Kohe ei teagi....

Kohe ei teagi, millest alustada ja kuidas jätkata. Kõike koguneb nii palju.

Kõige põletavam uudis, mis oleks pidanud n.ö. esiuudis olema, Helleri kohtuasi nimelt, lükkus, nagu arvata oli, kaheks kuuks edasi. Kas on Eesti seadused tõesti nii keerulised, et ühe väikese klausli selgeks tegemiseks võtab kohtunik jälle kaks kuud aega. Kas enne kohtuistungit, terve selle pika aasta ja mitme kuu jooksul ei saanud veel seda ühte juriidilist pisiasja selgeks teha. On seadused halvad, on me juristid juhmivõitu, või kasutab süsteem enda toitmiseks venitustaktikat, et ikka maksumaksja käest rohkem raha välja pigistada? Alati jääb ka võimalus paranoiaks ja vandenõu teooriaks, et teatud liiki advokaadid käivad näppimas kedagi või midagi, et venitamistaktikaga vastaspoolt mõjutada alla andma soodsate kokkuleppetingimuste välja kauplemiseks. Nüüd siis taas tärmin 21. juuni. Taas Helleril kaks töötut ja närvilist kuud.

Pealtnägijas oli eile õhtul kajastatud huvitav kohtuniku nägemus politsei ja prokuratuuri tööst. Riigis, kus valetamine ja vassimine on pigem norm, kui erand, on minu jaoks tekkinud huvitav olukord. Ehkki ma ise jagan kohtuniku nägemust, ei või olla kindel , et ka kohtunik ei vassi. Sama Tartu linnaametnike rahaskandaaliga - mina küll ei ruttaks neid lintšima , ega õigeks mõistma. Mingi täiesti skisofreeniline aeg - üks osa seltskonnast kasutab süsteemi kättemaksudeks isiklike vaenlaste vastu, teine osa kasutab süsteemi suurust ja keerulisust ära ning täidab ebaseaduslikult enda kaugast, kolmas, samuti süsteemi seltskond tegeleb sellega, et mätsida kinni omade sigadusi, kindlas usus, et need toimivad puhta südametunnistuse alusel ja vaid kasutavad piiripealseid meetodeid. Lõpuks on siis see osa rahvast, keda ennast, või tema lähedasi pole veel need sotsiaalse maavärina võnked tabanud. Nendes istub sügavalt sees usk inimestesse, usk süsteemi, mis mõlemad on sotsiaalse inimeksistentsi alused. Alalhoiu instinkt ning heaolu alateadlik taotlus ei lase pinnale kerkida soovil kaevuda sügavale asjade sisusse, vaadata enda ümber ning võtta kindel seisukoht. Muidugi on neil ka tähtsamat teha- nende lähikonda need teemad otseselt ei puuduta ja ehk läheb mööda. Paraku, aegamisi olukord eskaleerub ning nagu iga sõda, ei jäta ka riigisisene moraalikriisist kantud  väärtuste sõda lõpuks kedagi puutumata. On veel üks seltskond, rahuldamata hingevajadustega emotsionaalsed invaliidid, kellele pakub paremate emotsioonide puudusel rahuldust just kaashõimlaste kannatused ja probleemid, nad arvavad end vihkavat kõiki ja kõike - teiste kannatuste nautimine hoiab nad eemale enda elu probleemidega tegelemast. Parastamine tagab võrdsustumise nendega, kellel ebaõiglaselt paremini on läinud kui neil endil. Eks nende gruppide suhtarvud populatsioonis määravad lõpuks sündmuste käigu ning võimsuse. Kas jõuab enne riigi ja rahvuse jaoks hävitavaid arenguid kasvada peale uus ja kõrgemate moraalitavadega põlvkond? Kas rikutud põlvkond, vaatamata sellele, et ta ise ei oska sotsiaalselt jätkusuutlikult käituda, suudab kasvatada sallivama ja koostöövõimekama põlvkonna? Ma ei tea, aga loodan väga.

Mul oli tegelikult täna päevikus plaanis enda kuriteo kahtlus lahti lahata, aga nagu ikka, kukkusin targutama.

Kaunist ja tegusat kevadpäeva!