Käes on , aastaaegade vaheldumise mõttes, aasta kõige vastuolulisem aeg. Päike soojendab keha ja meeli, samas valgustab etteheitvalt räämas tolmutriipe aknal ja mängleb senini täiesti puhtas magamistoa laenurkades, ei tea kust ilmunud karvaste tolmuniitidega. Kõik see meenutab, et talvejalatsid ootavad konserveerimist, kusagilt peaks ilmuma keemilise puhastuse jaoks raha - et talveriided saaks ära panna -pead minema turnima taburetiga akende taha ja lae alla. Nooremana see ehk inspireeris, nüüd mõtled- no mida veel- nagu paremat poleks kevadpäevadega peale hakata. Kevadvalgus tagab kehasse energia juurdevoolu, tundub, et kõik hea on taas võimalik, samas tabab unisus sind kõikvõimalikes situatsioonides ja kohtades- koolipingis ning töökohal, trollis kõikudes ning tugitoolis mõtiskledes.
Ilmselt oli talve alguses mu toidus mingeid tundmatuid seeni. Hetkel ei oska küll seda meeltesegadust millegi muuga seletada, et registreerisin 17 õppeainet ülikoolis. Senini oli päris vahva, vabatahtlikult võetud aineid on saanud nautida, kohustuslikud ja ebameeldivad ained kusagile kaugele kukla taha lükatud. Isegi kodutööd on enam- vähem valutult valmis saanud. Kuid nüüd? Tahaks kohe mingit slängi kasutada, kui oskaks. Selle peale ei osanud tulla, et keegi peab need eksamid ka kevadel ära tegema? Endal eksamifoobia.
No igal juhul läheb mul hästi, kui mind ei oota stsenaarium: "Jaanipäeva veedame kõik Seevaldis."
Üks vabatahtlikult võetud ainetest on "Kultuur, kõne, mõtlemine. ". Tegelikult kõlab see pealkiri lihtsamalt kui ta selle õppejõuga õpitavana on. Õppejõud on minu jaoks absoluutne tippklass. Tunnustatud teadlase kohta haruldaselt mahlase teadmiste edasi andmise võimega. Miks ma sellest hetkel mõtlen?
Kultuur tundub olevat mõiste, mille sisu on kõigile selge, isegi kui ei suudeta seda teoreetiliselt sõnastada, mistõttu tundus kummastav, et isegi teoreetikud pole jõudnud kokkuleppele ning ainuüksi teaduslikult aktsepteeritud mõisteid on üle 500. Tõepoolest. Senini tundus mulle hästi loogiline Jüri Lotmani käsitlus, milles ta määratleb kultuuri kõige sellena, mida kantakse ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil. Selline käsitlus võimaldab kultuuri mõiste laienemist ka näiteks, loomadele. Ning ei selgita piire. Teame ometi, et kultuur meie mõistes erineb, vähemalt riigipiiridega piiritletult, kuid mitte ainult. Meil on kultuuriministeerium, mis viitab sellele nagu meil oleks riiklikul tasemel eristatav kultuur. Mõiste kultuur toob silme ette kohe laululava ja triibuseeliku, teatri ja raamatud. Lätlased laulavad ka ning triibuseelikuid on ka mustal mandril, mis sellest, et triibud muust materjalist ja teist pidi. On meil üldse oma kultuur? Kas meie sisenaginad on kultuuri või väärtuste kokkupõrked? Nagu juba vihjasin, selleks , et midagi üldse arutada, peaks mõistetes kokku leppima, aga ma ei usu, et me sedagi suudaks. Nii imelik loom on inimene. Tülisid ja sõdu vaadates, tundub, et evolutsiooni käigus on sisse programmeeritud ka tühjast tülitsemine kuni hävitavate sõdadeni välja. Kas see saab ikka kultuuri küsimus olla, kui mõiste ise - "kultuurne", peaks tavaarusaamas labased kokkupõrked vältima.
Aga olgu, tundub, et täna ma olen täiesti targutamisesse kinni jäänud. Sissejuhatus ei taha kuidagi lõppeda, ilmselt kaugemale täna ei jõuagi. Maal, meie küla murrakus nimetati sellist kõneviisi "patramiseks". Vot jäingi patrama, mis pole ka ime- esmaspäev ei kuulu mu säravamate sooritustega nädalapäevade hulka.
Tegelikult tahtsin mõtiskleda sõnade tähenduse ja devalvatsiooni üle. Külastasin eile noort, haritud, edumeelset ja erudeeritud , lastega peret. Noor pereema, pikkade kultuuritraditsioonidega perest pärit, selgitas, et mina olen tema väikelastele - Mari, kuna lastel on vaid üks onu ja üks tädi - vanemate õed- vennad. Ma ei olnud sellest sugugi häiritud, selliseid meie tüüpilistest kultuuritraditsioonidest või siis ka muudest traditsioonidest kõrvalekaldeid olen kohanud ka varem. Küll mitte nii resoluutsel viisil. Mulle pole tulnud ka pähe küsida, miks ühes peres hüütakse , näiteks vanavanemaid eesnime pidi ja ma ei oska ka seletada, miks ma ise ei ole enda tädidele ja onule kunagi eesnime ette tiitleid lisanud. Vene kuktuuris on kombeks koguni enda vanemaid teietada.Ometi üllatas mind see sõnakasutuse piir. Otsides üllatuse algpõhjuseid endast, taipasin, et sel võib olla midagi pistmist sõnade devalveerimisega või selle vältimisega. Nii rikas , nagu keel ka poleks, ikka on mõistetele vastavate sõnade puudus. Ehk on keeleteadlastel selge, mis asjaoludel said tähed kui sõnaühikud otsa ning eestlased peavad jooma teed ja käima teed mööda. Aga ok, selle saab õppides omandada ja kontekstis vahet teha. Kuid sõna "sõber". Nii tähtsa inimsuhte dimensioone ei püüagi keel kuidagi eristada. Natuke tobedalt kõlab minu jaoks ka sooline mugandus "sõbranna". Tegelikult peaks minu nägemuses olema see sõna sootu ja tähendama just seda lähedast klappi, mida inimesed leiavad vaimsel ja intellektuaalsel tasemel teise inimesega, kui soovite , kultuursel. Selliseid inimesi saab olla tegelikult üsna palju, kellega klapivad hoiakud ja väärtushinnangud, need ei pruugi olla vaated elunähtustele ning eristusi võib olla mitmetel elualadel. Just ütlesin nagu sõpru võiks olla palju. Tegelikult arvan, et ega ikka ei saa küll. Ma lihtsalt ei oska neid teisiti nimetada - no tore kui poolesaja aastasel oleks hulgaliselt kamraade või siis ka semusid. Kord tahtsin kriiskama pista , kui matusetalitaja ütles soliidse ja väga konservatiivsete vaadetega 55 aastase pereema ärasaatmisel maa pealt - alles eile istusid sõpradega peolauas....., nagu see oleks kõige tähtsam , mis ühel vanaemal ja abikaasal pooleli oleks saanud jääda.
Arvan, et sõpru läheduse mõistes ei saa küll teab kui mitu olla. Lähedased suhted tahavad panustamist ning kui paljudesse suhetesse sa ikka sügavuti panustada suudad.
Kas sõnu on lihtsalt vähe või devalveeruvad nad suvalise kasutamise käigus? Kuidas saaks teha väljendustes vahet. Üks praktika on kasutada täiendavaid sõnu - lähedane sõber, hea sõber, naissõber, meessõber, lapsepõlve sõber. Juba praegu saan aru, et segadus süveneb veelgi - nüüd on juba kaks sõna, mida peaks ühtmoodi mõistma. Kui ma ei tea isegi, kuidas ise väljendustäpsust saavutada, mismoodi siis peaks mingil põhjusel minu vastu häälestatud inimene mõistma, mida ma öelda tahan. Sõber teeb vahel ehk lihtsalt näo, et saab aru. Siin see võti ilmselt on - peab tahtma mõista ja mittemõistmise puhul silma kinni pigistama. Sallivust peaks õppima ja õpetama. Sallivus peaks kultuuri pärisosaks saama ning seda tuleks pärandada järgnevatele põlvedele. Oluline komponent on kultuuris puudu, seetõttu ta polegi nagu päris kultuur.
Nagu arvata võis, ei jõudnud ma enda jutuga kuhugi ning järjest rohkem see "metsa" läheb. Parem lõpetan ära, sest tõesti olen segane peast ja toast. Kevadest ja vanusest see ometi ei tule....., ilmselt magnettormid :-))
Rikastavat ja puhastavat kevadpuhastust kehasse ja tuppa soovin kõigile!
No comments:
Post a Comment