Olen kasvanud ülisallivas õhkkonnas. Võõraviha on minu lapsepõlve kasvamise kekkonnas täiesti tundmatu mõiste, nii teoorias, kui ka praktikas. Vanavanemad ei suunanud enda lapsi ideoloogiliselt, vaid lapsed said vabalt valida igaüks vabalt enda ideoloogilise tee. Ilmselt keskkooli ajani ei teadnudki ma, et Jõulude pidamine on võimude poolt taunitud. Sinnani oli vanavanemate kodus kuusk ikka Toomapäevaks toas ja pere koos. Käisime pisikeses , hubases Lüganuse kirikus. Mitte , et nüüd pere kuidagi paduusklik oleks olnud, peale vanavanemate ikka rohkem ateistid, kuid need olid vanavanemate kombed ja kõik, siis veel kolm põlve, elasid üksteise elusid kaasa ning austasid teistele tähtsaid traditsioone. Hiljem, juba kultuurimaja direktorina töötades selgus, et kehtivad korraldused, millal kultuurimajasse võib kuuse üles panna ja missugust repertuaari esitada.
Keskmiselt jõukate, peaaegu karsklaste vanavanemate köögis oli mul õnne tutvuda kõige kirjuma ja põnevama seltskonnaga. Oli n.ö. "külavaene" Ärbert, kellele selle tiitli oskasin alles täiskasvanuna juurde lisada. Ärbert oli minu suur sõber, tal oli palju mahlakaid jutte ja ta muhe naerunägu kinnitus ühe sooja helge mälujäljena mu lapsepõlve mälestustes. Ärbert oli praeguse aja mõistes kodutu. Kõhutäie ja öömaja eest käis ta külakorda väikeseid tööotsi tegemas. Ärbert köhis kõvasti ning külas liikusid kuuldused, et Ärbertil on tiisikus, mistõttu teda igasse koju üldse ei lastudki. Küllap olid mu erakordse talupoja tarkusega õnnistatud vanavanemad, kes ka oma vähese akdeemilise hariduse kohta olid väga haritud, olid Ärberti ohutuse enda pere jaoks välja selgitanud ning suutsid paranoiast tingitud tõrjumist vältida. Nakkava, lahtise tuberkuloosi vormiga ei lubanud ringi liikuda isegi nõukogude võim. Nii oli Ärbert meie söögilauas teretulnud alati.
Siis oli veel natuke hirmutava välimusega alkohoolik Aunap, keda Õunapuuks hüüti. Karvane ja kole alkohoolik, keda ma alul natuke pelgasin ning pikapeale mõtlesime külalastega ka legende välja, et Õunapuu valvab enda õunaaeda kuulipildujaga. Meil oli lihtsalt põnevam õunaraksus käia. Mitte, et Aunap oleks üldse enda õunaaiast hoolinud ja et meil oleks õunte puudust - me ei viitsinud enda aia omigi ei süüa ega korjata. Liiati oli Aunapi õunaaed metsistunud ja õunad hapud. Aga teravate elamuste tekitamine kuulub lapseea lõbude hulka. Ka Aunapile pakuti meiega koos sööki kui ta juhtus mingil tööl abiks olema.
Niisiis kasvasin ma õhustikus, millises ma ei saanud üldse aru, et inimesi on mitut sorti, just seisuse mõttes. Kolhoosi esimees oli peresõber ja ta naine õmbles mulle palituid. Mängusõpru sain ise vabalt valida. Isegi pärast seda ei kuulnud ma mingeid epistleid , kui olin sunnitud, täisalv ja köögirätik peas, ahju ees istuma. Mõnedel lastel oli keelatud n.ö. "vaestemaja" alkohoolikust migrantide lastega mängimine. Vanaema hävitas täid mu peast, kuid ei keelanud ka edaspidi vaestemajas käia. Mulle meeldisid sealsed elanikud. Elu näinud, värvikad ja lahked inimesed. Vaestemaja otsas elas aga elatanud vanapiiga tädi Manda. Miks ma seal käisin ja miks Manda mulle just meeldis, ma ei mäleta. Aga Manda kummut valge pitsäärega linikuga ja hämaratvõitu mugav kamber, on mul senini meeles. Ma lausa tunnen seda hõngu.
Vot nii rikas ja tore oli mu lapsepõlv vanavanemate maal. Kolasime meievanuste lastega ringi külas ja metsas, üsna vara küll hakkasime tööle. Kodutööd olid tüütud ning nendest pääsemiseks läksid juba 10 aastased kõplama, ehk varemgi. Aasta hiljem pääsesin juba heinatööle, vaatamata enda kesisele kasvule. Tädi oli mul ülemuse sorti agronoom või brigadir, õigemini vist kuidagi vaheldumisi. Ei märganud ma mingeid seisuse vahesid ega kummardamist. Kui põllunaised ikka pöördesse läksid, siis ristisid kõiki järjest - kaastöötajaid ja ülemusi. Karjusid ära ja töötasid kõik rahus edasi. Mingit vindumist ega kättemaksu.
Linnas oli küll veidi teisiti, sallimatus oli juba veidike tuntav, kuid varjatult. Rahvuse pinnal olid koolidevahelised konfliktid muidugi käärimas. Minul õnnestus siiski ise sellest jamadeta läbi tulla, ehkki ise segavereline ja migrandi tütar. See ebamäärane seisus pani mind heitlema kommunismi idee kaitsmise ja eestlasliku marurahvusluse piiril. Kujutasin ette, et inimene saab olla korraga nii kõigi heaolu eest väljas , kui ka patrioot enda rahvusele, ehk siis minu puhul eestlusele. Kandsime ei tea kust ilmunud USA lipu mustriga kampsuneid, laulsime ei tea kust omandatud venevastaseid laule, kuid samas olin kindel - inimesed on võrdsed enda õigustelt. Ma usun seda siiani. See sotsiaalsete piirideta ühiskonna idealism tõi mulle jamasid juba noorena. Alatasa läksin oma peenemate sõpradega vastuollu või sattusin nende vanemate ebasoosingusse seetõttu, et käisin läbi ka kahtlasemate elementide lastega - boheemlased, alkohoolikud, muidu saamatud. Ka klassis sees kippus võtma maad ikka seesama poppide ja nohikute sildistamine. Popimate maine lihtsalt võis saada kannatada, kui nad igasugustega käisid. Ma ei usugi, et need vanemad õpilased seda nende käest eeldasid, aga kui Sul oli vanema klassi poiss või tüdruk sõbraks, või käisid Sa nendega koos trennis, siis arvasid vajaliku olema näidata, et sa oled ikka tegijam kui mingid ohmud sinu klassist. Ilmselt oli ka meil tõrjutuse ja isegi ehk koolikiusamise probleeme, kuid minul mingeid eredaid mälestusi neist ei ole.
Edaspidi möödusid aastakümned nii, et sallivuse teema läks mu valupunktidena päevakorrast maha. Ma ilmselt ei puutunud sellega kokku.
Kui esimest korda Hiiumaa pinnale 1994 astusin, siis tabas mind äratundmine - idülliline nagu mu lapsepõlve küla, kuid looduse poolt palju enam õnnistatud. See oli armastus esimesest silmapilgust.
Kuid literatuurse kuvandi andmine, sellele sotsiaalselt üldse mitte väga lihtsa koosseisuga saarele, sai saatuslikuks nii Tiidule ja ta perele , kui ka mulle ja minu perele. Nii palju keerulisemaks osutus maalilise väikesaare siseelu.
Tippkvaliteediga inimesed versus kohati patoloogiline sallimatus. Ma saaks aru veel võõravihast ehk. Kuid üleüldine sallimatus kui norm. Ametnike sallimatus n.ö. madalamate klasside vastu on peaaegu varjamatu - sinna kuuluvad nii paljulapselised, töötud, puudega inimesed, lihtsalt teistsugused, alkohoolikutest rääkimata. Automaatselt kuuluvad sinna klassi ka nende lapsed. No mitte et need ametnikud nüüd üksteisest tagaselja ülearu paremini räägivad. Olin kindel, et nende enda omavaheline sallimatus saab sellele vihaliidule saatuslikuks. Mida aga võib korda saata ühine vihavaenlane ja oht ametikohast ilma jääda. Pole paremat liimi, nüüd tunduvad nad seisvat nagu müür. Tõsi, aeg-ajalt ikka kostab, et pole pilvitu nendegi suhtetaevas, aga see võib ka rahva soovunelm olla. Muideks see oligi selle kogukonna kõige suurem omapära minu jaoks. Enamus suhteid olid sellised silmakirjalikud. Jäi mulje, et inimesed on omavahel vaata, et sõbrad, kuid tagaselja saad teada, et tegu on ikka väga viletsa inimesega. Kõige imelikum on see, et ma nüüd olen nendega nõus. Nad tõesti väärivad üksteist. Varem oli selline suhtevorm mulle lihtsalt tundmatu. Nagu juba eelnevalt olen öelnud, ei puudutanud see neid inimesi, kellega me sõpradena läbi käisime(ja käime) ning ka hooldekodu töötajate puhul ei olnud puuduolevate kollektiivi liikmete üle arutamine kombeks.
Meie oma Emmaste valla sõpradega võime varsti öelda, et oleme läbi käinud, tulest, veest ja vasktorudest.
Ning vennatapp Emmaste moodi - Helleri ümber toimuv. Mismoodi saab olla niivõrd reetlik väikeses hubases kogukonnas, kellele Loodus on kinkinud kõik parima, mis tal pakkuda on.
Kui enne oli valitsejatel autoriteedi jagamisega probleeme, siis nüüd on Helleri autoriteet kõrgem kui kunagi varem. Mitte iga kogukonna liikme toetuseks ei koguta paari tunniga nelikümmend allkirja. Arvan siiski, et olukord on niivõrd keeruline, et välistatud ei ole ka üks korralik, kirjalikult kogutud allkirjadega umbusalduse avaldamine vallavalitsusele.
Kuid aeg ei tööta vaid ründajate kasuks. Oodakem kohtulahendid ära
Miks inimesed ei saa aru, et sallida on palju tervislikum kui põlata. Vaadake end - te oletegi loodud toredate ja ilusate ning headena. Teiste halvustamisega ei saa paremaks - no mismoodi saee peaks toimina - selleks tuleb ju halbu mõtteid mõelda, mis tulevad sinu seest, järelikult risustavad nad eelkõige sind. Pole üldse kindel, kas see teisele külge jääb. Midagi ei olene ju sellest, mida teine sinu kohta ütleb või arvab. Määrab ikka see, kuidas sa sellesse suhtud. Kui sa tead , kes sa oled, ning sul on tugev kogukond ümber, see mille sa ise oled enda ümber loonud, siis ei tee ju see tugevale, tervele inimesele enam, kui sääsepirin- tüütu vaid. Kuid kui sa ründad endast nõrgemaid ja sihid kõige hellemaid kohti, siis pole see enam niisama halbade mõtete peegeldus. See on alatu ning see võib küll lõppeda vastase jaoks halvasti, kuid sinu jaoks on see hävitav nii ehk nii. Tahaks ehk ka vastu vaielda - kurjus ju käib ringi ja laamendab, vägivallatsejad naudivad juhtivaid ameteid. See on selles mõttes näiline, et nad on end ise määranud omaenese kurjuse vanglasse. Lisaks kurjadele mõtetele ja vihkamisele, millega nad päevi täidavad, peavad nad tegelema sellega, et kaitsta enda tagalat. Nad ju saavad ise ka aru, et nii palju ülekohut ei seisa lõpmatuseni kotis. Kord on kõik kohtulahendid käes ja siis peab keegi seda soppa sööma hakkama, mis on Emmaste valla elanike raha ja maine arvelt kokku keedetud.
Üks osa inimestest usub, et peale ristilöömist tuleb vaikne laupäev, siis üles tõusmine. Elame, näeme.
Kas sallivus päästaks inimkonna? Ma ei tea, kas ta on üldse hukatusse minemas. Kuid paremaks, palju paremaks teeks see küll.
Hooldekodu aeg rikastas mind selles suhtes mõõtmatult. Nagu eelpool sai kirjutatud, polnud ma ju eriti sallimatu.Nüüd mõistan Jeesuse jalapesu lugu. Kui palju rikastab see eelkõige sind ennast, kui sa teisele hea sõna ütled või abikäe ulatad. Samalt tasandilt suhtlemine vaimust vaesematega ja rikkamatega, varalt vaesemate ja rikkamatega - kõik inimlikul soojal pinnal kokkupuuted annavad sulle midagi sellist, mida sa pole osanud tahta ega oodata. A., kellest juttu varem oli, andis mulle elukooli ning jagab seda edasi. Temaga kokkupuude on teinud paremaks nii noori kui vanu. Õppigem nägema - loodus on tasakaalus. Kui midagi annab vähem, jagab teise kohta heldemalt ja nii igas inimeses. Tuleb seda vaid tahta näha ja õppida vaatama. Silmade ja südamega korrga.
Vältigem tõeliste väärtuste vahetamist hõbeseeklite vastu. Kõlab kulunult, kuid miks see õppetund siis ikka selge pole ja maadleme aina samade probleemidega?
Kristlased usuvad, et Kristus suri meie pärast, et meil oleks võimalik paremaks saada ja paremat elu elada ning pärast igavene elu saavutada. Olgu nüüd igavikuga on, aga ma ei arva, et hea elu saavutamisega peaks nii kaugele minema - nimelt reetmise, ristilöömise ja surmani. Kõik on kinni väikestes heategudes ja sallivuses ning võimaluses jätta need teod tegemata, mida sa ei taha , et sulle ega su lähedastele tehtaks.
Nii lihtne see tegelikult ongi.
Sallivust, rahu, õnne ja kevadet!
No comments:
Post a Comment