Tundub uskumatu, kuivõrd võivad välised, esmapilgul võimatuna näivad mõjutegurid su enesetunnet muuta. Eilse uimerdamise tähe all kulgenud päeva lõpupoole läksin loengusse. Oleks võinud ju eeldada, et 300 võõrst inimest su ümber, hapnikurikkuse poolest just mitte väga silmapaistvas auditooriumis , just ei soodusta su tervise ja vaimse seisundi paranemist. Ainus kindel parendav komponent oli ülimeeldiv kursaõde, kellega seda kolme tundi jagasin. Umbes tund aega loengu esimesest poolest kõikusingi une ja ärkveloleku õhukeseks uimerdatud piiril, põhiliseks tegevuseks kella jälgimine ning padjapüüriga kontaktist unistamine. Ma ei teinud mingeid omapoolseid pingutusi olukorda muuta. Uni, siis uni. Nii kevadel ja nii õhtul võib ja peabki juba uni olema. Kuid ruumis viibis n.ö. " must hobune" õppejõu näol. Kui ikka inimesesse on koondunud nii suur anne kui ka nende annete sihipärane arendamine ja kasutamine, on tavaline inimene võimetu selle võlule ja mõjule vastu seisma. Kuidas suudab pealtnäha täitsa tavaline, mitte esimeses nooruses olev ja mitte hiiglase kasvu mees, täita 300 pealise hormoonidest pulbitseva auditooriumi täita intellektuaalse energiaga ja tähelepanu kontsentratsiooniga. Kui ma seda enne ei märganud, siis koju jõudes olin ma energiat täis pumbatud. A. Turovski on geenius, ning mitte lihtsalt suure andega sündinud, vaid hea kasvatuse saanud erudiit. Selliste inimeste kuulamine ning nägemine rikastab meid . Otsigem võimalusi elus ja teatris nautida eriliste annetega inimeste eneseväljendusi, meie võidame.
Nüüd muidugi tekib küsimus, mis oli eelneval lõigul pistmist pealkirjaga. Ilmselt ei olnudki. Välja arvatud see, et minu päevik, pealkirjastan kuidas tahan ja sisse kirjutan mida tahan. Teemasse või mitte, asjast või mitte, teiste tarkusi või oma rumalusi, see on minu vabadus.
Mis mulle selle vabaduse annab. Et ma üldse saan sõnu ja mõisteid kasutada, nii õigesti , kui ka valesti - selle võimaluse annab mulle kahtlemata ainult inimloomale kättesaadav märgilise kirjakeele valdamine. Aga kasutada sõnu nii nagu mulle pähe tuleb, selle annab mulle vabadus. Sõnavabadus, millel ei ole märgilises mõistes piire. Ma ju saan teoreetiliselt öelda seda, mis iganes pähe tuleb. Raamid saavad olla ainult sotsiaalsed - see kuidas mind on kasvatatud, millised ühiskondlikud tavad ja reeglid olen omaks võtnud ning mida arvan olema pasliku välja öelda. Muidugi saan ma ka teoreetiliselt välja öelda vaid seda, mis mul pähe tuleb, mismodi ma vastasel juhul seda teha saaks? Kas see, mis pähe tuleb, on kinni vaid kasvamise käigus omandatud teadmistes ja kogemustes , või on tegemist ka isikuomadustega. Siinkohal mõistan ma isikuomaduste all neid jooni, mis arvatakse inimesel olevat kaasa sündinud ning mida inimene elu jooksul muuta ega kaotada ei saa. Muuta saab vaid nende omaduste vahelist seost ja esinemise sagedust. Isiksuseteooriad on terve hulk. Illustratsiooniks kasutan siin hetkel Robert R. McCrae ja Paul T.Costa poolt välja sõelutud Suurt Viisikut: neurootilisus(emotsionaalne stabiilsus/ebastabiilsus), ekstravertsus(suhete kvantiteet), sotsiaalsus(suhete kvaliteet), kohusetundlikkus(eesmärgipüsivus, impulsside kontroll), avatus(intelligentsus, praktilisus/mittepraktilisus). Olgu veel öeldud, et loetelu on võetud A.Pulveri Isiksusepsühholoogia kursuse materjalidest.
Niisiis jõuan ma lõpuks teemasse ka : mind on lojaalsus, kui omadus alati huvitanud. Kord mõtlesin välja, et kui lojaalsus on omadus, siis selle väljendamist pidevalt saab lubada endale vaid sõltumatu ja vaba inimene. Näiteks võib ju olla, et sa oled ebasoosingusse sattunud kaastöötajale või kogukonnas tõrjutule hinges lojaalne. Sa tunned talle kaasa ja sisimas soovid, et tal läheks hästi. Välja sa seda näidata aga ei saa, sest see võib panna löögi alla su pere heaolu või töökoha elatusallikana, selleni välja, et su lapsi võidake seetõttu kiusata koolis , räige on seda isegi välja kirjutada, aga paraku, jah ka isegi lasteaias. Niisiis ei ole kogukonnas vastuvoolu liikuva arvamuse toetamine kuigi tark tegu.
Teine võimalus on olla professionaalne. Ametikohast tulenevalt olen lojaalne igasugusele ilmingule , mis tuleneb minust ametiredelil kõrgemal seisva inimese korralduste tulemusel. See on vormiliselt üsna õige, kuid siit võib olla vaid samm pimeustavuseni ning silmakirjalikkuseni. Miks ma siin üldse selle üle jorutan. Mulle meeldib ustavus kui isikuomadus. Ma lihtsalt ei tea, kas see on õpitav või kaasa sündinud. Kui on õpitav, siis mul on õigus eeldada, et kõik need, kelle ma peaks kategoriseerima enda jaoks meeldivateks ja usaldusväärseteks inimesteks, õpivad eetika ja moraalimõistes ära lojaalseks olemise- kaasinimestele, perele, kogukonnale, riigile. teevad endale selgeks põhimõtted, millesse usuvad, või tunnetavad need südame ning "kõhutundega" läbi ja otsustavad. Jah, väljendan ma neid seisukohti aktiivselt või mitte ja näitan ma hoiakuid välja või mitte, aga need on mul olemas ja ma olen neile truu. Ma vähemalt ei tööta nende vastu. Kas vastutöötamine on võti reeturluse kui ustavuse vastandi mõistmisel? Kas siis on õpitav?
Arengupsühholoogia õpetab, et puberteedieas tekib organismi hormonaalse ümberkorralduse tagajärjel seisund, mis muuhulgas teeb noored pimeustavaks, mistõttu on nad kerge saak kõiksigu liiki massipsühhoosidele ja järgimisele. Mingil moel rivistub hormonaalne tasakaal kogu aeg ümber, siis võime lõpuks ka kõik hormoonide süüks ajada. Ütleme, et välistatud see pole, kuid hetkel tundub, et lojaalsus on siiski enesehariduse ja valikute teadvustamise küsimus. eetika ja moraali küsimus.
Riigiustavusega eetika võtmes on muidugi huvitav olukord. Eetika õppejõud, kes on religioosse taustaga ning esindab sellist suunda, mis väidab, et laps ei saa sündida usklikuna. Ta tõi näite, et kui laps sünnib , näiteks garaažis, ega ta siis veel selle pärast auto pole. Miks siis eeldatakse, et kristlikel vanematel sünnib ilmtingimata kristlik laps. Õppejõu arvates peab usulises küsimuses tehtama valik alles täiskasvanu eas. Kuidas on riigiga. Kõik, kes siia riiki sünnivad, on automaatselt riigi kodanikud, kuna nende vanemad on selle riigi kodanikud. Lapsed on riigi omand, järelikult. Riik ise arvab, et see on suur au ja sellega kaasnevad kohustused, kaasa arvatud ustavuskohustused on õiglased. Küllap see nii ka on, kuid kummaline on see ikka. Ilma igasuguse ustavusvandeta ja teadvustamiseta pean ma olema lojaalne sellele riigikorrale seni, kuni mul tuleb võimalus soovi korral sellest lahti öelda, ainuüksi põhjusel, et ma juhtusin siia sündima. Ja vanematele, ja vanemate valitud kogukonnale ja vanemate valitud koolile . Esimest korda saan teoreetiliselt valides, rõhk sõnal teoreetiliselt, ustavust vanduda, ja sedagi vaid meessoost isikud, sõjaväkke minnes. Kuid sõjavägi on meil teadagi kõike muud kui vabatahtlik.
Kui ma nüüd jätsin mulje, et ma sean kahtluse alla vajaduse ja kohustuse olla lojaalne riigile, perekonnale, kogukonnale, siis on see eksitav. Pean lojaalsust tähtsaimaks sotsiaalseks inimomaduseks. Küsimus on hoopis taas kord selles- mida on need institutsioonid, või ka isikud teinud selleks, et kaaskodanikud oleks lojaalsed. Ilma vastastikuse lojaalsuse garantiita võib tekkida vaid pimeustavus ning see ei ole päris ustavus.
Praegune tööseadusandlus võimaldab usalduse kaotuse tõttu vallandada mistahes põhjusel, alates sellest, et nägu ei meeldi. Seadustele ja olematule moraalikoodeksile rõhudes eeldab riik ja tööandja, et kodanikud on seaduskuulekad ja pimeustavad. See ei ole demokraatliku riigikorra tunnus. Rohkem orjariigi oma - ori oli sündides kellegi oma ja temalt eeldati pimeustavust.
Mina olen nõus pigem tõrjutu olema, kui ori. Ja mulle meeldivad ka põhimõtteliselt sellised inimesed. Siiski loodan, et valikuid on neil rohkem ning normaalsed inimesed vaid selle kahe valiku ette ei satu. Mulle ei jätnud Emmaste vallavanem Peedu ja politseinik Kail muud võimalust. Palgaline võõrleegionär ja isehakanud isevalitseja - nagu nad seal sisuliselt on. Vajalikud orjariigi elemendid.
Arengupsühholoogia õpetab, et puberteedieas tekib organismi hormonaalse ümberkorralduse tagajärjel seisund, mis muuhulgas teeb noored pimeustavaks, mistõttu on nad kerge saak kõiksigu liiki massipsühhoosidele ja järgimisele. Mingil moel rivistub hormonaalne tasakaal kogu aeg ümber, siis võime lõpuks ka kõik hormoonide süüks ajada. Ütleme, et välistatud see pole, kuid hetkel tundub, et lojaalsus on siiski enesehariduse ja valikute teadvustamise küsimus. eetika ja moraali küsimus.
Riigiustavusega eetika võtmes on muidugi huvitav olukord. Eetika õppejõud, kes on religioosse taustaga ning esindab sellist suunda, mis väidab, et laps ei saa sündida usklikuna. Ta tõi näite, et kui laps sünnib , näiteks garaažis, ega ta siis veel selle pärast auto pole. Miks siis eeldatakse, et kristlikel vanematel sünnib ilmtingimata kristlik laps. Õppejõu arvates peab usulises küsimuses tehtama valik alles täiskasvanu eas. Kuidas on riigiga. Kõik, kes siia riiki sünnivad, on automaatselt riigi kodanikud, kuna nende vanemad on selle riigi kodanikud. Lapsed on riigi omand, järelikult. Riik ise arvab, et see on suur au ja sellega kaasnevad kohustused, kaasa arvatud ustavuskohustused on õiglased. Küllap see nii ka on, kuid kummaline on see ikka. Ilma igasuguse ustavusvandeta ja teadvustamiseta pean ma olema lojaalne sellele riigikorrale seni, kuni mul tuleb võimalus soovi korral sellest lahti öelda, ainuüksi põhjusel, et ma juhtusin siia sündima. Ja vanematele, ja vanemate valitud kogukonnale ja vanemate valitud koolile . Esimest korda saan teoreetiliselt valides, rõhk sõnal teoreetiliselt, ustavust vanduda, ja sedagi vaid meessoost isikud, sõjaväkke minnes. Kuid sõjavägi on meil teadagi kõike muud kui vabatahtlik.
Kui ma nüüd jätsin mulje, et ma sean kahtluse alla vajaduse ja kohustuse olla lojaalne riigile, perekonnale, kogukonnale, siis on see eksitav. Pean lojaalsust tähtsaimaks sotsiaalseks inimomaduseks. Küsimus on hoopis taas kord selles- mida on need institutsioonid, või ka isikud teinud selleks, et kaaskodanikud oleks lojaalsed. Ilma vastastikuse lojaalsuse garantiita võib tekkida vaid pimeustavus ning see ei ole päris ustavus.
Praegune tööseadusandlus võimaldab usalduse kaotuse tõttu vallandada mistahes põhjusel, alates sellest, et nägu ei meeldi. Seadustele ja olematule moraalikoodeksile rõhudes eeldab riik ja tööandja, et kodanikud on seaduskuulekad ja pimeustavad. See ei ole demokraatliku riigikorra tunnus. Rohkem orjariigi oma - ori oli sündides kellegi oma ja temalt eeldati pimeustavust.
Mina olen nõus pigem tõrjutu olema, kui ori. Ja mulle meeldivad ka põhimõtteliselt sellised inimesed. Siiski loodan, et valikuid on neil rohkem ning normaalsed inimesed vaid selle kahe valiku ette ei satu. Mulle ei jätnud Emmaste vallavanem Peedu ja politseinik Kail muud võimalust. Palgaline võõrleegionär ja isehakanud isevalitseja - nagu nad seal sisuliselt on. Vajalikud orjariigi elemendid.
No comments:
Post a Comment