Meil on sõbrannaga üks ajaviide - longime mööda Tallinna tänavaid ning pead kuklas vaatame maju. Pikapeale läks tüütuks niisama surfata kategooriates- ilus või mitte. Järjest enam tundsime end soliidsematena kui hakkasime enda väheseid, et minu puhul mitte öelda olematuid arhitektuuri alaseid teadmisi , õigem oleks küll öelda mõisteid, kusagilt sügavalt ajusoppidest välja otsima. Noorte aju on nagu käsn, imeb keskkonnast kõikvõimaliku info sisse. Vot selle noore aju talletusi siis otsimegi, mitte et me neid oskaks kusagile õigesse kohta arhitektuuris paigutada. Vanalinnas on vahvam, seal saame tänu omandatud elementaarsele kirjaoskusele lugeda keskaegsetele seintele paigutatud tahvlikesi- kenasti on kirjas nii arvatav ehitusaasta kui omanikud ja otstarve. Meile meeldivad aga enam puumajad. Nii me jalutame puumajade piirkonnas ja mõistatame - mis ajastust, mis otstarbel. Küll arvame teadvat kus elasid kõrgemad ametnikud, kus oskustöölised. Puuarhitektuuri puhul pean tunnistama, on meie spetsiifiliste mõistete pagas täiesti tühi. Arutame niisama tähtsa näoga. Paremaks läheb asi, kui jõuame vene tsaari aegsete( no nii me vähemalt arvame) kasarmute ja sealt edasi Stalini aegse arhitektuuri juurde. Nüüd hakkab mõisteid tulema nagu varrukast. Hästi äge on kätega vehkides viidata , targa ilmega näol, detailidele ja ajada suust välja sõnu: barokk, balustraad, bareljeef. Miskipärast tulid praegu pähe kõik "b" tähega sõnad. Ok, fassaadi teame ka ja ilmselt mõnda veel. Mõte on selles, et kui mõni kunstiajaloolane juhtuks seda arutelu kuulma, siis olenevalt temperamendi tüübist saaks ta kas naerust või tülgastusest terava elamuse. Aga keda see huvitab. Meil on selline hobi, me teeme seda enda lõbuks ja vabast ajast, meile ei maksta selle eest mingil kujul ja me ei sunni kedagi kõrvalt isegi ilma rahata seda kuulama.
Dilentatism valdkondades, mis eeldavad ametialast pädevust ning on tasustatavad nende poolt, kes eeldavad kvaliteetset teenust, midagi sellist, milles nad ise on diletandid, kui sedagi, ei ole väga aktsepteeritav. Riigiametnikud ja avalikus sektori ametnikud on kutsutud täitma funktsioone , mida üksikisiku tasandil ei ole võimalik lahendada. Ametnikud on teenistujad, kelle ülesandeks on rahuldada riigi elanikkonna vajadusi teatud spetsiifilises valdkonnas ning seesama elanikkond maksab neile enda loodud väärtuste maksustamise kaudu palka.
Riigikogu on juba enda ülesehituse põhimõttelt diletantide kogu, riigi juhtimise mõttes. Samas peaksid nad olema sõelutud rahva hulgast ja esindama parimat, mis rahval jätkusuutliku riigi tagamise jaoks välja panna on. Riigikogu liikmed lähevad n.ö. maa pealt, igaüks oma mätta pealt, kõrgustesse, kust peaks avanema n.ö."suur pilt", mis esitab rahvast kui tervikut ja võimaldab tagada oskuse ,riigi kui organismi terviku, seisundit hinnata , misjärel saab valida tervislikud eluviisid ning jõukohased elatusvahendite teenimise ja kulutamise vormid. See, et paljudel riigikogujatel läheb pilt nii suureks nagu vahel elektronposti avades mahub ekraanile pildist vaid hägune nurk, on ka nähtus omaette, kuid sellesse kõrvalteemasse ma täna ei põikaks. Riigikogus on meie maa parimad tütred ning pojad - teisti ei saa ju olla, me ise, enda parimas tarkuses, nad sinna ju valime. On tõenäoline, et nad ei jää kauaks diletantideks. Usinasti omandavad nad töö käigus vajalikud oskused ning teadmised. Enamus, kes meedia kaudu suhtlevad, oskavad endast jätta ka väga erudeeritud mulje. Ühel osal on tarkust vait püsida ning paar "lapsesuud" tõestab, et kõik on õige - kõik kihid on enda esindajad Toompeale saanud, järelikult valimissüsteem toimib. Tõsi, kui jutt juba pigem lapse peput kui suud meenutab, on minu arvates asi kurjast, aga keda see jällegi huvitab. Kollase ajakirjanduse kõrge reiting igas meediavormis näitab, et minusugused pole siin riigis mingid tegijad. Ja nii, siis nii.
Valitsuse tasemel ei paista asjad sugugi hullud. Ma ei ole küll tõesti Ansipi valitsuse fänn, aga mul puudub ka võimalus selle vastu olla. Vastu olles peaks oskama alternatiivi välja pakkuda. Ma seda tõesti ei näe. Usun ka, et alati on targem valida paremate valikute puudumisel, stabiilsus. Valitsus on suutnud näidata koostöövõimet ning just see tundub stabiilse ühiskonna võtmesõna olevat. Ise ma meenutan pigem sotse - mõtted, aated ja eesmärgid on ju üllad ja puhtad, kuid suhtlemisoskused on üheülbalised. Saame konfliktideta suheldud vaid enda poolt n.ö. "normaalseteks" tunnistatud partneritega. Mina peaksin lausa CV sse sisse kirjutama- oskamatus suhelda ebapädevate ametnikega. Sotsid tulevad ka oma liitudest alatasa, npea solvumisest kuklas, välja. Keskerakond on eelkõige enda juhi nägu. Savisaare käitumine meenutab mulle lapsepõlves ahistatud teismelise käitumist, kes teeb, mis ise tahab, põlgab kõike lähedal olevat ning kakleb kõigi ja kõigega. Seevastu on tal kusagil kaugel välja mõeldud SUUR SÕBER, kes ükskord tuleb ja annab peksa kõigile, kes talle liiga teevad.
Veelkord rõhutan, et akadeemilist haridust tõestav paber ei pruugi tähendada midagi. Head lolli haridus ei riku. Ma ei arva, et Atonen oli kehvem minister kui kes tahes.
Diletantismi mõistes on tähelepanu väärt just sõnad "süvenematus" ja "pealiskaudsus". Just neid omadusi evivad suur osa riigi aparaadi ametnikest. Minul ju võib olla oskamatus ametnikega suhelda, tavakodanikuna pole mul mingit kohustust häälestada end iga veidra ja rumala ametniku suvale. Ametnik saab tasustatud selle eest, et osata igasugustega suhelda, ka minusugustega. Olen viimasel ajal suhelnud kohtusekretäridega, äriregistri ametnikega, linnavalitsuse ametnikega. Peab tunnistama, et ajakirjanduses kirutud transpordikomisjoniga suhtlemine polnud üldse halb kogemus. Küll aga äriregistrit pidav kohtusekretär loetles mulle enda piiramatuid õigusi töö õigeaegselt tegemata jätta ning demonstreeris edukalt mooduseid, kuidas vajadusel veel tähtajaga venitada. Lõpp hea, kõik hea. Päris lõpuni nad enda õigusi siiski ei kasutanud.Olin valmis juba hullemaks. Siiski oli üks läbiv joon nendel kontaktidel. Ametnike suvast sõltub nii palju, et isegi telefoni kaudu suheldes saad aru, et targem on ka kodus tooli pealt püsti tõusta ja katsuda kogu enda koogutamine häälde panna, et ametnik ikka saaks aru, kuivõrd tänulik ma olen talle, et ta oma teenistuslaseid kohustusi täidab. Kuivõrd ma mõistan, et ta võib mind punkti või koma puudumise tõttu taas järjekorra lõppu panna. Tegelikult on see absurd, aga kui ma tahan enda asju sujuvamalt ajada, siis ma pean , jah, ametnikule mõista andma, et ta on suur ja tark ja mina väike ussike. Hiljem kirun sõbrannale, et olukord on absurdne ning valan jõuetuse pearaputusse. Aga mis mul üle jääb - lõuad pidada ja edasi teenida, humoristlikku kirjandusklassikat tsiteerides.
Kõige hullem on aga ametnike , kohati lausa terror kohalike omavalitsuste tasemel. Ma ei tea rääkida paljude kohta. Kuid kui vallavalitsustesse kardetakse minna või teisalt tänatakse härdusest pisarsilmi pensionäride koosviibimisel sotsiaalnõunikku transpordi organiseerimise eest, on midagi ikka väga valesti. Igasugune elanike sotsiaalse heaolu korraldamine on sotsiaaltöötaja otsene kohustus, mille eest ta saab maksumaksja poolt makstavat töötasu. Mis ajast on saanud hea sotsiaaltöötaja mõõdupuuks oskuslik suhtlemine ametikaaslastega, nagu ma näiteks Aasa Saarna kiidukõnest nõunik Rulli kohta järeldasin. Tore, kui oled töökas ja teenid juurde küll koristamisega ning oled aktiivne kiriku suunal. Kuid kui sul puuduvad oskused hakkama saada ühe suure ametniku palgaga ning pead lisateenimise võimalusi otsima, miks sa arvad, et kuue lapsega tööl käiv üksikema on enda probleemides ise süüdi. Ometi peaks olema lähedalseisvatest kogemustest selge, mismoodi toimub end korralikuks klassifitseeriva pere pereisa klubiline tegevus poe taga, mis seisneb "Sarviku" lahendamises klubikaaslastega. Hiljem ei takista see soovitamast ja ilma konkursita paigutamast klubikaaslast hoolekandeasutuse etteotsa. On se analüüsivõime puudumine või valikuline sallivus on mingi kaasa sündinud omadus. Igal juhul on tegemist ametnikust diletandiga. Ametniku eetika peaks kuuluma ametioskuste hulka. Sotsiaaltöötaja ei tohiks lasta isiklikul solvumisel ja hoiakutel ning väärtushinnangutel ametialaselt välja paista. Kas nõunik Rull on küsinud üle aasta töötuna sundkorras kodus oleva ja terviseprobleemidega vaevleva Heller Sööli käest, kas ta vajab mingit tuge - materiaalset või moraalset. Ja mina oleks ka muidugi võib olla makarone tahtnud, mida mööda küla kastide kaupa jaotati. Meie Helleriga oleme ju ka töötud. Mis sellest, et me ei vaeva riigikassat töötu abiraha vastu võtmisega. Helleril lausa puudub seegi võimalus. Nõunik Rull peaks ikka teadma enda sotsiaalselt tõrjutuid, pole see vald ju teab kui suur. Kuid ei, nõunik Rull ei ole professionaal. Või siis enda arvates just on ülim professionaal. Tema teeb vahet, keda aitab, keda mitte. Tema teab, kes on oma saatuses ise süüdi- kes konfliktne, kes joodik, kes liiga palju lapsi muretsenud. Mul ei tulnud muidugi esimese hooga üldse meelde, millest nõunik Rulli hüsteeriline minu tagasihoidliku persooni vihkamine - eksisteerisime ju kenasti kõrvuti hooldekodu ajal. Tema ei teinud midagi ja mina olin rahul. Isegi nii palju, et tänasime pidustustel nõunik Rulli enda olematu, kui see eest kirka abi panustamise eest hooldekodu käekäiku. Seda peab nõunik Rulli auks ütlema, ta lasi meil üsna segamatult toimida ja et ta ikka tuli aeg- ajalt peaolauda. Erinevalt kuninganna Airast(kuuldavasti olevat Kail end kusagil Hiiumaa baaris suure hulga tunnistajate juuresolekul Hiiumaa kuningaks kuulutanud), kellel ei olnud küll piinlik mitmesugust tasu vastu võtta, kuid kumbki funktsioon ei kohustanud teda osa võtma kordagi , ei klientide ega ka töötajate koosviibimistest, kuhu neid järjepidevalt kutsuti.
Nõunik Rulli sügavate tunnete kohta minu suunas, suutsin lõpuks välja mõelda vaid juhtumi A.ga. Jah, selles loos näitas nõunik Rull end mitte vaid ebapädevana vaid lausa küünilisena. Ma ei saa siiani aru, mis jõud teda selles loos üldse liikuma panid. Tagasivaates tekitab see lugu päris õudust. Lõpp hea, kõik hea. Ainult A. saatuse muutmise pärast tasub kogu seda jama kannatada. Küllap tuleb ka see lugu kord.
Niisiis nagu eespool sai mainitud - diletantidest ametnikud on kurjast. Jah, olen konfliktne ja mul on probleeme nendega suhtlemisel. Senikaua kuni nad kusagil omaette ebapädevad on, võivad nad rahus olla. Polnud mul kokkupõrkeid kogu tööaja jooksul ei Rulli ega Lerchiga. Nemad ei teinud midagi ja minule see sobis. Kuid kui ebapädevad ametnikud mingil põhjusel otsustavad alustada minust või mulle tähtsatest inimestest "üle sõitmist", ärkavad minus tavaolukorras sügavalt uinunud inetud isikuomadused. Ma pole selle üle teab mis rõõmus ega uhke ammugi. Kuid arvan - vahel ei saa kurjast jagu muidu kui kurjaga. Viimased poolteise aasta jagu sündmusi ei lase mul lihtsalt seda jätta katsetamata.
Aga vaadakem akna taha - mis kaunis maailm. Päike sirab juba enesekindlana. Ning tähtsad asjad elus kõik alles - pere, suhted, oma riik. Loodetavasti ka õigus religioonile ja sõnavabadusele.
Ning võimalus sõbranna välja kutsuda ja kolistada mööda nostalgiast tiineid vanu elamukvartaleid, lootuses, et jäid ellu nemad, jääme meiegi. Kui oleme tublid ja usinad, õpime veel mõne arhitektuurialase termini ära ja kasutame neid suure mõnuga asjatundmatult edasi. Sest meie võime.
Enda õiguste ja kohustuste mõnusat teadvustamist soovin teilegi!
Kõigile kristlastele kaunist ja lootusrikast Palmipuudepüha!
No comments:
Post a Comment