutamine häälde panna, et ametnik ikka saaks aru, kuivõrd tänulik ma olen talle, et ta oma teenistuslaseid kohustusi täidab. Kuivõrd ma mõistan, et ta võib mind punkti või koma puudumise tõttu taas järjekorra lõppu panna. Tegelikult on see absurd, aga kui ma tahan enda asju sujuvamalt ajada, siis ma pean , jah, ametnikule mõista andma, et ta on suur ja tark ja mina väike ussike. Hiljem kirun sõbrannale, et olukord on absurdne ning valan jõuetuse pearaputusse. Aga mis mul üle jääb - lõuad pidada ja edasi teenida, humoristlikku kirjandusklassikat tsiteerides.

Kõige hullem on aga ametnike , kohati lausa terror kohalike omavalitsuste tasemel. Ma ei tea rääkida paljude kohta. Kuid kui vallavalitsustesse kardetakse minna või teisalt tänatakse härdusest pisarsilmi pensionäride koosviibimisel sotsiaalnõunikku transpordi organiseerimise eest, on midagi ikka väga valesti. Igasugune elanike sotsiaalse heaolu korraldamine on sotsiaaltöötaja otsene kohustus, mille eest ta saab maksumaksja poolt makstavat töötasu. Mis ajast on saanud hea sotsiaaltöötaja mõõdupuuks oskuslik suhtlemine ametikaaslastega, nagu ma näiteks Aasa Saarna kiidukõnest nõunik Rulli kohta järeldasin. Tore, kui oled töökas ja teenid juurde küll koristamisega ning oled aktiivne kiriku suunal. Kuid kui sul puuduvad oskused hakkama saada ühe suure ametniku palgaga ning pead lisateenimise võimalusi otsima, miks sa arvad, et kuue lapsega tööl käiv üksikema on enda probleemides ise süüdi. Ometi peaks olema lähedalseisvatest kogemustest selge, mismoodi toimub end korralikuks klassifitseeriva pere pereisa klubiline tegevus poe taga, mis seisneb "Sarviku" lahendamises klubikaaslastega. Hiljem ei takista see soovitamast ja ilma konkursita paigutamast klubikaaslast hoolekandeasutuse etteotsa. On se analüüsivõime puudumine või valikuline sallivus on mingi kaasa sündinud omadus. Igal juhul on tegemist ametnikust diletandiga. Ametniku eetika peaks kuuluma ametioskuste hulka. Sotsiaaltöötaja ei tohiks lasta isiklikul solvumisel ja hoiakutel ning väärtushinnangutel ametialaselt välja paista. Kas nõunik Rull on küsinud üle aasta töötuna sundkorras kodus oleva ja terviseprobleemidega vaevleva Heller Sööli käest, kas ta vajab mingit tuge - materiaalset või moraalset. Ja mina oleks ka muidugi võib olla makarone tahtnud, mida mööda küla kastide kaupa jaotati. Meie Helleriga oleme ju ka töötud. Mis sellest, et me ei vaeva riigikassat töötu abiraha vastu võtmisega. Helleril lausa puudub seegi võimalus. Nõunik Rull peaks ikka teadma enda sotsiaalselt tõrjutuid, pole see vald ju teab kui suur. Kuid ei, nõunik Rull ei ole professionaal. Või siis enda arvates just on ülim professionaal. Tema teeb vahet, keda aitab, keda mitte. Tema teab, kes on oma saatuses ise süüdi- kes konfliktne, kes joodik, kes liiga palju lapsi muretsenud. Mul ei tulnud muidugi esimese hooga üldse meelde, millest nõunik Rulli hüsteeriline minu tagasihoidliku persooni vihkamine - eksisteerisime ju kenasti kõrvuti hooldekodu ajal. Tema ei teinud midagi ja mina olin rahul. Isegi nii palju, et tänasime pidustustel nõunik Rulli enda olematu, kui see eest kirka abi panustamise eest hooldekodu käekäiku. Seda peab nõunik Rulli auks ütlema, ta lasi meil üsna segamatult toimida ja et ta ikka tuli aeg- ajalt peaolauda. Erinevalt kuninganna Airast(kuuldavasti olevat Kail end kusagil Hiiumaa baaris suure hulga tunnistajate juuresolekul Hiiumaa kuningaks kuulutanud), kellel ei olnud küll piinlik mitmesugust tasu vastu võtta, kuid kumbki funktsioon ei kohustanud teda osa võtma kordagi , ei klientide ega ka töötajate koosviibimistest, kuhu neid järjepidevalt kutsuti.

Nõunik Rulli sügavate tunnete kohta minu suunas, suutsin lõpuks välja mõelda vaid juhtumi A.ga. Jah, selles loos näitas nõunik Rull end mitte vaid ebapädevana vaid lausa küünilisena. Ma ei saa siiani aru, mis jõud teda selles loos üldse liikuma panid. Tagasivaates tekitab see lugu päris õudust. Lõpp hea, kõik hea. Ainult A. saatuse muutmise pärast tasub kogu seda jama kannatada. Küllap tuleb ka see lugu kord.

Niisiis nagu eespool sai mainitud - diletantidest ametnikud on kurjast. Jah, olen konfliktne ja mul on probleeme nendega suhtlemisel. Senikaua kuni nad kusagil omaette ebapädevad on, võivad nad rahus olla. Polnud mul kokkupõrkeid kogu tööaja jooksul ei Rulli ega Lerchiga. Nemad ei teinud midagi ja minule see sobis. Kuid kui ebapädevad ametnikud mingil põhjusel otsustavad alustada minust või mulle tähtsatest inimestest "üle sõitmist", ärkavad minus tavaolukorras sügavalt uinunud inetud isikuomadused. Ma pole selle üle teab mis rõõmus ega uhke ammugi. Kuid arvan - vahel ei saa kurjast jagu muidu kui kurjaga. Viimased poolteise  aasta jagu sündmusi ei lase mul lihtsalt seda jätta katsetamata.

Aga vaadakem akna taha - mis kaunis maailm. Päike sirab juba enesekindlana. Ning tähtsad asjad elus kõik alles - pere, suhted, oma riik. Loodetavasti ka õigus religioonile ja sõnavabadusele.

Ning võimalus sõbranna välja kutsuda ja kolistada mööda nostalgiast tiineid vanu elamukvartaleid, lootuses, et jäid ellu nemad, jääme meiegi. Kui oleme tublid ja usinad, õpime veel mõne arhitektuurialase termini ära ja kasutame neid suure mõnuga asjatundmatult edasi. Sest meie võime.

Enda õiguste ja kohustuste mõnusat teadvustamist soovin teilegi!

Kõigile kristlastele  kaunist ja lootusrikast Palmipuudepüha!

Valimised. Osa 1. " Kurjuse triumfiks pole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust." E.Burke

Minu arvates just selline nähtus leidis aset viimaste kohalike valimiste ajal Emmaste vallas . Kurjuse ja laimuga läbi viidud kampaania A.U. poolt ja passiivsus vastaste ning nende toetajate poolt(A.U.,siin ja ka edaspidi valimisliit või usuühing " Ausus ja usaldus " , kes juhib Emmaste valla volikogus 5 kohaga 4 vastu Emmaste valla elu hetkel). Ma ei oska välja mõelda, millest selline nimi ühele valimisliidule. Iseenesest mõistetavaid tunnuseid ei ole valitavates nimedes kuigi tark presenteerida - läbipaistvam oleks näidata mingit kindlat kvaliteeti ja tagajärge, mida rahva esindajad enda valituks saamise puhul rahvale tagavad. Ausus ja usaldusväärsus peaksid olema rahvaesindajate eeldused. Nimevalikust võib järeldada, et omaette me pole ei ausad, ega usaldusväärsed. Nüüd tuleme kokku ja hakkame nii ausateks, kui usaldusväärseteks. Tegelikult tekib minul seoseid märksa rohkem nõukaaegse AU nimekaimuga. Desintegraatoris toodeti mäletatavasti sogase värviga vedelikku, mida pakuti imeravimi pähe. Selle sodi oletatav funktsioon meenutab juba lähemalt A.U. tegemisi, igal juhul enam kui eetika ja moraalimõistetega sidumine, mis  sõnade "au" ja "usaldus" sisu teadupärast on. Ka A.U. lubas puhastada Emmaste valla organismi linnameeste ja kohalike pättide poolt toodetud ruineerivatest mürkidest ning lubasid neile uut ja õitsvat elu. Eriti lahe on see Tiit Veersalu liigitamine "linnameheks", just praeguse vallavanema tegemiste , olemiste valguses. Kuid ühes loos ei jõua lihtsalt kõiki naljakaid asju ära naerda, jäägu ka see edaspidiseks.

Tegelikult on mul enda ees päris piinlik siin aasta ja hiljem viriseda ja ironiseerida. Võitjate üle kohut ei peeta. Just seetõttu  minu jutt ongi poolteist aastat hiljaks jäänud. Ma ei oska lihtsalt midagi muud enam peale hakata. On see siis A.U. või Universum,kes takistab, minu mõistus on otsas. Rahulikult edasi minna ei saa, viimane võimalus on endast see kõik vabaks lasta. Mind vaevab, ehk enamgi kui endale tehtud ülekohus- minul on suur usk raskuste karastavasse mõjusse - ülekohus, mida tehti ja tehakse inimestele, keda ma kaua aastaid, ja lähedalt, tunnen.

Tiit Veersalu, üdini korralik inimene - tema ainus viga oli, et ta juhtus olema vallavalitsuse "kadakasaksliku" või "uusrikaste"mentaliteediga ametnike jaoks olema liiga intelligentne ning liiga hea kasvatusega. Ning sama , ühine viga mandril töötanutega - lihtsalt ei kujuta seda taset ette, kui madalal võib see olla hästi tasustatud ning kõrgete nõudmistega avaliku sektori ametikohtadel. Siin on karuteene teinud iseendale ja rahvale muidugi need, kes sellised "spetsialistid" palkasid - ma pole kindel, aga arvan, et need võisid olla Kalev Kotkas ja Heller ise. Suure südamega ja sotsiaalse missiooniga valla juhtidena - tundub nagu oleksid nad täitnud ametikohti pigem põhimõttest- no peavad ju need õnnetud ka kusagil töötama. Ma ei oska küll muud moodi seletada Lerch Aira tippspetsialistiks saamist - ilma kõrgema hariduseta, minu mäletamist mööda isegi ilma erialase raamatupidaja hariduseta(selles ma täiesti kindel ei ole), kuid kindlalt mitte kõige teravam pliiats karbis, kui asi puudutab finantsalaseid teadmisi. Või siis nõunik Rull, sama lugu - kõrgharidust pole, isikuomadused, vähemalt nende sotsiaalsete gruppidega suhtlemiseks, keda ta peaks toetama, samuti pole. Ma ei taha jätta nüüd silmakirjalikku muljet nagu  peaks ma  akadeemilist haridust  määravaks ametikoha saamisel. Otse vastupidi, ka mul endal ei olnud vajalikku haridust, kuid spetsialistina töötades on vältimatu, et peagi tunned teroreetiliste teadmiste allajäämist praktilistele, mis viib su oskused tasakaalust välja. Teisel tööaastal tunnetasin, et entusiasmi ja iseõppimisega saab küll asutust rahuldaval tasemel juhtida, aga ei enamat. Nüüd siis lõpetan teist kooliaastat ja taas on põhjust vaenlastele tänulik olla - mul on olnud aega tagada endale nauditav õppeaeg. Loodan, et kevadeks on mul omandatud rohkem aineid kui kõrghariduse esimene tase eeldaks.

Aga  mul on kombeks teemast kõrvale kalduda nagu ma taas pean tõdema. Pidin ju valimistest rääkima. Muidugi, endast on ju huvitavam rääkida. Tulen siiski tagasi selle juurde, miks ma selles jamas tuhnin, endalegi vastumeelselt. Tiidust oli juttu ja tuleb edasistes lugudes veel. Ma pean tast sügavalt lugu, olen tema alluvuses töötanud ka aastakümneid tagasi ning ma ei või leppida tema mustamisega Hiiumaa kohalikus ajakirjanduses.

Mare. Kui Mare oleks nõrgem persoon, peaksin ma ta ees vabandama, et ta minu tõttu sellisesse jamasse sattus. Kuid ma ei pea seda tegema. Äärmiselt intelligentne, otsekohene ja aus inimene, kes vastutab enda tehtud otsuste eest ega aja süüd teiste kaela  ka siis, kui otsuste tagajärg ei vii oodatud tulemuseni.

Kai ja Jüri Lauter. Mis laadi kogukond käitub niiviisi enda parimate liikmetega nagu Emmaste vallavalitsus käitus selle perega? Mul puuduvad volitused nende lugu rääkida. Nad on parima kvaliteediga inimesed, kes ei lasku musta pesu pesemiseni ka siis kui on rünnatud nendele kalleid ja pühasid väärtusi. Päris hea võib olla, kui pole mustlase temperamendiga veri segatud. Lähed lihtsalt eest ära ja elad enda elu edasi ja leiad selle puhta tee ka lausa  sopatiigi keskmes. Edu teile.

Heller Sööl. No tõesti, ei tea kohe millest alustada või millega lõpetada. Saatuslikuks sai ilmselt see sinisilmne usk inimeste headusesse, temperament , jõud, töötahe, pühendumine eesmärgile. Viletsamad lihtsalt ei kannatanud välja, ei seda töövõimet, ega ka lugupidamist rahva poolt, mis sellise tööstiiliga kaasas käib. Enamus praegustest tampijatest viskas Helleri kõrvale nagu kasutatud asja, peale seda, kui oli nautinud Helleri poolt igakülgset abi. Kus oleks seesama Kail praegu, kui poleks olnud Hellerit? Kas Kail ise julgeb selle mõttega mängida - aus nagu ta on. Kas on ka enda vastu aus, kas jätkub mehisust? No miski küll ei viita sellele, et tal oleks ausust või analüüsivõimet.  Ma ei taha Hellerile piinlikkust valmistada ja ei hakka nende vallavalitsuse töötajate nimesid eraldi välja tooma - olen nüüdseks üle 16 aasta jälginud Helleri heategevust kõikidel suundadel, kohati peresuhete ja tervise arvel. Kahju on tõdeda, et investeering inimestesse ei tasunud ära. Tõesti ei jää ükski heategu karistamata. Õnneks ei saa ega jõua A.U. oma tentsikutega lõhkuda vähemalt seda materiaalset osa , mis teeb Emmaste vallast ühe ilusama ja paremini korraldatud väikevalla kogu Eestis. Peedu võib ju nüüd  oma parteikaaslastest ministreid ja muid lipslasi sinna kutsuda ning kekutada. Kail võib olla ära ajanud liivakasti juurest kõik suured poisid - see ei muuda asjaolu, et valla on üles ehitanud mõttekaaslased, keda mina kõiki ei pruugi tunda ega teada, kuid kelle liikuv n.ö. motoorne ühik oli kindlasti Heller Sööl.

See oli valimiste eellugu.

Tarkust!

Kuritegu: omastamine kolmandate isikute kasuks.

Mõtlesin õhtul magama minnes, et kahju kohe on ilusat kevadist laupäeva hommikut rikkuda endast saasta välja ajamisega, et keskenduda Emmaste vallavanema Tiit Peedu politseile tehtud avaldusele eelmisel kevadel, milles ta kahtlustab mind ca 68 000.- eesti krooni omastamises. Kui päris aus olla, siis mul pole tegelikult ühtegi mustvalgel kriipsu ka sellest toimikust, mistõttu kuupäevad ja numbrid ei pruugi õiged olla. Küll aga suurusjärk ja ligilähedane aeg.

Hommik aga on pilvine ning ma laotan selle loo nüüd lahti sellisena nagu ta minu poolt vaadatuna paistab. Ning kuna jutt on minust, siis suure tõenäosusega see lugu täpselt selline on.

Alustame lõpust seekord.

Kandideerisin Leiburi tootejuhi kohale. Läbisin esimese vooru ning ka teises voorus läks mul enda arvates päris kenasti, mulle juba tundus, et suure tõenäosusega saab minust taas Leiburi töötaja.

Siis aga järgnes külm dušš, et mitte öelda selles kontekstis krahh. Müügidirektor päris aru info kohta, mille nad olid saanud taustauuringu käigus mu endise tööandja- Emmaste vallavalitsuse kõrge ametniku käest.

Isikuomadused, mida mulle omistati, olid täis negatiivsete emotsioonide tõrva, nii et vilunud personalitöötajal ei olnud raske sealt välja lugeda isiklikke hinnanguid. Küll aga pidasid soliidse pealinna ettevõtte juhid võimatuks, et avaliku teenistuse kõrge ametnik võiks valetada nii tõsiste terminitega nagu Kaitsepolitsei, ametiseisundi kuritarvitamine ja ümbrikupalgad. Isegi mul tundus sellist jampsi ümber lükata piinlik.  

Kui mulle keerab ette nutikas jurist, kaalun võimalust Emmaste vald laimamise ja elatusvahendite saamise pahatliku takistamise eest kohtusse kaevata. Emmaste vallale ju meeldib kohtus käia ja advokaatidele raha maksta. Aga mingem siis alguse juurde.

2008 aasta sügisel avastasin, et Tohvri Hooldekodu maksab hooldajatele ebaseaduslikult ületundide eest. Seoses asendustega haiguspäevade ja puhkuste ajal tekkis töötajatel rohkem ületunde, kui seaduses ette nähtud 30 tundi kuus. Senini polnud ma seda avastanud, kuna:

1. Hooldajate väikeste palkade, suurte perede ja töökoha asukoha kauguse tõttu leidsin , et lisateenimine motiveerib nerid paremini töötama

2. Hooldekodu 120 000 miinus oli hooldekodu töötajate ühistöö ja minu poolt adekvaatne finantsarvestus ning eelarve täitmine ja kasumisse pööramine, võimaldas need kulud ka eelarvesse sisse kanda

3. Peamine põhjus aga oli selles, et ma isegi ei aimanud, et vaatamata raamatupidajate topelttasustamisele ja vallavalitsuse pearaamatupidaja ning hooldekodu raamatupidaja ühes isikus olemine ei garanteerinud veel palgamaksete seaduslikkust. Raamatupidamine maksis enne mind ja ka esimesel aastal ebaseaduslikult välja kõik töötajate poolt tehtud ületunnid.

Nagu mitme muu seaduslikkuse seisukohalt kaheldava väärtusega tehtavaid(pensionide laekumine sularahas otse hooldekodu direktori kätte- üle 100 000.- krooni sularaha iga kuu, võlgnikest ülevaate puudumine jne.) ja puuduvaid(hooldusdokumentatsioon) toiminguid, asusin ka selle probleemi seadustamisele. Kahjuks seadus ei võimaldanud kuidagi töötajatele lisatööd asutuses võimaldada enam , kui 30 tunni ulatuses.

Kaalusin olemasolevaid alternatiive - palgata lisajõudu.

Millisel viisil? Kes oleks nõus omandama vajalikud hooldaja oskused ning ootama kodus, et ehk kutsutakse asendama? Ja asendus puudutas erinevaid töid- asendada oli vaja kokka, köögitöölist, päevahooldajat, ööhooldajat - vastavalt sellele kus häire tekkis. Mitu inimest koduvalves peaks siis ootama ja mitme inimese eest tuleks asutusel maksta minimaalne nõutav sotsmaks. Kuidas see toimiks logistiliselt, kui hooldekodusse käis üks buss päevas ning enamus potentsiaalseid töövõtjaid elas mitte lähemal kui Emmastes, ehk siis ca 7 km kaugusel.

Järgmine teema. Hooldekodu töötajate väiksed palgad - miks ma peaksin tahtma halvendada niigi töö raskusastmele mittevastavaid sissetuleku tingimusi hooldekodu töötajatel, kellel on reeglina suured pered ning sagedasti on see pere ainus sissetulek. Miks riik lubaks hooldajal töötada hooldajana lisaks näiteks teises asutuses - lähem oleks Samaarias 25 km kaugusel, ilma lisatundide tasustamiseta ? Samas Lerch ja Lige said lisaraha teenida nii, et ei pidanud jalga hooldekodusse tõstmagi. Tegid töö nendesamade valla töövahenditega, millega nad nii või teisiti oleksid pidanud Põhimääruse järgi selle töö tegema. Kas ka see lisaraha maksmine üldse seaduslik oli, ma tõesti ei tea. Mul ei tulnud sel hetkel pähegi, nagu Leiburi juhtidel nüüd, et konkurentsivõimeliste palkade kindlustamisega avalikus sektoris riigi poolt, eesmärgiga kindlustada parim kaader, sai kusagil ääremaal töötada hariduseta ja ebakompetentne peaspetsialist. Ja neid on veel kusjuures samas vallas mitu.  Lerch ja Lige tegid minuga lepingud ning said lisatasustatud, kumbki veerandi enda olemasoleva palga suurusest.

Kõige olulisem argument just oma töötajatele lisateenimise võimaluse leidmisel on veel mainimata. Inimesed, kes eakatega töötavad ei saa tulla asendama lihtsalt kusagilt väljapoolt. Eakatel on iseärasusi, mid õpitakse tundma pikaajalise töö käigus. Sa pead tundma konkreetse kliendi vajadusi ja iseärasusi. Kliente mitte tundvad inimesed ei saa tulla ja lihtsalt asendada öövalves. See pole teostatav.

Järelikult jäi üle otsida seaduslik võimalus töötajate asendusteks oma töötajate poolt. Ainus, mille peale ma tulin, oli ühe asenduskoha tekitamine ning sinna alla koondada kõik asendused. Nagu ma selgitasin, füüsiliselt oli sellise inimese leidmine üsna ebatõenäoline eespool loetletud põhjuste tõttu. Olin kuulnud, et kasutatakse võimalusi asendustööks peansionäride nimel töökohtade täitmisega. Kaalusin ka seda, kuid mulle tuli pähe, et seal võib tekkida mingi ebaseaduslik segadus tulumaksu osas. Pensionäril oleks õigus tulumaks tagasi küsida ja siis tekiks kahtlustus, et ma tahan kellelgi lasta ebaseaduslikult teenida. Ma olin kindel, et väikses kohas ei saa selline töötamise viis saladuseks jääda ning ma ei kavatsenudki seda saladuses hoida. Ma otsisin endiselt just nimelt seaduslikku viisi. See pidi olema tööealine inimene. Mu mõte jäi pidama Mare peale, kelle ema oli hooldekodus kliendiks ning kes hoolitses ka kodus eaka inimese eest. Mul tuli ette, et olukorra paranemisel võikski Mare just see asendaja olla - ta elas lähedal, tundis hooldekodu inimesi ning omas kogemust eaka hooldamisel. Probleemiks oli vaid, et Mare oli hõivatud eaka hooldusega kodus ning et ma pidin paluma Marel halvendada enda materiaalset olukorda - nimelt ei oleks saanud ta abikaasaga koos tuludeklaratsiooni tehes enam enda ülalpidamise osa tagasi küsida. Kuid nagu ma ütlesin, olukord tundus ajutine, Mare oleks võinud ju ka tegelikult mingi koormusega tööle asuda. Küsisin Mare arvamust - väga sotsiaalse ja täiesti puutumata rahaahnusest inimesena , nõustus ta. Ta sai aru, et motiveeritud töötajad on igal juhul paremad hooldajad ka ta emale. Mare puhul ei saanud keegi meid süüdistada ka ebaseadusliku ravikindlustuse tekitamise eest Marele- ta oli eaka hooldajana valla poolt kindlustatud, mistõttu valla maksukoormus hoopis vähenes. Ja ka see n.ö. ebaseaduslikkus on mitmeti mõistetav- tegelikult oli ju see töö tehtud ning selle pealt kõik maksud makstud, miks ei võinud seeläbi ka ravikindlustus tekkida kui teised oli nõus seda teenima.

 Selgitasin töötajatele, et samas asutuses lisa teenida seadus ei võimalda  ning ainus seaduslik viis asendusi teha on neid koondada ühe töötaja nime alla. Töötajad nõustusid. Võtsin töötajatel avalduse selle kohta, kes soovib ja kui palju enam tunde teha. Oli neid, kes olid nõus tegema vaid seadusega lubatud 30 tundi, kuid enamus soovis teha nii palju kui võimalik. Mare avas töötasu laekumiseks pangaarve ning andis selle haldamise õigused pangas mulle. Vormistasime ta tööle asendustöötajana. Sellega minu osa lõppes, kui mitte arvestada, et  edastasin palgaraha Meritile edaspidi, kelle töökohustuste hulgas oli muuhulgas ka tabelipidamine ning graafikute tegemine. Merit suhtles raamatupidamisega, korraldas palgaarvestust ja muud raamatupidamisega seotut.

Ülaltoodu oligi kuriteo sisu. Vormilt nägi see välja selline, et Merit koostas kuu alguses graafikud, arvestusega, et üle 30 ületunni kellegi ei tule. Kuu jooksul tekkinud muutused- asendused seoses haigustega, ja puhkustega või planeerimata üritustega- matused jne., panid naised parandustena graafikutesse kirja. Kuu lõpus kirjutas Merit need puhtalt ringi ning pani kõikidel tekkinud ülemäärased tunnid Mare nimele ning hiljem jagas palgaraha nende tundide järgi ära. Mina sellega ei tegelenud ning see oli kõigile avalikult teada. Raamatupidamine ju teadis, et palgaarvestuse teemal eri rääkinud ma nendega kunagi, see oli Meriti kohustus.

Mare karjäär ei olnud väga pikk. Seoses järjest halveneva majandusolukorraga ning hooldekodu ehituse lükkumine, vähendasid käivet ning töötajaid tuli koondada ning nüüd oli küsimus juba palgataseme säilitamises, mitte parendamises. Mare kirjutas avalduse ning ta vabastati omal soovil. Lerch ja Lige seevastu ei kirjutanud ise lahkumisavaldust ning lasid end peale uue vallavanema sekkumist, kes selgitas mulle, et raamatupidamine peab seda tööd tegema oma palga eest, mitte lisatasuna, koondada. Võttes veel viimast hooldekodu niigi nappidest vahenditest.

Kuna Lerch on Mare üleaedne, Ligel lasin kanda Mare arve kaudu peale Mare töötasu veel lahkuva töötaja võla hooldekodu kassasse, siis pole reaalne, et nad ei teadnud sellest töökorraldusest. Hiljem selgus, et muidugi teadsid- üks töötaja oli käinud üsna alguses kontrollimas puhkuse ajal Mare nimel töötamise kinnipidamisi ning sõnaselgelt oli sellest juttu, et Mare nimel tehakse asendusi.

Seda üllatavam oli, et peale minu vabastamist umbusalduse tõttu, mille aluseks oli Peedu väitel ebaseaduslik leping iseenda firmaga transpordikasutusel , tegi Peedu politseile avalduse Mare palgaraha omastamises minu poolt. Mare sai süüdistuse kuriteole kaasa aitamise eest. Niisiis asus seda uurima täiesti tavaline Lääne Prefektuuri uurija(äkki oli majanduskuritegude uurija ) Mardu. Süüdistus oli omastamine, mis peale 10 kuu uurimist  muutus omastamiseks kolmandate isikute kasuks.

Ma saan aru, et sellise avalduse põhjal pidigi politsei kriminaalasja algatama, kuid tekib mitu küsimust alates sellest, et Pealtnägijas selgitas politsei, põhjendades enda töötaja vastu esitatud süüdistuse menetlusse võtmata jätmist, et polnud revisjonikomisjoni otsust. Autokasutuse osas pidi revisjonikomisjoni otsus olema, sest A.Kaerma nõudis dokumendid välja, küll aga  polnud seda toimikus. Omastamist aga ei antud üldse enne revisjonikomisjonile uurida ning mul puudusid igasugused võimalused selgituste andmiseks. Tegelikult peale Kaili ähvarduste ei rääkinudki keegi enne sellest. Kail ähvardas, et ta laseb mu lahti , kui ma ise avaldust ei kirjuta. Aga Kailist ja tema tšekisti meetoditest volikogu esimehena tuleb veel eraldi juttu.

Tegelikult tuleb Kailist veel igasuguses kontekstis juttu, aga seda kõike järjekorras.

Ükskord räägin ka uurimisest, aga kuna nii Kail kui Mardu ja kogu see vallavalitsuse seltskonna nimede mainimine määrib, peale mida tunnen end räpasena, seetõttu pean pikemateks kirjeldusteks vahepeal puhastuma. Õnneks neid inimesi, kellega suhtlemine rikastab ning kelle peale mõtleminegi puhastab, on minu ümber ja kaugemal kordades enam kui neid, kelle nime ma liigne kord ei maini.

Siinkohal sobib fraas Doris Kareva luuletusest:

............ püüa alati aimata pilvede all sinist lapikest heledat taevast.......

Küllap ta tuleb. Valgust!

Ilus hommik.

Tere hommikust. Päike sirab Toomkiriku torni taga enda külmas sillerdavas kevadhommikuse valge uduloori ilus. Mulle tundub see rohkem kainestav , kui lootustandev. Minu aknast avanev pilt annab koondpildi Eesti elust ühes konkreetses rakursis. Kui viimane Pelatnägija suutis kolmveerand tunni sees anda läbilõke Eesti ametnike- ja ärieetikast , alustades süsteemi kahtlustavast ja süüdistavast kohtunikust, jätkates ärimehest elukunstnikuga ning lõpetades tõelise tsirkusenumbriga - seniilsuse tunnustega Savisaar tegemas volikogu istungist isiklikku tubateatrit. Ka minu akna taga on tubateater, kuid mina pole selles lavastaja nagu Savisaar Tallinna linnavalitsuses, vaid lihtsalt pealtvaataja. Toomkiriku torn koos vaadet kaunistavate põlispuudega räägivad inimelu lühikesest kestusest ning jäävatest väärtustest, paremal pool maitsekalt restaureeritud puust raudaia ja automaatselt avaneva värvaga kortermaja, mis räägib neist, kes on suutnud senini kindlustada endale sissetulekud unistuste korteris elamiseks. Restaureeritud kortermaja kõrval on peaaegu samasugune väärikas ja eakas maja, kuid tema elanikud pole suutnud talle paremat rüüd hankida, tema vananeb inimkeeles ilma iluoperatsioonideta. Iluoperatsioonideta saab hakkama, kui kui ei suudeta hoolt kanda ka ta sisemise tervise eest - sooned ja skelett, siis ootab teda ka inimestega sarnane enneaegne kokku varisemine, ehk surm. Siis on veel väike eramaja, nagu väike aeda ununenud umbrohi, mis pisitasa laguneb suurte rajatavate kortermajade  ja hotellide varjus. Samas on ka seal lagunenud aias Eesti majapidamiste kohustuslik aksessuaar batuut ning kuppelgrill. Siiani kirjeldasin dekoratsioone. Muidugi ei tohiks unustada ka sülgivate ja pontšikuid närivate raudteekooli õpilaste teaduse templit enda raskes ja imposantses arhitektuuris koos teda illustreeriva rongiga eesõues. Aga tegelased. Juba mainitud õpilased, kelle osad on sisse kirjutatud talvevaatusteks. Peale sülgimise ja pontšikunärimise dekoreerivad nad aknaalust muru toidupakendite ning taaraga, vestlevad elavas suhtlusringis - ühesõnaga täiesti tavalised noored, nagu päris elust.Suvel asendab neid mingi sootsium, mida ma ei tahaks sildistada - ma ei tea, kes nad on ning miks nad istuvad mu akna all aiapiirdel ning peavad enda tagasihoidlikke piknikke just siin. Suvel on aken lahti ning tummfilmi asemel on ka helipilt. Pean ütlema, et nende tekst ei erine tegelikult palju millegi poolest  minu elus kohatud muu seltskonna  omast. Kui akadeemilised ringkonnad ehk välja arvata. Tegelikult otse vastupidi - vanematele daamidele ulatatakse viina või odekolonni  alati esimesena, taaskasutuseks kogutud sobivad asjad jagatakse sõbralikult ning jaheda tuule tulles aitab mees galantselt naisterahvale roosa kampsuni selga . Millest see räägib? Räägib kohanemisvõimest. Räägib leppimisest tehtud valikutega. Kas minu arvates on neil olnud piisavalt riigi kui elukeskkonna tagaja poolt valikuid, see on iseasi. Kuid nad on võtnud vastutuse enda valikute eest. Turnivad igal hommikul üle kõrge raudaia ning tagavad endale elatusvahendid. Tegelikult on ju kusagil ka nõunik Rulli sugused maksumaksja palgal olevad riigiametnikud, kes peaks aitama neil kasvõi majaomanikega prügi sorteerimises kokkuleppele jõuda, selmet külmas ja libedas üle raudaia ronida. Või siis mingid muud valikud. Kuid Rulli sugustel on iseendagagi tegemist, pidevalt on neil mingi häda- paberitööd palju, töötasu väike, vastutus suur. Ja Kaili ja Peedu ning Lerchi sugustel - no töötaks ju küll edukalt, aga näe, enne neid on töötanud nii vääritud inimesed, et peab veel seda vähestki tööauru ning valla niigi kõhna rahakoti sisu kulutama advokaadi ja kohtukuludele. Aga noh, advokaat tahab ju ka hea autoga sõita ja ülikonda kanda ning kuldkella nagu Peedu isegi. Peedu küll saab sõita õnneks  Tiit Veersalu kriminaalselt kalli autoga valla raha eest, kuid sõpradest advokaatidel, arhitektidel ja ehitajatel ei pruugi ju sellist võimalust olla. Ja mängusõpru tuleb hoida. See on reegel. Noh, pööbli hulka tulemise jaoks on küll Peedul rahvariide vest ka. Miks just täna tulid mul need mõtted, kui endiselt plaanin hoopis enda "kuriteo" lahti kirjutamist?

 Need motiivid, mis ajendasid Peedut, Lerchi, Kaili, Rulli mind mudasse tõukama, on enam vähem suurtes piirides selged. Kuid uurija Mardu ja prokurör Kalda, kui riigi esindajate , mitte niivõrd motiiv, kuivõrd võimaluste piiramatus, teha valikuid riigi raha kulutamise üle otsustamisel, on hämmastav. See riik, kelle noored jõlguvad tegevusetult sülgides kaubanduskeskustes ja tänavatel ning kellest järjest suurem osa on riskigrupis, keda hakatakse kiirabiga vahus tõmblevatena parkide varjust üles korjama. Kellel "paremini" läheb, vahetavad välja taaskasutusolmemajanduse põlvkonna tänavatel. Selge, et ma ei halvusta taaskasutust, kuid ka see peaks olema vaba valik, nii vaba , et meil on vabadus nimetada selle riietusstiili osa lõpuks peenema nimega vintage´ks. Taaskasutus on mõistlik ja auasi. Kuid mõistlikul ja ausal viisil ja eranditult vabal valikul.

Ja selline riik lubab endale kohtuasju nagu Helleri kruusavargus ja minu "omastamine kolmandate isikute kasuks". Kas see viimane on üldse eesti keel? Kõlab nagu Robin Hoodi lugu Googlega tõlgitult. Kuid seda au ei saa ma endale võtta. Kogu selles loos polnud mitte midagi ebatavalist ega kriminaalset.

Vaatamata terve mõistuse hinnangutele kirjutas eile advokaat, et prokurör arvab kahtlustuse nüüd kohtuküpse olema ning advokaadid ei kavatse sellele vastu seista. Jällegi imelik seisukoht, miks ma peaksin olema nõus otse kohtusse saatmisega kui ma endiselt arvan,et kohtulugu pole ollagi. Aga riik maksab ka advokaatidele kuuldavasti vanas rahas 500 krooni tunnis, eks iga kopikas kulub ära.

Järgmisena tuleb minu kahtlustuse eluloo kirjeldus.Võib olla tuleb järgmisena, kuid vahepeal lähen teen midagi kasulikku ka.

Kaunist, tegusat, sallivat päeva!

Lobapidamatusel on kombeks süveneda ja muutuda krooniliseks.

Läksin enda pisikesest, täiesti ebateaduslikust, aga selle eest hästi subjektiivsest süstematiseerimisest nii vaimu, et ei saanud rahulikult plaanitud korteri talvetolmu alt valguse kätte välja kraapimist jätkata, vaid pidin tulema arvuti juurde edasi targutama.

Tegelikult pean "Doktor Eero" vihkajate pundi kurvastuseks ütlema, et mul on tänu enda pere osaühingule ja headele sõpradele, ikka miskit päris töö ka. Tegelikult olen kohe lausa tänulik vallavanem Peedule ja ta vasallidele, et saan teha just seda mida ma tahan - töötada kodus mulle sobival ajal ja viisil. Kui vallavalitsus nüüd tõttab kaema, et kas hakkab minult nende palgatoetus maksude näol laekuma, siis pean neid kurvastama - väike osaühing ei suuda nii suurt käivet tagada, et juhatuse liikmed saaksid lubada palgalist tööjõudu. Abikaasa ja vanaema peavad mind ikka ilmselt endiselt ülal pidama. Leibur oleks muidugi toetanud Emmaste valla kõhnunud eelarvet, aga noh, õnneks ju parteisõdur Peedu juhtimisel  tagavad sissetuleku vallale ilmselt muud allikad, ta on ju usinasti tegelenud maksumaksjate maalt(Emmaste maalt) välja ajamisega.

Tiit Veersalu maksis Emmaste vallale makse ilmselt aastast 1994, kui ta sinna kodu rajas, kuni vallast välja ajamiseni 2010. Palju vallavanem Peedu ise enda palgatoetuseks vallale makse maksab?

Olgu, läksin pisut hoogu. See polnud teema, mis ei lasknud mul tolmu edasi võtta.

Jorutasin mõttes edasi enda vaimustavat süsteemi süstematiseerimist, kui taipasin, et isegi diletantliku klassifikatsiooni jaoks on sealt midagi väga olulist puudu. Kui süsteem, ehk kogu riigiamet ja avalik sektor, siiski eksisteerib ja pealt näha ju suurepäraselt, kui numbreid ja riigijuhte uskuda, siis peab olema süsteemis ka see eluterve osa, mille peale veel kogu süsteem toetub. Miks nad nii hoomamatud on? Rabavad nad siis kõigi teiste eest , nende, kes riigi ja rahva teenimise asemel miskit oma asja ajavad? Jah, kui järgi mõelda, siis ma olen küll kaugel lahmimisest, et kõik ametnikud on laisad, lollid, kurjad või siis kombinatsioon nendest. Tunnnen ise üsna mitut praegust ja endist süsteemimutrikest lähedalt ning teadaolevalt tunnen ma lähedalt vaid minu mõistes normaalseid inimesi. Ja nemad tõesti töötavad rohkem, kui see nende tervisele ja heaolule kasuks tuleks. Kogu austuse juures selliste ametnike suhtes, on mul siiski küsimus õhus? Kas te ei näe mis teie kõrval toimub? Miks te lepite sellega, et te jagate mainet korrumpeerunud seltskonnaga? Kas te ei jaksa suure töökoormuse tõttu, kas ka teid kammitseb hirm töötute ridu täiendada? Tegelikult ma ju tean vähemalt ühte võimalikku vastust - just väärtuste konflikt teeb võimalikuks selle vastuolu. Kõrge moraal on iseenesest võimetu vastu hakkama labaseid võtteid kasutava kurjusele, ta peaks selleks laskuma kurjusega samale tasemele, kuid mis moraal see siis enam on? Loodan südamest, et ida filosoofidel on õigus - kurjus kasvab, kuni hävitab end ise. Mina muidugi loodan, et ma saan sellele kasvule ergutamisega kaasa aidata, minu moraal nii ülikõrge õnneks pole.

Selleks, et jälle tolmulapi juurest mitte minema joosta, siis pean esitama ka järgnevad tekkinud küsimused. Millisesse süsteemi osasse kuuluvad uurija Mardu ja prokurör Kalda? Minu vintsutamisest ja Tiit Veersalu alandamisest nad vaevalt mingit isiklikku kasu saavad. Miks nad mängivad siis kurti ja pimedat? Usk süsteemi eksimatusse, et kui kord oled süsteemis, siis oled kurjategija ka? Võimalik. Kuid samas- nii prokuröri kui ka riigi poolt määratud advokaatide palgad ju muudkui aga jooksevad pangakontodele, hea on end tunda tööka ja põhjalikuna. Mis on see mehhanism, mis peaks panema süsteemi tõhusamalt tööle, mina küll hetkel seda ei näe. Nagu hambaarstil on kasulik panna täpselt garantiiaja jooksul püsiv plomm. Kuid kui kahtlustad hambaarsti, võid teise valida. Prokurör on sul elukoha järgi , või oli see kuriteo koha järgi, vahet pole, igal juhul sealt samast kust ka su mudasse tõukajad.

Ja siis veel politseiülem Suve? Siiani pole ta vastanud n.ö. peaaegu 40 kirjale. Minu andmetel info puudust tal enam Hiiumaa politseinik Kaili isiklike ambitsioonide ja Emmaste valla sündmuste korrelatsioonist ei tohiks küll olla. Kuid otsused on visad tulema. Palgad jooksevad, maksumaksjad rabavad ja õnneks on kõik rahul.

                                           

Kohe ei teagi....

Kohe ei teagi, millest alustada ja kuidas jätkata. Kõike koguneb nii palju.

Kõige põletavam uudis, mis oleks pidanud n.ö. esiuudis olema, Helleri kohtuasi nimelt, lükkus, nagu arvata oli, kaheks kuuks edasi. Kas on Eesti seadused tõesti nii keerulised, et ühe väikese klausli selgeks tegemiseks võtab kohtunik jälle kaks kuud aega. Kas enne kohtuistungit, terve selle pika aasta ja mitme kuu jooksul ei saanud veel seda ühte juriidilist pisiasja selgeks teha. On seadused halvad, on me juristid juhmivõitu, või kasutab süsteem enda toitmiseks venitustaktikat, et ikka maksumaksja käest rohkem raha välja pigistada? Alati jääb ka võimalus paranoiaks ja vandenõu teooriaks, et teatud liiki advokaadid käivad näppimas kedagi või midagi, et venitamistaktikaga vastaspoolt mõjutada alla andma soodsate kokkuleppetingimuste välja kauplemiseks. Nüüd siis taas tärmin 21. juuni. Taas Helleril kaks töötut ja närvilist kuud.

Pealtnägijas oli eile õhtul kajastatud huvitav kohtuniku nägemus politsei ja prokuratuuri tööst. Riigis, kus valetamine ja vassimine on pigem norm, kui erand, on minu jaoks tekkinud huvitav olukord. Ehkki ma ise jagan kohtuniku nägemust, ei või olla kindel , et ka kohtunik ei vassi. Sama Tartu linnaametnike rahaskandaaliga - mina küll ei ruttaks neid lintšima , ega õigeks mõistma. Mingi täiesti skisofreeniline aeg - üks osa seltskonnast kasutab süsteemi kättemaksudeks isiklike vaenlaste vastu, teine osa kasutab süsteemi suurust ja keerulisust ära ning täidab ebaseaduslikult enda kaugast, kolmas, samuti süsteemi seltskond tegeleb sellega, et mätsida kinni omade sigadusi, kindlas usus, et need toimivad puhta südametunnistuse alusel ja vaid kasutavad piiripealseid meetodeid. Lõpuks on siis see osa rahvast, keda ennast, või tema lähedasi pole veel need sotsiaalse maavärina võnked tabanud. Nendes istub sügavalt sees usk inimestesse, usk süsteemi, mis mõlemad on sotsiaalse inimeksistentsi alused. Alalhoiu instinkt ning heaolu alateadlik taotlus ei lase pinnale kerkida soovil kaevuda sügavale asjade sisusse, vaadata enda ümber ning võtta kindel seisukoht. Muidugi on neil ka tähtsamat teha- nende lähikonda need teemad otseselt ei puuduta ja ehk läheb mööda. Paraku, aegamisi olukord eskaleerub ning nagu iga sõda, ei jäta ka riigisisene moraalikriisist kantud  väärtuste sõda lõpuks kedagi puutumata. On veel üks seltskond, rahuldamata hingevajadustega emotsionaalsed invaliidid, kellele pakub paremate emotsioonide puudusel rahuldust just kaashõimlaste kannatused ja probleemid, nad arvavad end vihkavat kõiki ja kõike - teiste kannatuste nautimine hoiab nad eemale enda elu probleemidega tegelemast. Parastamine tagab võrdsustumise nendega, kellel ebaõiglaselt paremini on läinud kui neil endil. Eks nende gruppide suhtarvud populatsioonis määravad lõpuks sündmuste käigu ning võimsuse. Kas jõuab enne riigi ja rahvuse jaoks hävitavaid arenguid kasvada peale uus ja kõrgemate moraalitavadega põlvkond? Kas rikutud põlvkond, vaatamata sellele, et ta ise ei oska sotsiaalselt jätkusuutlikult käituda, suudab kasvatada sallivama ja koostöövõimekama põlvkonna? Ma ei tea, aga loodan väga.

Mul oli tegelikult täna päevikus plaanis enda kuriteo kahtlus lahti lahata, aga nagu ikka, kukkusin targutama.

Kaunist ja tegusat kevadpäeva!

Kohtupäev, üks mitmest kuritegelikus Emmaste vallas.

Sõru kant on huvitav kant, huvipakkuva ajalooga - igal väikesel kohal pole oma isiklikku raamatukaante vahele kogutud elulugu.

Kindlasti tasuks kaante vahele panemist ka uue vabariigi aegne ülesehitus - iga väike vald pole kaugeltki edukuselt suurte jõukate valdadega järjestuses samas kümnes.

Siis lähiminevik.

Ja kui huvitav olevik - viimasest 1,5 aastast võiks kirjutada saaga "Kriminaalne Reheselja", näpuotsaga küll teiste külade mehi ka, aga Reheselja on ikka see "Sõru maffia" keskus. Meie oma Palermo. Ilmselt just selle maffia purustamiseks ohverdas kohalik politseiülem Kail enda märksa turvalisema elukoha Emmaste keskuses ning kolis otse kuritegevuse keskmesse.

Metsa taga on Välja talu - Emmaste vald kahtlustas peremeest korruptsioonis ja ametiseisundi kuritarvitamises. Kuna maffia juured tuleb läbi lõigata sügavalt, saatis politsei agendid läbi otsima eksvallavanem Veersalu abikaasa linnakorterit , abikaasale kuuluvat autot ning pooleliolevat eramut. Kas oli Välja talu niivõrd hästi valvatud politseinik Kaili poolt, või oli see juba salajase politseioperatsiooni käigus salaja läbi otsitud- igal juhul Tiit Veersalule kuuluvat Välja talu, milles Tiit Veersalu ka kogu reaalse Emmaste vallas töötamise aja elas ning oli ka tema elukohana elanike registrisse kantud, ei peetud vajalikuks läbi otsida.

Kuid see lugu tuleb ükskord detailidega hiljem, tuleme kriminaalse Reheselja juurde tagasi.

Politseinik Kaili üleaedne on kriminaalkuriteole kaasa aitamises kahtlustatav, Sarapuu talu perenaine Mare.

Politseiniku fassaadi aknad on suunatud tema ilmselt kõige suurema vihavaenlase, Heller Sööli maja poole. Tõenäoliselt tegeles politseinik Kail salaoperatsioonidega paljastamaks Sõru maffiat ka siis, kui ta nautis Heller Sööli igakülgset abi- küll Kaili karjääri upitamisel, majaostu abistamisel ning ka Kaili paturegistri pehmendamisel. See on ikka ülim ohverdus politseiniku poolt- viskuda otse kurjuse keskmesse elama, seades ohtu ka enda koosellumuspartneri.

Ning parafraseerides Tootsi.......jah, ja siis tulen muidugi mina. Kuriteos kahtlustatav Mariatsi talu perenaine. Oletatav kriminaal, kes korraldas hooldekodu tööd enda parima äranägemise järgi , püüdes viia finantskaoses olevat hooldekodu rahalisse tasakaalu, kahjustamata elanike teenuse kvaliteeti. Julgen öelda, et mul see ka õnnestus.

Ning selle n.ö. oletatavalt "kriminaalse" taustaga teoga olen väga rahul - kellegi huvid ei saanud riivatud, keegi ei teeninud hõlptulu ning kõik kohustused riigi ees olid täidetud.

Aga ka selle loo räägime üks kord hiljem. Kõik lood on värvikad ja seetõttu pikavõitu.

Täna on siiski Helleri päev. Täna toimub arvatavalt kohus, milles Heller nõuab seadusjärgset kompensatsiooni avalikus teenistuses töötatud aastate eest. Silmakirjalikud ja tänamatud on need, kes ütlevad, et Heller pole seda ära teeninud. Valetavad ka need, kes ütlevad, et Hellerile on kompensatsiooni pakutud - Hellerile pakuti ametikoha alandamist , millega oleks ära kadunud kõik õigused kompensatsiooniks avaliku teenistuse töötajana teenitud aastate eest.

Nüüdseks on Heller olnud töölepingu peatamise tõttu üle aasta töötu. Materiaalse kaose kõrval pole vähem oluline, ehk aga ka olulisem moraalne terror, millega vallavalitsuse töötajad, eesotsas vallavanem Peeduga ning tema poolt palgatud advokaadiga , on üritanud .........ausalt öelda, ei oskagi nii madalalt ja alatult mõelda, mida siis just. Igasugune terror on suunatud hävitamisele. Kas ma julgeks kahtlustada vallavanem Peedut mõrvakatses?

Tahate fakte emotsioonide ja hinnangute kõrvale. Jah, need on olemas - alustades valedest, kirjalikust kohtupidamisest keeldumisest, peaks vist mainima ka seda kogu süsteemi naeruvääristavat kruusavargust. Kuid seegi lugu tuleb detailidena hiljem, Helleri toetajad on teinud märkmeid ning lugu saab üks kord kajastatud kronoloogilises järjekorras koos faktidega, kui Heller saab sellel loole kord tagasi vaadata.

Täna on lihtsalt kohtupäev. Ma muidugi väga imestaks, kui see tõesti ka toimuks. Huvitav, kas valla advokaadil ei ole seekord nohu või mõnda muu kohtusse tulemist takistavat asjaolu, kohus lükkuks ju veel edasi. Ehk saaks ikka veel pikendada Helleri kannatusi. Inimese kannatusi, kes on aidanud paljusid, ei julgegi öelda kui paljusid. Aga eelkõige üles ehitanud koos mõttekaaslastega Emmaste valla . Valla sellisena nagu nüüd naudivad selle vilju praegused valitsejad ning vinguvad, et ei suuda seda üleval pidada. Seda oleks pidanud mõtlema enne kui kandideerisite. Hästi vahva oli politseinik-volikogu esimehe Kaili jutt, et ei teadnud kui halvas olukorras vald oli.

No tule tõesti Ansip appi! Ise aastaid volikogus ning elamispinda jagamas valla peafinantsistiga - kõike muud ju jagasite - kuulujutte ja solvumisi. Kuid enne kandideerimist ei suutnud valla seisukorda kindlaks teha. Või ongi küsimus selles, et raamatupidaja Lerchil puudub peale vajaliku hariduse ka ametialane pädevus?

Kirjutage mulle, või kommenteerige - kes valla ametnikest on teid toetanud ja aidanud. Praegustest, endistest, kellest iganes. Eriti huvitavad mind muidugi teeneka sotsiaaltöötaja nõunik Rulli minu jaoks seni varjatuks jäänud head teod. Olen sattunud vaid selliste abivajajatega suhtlema , keda pole aidatud või kes ei julgegi ta jutule minna.

Tahaksin ikka kangesti objektiivsuse poole pürgida, mind ei rahulda valllavalitsuse vasallide, või siis ka nende enda Hiiu Nädalas kommenteeritud arvamused, et vinguvad ainult abist ilma jäänud joodikud. Muideks, ka joodikud on meie ühiskonna liikmed, meeldib see teile või ei ja ühiskond on loodud just kooseksisteerimise tagamiseks. Ning nõunik Rull ei tohi valida keda aidata või mitte.

Taas tekib küsimus nagu raamatupidaja Lerchi puhul - kas vähene haridus(haritus) või puudulik pädevus? Aga nagu ütlesin, need on minu halvad kogemused ja nende inimeste kogemused, keda ma tunnen. Palun teavitage mind nõunik Rulli suurepärastest töösaavutustest.

Tuleme algusesse tagasi- ootan põnevusega ja ärevusega õhtut.

Täna on kohtupäev, üks mitmest.