Nagu sai juba eelnevalt mainitet, esmaspäevad pole mu kõige säravamad nädalapäevad. Seda kurdavad muideks paljud. Mina olen esmaspäeval vähemalt sündinud, aga mis on teiste vabandus? :-))
Igal juhul oli eilne tööpäeva pikkune tõlkepingutus koos mu sisekeskkonda uuriva viirusega ilmselgelt kehale palju. Täna tunnen end nagu kevadine porikärbes, kelle magamisasemelt aknapraos on kaitsev liimipaber maha tõmmatud. Nüüd ei tea- seista või kukkuda, lennata või tukkuda. Kui väga kauaks molutama jääd, siis võid end avastada hetk hiljem prügikühvlilt.
Ehkki ma olin otsustanud, et ma täna ei kirjuta, siis vähem kui see kühvliperspektiiv, leidis aset sündmus, mida ma ei saa tähistamata jätta.
Mul on õnne olnud kohata toredaid ja toimekaid noori, kes täna avalikustasid enda vahendusportaali VaataVaid.ee.
Ise elasin sellises vanuses mingisuguses postsotsialistliku ja varakapitlistliku, või isegi selle eelse riigikorra vahetuse sogases majanduskeskkonnas. Kõige enam meenutas see NEPi aega. Kõik püüdsid midagi teha või müüa. Me oleme ka peale suhkruvati, šašlõki ja vahvlite teinud peaaegu kõike - kapsa ja loomapeedi kasvatamisest, euroaluste ekspordini, poe ja söökla pidamisest, puidu kuivatamiseni välja. Ka meil oli tahtmist ja peale hakkamist - 20 tunnised tööpäevad ei tundunud koormavad, ehitasime ka oma maja, käisime palgatööl ning elasime seltsielu. Mida meil ei olnud ja mis on oluline, peale stabiilse sotsiaalse ja majanduskeskkonna - meil ei olnud ei vajalikke teadmisi ega ka kogemusi, just neid , mida kultuuri kaudu jagatakse põlvkonnalt põlvkondadele nii ühiskonna kui ka perekonna mõistes. Me olime kasvanud ajal mil polnud midagi peale hakata ei võõrkeeleoskustega ega initsiatiiviga. Majandusteoreetilisi teadmisi polnud kusagilt isegi õppida, vähemalt mitte kapitalistliku majandusmudeli mõistes. Kui hästi läks siiski meie riigil, et oli haritud ja noori inimesi, kes suutsid reageerida õigeaegselt, ning neil oli ka õnne, üles ehitada majanduskeskkond, millest sai teha esimesed sammud normaalsete varaliste suhete poole. Kahjuks pole me küll palju neist esimestest sammudest kaugemale jõudnud. Oma kahuriliha on see majandussõda nõudnud nii tegijate hulgast, kui ka palju enam nende hulgast, kes teele lihtsalt ette jäid. Pole tekkinud seda loomulikku varade ümberjaotust, mis tekitaks üleüldise õiglustunde ja motiveeriks ühtesid looma võimalusi ning teisi andma enda tööpanust nende võimaluste realiseerimisel. Pole siin pankuritel, riigiettevõtete juhtidel, riigikogul ega valitsusel põhjust end kohevile ajada. Tulge päeval Balti jaama, see on trepist laskumise kaugusel Stenbocki majast. Jälgige neid kümneid ja kümneid eri vanuses inimesi, kes puhkavad jalgu ja soojendavad end vaksali eesruumis, et minna taas enda ellujäämise retkele prügikastidesse. Ka see on teie tehtud Eesti. Ei saa nii olla, et ühes tervikus võtad vaid ühe osa eest au endale. Millest ma siis peaks teadma, et need suled, millega te end ehite ja kogu maailma ees kekutate, on teie omad. Seal taga ,võib olla , on hoopis teie hallide kardinalide - ettevõtjate ja teaduritest nõuandjate(nende viimastega läksin küll pisut optimistlikuks ilmselt) tervised ja palehigis töö. Tegelikult, mis ma valitsuse kallal võtan. Ka nemad on sellest samast diletantide põlvkonnast nagu ma isegi.
Mina ikka loodangi vaid nüüd nende, kolmekümneste põlvkonna peale. Nad teavad, et inimesed on võrdsed, nad teavad kuidas majandus toimib, nad teavad, et laps tuleb sülle võtta kui ta nutab, nad teavad kuidas tühi tüli neelab mõttetult energiat. Ma vähemalt usun ja loodan.
Ma olen kindel, et neil läheb paremini. Ma jälgin seda ja näen nii enda noorte sugulaste, kui ka koolikaaslastest noorte ja tuttavate noorte puhul.
Küllap on ka nende põlvkonnal oma tõsised probleemid, tegelikult on osadel neist probleeme vastutustundega ja suureks kasvamisega. Minu põlvkonna esindajad tahtsid anda lastele kõik selle, mida neil endal ei olnud võimalik saada ning jagasid kõi võimaliku ennastohverdavalt lastele. Kas lapsed oskavad neid ohvreid hinnata ja teavad, et kord tuleb ka nende aeg vastutada ja midagigi tagasi anda. Igal juhul pole neis seda kibestumist ja rahulolematust, mis minuvanuste hulgas nii levinud on. Tegelikult jah, meil polnud palju valikuid ning kui needki tulid, puudusid meil oskused ja võimalused sellegipoolest õigesti valida. Me lihtsalt ei näinud, mis seal valikute taga on ja kas see on just see, mida arvame olevat. No ja mis siis, ise ju oleme valinud ikkagi. Kas meie vanematel või vanavanematel oli valikuid rohkem või olid need äkki paremad. Sõjad ja küüditamised, tagakiusamised ja varade konfiskeerimised - ning need olid avalikud ja seadustatud. Siis ajupesu , mida tegi nõukogude haridussüsteem. Üks rahareform teise otsa. Kord polnud rahaga midagi peale hakata, siis äkki jälle polnud raha, et kõike köitvat soetada. Kord polnud midagi raamatutest lugeda ega teatrist ja kinos vaadata, siis jälle pole raha kultuuri tarbida. Ma ei tea, kas kurjemad on neist siis manalateele läinud, kuid minu vanaema põlvkond ja ka ema põlvkond küll ei virise ega kiru. Need kibestunud tegijad on, rõhk sõnal "tegijad", on minu põlvkonna n.ö. "keskmiselt edukad" või üle selle. Otse loomulikult, mitte kõik. Vähem edukad, nagu näiteks need, kellega ma hooldekodus koos töötasin, olid hoopis teisest puust. Ausad, töökad, sõbralikud. Rahul enda valitud tööga ja selle eest makstava naeruväärse tasuga. Olid ise tublid ja aitasid neid, kellel veel vähem. Ilmselt on nad seda senini. Ei põlastanud nad ka neid, kellel ametiautod ja oma peenemad majapidamised. Nemad olid valinud oma lapsed ja mehed ning elud. Kannavad väärikalt enda koorma välja. Seetõttu ma valisingi nemad, mitte töötegemist matkivad ametnikud või sotsiaaltöötajad. Valisin kliendid ja oma töötajad ning need kolleegid, kes tegid ka tegelikult oma tööd - arsti, apteekrid, medõe, sotsiaaltöötaja Sveta, Tiidu ja Helleri. Andku need andeks, kes hetkel pähe ei tulnud. Õnneks pole teie hulgas kedagi tühist, kes sellest võiks solvuda. Oma hinna teadmine ning endast lugu pidamine ,on üks kvaliteedi näitajatest.
Aga ülejäänud ametnikud?Tahaks küsida nagu netis levivas kultusvideos : " Mis sul viga on?". Tõesti, mis teil vinguritel viga on, elage teistsugust elu , või hakake elama seda ainsat, mida oskate. Kui te elu pärisosa on teiste osa vähendamine ning rikkumine, siis on mul teist lihtsalt kahju. Vaesed sotsiaalsed ja emotsionaalsed invaliidid. Ehk on ühiskond kunagi nii kaugel, et suudab ka seda diagnoosida ning teie enda ja kaaskodanike vaimse tervise huvides sobivat rehabilitatsiooni välja pakkuda.
Viimane lõik oli nüüd selles mõttes retooriline, et eeldades, et minu päevikut loevad vaid tuttavad inimesed, siis on see muidugi tühja energia kulutamine. Minu isiklike ja lähituttavate ega sugulaste hulgas pole kedagi , kellele see lõik võiks olla adresseeritud. Küll aga korda minna. Tean, et te, mu kallid kaasteelised, valutate kurjuse levimise pärast südant. Palju muud me ei saa vist teha? Või saame?
Nagu ikka olen ma teemast jälle valgusaastate kaugusel.
Pidin ju VaataVaid seltskonnale tuult tiibadesse soovima. Aga ärgem sõnagem ära! Ma usun, et me kuuleme neist veel. Kõrget ja kestvat lendu, noored!
NB! JÄRGNEB TASUTA REKLAAM!
Külastage kõik portaali http://www.vaatavaid.ee/. Nauditavaid ostuhetki!
Kallid kõikidele kaunitele hingedele!
No comments:
Post a Comment