Viis minutit enne seda, kui homne päev annab käe ülehomsele, möödub 50 aastat päevast, mil ma Kiviõli haiglas ilmavalgust nägin.
Minu eelnevate aastate elustiili ja käitumist arvestades, peaksin ma hetkel palavikuliselt tegelema mingite viimase hetke peoeelsete kohustustega. Sellel korral on kõik teisiti. Neid inimesi, kellega ma tahaks koos neid rikastavaid 50 aastat tähistada, on nii palju, et ma ei käi sellisest üritusest lihtsalt majanduslikult üle. Õnneks , pole see lahe seltskond kuhugi kadumas ja me jõuame ehk üks kord tähistada , kas just seda konkreetset sündmust, aga ükskord me pidutseme niikuinii.
Seekord tähistan ma seda sündmust nii, et ei tähista kohe kuidagi, mitte mingil viisil. Ei väikselt, ega suurelt.
Tegelikult pole konkreetne sündimise päev ju ka päris minu päev. Sellel päeval tegin küll läbi raske tuleku turvalisest emaüsast tundmatusse keskkonda. Arvestades selle aja titekäitlemise meetodeid, võis see ikka päris šokeeriv olla. Kohe võeti ema juurest ära, keerati pulksirgeks pambuks ning asetati raamile teiste kisakõride kõrvale ja viidi lattu, kust korrapäraselt viidi sööma ema rinnale nagu piimaautomaadi juurde. Kõige selle taustal, mida me nüüd beebide psüühika kujunemisest teame, peame veel õnne tänama - et meie põlvkond, kelle hoiakuid ja käitumist olen siin vahel imestanud, oleme just nii vähe või palju emotsionaalsed invaliidid, kui oleme. Hea, et niigi läits.
Õnneks päästis minu emotsionaalse palge kasvamine armastavas ja sallivas ümbruses. Mäletan seda piiritut armastuse tulva , mis mind ümbritses- vanemad, vanavanemad, tädid ja onu, palju inimesi sugulaste ja külarahva hulgas. Muuhulgas võib seda kvalifitseerida isegi hellitamiseks. Üks lapsepõlve sõbranna väidab, et ma olevat vahepeal olnud suisa vastik, ärahellitatud põngerjas - milles tal kahtlemata võib õigus olla. Siiski ei usu ma, et tõeline armastus ja poolehoid võiks last rikkuda nii, et see rikuks lapse tõelist loomust. Armastust ei saa olla palju, küll aga selle matkimist või transformeerimist muudest tunnetest - abitusest, süütundest,realiseerimata unistustest- aga see on üks muu teema.
Jah, ma usun, et kui minu beebimälestuste esimese päeva emotsioonipilti saaks kuidagi taastada, siis arvan, et nimetu, punane beebi arvaks - selles päevas pole küll midagi tähistamisväärset.
Küll aga väärib alati tähistamist ELU. Imeline ja erakordne nähtus, mille olemus on siiani meie ees suures osas saladus. Saladused on köitvad ning põnevad. Eriti ilusad saladused, nagu elu on. Elu tähistamiseks tuleb tänada ja austada aga hoopis kedagi muud - peale kõigi teiste eellaste muidugi eelkõige EMA ja ISA, minu puhul kummalisel kombel ka Hiiumaad. Jajah, see pole paranoia nagu nüüd mõnele tundub, et kõiges ja kõikjal näen süüd enda luhtunud armastuses, Hiiumaas. See pole nii ja teadmiseks, ka armastus pole luhtunud. Hiiumaa suhtes on mul ikka parimad tunded ning lisaks sellele käputäiele tõrvale mee hulgas ja suurele hulgale lahedatele inimestele, usun enamus hiidlasi esindavat ikkagi seda normaalset, terve mõistuse ja hea südamega , minu jaoks ilukirjandusliku kuvandiga paikkonda. Natuke sarnane olustik inglise külaseriaalidele.
Ma võin vaid ette kujutada minu ema ja isa kohtumise ilu ja traagilisust korraga. Okupatsioonivägede madrus ning Kärdla kooli pioneerijuht armumas ühise spordiharrastuse käigus. Tollal polnud vormiliselt isa küll okupant, kuid kohaliku mentaliteedi mõistes oli suhe võõraviha vääriline. Ilmselt see kogetud alavääristamine ja kius võimendasid ema poolehoidu rahvaste võrdsuse eest "võitlevale" nõukogude korrale ning tekitas temas häbi eestlaste kui rahvuse pärast. Ma võin seda vaid oletada, kuid mulle tundus lapsena, et ema on mul rohkem muust rahvusest kui isa - niivõrd suurt poolehoidu näitas ema muust rahvusest inimeste suhtes. Tookord kummastas see mind, aeg ajalt pani isegi nördima. Ma mõistan alles nüüd seda - emal ei ole nimelt kombeks kedagi kiruda ega tagantjärgi negatiivseid kogemusi analüüsida. Peaaegu tingimusteta sallivuse õhustikus kasvanuna sai talle kindlasti traumaatiliseks tema häbistamine suhte tõttu meremehega, mis viis teda lausa , nüüd naljakate, kuid siis meeleheitlike tegudeni, et tõestada enda puhtust. Olles enda armastatuga sisuliselt ära aetud enda esimesest töökohast seetõttu, et osa kogukonnast ei saanud leppida käitumisega, mis polnud kohane- ma ei tea täpselt, kas noorele eestlasele või nõukogude pioneerijuhist noorele, lahkusid nad peale abiellumist Kärdla Pikas Majas, mäletatavsti juulis 1960, mandrile. Kiviõlisse, ema vanemate lähedusse. Vanemate, kes vaatamata peksuarmidele vanaisa kõhul ja muudele kogetud venelaste sõjakoledustele, ei laiendanud seda tütre abikaasale. Isegi vaatamata asjaolule, et tütar abiellus mujal ning sugulased ei saanud selles osaleda. Ma pole küsinud ja kas ema enam mäletabki - millest selline karm valik, kas oli selle põhjuseks isa sõprade mahajäämine baasi või tahtmine Kärdla snoobidele tõestada, et neil on tõsi taga ning ta lahkub Hiiumaalt "ausa naisena". Teatavasti lubade organiseerimine sugulaste saamiseks Hiiumaale ning transpordiühenduse olematus ei võimaldanud ka sugulastel teisest Eesti servast kaaludagi muid lahendusi.
Isa oli erakordsete inimlike omaduste kooslusega - lahke, intelligentne, heasüdamlik ning aval, lisaks saanud kasvatuse, milles oli tunda tema isapoolset poola aadli päritolu. Galantne, haritud, suure lugemusega , vanemate suhtes tingimusteta aupaklik ning väga lastesõbralik. Vanavanemad koos muu perega võtsid ta avasüli vastu. Mind ju muidugi sel hetkel seal polnud ning ma ei oska ette kujutada, kuidas see detailides välja nägi - pean ilmselt vanaemalt üle küsima, kuid ka hiljem, kui isa ilmselgelt ei tulnud migrandi seisusega ühiskonnas toime ning tekkisid probleemid alkoholi ja sellest tulenevalt ka emaga, nägin seda suurt valu ja poolehoidu, mida vanavanemad ja muud sugulased isa suhtes tundsid. Neil oli mõõtmatult kahju, et me ei suutnud peres hoida, lõppkokkuvõttes ka ühiskonnas, inimest, kelle kohta on nii minu onud- tädid , kui ka vanavanemad öelnud, et isa oli parim inimene, keda nad on tundnud.
Kas ma nüüd arvan, et Kärdla sumbunud sotsiaalne õhustik oli sellises arengus süüdi? No nii triviaalne see lugu ka pole. Samas ma ei saa kunagi teada, milliseks oleks kujunenud ka minu elu ja kuivõrd oleks see mõjutanud Kädla kogukonna elu, kui minu töökas ja tubli ema oleks jäänud Kärdla kooli õpetajaks. Õpetajaks, kes oleks panustanud kogu oma tolerantsuse ja intelligentsuse Kärdla laste õpetamisesse. Isa, kes oli tunnustatud oskustööline - keevitaja. Seltskondades oodatud hea tuju looja ja musikaalne ning meeldiva häälega vene romansside esitaja. Kui kogukond oleks nad omaks võtnud ning ma poleks pidanud esimest korda Hiiumaalt lahkuma. Kas ma siis olin emaüsas, või mitte, see pole päris selge, kuid pulmad olid mingil ajal juulis ja mina sündisin aprillis. Igal juhul võib see olla tõenäoline.
Sellisel juhul sai teoks 1994 mu teine tulemine Hiiumaale. Aga see on juba üks järgmine lugu ja sellel on juba järgmised põhjused ja põhjustajad.
Olen tänulik kõigile, kes minuga koos on seda 50 - aastast teed jaganud, ka neile, kes on mulle valusamaid õppetunde jaganud. Seda on raske hinnata, mis on minust rohkem selle parema mina teinud - head või halvad kogemused. Mõlemaid peab ilmselt olema tasakaalus. Siinkohal siis pean tänama ka neid, kes on mulle õpetanud, et maailm pole must-valge ja turvaline paik.
Eelkõige tänan elu andmise eest muidugi oma EMA. Tänan ka selle eest, et ta kinkis mulle niivõrd huvitava päritolu ja segatud vere, mille tõttu arvan saavat end tunnetada läbi kaugete geenide ka selliseid asju, mida ma "tõupuhtana" ei saaks. Tänan haruldase venna eest. Ehhki ka emas eiole ma mingeid kurjuse jälgi täheldanud - talle on klatš ja kirumine täiesti võõrad teemad, siis mäletades isa üdinisti head iseloomu, on minu vennas saanud need parimad omadused kokku. Vend on mul üks neid haruldasi inimesi, kelles pole kübetki kurjust ning kes kõigis näeb eelkõige head. Samas ei kaasne sellega, nagu eeldada võiks, mingit lihtsameelsust. Vend ei ole mingi sinisilmne roosade prillidega idealist. Ta näeb küll ka inimeste halbu pooli, minu arvates laseb ta neil lihtsalt olla. Samas ma tean ja olen kogenud, temaga võib minna luurele ja lahingusse. Ning vahet ei ole, kas ta on su selja taga või ees- temaga on kindel ja turvaline.
Mul on põhjust olla tänulik paljude asjade ja inimeste eest, üks lugu läheks pikaks. Palju inimesi , keda olen saanud tundma, on väärt, et hõigata avarustesse - vaadake inimesed- mul on au tunda seda inimest ja hea meel teile teda tutvustada, kokkupuude temaga , isegi teadmine temast rikastab meid. Alustades mu vanavanematest ja suguseltsist , vanematest ja vennast ning tema perest koos sugulastega, siis mu 29,5 aastat tagasi ellu tulnud abikaasa koos enda erakordse perega , kaaslasi koolidest, naabreid elukohtadest, kolleege töökohtadest ning võrgustikud nende ümber - paljudest on välja kasvanud soojad sõprussuhted, mis ei nõrgene ka siis kui aastaid ei kohtu. Ning lõpuks muidugi need, mitte väga paljud, kuid püsivad ja tihedad suhted. Vanim ja läbiproovituim on neist 35 aastat kestnud.
Oman kapitali, mida ma ei vaheta kogu maailma kulla vastu, hõbeseeklitest rääkimata. Kui kurjad õppetunnid on selle kapitali hind, ehk nagu sõpradest keegi on mind nimetanud "lollimagnet, mille all ei mõtle nad vaimset mahajäämust" - see hind on iga hetke väärt.
Tänud teile, kallid inimesed. MINU INIMESED!
No comments:
Post a Comment