Aasta hiljem.

Aasta on möödunud. Kummalisel kombel on see nii lühike, ja samas ka pikk aeg. Sündmusi ei mäleta hästi eilsestki , järelikult pikk, kuid vaadates asjade voolu ja kulgu - peaaegu midagi pole muutunud. Vale väljend, muutunud on ehk üht-teist, kuid lahendusi ja tulemusi on vähe.

Mis siis hingel oli - kurjus ja tölplus - need möllavad edasi. Vale tõuseb endiselt, tõde on kusagil häbelikult peidus.

Suurim lauslollus- Helleri kruusavargaks tembeldamine on siiski ka positiivse lahenduse saanud, kuid lolluse ja kannatuste algatajad on endiselt otsustajate rollis, rahva antud mandaadi alusel ja ka muidu.

Endal on mul nüüd see erinevus, et kui eelmisel aastal samal ajal oli mul valdavaks juhtivaks emotsiooniks kurbus kurjuse pärast, siis hetkel on see kurjus saavutanud minu uue seisundi kvaliteedi - võitlusvalmiduse. Mul ei ole muud võimalust, kui astuda kurjusele ja lollusele vastu.

Ma olen nurka aetud, ma ei saa minna ei edasi ega tagasi ja nurgas seista mulle ei meeldi. Järelikult tuleb rünnata.

Olen üle aasta olnud tööta. Lootnud, et minu vastu algatatud kriminaalasi leiab mingi lahenduse. Kuna maksumaksja raha tundub menetlustoiminguteks politseil ja prokuratuuril vabalt käes olevat, siis pole suudetud üle aasta kestnud uurimises tulemuseni jõuda. Uurija Mardu oleks võinud selle lahendada esimesel Emmaste külaskäigul- tunnistajad ja dokumendid olid kõik olemas juba siis.

Eelmisel kevadel tahtsin hoiduda mudamaadlusest ja pori loopimisest- tundus, et tegemist on suure eksitusega. Minu vabas Eesti riigis ei saa olla sellist vaba kodaniku diskrimineerimist muidu, kui suure eksituse tõttu.

Nüüdseks on selge- just sellises riigis ma elan. Tahtsin ma sellist või teistsugust, kuid minul ei ole siin hea elada. Ja kui pole hea ja kusagile mujale pole minna, siis tuleb enda vaimse ja füüsilise tervise huvides midagi ette võtta - proovida muuta või leppida.

Kõigepealt prooviks ikka muuta, nii palju seda naiivset usku ikka elusse ja inmestesse on, ilmselt isegi riiki, kui veel üritan.

Tänan kõiki lugejaid nende 250 kliki eest selle nelja päevikulehe lugemisel.

Püüan seekord olla järjekindlam ning mingi läbiva mõtte või joone siia ka leida.

Olen kuulutanud sõja valskust täis juhtimisele ning ebaeetilistele ametnikele.

Põrgusse JOKK!

Emotsioonid on tähtsad, sest kõik meie teod ja mõtted tasanduvad lõppkokkuvõttes sellele mida ma tunnen.

Tunnen, et on aeg mugavast tölpluse uinutavast sudust ärgata ja vaadata pärani silmadega ringi.

Vaadakem, kuidas osa ametnikest naudivad kõrgeid hüvesid ning võrrelge panust , mida nad teile teie maksude eest tagasi annavad. Kes keda peab lõpuks teenima ?

Mina kavatsen enda õigused Emmaste valla ja Eesti Vabariigi kodanikuna maksma panna.

Esimesed küsimused Emmaste vallale olen ma juba esitanud, kuid neid on veel ja mitte vähe.

Ja uurija Mardule, politseametnik Suvele, politseinik Kailile, nõunik Rullile, raamatupidaja Lerchile, vallavanem Peedule, Tohvri hooldekodu direktorile(mis iganes ta nimi oli), maakorraldaja Postile ja küllap paljudele teistele.

Siiani on püstitatud küsimusi, nüüd on vastuste aeg.