Ilus hommik.

Tere hommikust. Päike sirab Toomkiriku torni taga enda külmas sillerdavas kevadhommikuse valge uduloori ilus. Mulle tundub see rohkem kainestav , kui lootustandev. Minu aknast avanev pilt annab koondpildi Eesti elust ühes konkreetses rakursis. Kui viimane Pelatnägija suutis kolmveerand tunni sees anda läbilõke Eesti ametnike- ja ärieetikast , alustades süsteemi kahtlustavast ja süüdistavast kohtunikust, jätkates ärimehest elukunstnikuga ning lõpetades tõelise tsirkusenumbriga - seniilsuse tunnustega Savisaar tegemas volikogu istungist isiklikku tubateatrit. Ka minu akna taga on tubateater, kuid mina pole selles lavastaja nagu Savisaar Tallinna linnavalitsuses, vaid lihtsalt pealtvaataja. Toomkiriku torn koos vaadet kaunistavate põlispuudega räägivad inimelu lühikesest kestusest ning jäävatest väärtustest, paremal pool maitsekalt restaureeritud puust raudaia ja automaatselt avaneva värvaga kortermaja, mis räägib neist, kes on suutnud senini kindlustada endale sissetulekud unistuste korteris elamiseks. Restaureeritud kortermaja kõrval on peaaegu samasugune väärikas ja eakas maja, kuid tema elanikud pole suutnud talle paremat rüüd hankida, tema vananeb inimkeeles ilma iluoperatsioonideta. Iluoperatsioonideta saab hakkama, kui kui ei suudeta hoolt kanda ka ta sisemise tervise eest - sooned ja skelett, siis ootab teda ka inimestega sarnane enneaegne kokku varisemine, ehk surm. Siis on veel väike eramaja, nagu väike aeda ununenud umbrohi, mis pisitasa laguneb suurte rajatavate kortermajade  ja hotellide varjus. Samas on ka seal lagunenud aias Eesti majapidamiste kohustuslik aksessuaar batuut ning kuppelgrill. Siiani kirjeldasin dekoratsioone. Muidugi ei tohiks unustada ka sülgivate ja pontšikuid närivate raudteekooli õpilaste teaduse templit enda raskes ja imposantses arhitektuuris koos teda illustreeriva rongiga eesõues. Aga tegelased. Juba mainitud õpilased, kelle osad on sisse kirjutatud talvevaatusteks. Peale sülgimise ja pontšikunärimise dekoreerivad nad aknaalust muru toidupakendite ning taaraga, vestlevad elavas suhtlusringis - ühesõnaga täiesti tavalised noored, nagu päris elust.Suvel asendab neid mingi sootsium, mida ma ei tahaks sildistada - ma ei tea, kes nad on ning miks nad istuvad mu akna all aiapiirdel ning peavad enda tagasihoidlikke piknikke just siin. Suvel on aken lahti ning tummfilmi asemel on ka helipilt. Pean ütlema, et nende tekst ei erine tegelikult palju millegi poolest  minu elus kohatud muu seltskonna  omast. Kui akadeemilised ringkonnad ehk välja arvata. Tegelikult otse vastupidi - vanematele daamidele ulatatakse viina või odekolonni  alati esimesena, taaskasutuseks kogutud sobivad asjad jagatakse sõbralikult ning jaheda tuule tulles aitab mees galantselt naisterahvale roosa kampsuni selga . Millest see räägib? Räägib kohanemisvõimest. Räägib leppimisest tehtud valikutega. Kas minu arvates on neil olnud piisavalt riigi kui elukeskkonna tagaja poolt valikuid, see on iseasi. Kuid nad on võtnud vastutuse enda valikute eest. Turnivad igal hommikul üle kõrge raudaia ning tagavad endale elatusvahendid. Tegelikult on ju kusagil ka nõunik Rulli sugused maksumaksja palgal olevad riigiametnikud, kes peaks aitama neil kasvõi majaomanikega prügi sorteerimises kokkuleppele jõuda, selmet külmas ja libedas üle raudaia ronida. Või siis mingid muud valikud. Kuid Rulli sugustel on iseendagagi tegemist, pidevalt on neil mingi häda- paberitööd palju, töötasu väike, vastutus suur. Ja Kaili ja Peedu ning Lerchi sugustel - no töötaks ju küll edukalt, aga näe, enne neid on töötanud nii vääritud inimesed, et peab veel seda vähestki tööauru ning valla niigi kõhna rahakoti sisu kulutama advokaadi ja kohtukuludele. Aga noh, advokaat tahab ju ka hea autoga sõita ja ülikonda kanda ning kuldkella nagu Peedu isegi. Peedu küll saab sõita õnneks  Tiit Veersalu kriminaalselt kalli autoga valla raha eest, kuid sõpradest advokaatidel, arhitektidel ja ehitajatel ei pruugi ju sellist võimalust olla. Ja mängusõpru tuleb hoida. See on reegel. Noh, pööbli hulka tulemise jaoks on küll Peedul rahvariide vest ka. Miks just täna tulid mul need mõtted, kui endiselt plaanin hoopis enda "kuriteo" lahti kirjutamist?

 Need motiivid, mis ajendasid Peedut, Lerchi, Kaili, Rulli mind mudasse tõukama, on enam vähem suurtes piirides selged. Kuid uurija Mardu ja prokurör Kalda, kui riigi esindajate , mitte niivõrd motiiv, kuivõrd võimaluste piiramatus, teha valikuid riigi raha kulutamise üle otsustamisel, on hämmastav. See riik, kelle noored jõlguvad tegevusetult sülgides kaubanduskeskustes ja tänavatel ning kellest järjest suurem osa on riskigrupis, keda hakatakse kiirabiga vahus tõmblevatena parkide varjust üles korjama. Kellel "paremini" läheb, vahetavad välja taaskasutusolmemajanduse põlvkonna tänavatel. Selge, et ma ei halvusta taaskasutust, kuid ka see peaks olema vaba valik, nii vaba , et meil on vabadus nimetada selle riietusstiili osa lõpuks peenema nimega vintage´ks. Taaskasutus on mõistlik ja auasi. Kuid mõistlikul ja ausal viisil ja eranditult vabal valikul.

Ja selline riik lubab endale kohtuasju nagu Helleri kruusavargus ja minu "omastamine kolmandate isikute kasuks". Kas see viimane on üldse eesti keel? Kõlab nagu Robin Hoodi lugu Googlega tõlgitult. Kuid seda au ei saa ma endale võtta. Kogu selles loos polnud mitte midagi ebatavalist ega kriminaalset.

Vaatamata terve mõistuse hinnangutele kirjutas eile advokaat, et prokurör arvab kahtlustuse nüüd kohtuküpse olema ning advokaadid ei kavatse sellele vastu seista. Jällegi imelik seisukoht, miks ma peaksin olema nõus otse kohtusse saatmisega kui ma endiselt arvan,et kohtulugu pole ollagi. Aga riik maksab ka advokaatidele kuuldavasti vanas rahas 500 krooni tunnis, eks iga kopikas kulub ära.

Järgmisena tuleb minu kahtlustuse eluloo kirjeldus.Võib olla tuleb järgmisena, kuid vahepeal lähen teen midagi kasulikku ka.

Kaunist, tegusat, sallivat päeva!