Kuritegu: omastamine kolmandate isikute kasuks.

Mõtlesin õhtul magama minnes, et kahju kohe on ilusat kevadist laupäeva hommikut rikkuda endast saasta välja ajamisega, et keskenduda Emmaste vallavanema Tiit Peedu politseile tehtud avaldusele eelmisel kevadel, milles ta kahtlustab mind ca 68 000.- eesti krooni omastamises. Kui päris aus olla, siis mul pole tegelikult ühtegi mustvalgel kriipsu ka sellest toimikust, mistõttu kuupäevad ja numbrid ei pruugi õiged olla. Küll aga suurusjärk ja ligilähedane aeg.

Hommik aga on pilvine ning ma laotan selle loo nüüd lahti sellisena nagu ta minu poolt vaadatuna paistab. Ning kuna jutt on minust, siis suure tõenäosusega see lugu täpselt selline on.

Alustame lõpust seekord.

Kandideerisin Leiburi tootejuhi kohale. Läbisin esimese vooru ning ka teises voorus läks mul enda arvates päris kenasti, mulle juba tundus, et suure tõenäosusega saab minust taas Leiburi töötaja.

Siis aga järgnes külm dušš, et mitte öelda selles kontekstis krahh. Müügidirektor päris aru info kohta, mille nad olid saanud taustauuringu käigus mu endise tööandja- Emmaste vallavalitsuse kõrge ametniku käest.

Isikuomadused, mida mulle omistati, olid täis negatiivsete emotsioonide tõrva, nii et vilunud personalitöötajal ei olnud raske sealt välja lugeda isiklikke hinnanguid. Küll aga pidasid soliidse pealinna ettevõtte juhid võimatuks, et avaliku teenistuse kõrge ametnik võiks valetada nii tõsiste terminitega nagu Kaitsepolitsei, ametiseisundi kuritarvitamine ja ümbrikupalgad. Isegi mul tundus sellist jampsi ümber lükata piinlik.  

Kui mulle keerab ette nutikas jurist, kaalun võimalust Emmaste vald laimamise ja elatusvahendite saamise pahatliku takistamise eest kohtusse kaevata. Emmaste vallale ju meeldib kohtus käia ja advokaatidele raha maksta. Aga mingem siis alguse juurde.

2008 aasta sügisel avastasin, et Tohvri Hooldekodu maksab hooldajatele ebaseaduslikult ületundide eest. Seoses asendustega haiguspäevade ja puhkuste ajal tekkis töötajatel rohkem ületunde, kui seaduses ette nähtud 30 tundi kuus. Senini polnud ma seda avastanud, kuna:

1. Hooldajate väikeste palkade, suurte perede ja töökoha asukoha kauguse tõttu leidsin , et lisateenimine motiveerib nerid paremini töötama

2. Hooldekodu 120 000 miinus oli hooldekodu töötajate ühistöö ja minu poolt adekvaatne finantsarvestus ning eelarve täitmine ja kasumisse pööramine, võimaldas need kulud ka eelarvesse sisse kanda

3. Peamine põhjus aga oli selles, et ma isegi ei aimanud, et vaatamata raamatupidajate topelttasustamisele ja vallavalitsuse pearaamatupidaja ning hooldekodu raamatupidaja ühes isikus olemine ei garanteerinud veel palgamaksete seaduslikkust. Raamatupidamine maksis enne mind ja ka esimesel aastal ebaseaduslikult välja kõik töötajate poolt tehtud ületunnid.

Nagu mitme muu seaduslikkuse seisukohalt kaheldava väärtusega tehtavaid(pensionide laekumine sularahas otse hooldekodu direktori kätte- üle 100 000.- krooni sularaha iga kuu, võlgnikest ülevaate puudumine jne.) ja puuduvaid(hooldusdokumentatsioon) toiminguid, asusin ka selle probleemi seadustamisele. Kahjuks seadus ei võimaldanud kuidagi töötajatele lisatööd asutuses võimaldada enam , kui 30 tunni ulatuses.

Kaalusin olemasolevaid alternatiive - palgata lisajõudu.

Millisel viisil? Kes oleks nõus omandama vajalikud hooldaja oskused ning ootama kodus, et ehk kutsutakse asendama? Ja asendus puudutas erinevaid töid- asendada oli vaja kokka, köögitöölist, päevahooldajat, ööhooldajat - vastavalt sellele kus häire tekkis. Mitu inimest koduvalves peaks siis ootama ja mitme inimese eest tuleks asutusel maksta minimaalne nõutav sotsmaks. Kuidas see toimiks logistiliselt, kui hooldekodusse käis üks buss päevas ning enamus potentsiaalseid töövõtjaid elas mitte lähemal kui Emmastes, ehk siis ca 7 km kaugusel.

Järgmine teema. Hooldekodu töötajate väiksed palgad - miks ma peaksin tahtma halvendada niigi töö raskusastmele mittevastavaid sissetuleku tingimusi hooldekodu töötajatel, kellel on reeglina suured pered ning sagedasti on see pere ainus sissetulek. Miks riik lubaks hooldajal töötada hooldajana lisaks näiteks teises asutuses - lähem oleks Samaarias 25 km kaugusel, ilma lisatundide tasustamiseta ? Samas Lerch ja Lige said lisaraha teenida nii, et ei pidanud jalga hooldekodusse tõstmagi. Tegid töö nendesamade valla töövahenditega, millega nad nii või teisiti oleksid pidanud Põhimääruse järgi selle töö tegema. Kas ka see lisaraha maksmine üldse seaduslik oli, ma tõesti ei tea. Mul ei tulnud sel hetkel pähegi, nagu Leiburi juhtidel nüüd, et konkurentsivõimeliste palkade kindlustamisega avalikus sektoris riigi poolt, eesmärgiga kindlustada parim kaader, sai kusagil ääremaal töötada hariduseta ja ebakompetentne peaspetsialist. Ja neid on veel kusjuures samas vallas mitu.  Lerch ja Lige tegid minuga lepingud ning said lisatasustatud, kumbki veerandi enda olemasoleva palga suurusest.

Kõige olulisem argument just oma töötajatele lisateenimise võimaluse leidmisel on veel mainimata. Inimesed, kes eakatega töötavad ei saa tulla asendama lihtsalt kusagilt väljapoolt. Eakatel on iseärasusi, mid õpitakse tundma pikaajalise töö käigus. Sa pead tundma konkreetse kliendi vajadusi ja iseärasusi. Kliente mitte tundvad inimesed ei saa tulla ja lihtsalt asendada öövalves. See pole teostatav.

Järelikult jäi üle otsida seaduslik võimalus töötajate asendusteks oma töötajate poolt. Ainus, mille peale ma tulin, oli ühe asenduskoha tekitamine ning sinna alla koondada kõik asendused. Nagu ma selgitasin, füüsiliselt oli sellise inimese leidmine üsna ebatõenäoline eespool loetletud põhjuste tõttu. Olin kuulnud, et kasutatakse võimalusi asendustööks peansionäride nimel töökohtade täitmisega. Kaalusin ka seda, kuid mulle tuli pähe, et seal võib tekkida mingi ebaseaduslik segadus tulumaksu osas. Pensionäril oleks õigus tulumaks tagasi küsida ja siis tekiks kahtlustus, et ma tahan kellelgi lasta ebaseaduslikult teenida. Ma olin kindel, et väikses kohas ei saa selline töötamise viis saladuseks jääda ning ma ei kavatsenudki seda saladuses hoida. Ma otsisin endiselt just nimelt seaduslikku viisi. See pidi olema tööealine inimene. Mu mõte jäi pidama Mare peale, kelle ema oli hooldekodus kliendiks ning kes hoolitses ka kodus eaka inimese eest. Mul tuli ette, et olukorra paranemisel võikski Mare just see asendaja olla - ta elas lähedal, tundis hooldekodu inimesi ning omas kogemust eaka hooldamisel. Probleemiks oli vaid, et Mare oli hõivatud eaka hooldusega kodus ning et ma pidin paluma Marel halvendada enda materiaalset olukorda - nimelt ei oleks saanud ta abikaasaga koos tuludeklaratsiooni tehes enam enda ülalpidamise osa tagasi küsida. Kuid nagu ma ütlesin, olukord tundus ajutine, Mare oleks võinud ju ka tegelikult mingi koormusega tööle asuda. Küsisin Mare arvamust - väga sotsiaalse ja täiesti puutumata rahaahnusest inimesena , nõustus ta. Ta sai aru, et motiveeritud töötajad on igal juhul paremad hooldajad ka ta emale. Mare puhul ei saanud keegi meid süüdistada ka ebaseadusliku ravikindlustuse tekitamise eest Marele- ta oli eaka hooldajana valla poolt kindlustatud, mistõttu valla maksukoormus hoopis vähenes. Ja ka see n.ö. ebaseaduslikkus on mitmeti mõistetav- tegelikult oli ju see töö tehtud ning selle pealt kõik maksud makstud, miks ei võinud seeläbi ka ravikindlustus tekkida kui teised oli nõus seda teenima.

 Selgitasin töötajatele, et samas asutuses lisa teenida seadus ei võimalda  ning ainus seaduslik viis asendusi teha on neid koondada ühe töötaja nime alla. Töötajad nõustusid. Võtsin töötajatel avalduse selle kohta, kes soovib ja kui palju enam tunde teha. Oli neid, kes olid nõus tegema vaid seadusega lubatud 30 tundi, kuid enamus soovis teha nii palju kui võimalik. Mare avas töötasu laekumiseks pangaarve ning andis selle haldamise õigused pangas mulle. Vormistasime ta tööle asendustöötajana. Sellega minu osa lõppes, kui mitte arvestada, et  edastasin palgaraha Meritile edaspidi, kelle töökohustuste hulgas oli muuhulgas ka tabelipidamine ning graafikute tegemine. Merit suhtles raamatupidamisega, korraldas palgaarvestust ja muud raamatupidamisega seotut.

Ülaltoodu oligi kuriteo sisu. Vormilt nägi see välja selline, et Merit koostas kuu alguses graafikud, arvestusega, et üle 30 ületunni kellegi ei tule. Kuu jooksul tekkinud muutused- asendused seoses haigustega, ja puhkustega või planeerimata üritustega- matused jne., panid naised parandustena graafikutesse kirja. Kuu lõpus kirjutas Merit need puhtalt ringi ning pani kõikidel tekkinud ülemäärased tunnid Mare nimele ning hiljem jagas palgaraha nende tundide järgi ära. Mina sellega ei tegelenud ning see oli kõigile avalikult teada. Raamatupidamine ju teadis, et palgaarvestuse teemal eri rääkinud ma nendega kunagi, see oli Meriti kohustus.

Mare karjäär ei olnud väga pikk. Seoses järjest halveneva majandusolukorraga ning hooldekodu ehituse lükkumine, vähendasid käivet ning töötajaid tuli koondada ning nüüd oli küsimus juba palgataseme säilitamises, mitte parendamises. Mare kirjutas avalduse ning ta vabastati omal soovil. Lerch ja Lige seevastu ei kirjutanud ise lahkumisavaldust ning lasid end peale uue vallavanema sekkumist, kes selgitas mulle, et raamatupidamine peab seda tööd tegema oma palga eest, mitte lisatasuna, koondada. Võttes veel viimast hooldekodu niigi nappidest vahenditest.

Kuna Lerch on Mare üleaedne, Ligel lasin kanda Mare arve kaudu peale Mare töötasu veel lahkuva töötaja võla hooldekodu kassasse, siis pole reaalne, et nad ei teadnud sellest töökorraldusest. Hiljem selgus, et muidugi teadsid- üks töötaja oli käinud üsna alguses kontrollimas puhkuse ajal Mare nimel töötamise kinnipidamisi ning sõnaselgelt oli sellest juttu, et Mare nimel tehakse asendusi.

Seda üllatavam oli, et peale minu vabastamist umbusalduse tõttu, mille aluseks oli Peedu väitel ebaseaduslik leping iseenda firmaga transpordikasutusel , tegi Peedu politseile avalduse Mare palgaraha omastamises minu poolt. Mare sai süüdistuse kuriteole kaasa aitamise eest. Niisiis asus seda uurima täiesti tavaline Lääne Prefektuuri uurija(äkki oli majanduskuritegude uurija ) Mardu. Süüdistus oli omastamine, mis peale 10 kuu uurimist  muutus omastamiseks kolmandate isikute kasuks.

Ma saan aru, et sellise avalduse põhjal pidigi politsei kriminaalasja algatama, kuid tekib mitu küsimust alates sellest, et Pealtnägijas selgitas politsei, põhjendades enda töötaja vastu esitatud süüdistuse menetlusse võtmata jätmist, et polnud revisjonikomisjoni otsust. Autokasutuse osas pidi revisjonikomisjoni otsus olema, sest A.Kaerma nõudis dokumendid välja, küll aga  polnud seda toimikus. Omastamist aga ei antud üldse enne revisjonikomisjonile uurida ning mul puudusid igasugused võimalused selgituste andmiseks. Tegelikult peale Kaili ähvarduste ei rääkinudki keegi enne sellest. Kail ähvardas, et ta laseb mu lahti , kui ma ise avaldust ei kirjuta. Aga Kailist ja tema tšekisti meetoditest volikogu esimehena tuleb veel eraldi juttu.

Tegelikult tuleb Kailist veel igasuguses kontekstis juttu, aga seda kõike järjekorras.

Ükskord räägin ka uurimisest, aga kuna nii Kail kui Mardu ja kogu see vallavalitsuse seltskonna nimede mainimine määrib, peale mida tunnen end räpasena, seetõttu pean pikemateks kirjeldusteks vahepeal puhastuma. Õnneks neid inimesi, kellega suhtlemine rikastab ning kelle peale mõtleminegi puhastab, on minu ümber ja kaugemal kordades enam kui neid, kelle nime ma liigne kord ei maini.

Siinkohal sobib fraas Doris Kareva luuletusest:

............ püüa alati aimata pilvede all sinist lapikest heledat taevast.......

Küllap ta tuleb. Valgust!